Asjaõigusseaduse rakendamise seadus (lühend - AÕSRS)

Olukorras, kus kinnisasja kaasomanik palub tuvastada, et kaasomandis oleval kinnisasjal asuv rajatis on tema omandis, saab kohus hagi rahuldamisel tuvastada üksnes selle, et kaasomanikule kuulub vastav mõtteline osa rajatisest. (p 11)

Kui kinnisasja omanik ja vee-ettevõtja lepivad kokku, et edaspidi seatakse tehnorajatise suhtes vee-ettevõtja kasuks piiratud asjaõigus ja lepingupooleks olnud kinnisasja omanik keeldub piiratud asjaõiguse seadmise kokkulepet sõlmimast, saab vee-ettevõtja esitada kinnisasja omaniku vastu hagi ja paluda kohustada kinnisasja omanikku sõlmima piiratud asjaõiguse seadmise kokkulepet ja asendada TsÜS § 68 lg 5 alusel kinnisasja omaniku tahteavaldus kokkuleppe sõlmimiseks kohtulahendiga. (p 20.6)

Eeldusel, et tehnovõrk või -rajatis on rajatud võõrale kinnisasjale pärast 1. aprilli 1999, ei ole tehnorajatis või võrk kinnisasja oluline osa üksnes juhul, kui selle talumiseks on vee-ettevõtja kasuks seatud piiratud asjaõigus või sundvaldus. Kui tehnovõrgu või -rajatise talumiseks on kinnisasjale seatud piiratud asjaõigus, siis on tehnovõrk või -rajatis piiratud asjaõiguse oluline osa ja liigub tsiviilkäibes koos sellega. (p 25.1)

Kuigi AÕSRS § 15², ÜVVKS § 2 lg 3 ja AÕS § 158¹ sõnastusest võiks järeldada, et tehnorajatis võib kuuluda vee-ettevõtjale, ei tähenda eelnimetatud sätted seda, et tehnorajatis võiks olla vee-ettevõtja omandis eraldiseisva vallasasjana. Eeltoodu tähendab üksnes seda, et tehnorajatis ei ole kinnisasja, millel ta paikneb, oluline osa, vaid on võrguettevõtja kasuks kinnisasjale seatud piiratud asjaõiguse (reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse) oluline osa. (p 25.3)

Pärast 1. aprilli 1999 teise isiku kinnisasjale ehitatud tehnorajatised, mille suhtes ei ole seatud piiratud asjaõigust ega sundvaldust, on kinnisasja olulised osad. (p 25.5)

Olukorras, kus kinnisasja kaasomanik palub tuvastada, et kaasomandis oleval kinnisasjal asuv rajatis on tema omandis, saab kohus hagi rahuldamisel tuvastada üksnes selle, et kaasomanikule kuulub vastav mõtteline osa rajatisest. (p 11)

Enne 3.07.2007.a ja praegu kehtivad AÕS §-d 158 ega §158¹ ei näe ette otse seadusest tulenevat talumiskohustust, vaid annavad üksnes õiguse nõuda teatud olukorras piiratud asjaõiguse või sundvalduse seadmist. (p 19)

AÕS §-d 158 ja §158¹ reguleerivad talumiskohustust olukorras, kus tehnovõrk ja –rajatis soovitakse rajada võõrale maale, kuid nendest sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust olukorras, kus tehnorajatis on kinnisasjale juba rajatud. Varem rajatud tehnorajatiste õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS § 15². (p 20)

AÕSRS § 15² eri ajal kehtinud redaktsioonidest võib järeldada, et seadusest sai ja saab ka praegu talumiskohustus tuleneda vaid selliste tehnorajatiste suhtes, mis olid võõrale maale püstitatud enne 1. aprilli 1999. (p 20.4)

Olukorras, kus 2007. a juulis valmis ja sai kasutusloa pumpla, mis ehitati selleks, et sellest saaks vee-ettevõtja tehnovõrgu osa, tulnuks selleks, et pumpla suhtes tekiks kinnisasja järgmiste omanike jaoks siduv talumiskohustus, kinnisasjale seada ja kinnistusraamatusse kanda vastav piiratud asjaõigus või seada kinnisasjale sundvaldus. Vaid selliselt oleks olnud tagatud kinnisasja igakordse omaniku kohustus taluda kinnisasjal pumplat kui tehnorajatist. (p 20.5)

Kui kinnisasja omanik ja vee-ettevõtja lepivad kokku, et edaspidi seatakse tehnorajatise suhtes vee-ettevõtja kasuks piiratud asjaõigus ja lepingupooleks olnud kinnisasja omanik keeldub piiratud asjaõiguse seadmise kokkulepet sõlmimast, saab vee-ettevõtja esitada kinnisasja omaniku vastu hagi ja paluda kohustada kinnisasja omanikku sõlmima piiratud asjaõiguse seadmise kokkulepet ja asendada TsÜS § 68 lg 5 alusel kinnisasja omaniku tahteavaldus kokkuleppe sõlmimiseks kohtulahendiga. (p 20.6)

Eeldusel, et tehnovõrk või -rajatis on rajatud võõrale kinnisasjale pärast 1. aprilli 1999, ei ole tehnorajatis või võrk kinnisasja oluline osa üksnes juhul, kui selle talumiseks on vee-ettevõtja kasuks seatud piiratud asjaõigus või sundvaldus. Kui tehnovõrgu või -rajatise talumiseks on kinnisasjale seatud piiratud asjaõigus, siis on tehnovõrk või -rajatis piiratud asjaõiguse oluline osa ja liigub tsiviilkäibes koos sellega. (p 25.1)

Kuigi AÕSRS § 15², ÜVVKS § 2 lg 3 ja AÕS § 158¹ sõnastusest võiks järeldada, et tehnorajatis võib kuuluda vee-ettevõtjale, ei tähenda eelnimetatud sätted seda, et tehnorajatis võiks olla vee-ettevõtja omandis eraldiseisva vallasasjana. Eeltoodu tähendab üksnes seda, et tehnorajatis ei ole kinnisasja, millel ta paikneb, oluline osa, vaid on võrguettevõtja kasuks kinnisasjale seatud piiratud asjaõiguse (reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse) oluline osa. (p 25.3)

Pärast 1. aprilli 1999 teise isiku kinnisasjale ehitatud tehnorajatised, mille suhtes ei ole seatud piiratud asjaõigust ega sundvaldust, on kinnisasja olulised osad. (p 25.5)

Olukorras, kus võõral kinnisasjal paikneb tehnovõrk või -rajatis, mis on vajalik avalikes huvides, võib olla põhjendatud sundvalduse seadmine kinnisasjale. Isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus taotleda, et kohalik omavalitsus algataks kinnisasjale tehnorajatise kasutamiseks vajaliku sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. (p 28)

Sundvalduse seadmise võimalus ei välista tehnorajatiste säilimise tagamise eesmärgil kinnistu sundvõõrandamist KASVS-i alusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-87-14, p 22). (p 29)

Vt p-d 52 ja 54.

AÕSRS § 12 lg-test 2 ja 3 ei tulene, et kui erastamist soovinud kinnisasja kaasomanik ei nõudnud teise kaasomaniku ehitiseosa müüki, jääb viimasele pärast erastamist ja kinnistamist automaatselt õigus kinnistut vallata. (p 12)

Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11). Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saa kohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. (p 20)

Kohus saab teha tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse (vt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 30. (p 16)

Seadusest ei tulene, et pooled ei võiks tasus isikliku kasutusõiguse eest kokku leppida ka muu kui avalikes huvides rajatud tehnovõrgu korral. (p 18)

Olukorras, kus pooled on leppinud kokku tasus tehnorajatise talumise eest, on koormatud kinnisasja omanikul eelduslikult õigus saada tehnorajatise omanikult tasu vähemalt ulatuses, milles kinnisasja omanik peab kandma kulusid. (p 19)

Kuigi TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas (Riigikohtu 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11). Hinnangu andmine, kas varasemas tsiviilasjas tehtud lahendiga on mingi asjaolu tuvastatud, tähendab varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (TsMS § 272 jj) sisu hindamist (Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-13, p 8). Vastavat kohtuotsust kui tõendit hindamata ei saa kohus ka selgeks teha, millistel asjaoludel hagi lahendati. Olukorras, kus kohtule ei ole teises asjas tehtud kohtuotsust kui tõendit üldse esitatud, ei saanud kohus tugineda sellele, et jõustunud kohtuotsusega on asjaolu tuvastatud. (p 20)

Kui maa esmakinnistamine toimus enne 1. aprilli 1999 ja tehnovõrk või -rajatis püstitati enne maa esmakinnistamist või enne 1. aprilli 1999 maa omaniku nõusolekul, saab kinnisasja omanik nõuda tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu AÕSRS § 154 lg 1 esimese lause, mitte AÕS § 158² lg 1 esimese lause, ega AÕS § 158 lg 3 alusel. (p24)

Kuigi AÕSRS § 154 lg-d 2-4, mis sätestasid talumistasu suuruse, on tunnistatud kehtetuks, on kinnisasja omanikul õigus nõuda talumiskohustuse eest kohast hüvitist (3-4-1-25-11). (p 30, 32)

Kinnisasja omanikule tuleb talumistasuna lisaks kulude hüvitamisele (maamaks, kinnisasja hooldamise kulud) maksta üldjuhul ka perioodilist lisahüvitist, arvestades talumiskohustuse intensiivsust, mis tuleneb mh tehnorajatise olemusest ja selle kaitsevööndi ulatusest ja sellest tulenevatest piirangutest, maa sihtotstarbest, suurusest ja asukohast, samuti muudest asjaoludest, mis võimaldaks omanikul maad efektiivsemalt või muul viisil kasutada, aga ka avalikku huvi talumiskohustuse vastu. (p 33-36)

Omandireformi käigus tagastatud või erastatud maal olnud tehnovõrgu või –rajatise talumise lisahüvitis peaks üldjuhul olema väiksem kui AÕS § 158 alusel määratav tasu servituudi eest või tasu AÕS § 158² alusel sundvalduse seadmisel. Lisahüvitis ei pea tagama kinnisasja omanikule negatiivsete varaliste tagajärgede täielikku hüvitamist. Lisahüvitise suuruse arvutamisel saab lähtuda hüvitisest, mida riik oleks maksnud maareformi käigus õigustatud subjektile maa tagastamata jätmise korral, sh võib lisahüvitis tulenevalt vähesest intensiivsusest olla ka sellest väiksem. (p 38-40)

Tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse hagita menetluses. Selle hagimenetluses lahendamise korral tuleb juhinduda hagita menetluses sätetest. (p 27)

Kinnisasja omanik saab tehnovõrgu või –rajatise omanikult nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvat tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu (TsMS § 369). (p 26)

Tehnovõrgu või –rajatise talumise eest tasu saamise asi on tsiviilasi, mis lahendatakse hagita menetluses. Selle hagimenetluses lahendamise korral tuleb juhinduda hagita menetluses sätetest. (p 27)

Kinnisasja omanik saab tehnovõrgu või –rajatise omanikult nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvat tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu (TsMS § 369). (p 26)

Ehitise peremehetuse tuvastamine ei ole otsus, mida kohalik omavalitsus saaks kaaluda. Kui ehitis ei ole pere-mehetu, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik seda AÕSRS § 13 lg 2 alusel hõivata ka siis, kui ehitise omandamiseks on tungiv avalik huvi. Sellises olukorras on võimalik ehitist omandada kinnisasja sundvõõrandamise seaduses sätestatud alustel ja korras. Kui aga ehitis on peremehetu, ei tule selle hõivamiseks välja tuua mingit erilist avalikku huvi, sest peremehetute ehitiste hõivamine on AÕSRS § 13 lg 2 kohaselt kohaliku oma¬valitsuse kohustus. AÕSRS § 13 lg 2 tõlgendamise kohta vt ka otsus asjas nr 3-3-1-19-05, p 10.

Otsuses haldusasjas nr 3-3-1-39-01 (p 3) on selgitatud, et tulenevalt AÕS § 96 lg-st 3 saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. Kui ehitis ei ole peremehetu, siis ei muutu see peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt. Seetõttu võib isik kaitsta oma omandit tsiviilõiguslike kaitsevahenditega ka juhul, kui ta ei vaidlusta volikogu otsust, millega tuvastatakse talle kuuluva ehitise peremehetus (vt ka otsus asjas nr 3-2-1-45-10, p 15).

Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. Tuginedes lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab lepingupool tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtupraktikast (otsusest asjas nr 3-3-1-19-05, p-d 9–10) järeldub, et olukorras, kus tehingu pooled olid rajatisi käsitanud järjekindlalt võõrandatavate hoonete päraldistena, puudus alus arvata, et vaidlusalused rajatised ei olnud pooltevahelise ostu-müügilepingu objektiks.

Haldusasjas tehtud kohtu¬otsuse vaidlustamiseks ainult põhjenduste osas annab aluse HKMS § 211 lg 1 teine lause. Sättest tuleneb, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi, v.a juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele.

Tehnovõrkude ja -rajatistega koormatud kinnisasjade omanikele ette nähtud talumise kohustuse tasu piiramise legitiimseks eesmärgiks on kõigile isikutele universaalteenuste mõistliku hinna tagamine. (p 38) Igal juhul on tegemist omandiõiguse ebaproportsionaalse piiranguga, kui maa sihtotstarbeline kasutamine on võimatu ning piirangu eest saadav hüvitis on isegi väiksem kui maamaks. (p 43) Piirang on üldjuhul ebaproportsionaalne ka siis, kui talumiskohustuse eest makstav tasu piirdub koormatud kinnisasja osa eest tasuda tuleva maamaksuga ja kui omanik saab kinnisasja osaliselt kasutada vaatamata piirangutele. (p 46) Kehtiv õigus lähtub talumistasu arvestamisel küll kinnisasja väärtusest (maa maksustamishinna kaudu – AÕSRS § 15⁴ lõike 2 esimene lause), koormatud osa suurusest ja maa sihtotstarbest, kuid arvestatud ei ole koormava objekti mõju kinnisasja tavapärasele kasutusele. Piirangu tegeliku mõju arvestamiseks ei oleks tarvilik iga üksiku kinnistu tavapärast kasutust ja sellel asuvat objekti eraldi uurida, võimalik on ka tehnovõrkude osad ja tehnorajatised liigitada, arvestades nendega tavapäraselt kaasnevaid faktilisi ja õiguslikke piiranguid olenevalt maa sihtotstarbest. (p 47) Erandlikel asjaoludel võib tehnovõrgu või -rajatise mõju olla ulatuslikum kui üldjuhtudel. Ei saa välistada, et sellistel puhkudel peaks kinnisasja omanikul olema õigus nõuda ühtse meetodi alusel arvestatud tasust suuremat tasu. (p 48) Arvestades nii üldist huvi saada universaalteenuseid mõistliku hinnaga kui ka talumiskohustusega koormatud kinnisasja omanike põhiseadusest tulenevat õigust saada hüvitist talumiskohustuse eest, tuleb piirang kinnisasja omanikele igal juhul hüvitada. Kuigi piirangu eest tuleb igal juhul ette näha hüvitis, võib see üldise huvi tõttu olla väiksem, kui oleks piirangu täies ulatuses hüvitamine. (p 50)

Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine. Seega asendab kohtumäärus, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta.

Korteriomandi reaalosa hulka võivad kuuluda ka trepikoja-, keldri- ja pööninguruumid juhul, kui need vastavad KOS § 2 lg-s 1 sätestatule (vt Riigikohtu 4. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-09 (p 16).

Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine. Seega asendab kohtumäärus, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta. Kaasomandi lõpetamine peab toimuma kõigi kaasomanike huve võimalikult suures ulatuses arvestades. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus Kaasomandi lõpetamise asjas ei oma tähtsust võimalikud võlaõiguslikud koormamislepingud, mida kaasomanikud on sõlminud kolmandate isikutega. Kaasomandi lõpetamisel AÕSRS § 12 lg 5 järgi saab kohus määrata tulevaste korteriomandite omanike vahel neile kuuluva ehitise reaal- ja mõttelisi osi üksnes tegelikkusele vastava plaani alusel. See kohtumäärus ei asenda KOS § 5 lg 3 p-des 1 ja 2 ettenähtud dokumente.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu 23.03.2005 määruse asjas nr 3-4-1-6-05 p-i 4; 04.04.2007 määruse asjas nr 3-4-1-8-07 p-i 5). (p 7) PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu 14.04. 2003 otsuse asjas nr 3-4-1-4-03 p-i 16). (p 9) Tulenevalt eeltoodust saaks Riigikohus taotlust menetleda üksnes juhul, kui taotlejatel puuduks muu tõhus viis kasutada neile põhiseaduse §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õigust. (p 10)

Käesolevas asjas ei ole taotlejate jaoks välistatud võimalus saavutada pooleliolevas kohtumenetluses oma õigustele kaitse. Samuti on taotlejatel elamu kaasomanikena võimalik viia neile kuuluvad elamu mõttelised osad tsiviilkäibesse elamualuse maa kinnistamisega AÕSRS § 12 alusel. Kaasomandi mõttelise osa koormamine kohtuliku käsutuskeeluga ei välista ehitisealuse maa kinnistamist. Seejärel on taotlejatel AÕS § 73 lg 1 kohaselt võimalik neile kuuluvat kinnisasja mõttelist osa vabalt käsutada. (p 14)

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05. Müügilepingu kui võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisus. TsÜS § 6 lg-s 4 on sätestatud üheselt, et käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.

Ka linnavolikogu määrusega kehtestatud linnavara võõrandamise kord kui õigustloov akt on seaduseks TsÜS § 87 mõttes. Nimetatud võõrandamise kord sisaldab keeldu sõlmida müügilepingut isikuga, kes ei paku kõrgeimat hinda. Sellise keelu mõtteks on tuua kaasa seda keeldu rikkudes sõlmitud müügilepingu tühisus. Eelviidatud keelu mõtteks ei ole kaasa tuua asjaõiguslepingu tühisus. Keelu eesmärgiks on vältida linnale kahjuliku müügilepingu sõlmimist. Tingimused, mis teevad müügi kahjulikuks, saavad sisalduda võlaõiguslikus müügilepingus, mitte aga asjaõiguslepingus, millega antakse üle vaid omand.

Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi. Õiguskaitse efektiivsust kahjustavaks tuleb lugeda olukord, kus isikul on õigusharude läbipõimumise tõttu raske oma õigust realiseerida. Kui avalik-õiguslikus menetluses tehtud haldusakt realiseeritakse eraõigusliku tehinguga, on isikul tema subjektiivsete õiguste rikkumisel õigus taotleda halduskohtus avaliku võimu kandja haldusakti tühistamist. Isikul, kes ei ole tehingu pooleks, ei ole üldjuhul võimalik taotleda haldusakti alusel sõlmitud eraõigusliku tehingu tühisuse tuvastamist.

Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada ka tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.

TsMS § 442 lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. HKMS § 5 lg 1 kohaselt kohaldub eeltoodu ka halduskohtu otsusele. Kui halduskohtul tuleb konkreetsetest asjaoludest sõltuvalt lahendada ka tsiviilõigusliku tehingu kehtivuse küsimus, esitab kohus oma sellekohased põhjendused ja järeldused otsuse põhjendavas osas.

Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Tsiviilõigusliku tehingu tühisuse kindlakstegemine halduskohtus pole välistatud, kui see on vajalik haldusakti või haldusorgani toimingu peale esitatud kaebuse läbivaatamisel. Vt Riigikohtu erkogu lahend nr 3-3-1-15-01.

Kohtuotsuse resolutsioonis halduskohus haldusaktiga seotud tehingu tühisust üldjuhul siiski tuvastada ei tohi. Erandina on see võimalik juhtudel, kui selline volitus tuleneb otseselt eriseadusest.

Tsiviilasja lahendavale kohtule on kohustuslik ka halduskohtu otsus osas, milles halduskohus on haldusakti HKMS § 26 lg 1 p 1 alusel tühistanud. Sellises olukorras ei saa tsiviilasja lahendav kohus asuda haldusakti kehtetuse kohta teistsugusele seisukohale. Muus osas on halduskohtu otsus, millega haldusakt tühistatakse, üldkohtu jaoks tõendiks TsMS § 272 tähenduses. Seega saab teises kohtuasjas tehtud kohtulahendit kasutada tõendina nende asjaolude kindlakstegemiseks, millest oleneb lepingu kehtivus.

Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.

TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel põhjendama teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.

Kuna AÕSRS § 9¹ ei arvesta võimalust, et vallasasja kasutusvalduse leping võis olla sõlmitud ka tasuta kasutamise lepinguna, tuleb õiguslünga täitmiseks kasutada AÕSRS § 91 analoogiat ja lugeda kõnealune leping alates 1. juulist 2003 tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 jj mõttes.

Asjaõigusseaduse § 36 lg-st 1 tulenevalt piisas praegusel juhul hoone või osa ruumide valduse üleandmiseks hagejale sellest, kui kostja vabastas hoones asuvad ruumid või osa ruume, teatas sellest hagejale ja ei teinud hagejale edaspidi takistusi ruume vallata. Asjaolu, et kostja kätte jäi väidetavalt ruumide üks võtmekomplekt, ei oma valduse üleandmise seisukohalt tähtsust, kui eespool nimetatud tingimused olid täidetud.

Valduse rikkumise korral on hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kaotatud kasutuseeliste väärtust arvestatakse abstraktselt - võrreldakse valdaja kasutusõiguse väärtust sarnase asja keskmise kasutusõiguse väärtusega ning kui valdaja kasutusõigus oli suurema väärtusega, tuleb talle hüvitada väärtuste vahe. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema.

Kahju hüvitamise nõude korral tuleb viivist arvutada VÕS § 113 lg 2 järgi. Sellest sättest tulenevalt arvestatakse muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu tekitatud kahju hüvitamise korral kahjuhüvitiselt viivist alates hetkest, mil kahju hüvitama kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude korral tuleb viivist arvestada VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi, s.o alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb isiku võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks.

Kui isik valib alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude, peab kostja hageja valduse rikkumise tõttu maksma VÕS § 1037 lg 1 järgi hagejale hüvitist. Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 järgi. Võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega seotud kulusid.

Kui haldusorgan jätab põhjendamatult kasutamata talle seadusega antud võimaluse parandada varasema haldusaktiga ekslikult tekitatud ning isiku jaoks negatiivne olukord, siis võib see rikkuda isiku õigusi, kui haldusorgani poolt vea parandamine oleks isiku jaoks vähem koormav võrreldes sellega, et veast tingitud vaidlused jäetakse isikute enda lahendada. Kui haldusorganil on võimalik ise oma viga parandada, tuleb seda võimalust kasutada. Haldusorgan ei saa õigustada oma kohustuste täitmata jätmist viitega sellele, et kujunenud olukorda on võimalik lahendada isikute omavahelise kokkuleppega ja seda isegi siis, kui eraõigusliku kokkuleppega oleks küsimuse lahendamine iseenesest lihtsam.

HKMS § 33 lg 3 p-i 5 tuleb tõlgendada kitsendavalt. Selle sättega hõlmatakse üksnes juhud, kus isikul ilmselgelt puudub halduskohtusse pöördumise õigus. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis on tal kohustus asja menetleda. Haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab toimuda üksnes kohtuotsuses (vt Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08 p-e 13, 15).

Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

Omandireformi aluste seadus ega maareformi seadus ei näe ette reformitud maa teistkordse erastamise võimalust. Maa ostueesõigusega erastamine ei ole võimalik ilma maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise või tühistamiseta.

Maa erastamisõiguse olemasolu ning erastamise kohustatud subjekti õigusvastane tegevus erastamisavalduse läbivaatamisel, mille tulemusena avalduse esitaja kaotas võimaluse maad erastada, on kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks. Seetõttu võib maa ostueesõigusega erastamise avalduste lahendamisega muutuda isikute õiguslik seisund olenemata sellest, et kehtiva tagastamise korralduse tõttu pole maa erastamine enam võimalik, s.t maareform on maatükkide suhtes lõppenud ja avalduse esitajad on maa erastamise võimaluse kaotanud.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on riigivastutuse seaduse alusel võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Riigivastutuse seadus ei välista kahju hüvitamist natuuras, kui osapooled selles kokku lepivad. Kahju hüvitamist natuuras ei välista ka AÕSRS §-st 22 tulenev kohustus, et kohalik omavalitsus tohib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandada ainult avalikul enampakkumisel. Eeltoodud säte reguleerib ostueesõigusega omandatud kinnistu võõrandamist, mitte kahju hüvitamist.

HMS § 6, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Uurimispõhimõtte kohaldamisel tuleb haldusorganil lähtuda neist õigusnormidest, mis vastavat valdkonda reguleerivad. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest.

Tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Haldusorganil puudub pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras.

Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06. 05. 2004 otsust nr 3-3-1-19-04, 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-53-04 ja 29.05.2006 otsust nr 3-3-1-23-06).

Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. (p 20)

Põhiseadusega nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. (p 21) Põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Sunday Times vs. Ühendkuningriik leidnud: "Normi saab pidada "seaduseks" üksnes siis, kui see on formuleeritud piisava täpsusega, võimaldamaks kodanikul oma käitumist reguleerida: ta peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu. Kuigi kindlus on väga soovitatav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Seetõttu on vältimatu, et paljud seadused on sõnastatud, kasutades termineid, mis on suuremal või vähemal määral ähmased ning mille tõlgendamine ja kohaldamine on praktika küsimus." (Euroopa Inimõiguste Kohtu täiskogu 26. aprilli 1979. a otsus asjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik, p 49.) (p 22) Normi määratletust ei tule hinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohalt vaadatuna. Mõõdupuuks on normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik. (p 23)

AÕSRS § 13¹ on sõnastatud raskepäraselt ja esmapilgul ebaloogiliseltki ning selle ühesugune mõistmine eriteadmisi omamata on raskendatud. Samas on see nii ka paljude teiste seadusesätete puhul. Eriti on analoogseid probleeme nn reformiseadustega, mida on korduvalt muudetud ja millega on kaasnenud loogilised vastuolud seaduste vahel ning seadustes eneses. Kohtu ülesandeks on muu hulgas seaduste tõlgendamine ja vajadusel ka tekkinud vastuolude ja lünkade ületamine. Igasugune seaduse ebaselgus ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust. (p 23)

AÕSRS § 13¹ lõike 6 teise lause kohaselt on vallasasjast ehitise või selle osa tsiviilkäive allutatud kohustuslikule notariaalse tõestamise nõudele. Järelikult nõustab notar erastatud eluruumi omanikku ja erastatud eluruumi ostjat, selgitades neile tehinguga kaasnevaid õigusi ja kohustusi, sealhulgas kaasomaniku ostueesõiguse olemasolu, kaasomanike teavitamise kohustust ja õiguslikke tagajärgi. Notarite Koja andmetel on vaidlusaluse regulatsiooni pinnalt välja kujunenud ühtne notariaalpraktika ning vaidlusi selle üle, kas AÕSRS § 13¹ näeb ette erastatud eluruumi ostueesõiguse, varem tekkinud ei ole. Kuigi see ei ole normi õigusselguse hindamisel määrav, kinnitab see siiski, et seni on normi adressaatideks olevad isikud saanud asjakohase nõustamise abiga normi sisust aru. (p 24)

Riigikohus saab vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõikele 2 kohtu taotlusel kontrollida üksnes asjassepuutuva normi põhiseadusele vastavust. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). (p 13)

Erastatud elamu osad, mis ei ole mõne korteriomaniku ainuomandis, on kõigi korteriomanike kaasomandis. Samale seisukohale on asunud ka ringkonnakohus. Enne kinnistamist on korterid tsiviilkäibes vallasasjadena (elamu reaalosadena) koos nende juurde lahutamatult kuuluvate mõtteliste osadega elamust. Seega on erastatud eluruumide omanikud samaaegselt ka elamu kaasomanikud. (p 16)

Põhiseadusega nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. Kuivõrd kaasomaniku ostueesõigus piirab erastatud eluruumi omaniku käsutusõigust talle kuuluva eluruumi suhtes, peab selline kitsendus olema sätestatud viisil, mis võimaldab eluruumi omanikul sellega arvestada. (p 21)

Põhiseadusega nõutava ja vajaliku õigusselguse määra piiritlemisel saab kohus arvestada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. (p 22)

Kui ehitist on aastakümneid avaliku võimu teadmisel kasutatud, tähendab see seda, et avalik võim on tunnustanud ehitise olemasolu ning ehitist ei ole ka vaatamata selle püstitamist käsitleva dokumentatsiooni mõningasele puudulikkusele pidada ebaseaduslikuks. Avalik võim on sellise tunnustamisega välistanud võimaluse, et tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitisega AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Ehitise ekspluatatsiooni vastuvõtmise akti võib sellisel juhul asendada ka avaliku võimu tegevus, millega sisuliselt tunnistatakse valminud ehitis nõuetele vastavaks ning lubatakse ehitist kasutada vastavalt kavandatud otstarbele.

Nõustuda ei saa seisukohaga, et juhul kui isikul on õigus saada tagastamata jääva maa eest kompensatsiooni, siis ei saa maa tagastamata jätmine tema õigusi rikkuda. Kuna isik on taotlenud maa tagastamist, siis maa tagastamata jätmisega piiratakse tema õigusi sõltumata kompensatsiooni määramisest või selle suurusest.

Põhiseaduse §-s 32 on mõistega "omand" hõlmatud nii kinnisasjad kui ka vallasasjad. Põhiseaduse § 32 kaitseala laieneb nii kinnis- kui vallasasja omanikule, kelle kinnisasjal või kinnitusraamatusse kandmata maal tehnovõrk või -rajatis asub, kui ka tehnovõrgu või -rajatise omanikule. (p 22) Omandiõiguse piiramisel on õiguspärane seadusandja iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus. (p 27) Tehnorajatise talumiskohustus kehtestati avalikes huvides ning see on sobiv ja vajalik abinõu tarbijate elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, soojuse jm vajalikuga varustamiseks. (p 32) Üldine talumiskohustus on põhiseaduspärane, kuid selle kehtestamisel oleks seadusandja pidanud ette nägema rohkem tagatisi maaomanikele. (p 36) AÕSRakS § 15-2 lg 1, mis ei võimalda kinnistu omanikel vaidlustada talumiskohustust ja võimaldab nõuda tehnorajatise kõrvaldamist vaid juhul, kui tehnorajatist ei kasutata enam eesmärgipäraselt, piirab ebaproportsionaalselt kinnistu omaniku põhiõigust omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning on seetõttu Põhiseadusega vastuolus. Seadusandja peab ette nägema täiendava mehhanismi kinnistu omanike õiguste kaitseks ja võimaldama erinevate huvide kaalumist. (p 38) Mõõdukas ei ole ka AÕSRakS § 15-4 lg-s 2 sätestatud omandiõiguse piirang, millega pandi kinnisasja omanikule tasuta tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustus kuni 2009. aasta 1. jaanuarini. Selline piirang ei vasta Põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele, sest koormab maa omanikku rohkem, kui see on üldsuse ja tehnorajatiste omanike huvidega põhjendatav. Kinnisasja omanik on sunnitud maksma maamaksu ka rajatiste aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa eest, hoolimata sellest, et ta ei saa kinnisasja osaliselt kasutada. Tasu suuruse vähendamine teatud ajaks võinuks olla põhjendatud, kuid tasu maksmisest täielik vabastamine kuni 2009. aastani ei ole õigustatud. (p 41)

Ehitise hõivaja ei saa hõivamismenetluses muuta õiguslikul alusel püstitatud ehitisele määratud kasutusotstarvet. Lähtuda tuleb ehitise peamisest kasutusotstarbest. Kasutusotstarbe muutmine on võimalik pärast ehitise omandamist.

MRS § 6 lg 3¹ esimeses lauses nimetatud tehnorajatisi pole Vabariigi Valitsuse 8. augusti 1996. a määrusega nr 211 kinnitanud Peremehetu ehitise hõivamise korra (Kord) alusel võimalik hõivata. Sellise rajatise püstitamise õiguslikule alusele ei omista MRS § 6 lg 3¹ õiguslikku tähendust. Tehnorajatise, mida saab Korra alusel hõivata, püstitamise õiguslik alus ei piirdu AÕS RakS § 14 lg-s 1 ja lg-s 1¹ nimetatud ehitusloa või -projektidega. Nimetatud paragrahvi lõige 1 omistab õigusliku tähenduse ka maakasutusõigusele ja kasutusloale. Tehnorajatis on püstitatud õiguslikul alusel, kui on olemas tema ekspluatatsiooni võtmise akt. Tähtsust omab ka see, kas rajatis on ka tegelikult kasutatav rajatisena, milleks ta on püstitatud. Tehnorajatis ei pea tingimata kasutuses olema, kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada. Tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi.

Tulenevalt AÕSRS § 13 lg-st 6 peab ehitise või selle osa tagatisomandamise puhul olema notariaalselt tõestatud nii müügi- kui ka tagasiostukokkulepe. Seaduses nõutud notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 93 lg 3 järgi tühine.

Poolte kokkulepe tagasimüügikohustuse kohta ei muuda selle eelduseks olevat müügilepingut TsÜS § 70 alusel tühiseks. Majavalduse müügiga ei varjatud tagatisomandamise tehingut, ostu-müügileping on üks osa sellest.