RIIGIÕIGUSRahvas

Teksti suurus:

Euroopa Parlamendi valimise seadus (lühend - EPVS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
5-24-15/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.07.2024

EPVS § 57 lg 7 p-st 2 tulenevalt tunnistatakse kehtetuks muu hulgas hääletamissedel, millele ei ole kirjutatud ühegi kandidaadi registreerimisnumbrit. EPVS § 57 lg-s 8 on sätestatud, et kui hääletamissedelile ei ole kirjutatud ühegi kandidaadi registreerimisnumbrit, kuid valija tahe on üheselt arusaadav, loetakse hääletamissedel kehtivaks. Valija tahe on üheselt arusaadav siis, kui selle kindlakstegemiseks ei ole vaja kasutada abivahendeid ning hääletamissedelile märgitu ei vaja tõlgendamist (nt on hääletamissedelile kirjutatud selgelt loetav kandidaadi nimi). (p 7)

5-24-16/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.07.2024

EPVS § 57 lg 12 teise lause kohaselt peavad häälte lugemise juures viibivad isikud täitma jaoskonnakomisjoni liikmete suulisi korraldusi. Seaduse tekst ei täpsusta üheselt, milliseid korraldusi on jaoskonnakomisjoni liikmetel õigus anda. Nimetatud volitused saab tuletada Euroopa Parlamendi valimiste üldpõhimõtetest, jaoskonnakomisjoni ülesannetest ning teiste isikute õigustest ja kohustustest. Oma ülesannete täitmise tagamiseks on jaoskonnakomisjoni liikmetel lai kaalutlusõigus. (p 5)

EPVS § 56 teise lause kohaselt ei või hääletamistulemusi avaldada enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Hääletamistulemuste kindlakstegemise ajal valimisjaoskonnast otseülekande tegemine seab EPVS § 56 teise lause järgimise ohtu, sest ülekandest võib olla vaadeldav vähemalt osaline hääletamistulemuse kujunemine. EPVS § 161 lg 4 järgi ei või vaatleja segada valimiste korraldaja tööd. Valimiste korraldajad on mh jaoskonnakomisjonid (EPVS § 9 lg 1 p 3). Valimiste korraldajad peavad tagama valimiste õiguspärase läbiviimise, mistõttu segavad valimiste korraldaja tööd ka toimingud, mis seavad ohtu EPVS § 56 teise lause järgimise. (p 6)

5-24-23/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.07.2024
5-24-18/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.07.2024

Vaatleja õigused ulatuvad EPVS § 161 lg 1 kohaselt üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni ja valimiste korraldajate tegevuse ja toimingute passiivse vaatlemiseni. Vaatlejal ei ole õigust nõuda toimingute tegemist selleks, et tal oleks võimalik neid vaadelda. Kui vaatleja leiab, et Vabariigi Valimiskomisjon või valimiste korraldajad on jätnud nõutavad toimingud tegemata, saab ta näiteks juhtida sellele avalikkuse tähelepanu. Samuti on vaatlejal võimalik pöörduda valimiskomisjoni või valimiste korraldaja poole selgitustaotluse või märgukirjaga (põhiseaduse § 46; märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 1 lg 1). (p 7)

Valimistoimingute vaadeldavuse tagamiseks peavad elektroonilist hääletamist puudutavad dokumendid olema vaatlejale kättesaadavad. Erandid võivad tuleneda seaduse alusel sätestatud juurdepääsupiirangust. Dokumendi avaldamata jätmine kindlal viisil, nt dokumendiregistris, ei riiva vaatleja õigusi, kui riigi valimisteenistus tagab juurdepääsu dokumendile muul viisil, nt teabenõude alusel (avaliku teabe seaduse § 6). (p 8)


RKVS § 482 lg 1 (ajakohase elektroonilise hääletamise süsteemi nõue) ja § 487, mis EPVS § 472 järgi kohalduvad ka Euroopa Parlamendi valimistel, ei sätesta ise subjektiivseid õigusi. Nende normide eesmärk on tagada tehniliste meetmetega, et üldised nõuded valimistele oleks järgitud. Vabariigi Valimiskomisjon ega Riigikohus ei saa asuda kaebuse alusel kontrollima, kas valimiste korraldaja on tegutsenud neid norme järgides, ilma et oleks tekkinud põhjendatud kahtlus kaebaja subjektiivsete õiguste tegeliku rikkumise kohta. (p 9)

5-24-14/5 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 28.06.2024

Kolleegium nõustub kaebajaga, et tuvastatud või tuvastatava isiku andmed valimistel, sh andmed Euroopa Parlamendi valimistel osalemise ja hääletamissedeli sisu kohta, on isikuandmete eriliik IKÜM art 9 lg 1 tähenduses. IKÜM nõuab isikuandmete töötlemiseks õigusliku aluse olemasolu. (p-d 43 ja 44)

Kaaskirjas kaebusele on VVK märkinud, et õiguslik alus e-hääle hoidmiseks tuleneb RKVS § 488 lg-st 5 ja EPVS § 771 lg-st 2. Kolleegiumi hinnangul saab EPVS § 771 lg-st 2 ja RKVS § 488 lg-st 5 üheselt järeldada, et seadusandja on andnud riigi valimisteenistusele koos koguja komponendi ja e-häälte säilitamise volitusega ka volituse säilitada ehk töödelda ka valija e-hääles sisalduvaid isikuandmeid. Tegemist on piisavalt selge ja täpse õigusliku aluse ehk volitusega eriliigiliste isikuandmete säilitamiseks. (p-d 49 ja 51)


E-hääle hilisema muutmise või hääletamissedeliga hääletamise võimalus tagavad, et valijal on võimalik hääletada vabana ebaseaduslikest mõjutustest. Kui valija antud hääl anonüümitaks kohe pärast hääletamist, nagu peab õigeks kaebaja, siis ei oleks valijale samadel valimistel korduva hääletamise võimaluse andmine võimalik, sest tema poolt varem antud häält ei saaks hiljem antud häälest eristada. Samuti on elektroonilise valimiskasti tervikluse kontrollimiseks vajalik võrrelda koguja komponendis salvestatud e-hääli registreerimisteenuse registreeringutega (RKVS § 488 lg 4). Need eesmärgid annavad aluse e-häälte isikustatud vormis säilitamiseks kuni hääletamistulemuste kindlakstegemiseni. (p 56)

Euroopa Parlamendi valimistel kannab isikustatud e-häälte säilitamine pärast hääletamistulemuste kindlakstegemist eelkõige valimiskaebuste lahendamise eesmärki. Nt võib kaebuse lahendamiseks olla vajalik selle väljaselgitamine, kas konkreetse valija antud e-hääl on hääletamistulemuste kindlakstegemisel arvesse läinud, kas arvesse ei ole läinud selliste isikute e-hääli, kes hääletasid hääletamissedeliga vmt. Üksnes anonüümitud e-häälte ülelugemine ei pruugi olla kõigi kaebuste lahendamiseks piisav. (p 57)

Nagu iga kasutusel oleva tehnilise süsteemi puhul, nii pole võimalik täielikult välistada ka e-hääletamise süsteemi kuritarvitamist. Sh ei ole võimalik täielikult välistada, et kaebaja valimissaladust rikub valimiste korraldaja. Kuid kaebuse lahendamiseks on oluline hinnata sellise rikkumise tõenäosust seadusega ette nähtud turvameetmete kontekstis. Kaebaja ei ole VVK-le ega Riigikohtule esitanud ja kolleegiumile ei ole ka muudest allikatest teada andmeid, mis tõendaksid ebamõistlikult suurt riski e-hääletamise süsteemist mh kaebaja valimissaladuse avalikuks saamiseks. (p 62)

Kolleegium nõustub kaebajaga, et valija(te) poliitilise eelistuse saladuseks jäämine on oluline, kuid valimiste salajasuse kõrval peab seadusandja tagama ka muude valimisõiguse põhiseadusest tulenevate põhimõtete nagu valimiste vabaduse ja üldisuse järgimise. Samuti on vaja tagada hääletamistulemuste õige kindlakstegemine ning selle kohtuliku kontrollimise võimalus. Kohustus järgida Euroopa Parlamendi valimistel salajasuse ja valijate isikuandmete kaitsmise kõrval ka muid eelloetletud põhimõtteid tuleneb ka Euroopa Liidu õigusest. Euroopa Liidu õigus ja põhiseadus ei nõua seadusandjalt Euroopa Parlamendi valimistel sellise hääletamissüsteemi loomist, kus oleks täiel määral realiseeritud üksnes valimiste salajasuse põhimõte, vaid mõistliku tasakaalu loomist valimiste salajasuse ja muude valimisõiguse põhimõtete vahel. (p 67)

5-24-5/16 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 31.05.2024
5-24-5/13 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.05.2024
5-24-5/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 06.05.2024
5-19-39/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 26.06.2019

Kehtetu hääle andmise võimaluse puudumine elektroonilisel hääletamisel ei ole vastuolus valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõttega (vt RKPJK otsuse nr 5-17-32/2 p-d 17–21). (p 13)


Elektroonilised hääled avatakse alles pärast seda, kui hääled on anonüümistatud ehk eraldatud valijate isikuandmetest. Häälte avamiseks ja lugemiseks kasutatakse häälte avamise võtit, mille osakud on salvestatud kiipkaartidele (häälte avamise võtme ligipääsuvahendid), mis jagatakse Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse ametnike vahel (võtmehaldurid). Hääled on võimalik avada üksnes siis, kui piisav arv võtmehaldureid esitavad kiipkaardid samal ajal. Turvalisuse tagamiseks viibib häälte võtme kasutamise juures audiitor ning võtme kasutamise toiminguid auditeeritakse, samuti on häälte lugemise toimingud avalikud. Enne ja pärast kasutamist on kiipkaartidel turvakleebised (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-18/3, p-d 13–15). Turvakleebised on ka välisel andmekandjal, millele elektroonilised hääled salvestatakse, samuti hävitatakse andmekandjad ja võtmeosakud pärast valimisi ning see toimub samuti audiitori juuresolekul (EPVS § 771 lõige 2). (p 14)


Kehtetu hääle andmise võimaluse puudumine elektroonilisel hääletamisel ei ole vastuolus valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõttega (vt RKPJK otsuse nr 5-17-32/2 p-d 17–21). (p 13)

Elektroonilised hääled avatakse alles pärast seda, kui hääled on anonüümistatud ehk eraldatud valijate isikuandmetest. Häälte avamiseks ja lugemiseks kasutatakse häälte avamise võtit, mille osakud on salvestatud kiipkaartidele (häälte avamise võtme ligipääsuvahendid), mis jagatakse Vabariigi Valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse ametnike vahel (võtmehaldurid). Hääled on võimalik avada üksnes siis, kui piisav arv võtmehaldureid esitavad kiipkaardid samal ajal. Turvalisuse tagamiseks viibib häälte võtme kasutamise juures audiitor ning võtme kasutamise toiminguid auditeeritakse, samuti on häälte lugemise toimingud avalikud. Enne ja pärast kasutamist on kiipkaartidel turvakleebised (vt RKPJK otsus asjas nr 5-19-18/3, p-d 13–15). Turvakleebised on ka välisel andmekandjal, millele elektroonilised hääled salvestatakse, samuti hävitatakse andmekandjad ja võtmeosakud pärast valimisi ning see toimub samuti audiitori juuresolekul (EPVS § 771 lõige 2). (p 14)

5-19-34/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.06.2019

EPVS § 67 kohaselt on kaebajal võimalik vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse esitamisega üksnes valimiste korraldaja toimingut. Euroopa Parlamendi valimiste korraldajad on EPVS § 9 lõike 1 kohaselt riigi valimisteenistus, valla- ja linnasekretärid, jaoskonnakomisjonid ja häältelugemiskomisjonid. Valijate nimekirja koostab rahvastikuregistri andmete alusel EPVS § 20 lõike 1 kohaselt rahvastikuregistri vastutav töötleja, kelleks on Siseministeerium. EPVS § 24 lõike 2 kohaselt saab isik esitada valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks avalduse valla- või linnasekretärile. Valla- või linnasekretär vaatab avalduse koos valijate nimekirja koostajaga läbi ja vastab isikule viivitamata. Kui valla- või linnasekretär jätab avalduse rahuldamata, võib avaldaja esitada EPVS § 24 lõike 5 kohaselt valla- või linnasekretäri toimingu peale kaebuse halduskohtule. (p 6)

Euroopa Parlamendi liikmete registreerimine ei ole seotud valimiste korraldajate või Vabariigi Valimiskomisjoni tegevuse peale esitatud kaebuste lõpliku lahendamisega. Kui Vabariigi Valimiskomisjon või Riigikohus tunnistab hääletamistulemused kehtetuks, teeb Vabariigi Valimiskomisjon EPVS § 72 lõike 2 kohaselt uue Euroopa Parlamendi liikmete registreerimise otsuse pärast kordushääletamise tulemuste selgumist. Ainuüksi asjaolust, et valimistulemused on välja kuulutatud enne kaebuse lahendamist, ei saa järeldada, et kaebaja õigusi oleks rikutud. (p 8)


Vt RKPJK otsus nr 5-19-15/6, p-d 18 ja 19.

Hääleõigusliku isiku elukoha andmed, mis kanti rahvastikuregistrisse valla või linna täpsusega Riigikogu 2019. a valimiste ajal, kehtivad RRS §-st 1121 tulenevalt erandina neli kuud andmete registrisse kandmisest arvates ning isikul puudus vajadus taotleda oma elukoha uut registrisse kandmist Euroopa Parlamendi 2019. a valimiste jaoks. Kaebajal oli võimalik RRS §-le 83 tuginedes taotleda enda Euroopa Parlamendi valimistel valijate nimekirja kandmist kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega ka juhul, kui ta ei saanud esitada andmeid selles omavalitsusüksuses enda kasutatava konkreetse eluruumi kohta. Seega ei võtnud 1.01.2019 jõustunud RRS kaebajalt võimalust Euroopa Parlamendi valimistel hääletada. (p 7)

5-19-32/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.06.2019

Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)


Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)

Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)

Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)


Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)

Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)

Riigi valimisteenistusel tuleks edaspidi vaatlejatele nende õigusi ja kohustusi paremini selgitada. Seda, kas toimingut tohib salvestada ning millistel tingimustel, tuleks vaatlejatele selgitada enne toimingu algust (nt esitada sellekohane info kodulehel või hiljemalt enne häälte lugemise ruumi sisenemist). (p 16)


EPVS § 66 kohaselt saab isik, kes leiab, et valimiste korraldaja on rikkunud seadust, esitada riigi valimisteenistusele suulise või kirjaliku avalduse puuduse kohta (lg-d 1, 3 ja 5). Kaebaja esitas riigi valimisteenistuse suulise korralduse peale, millega keelati toimingu salvestamine, kohe suulise avalduse. Kuigi avaldust ei protokollitud, lahendas riigi valimisteenistuse juht selle viivitamatult ja andis uue suulise korralduse, millega lubas kaebajal toimingu salvestamist jätkata. (p 14)


Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)

5-19-33/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 18.06.2019

Valimisasjades saab isik kaitsta oma subjektiivseid õigusi. Valimispõhimõtete rikkumist (sh valimisseaduse vastuolu kõrgemalseisvate õigusaktidega) saab isik vaidlustada siis, kui sellega riivatakse tema enda valimisõigust. Põhiseadusest ega valimisseadusest ei tulene õigust esitada kaebus avalikes huvides (populaarkaebus) (vrd RKPJK otsus nr 5-19-7/2, p-d 18 ja 19). (p 9)

Kaebaja vaidlustas Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses hääletamist valimispäeval. Kuna kaebaja loobus valimispäeval oma hääleõiguse kasutamisest, ei saanud vaidlustatud toiming tema õigusi piirata. Kaebus, milles sisuliselt väideti EPVS regulatsiooni vastuolu ELPH-i, EIÕK-i ja põhiseadusega, oli seega esitatud avalikes huvides. (p 10)

5-19-31/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.06.2019

Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse läbi vaatamata, kuna see ei olnud komisjoni hinnangul esitatud tähtaegselt. EPVS § 70 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest. Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et isik vaidlustas elektroonilise hääletuse korraldamist 16.–22.05.2019 (riigi valimisteenistuse toiming), mistõttu tuli kaebetähtaja arvestamist alustada alates 23.05.2019. Kaebetähtaja lõpp (tähtpäev) langes seega puhkepäevale (laupäev, 25.05.2019). Kaebus saabus Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse 26.05.2019. (p 9)

Kolleegium leiab, et kaebus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 10)

EPVS ei sätesta täpsemaid reegleid kaebetähtaja arvutamiseks. EPVS § 70 lg 1 nõuab üksnes, et kaebus tuleb Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul (vaidlustatava toimingu tegemisest või avalduse läbivaatamisest arvates). Ka Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11)

Sarnaselt on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)


Riigikohus ei pidanud elektroonilise hääletamise regulatsiooni põhiseadusvastaseks KOV volikogude valimise kontekstis (vt RKPJK otsus nr 5-17-32/2). Praegusest kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida Riigikohtu varasema seisukoha muutmise. (p 15)


Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11, vt ka p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)


Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)

Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)

5-19-30/3 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 03.05.2019

EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)


EPVS § 31 lg 3 p 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lg-s 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna isik ei esitanud EPVS § 29 lg 4 p 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas. (p 15)

EPVS § 31 lg 3 p 3 ja § 4 lg 6 p 2 järgi peab Vabariigi Valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Kuna kohus on isiku süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab eluaegset vanglakaristust, jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebaja ka nende sätete alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. (p 16)


Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). (p 17)


Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. (p 17)


Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)


Lähtuvalt PSTS §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-33-09, p 40). Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis on asjakohane ka PS § 60 lg 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne. (p 17)

EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)

Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)

Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)

Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)

PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)


EPVS § 4 lg 6 p-s 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohus seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-44-13, p 13). Samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel. (p 18)

Legitiimne on seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15, p 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli art-s 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, p 115). (p 19)

Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH art 39 lg-s 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH art 52 lg 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, p-d 45–46). (p 20)

Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud ELL art-s 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artl 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. (p 21)

PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)


EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia (3), p 99). (p 22)

Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20.09.1976. a otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, art 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL art 14 lg-st 3 ja 1976. aasta akti art 1 lg-st 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on. (p 23)


Kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandva isiku kandideerimispiirang Euroopa Parlamendi valimistel ei ole vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. (p 22)

3-3-1-49-15 PDF Riigikohus 09.11.2015

HKMS § 158 lg-st 4 tulenevalt on seaduse või õigustloova akti kohaldamata jätmine halduskohtumenetluses võimalik ainult konkreetse haldusasja lahendamise raames. Sellest tulenevalt ei kontrolli halduskohus normi võimalikku vastuolu Euroopa Liidu õiguse või põhiseadusega abstraktselt, vaid ainult seoses konkreetse kaebuse lahendamisega. (p 11)


Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 39 lg-d 1 ja 2 ning Euroopa Liidu Nõukogu 20. septembri 1976. a otsus 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom art 1 lg 3 ei reguleeri kinnipeetavate valimisõigust ega keela liikmesriikidel kinnipeetavatele Euroopa Parlamendi valimistel piiranguid seada. Euroopa Liidu õigusega ei ole Euroopa Parlamendi valimiste üksikasjalik korraldus kindlaks määratud. Sellest tulenevalt on Euroopa Parlamendi valimiste korraldamine, sh valimisõigusele piirangute seadmine, liikmesriikide pädevuses. Erandiks on direktiiviga 93/109/EÜ sätestatud kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. (p 13)


Raskete kuritegude (sh tapmiste) toimepanemise eest eluaegset vanglakaristust kandavale isikule Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise piirangu seadmine ei piira EIÕK 1. protokolli art-st 3 tulenevaid õigusi viisil, mis kahjustab vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba tahteavalduse seadusandja valimisel. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirang kaitseb nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevaid õigushüvesid jämedal moel kahjustanud, ning edendab õigusriiki (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). Ka EIK on pidanud kodanikuvastutuse suurendamist ja austust õigusriigi põhimõtete vastu aktsepteeritavateks eesmärkideks kinnipeetavatele valimispiirangu kehtestamisel (EIK 6. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 74025/01, Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), p d 74–75, EIK otsus asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3), p d 90–92). Seega on piirangul õiguspärane eesmärk ning selline keeld ei riku ebaproportsionaalselt isiku õigusi. Piirang kehtib ainult ajal, mil isik kannab vanglakaristust. Eestis kehtiva õiguse järgi taastuvad vanglast vabanemisel (ka tingimisi vabanemisel) isiku valimisõigused. Kuigi vaidlusalune piirang rikub EIK praktika valguses ilmselgelt paljude kinnipeetavate õigusi, ei anna selline olukord isikule õigust nõuda enda valijate nimekirja kandmist. Isik ei saa Eesti kohtutes tugineda teise isiku õiguste rikkumisele. (p 15)

PS § 58 lubab seadusega piirata kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades karistust kandvate kodanike osavõttu hääletamisest, kui piirangu eesmärk ei ole põhiseadusega vastuolus ning piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt Riigikogu valimiste kaudu riigivõimu teostamisest isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedalt kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-2-15). (p 18)

3-3-1-48-15 PDF Riigikohus 04.11.2015

Varalise või mittevaralise kahju tekkimine valimistel osalemise võimaluse puudumise tõttu ei ole usutav. Ka EIK ei ole sarnastes asjades rahalise hüvitise väljamõistmist vajalikuks pidanud, vaid asunud seisukohale, et piisav on rikkumise tuvastamine (vt nt Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 2), 74025/01, 06.10.2005, otsuse p 93; Firth jt vs. Ühendkuningriik, 47784/09 jt, 12.08.2014, otsuse p 18). (p 12)


Olukorras, kus isik jäetakse valijate nimekirja kandmata, on kõige tõhusam viis tema õiguste kaitseks kohustamiskaebuse esitamine halduskohtule. See nähtub ka EPVS § 24 lg 7 p st 2, mille järgi teeb halduskohus kaebuse rahuldamise korral valla- või linnasekretärile ettekirjutuse. (p 13)


Nii ELTL art 20 lg 2 p st "b" kui ka EL põhiõiguste harta art 39 lg st 1 tuleneb teiste liikmesriikide kodanikele õigus osaleda valimistel samadel tingimustel vastava liikmesriigi kodanikega. Need sätted ei reguleeri aga seda, millised need tingimused peaksid olema. EL põhiõiguste harta art 39 lg 2 näeb ette, et Euroopa Parlamendi liikmed valitakse otsestel ja üldistel valimistel vaba ja salajase hääletuse teel – eeltoodud määratlus on võrdlemisi üldine ega välista valimisõiguse teatavat piiramist. EL õigus jätab liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi liikmesriigi kodanike valimistel osalemise tingimuste seadmiseks. Selles olukorras on kohtud õigesti asunud kontrollima EPVS § 4 lg 3 p 2 ja § 20 lg 3 p 1 kooskõla PS-ga (vt ka RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-5-08) ja PS § 123 kaudu ka EIÕK-ga. (p 15)


Piisav põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks on preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-14 ja määrus asjas nr 3-3-1-60-14). Preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-13). (p 10)

3-4-1-33-09 PDF Riigikohus 01.07.2010

Poliitilise välireklaami keeld on kehtestatud ühena hääletamis- ja kandideerimisõiguse kasutamise tingimustest, mida seadusandja on põhiseaduse kohaselt kohustatud sätestama. Poliitilise välireklaami keelamise eesmärgiks on soov suurendada hääletamisaktiivsust, tõsta demokraatliku arutelu kvaliteeti, vältida valijatega manipuleerimist ja vähendada raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel. Kõik need eesmärgid on kantud demokraatia tugevdamise ideest. Demokraatia on Eesti riigiehitusliku korralduse olulisemaid põhimõtteid. Keeldu toetab seega väga kaalukas põhiseaduslik põhimõte. (p 67) Keeluga ei piirata ei hääletamis- ega kandideerimisõiguse ega ka viimase õigusega seotud poliitilise väljendusvabaduse, samuti erakonna tegevusvabaduse kõige tugevamat kaitset vajavat osa. Keeld ei võta valijatelt võimalust valimistel osaleda või hääletada neile meelepärase kandidaadi poolt. Keeld ei välista kellegi kandideerimist valimistel ega võta kandidaatidelt, valimisliitudelt ja erakondadelt võimalust oma vaateid tutvustada ega keela avalikku arutelu kindlate teemade üle. (p 60) Välireklaami keeld ei takista poliitiliste vaadete edastamist ja ühiskonnaelu üle arutelu pidamist muul viisil (nt valimiskoosolekute, vahetu valijatega suhtlemise, trükimeedia, televisiooni, raadio, otsepostituse, siseruumides reklaamimise, nn uute tehnoloogiate kaudu). Keeld üksnes suunab poliitilisi arutelusid teistesse kanalitesse, kus neil on suurem tõenäosus kujuneda sisulisemaks. (p 63) Samuti ei ole keeluga olulises ulatuses sekkutud ettevõtlusvabadusse ning omandipõhiõigusesse. (p 65)

Poliitilise välireklaami keeld on põhiseaduse kohaselt lubatud, kuid see ei tähenda, et põhiseadus sellise keelu kehtestamist nõuaks. Riigikogu on vaba nii keeldu kaotama, poliitilise välireklaami tegemisele aja, koha ja suuruse piiranguid seadma kui ka valimiskulutustele sellist ülempiiri kehtestama, mis ühest küljest vähendaks raha osakaalu poliitilise võimu saavutamisel ja teisalt tagaks kandidaatide võrdsed võimalused valimiskampaania korraldamisel. (p 70)

3-4-1-17-09 PDF Riigikohus 07.07.2009

Vt Riigikohtu 26.06.2009 otsuse nr 3-4-1-15-09 annotatsiooni.

3-4-1-18-09 PDF Riigikohus 07.07.2009

Vt Riigikohtu 26.06.2009 otsuse nr 3-4-1-15-09 annotatsiooni.

3-4-1-19-09 PDF Riigikohus 07.07.2009

PSJKS § 46 lõige 2 annab Riigikohtule volituse tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas kehtetuks, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. Selle volituse kasutamiseks ei pea menetlusosaline olema esitanud sõnaselget taotlust ja Riigikohus võib ka omal algatusel tunnistada hääletamistulemuse kehtetuks, kui ta leiab, et asja lahendamisel tuvastatud õigusrikkumine mõjutas või võis seda oluliselt mõjutada. Sellise volituse puudumine ohustaks esinduskogude valimistega seotud vaidluste kiiret lahendamist. Riigikohus peab hääletamissedelite kehtetust puudutava otsuse puhul hindama ka tuvastatud õigusrikkumise mõju ja võtma seisukoha küsimuses, kuidas see mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust. (p 9) Vt ka Riigikohtu 26.06.2009 otsuse nr 3-4-1-15-09 annotatsioone.

Kokku: 22| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json