KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-33-17 PDF Riigikohus 20.06.2017

KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS § s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, et selline edasikaebepiirang laieneb automaatselt kõigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvatele otsustustele (vt RKKKm asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. (p 10)

Süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 alusel määratud kohustus on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa. (p-d 12) Nii tuleb ka KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada. (p 13)


Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt RKTKo asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). (p 16)


Isikule kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 2 alusel pandav kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise olemuslik osa: KrMS § 202 lg s 2 toodud kohustusi ei saa isikule määrata väljaspool kriminaalasja menetluse tingimuslikku lõpetamist (p 12). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda isikule uute kohustuste määramist ka KrMS § 427^1 ega KrMS § 431 järgi läbiviidavad menetlused. (p 18)


KrMS § 202 lg 2 p 1 ei välista isikule tema nõusolekul kuriteoga tekitatud kaudsete kahjude hüvitamise (nt tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise) kohustuse panemist. (p 18)

3-1-1-26-17 PDF Riigikohus 14.06.2017

Kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt ka RKKKo 3-1-1-90-15, p-d 13-14). (p 7)

Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)

Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)


Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)


Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (RKKKo 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda. (p 10)


Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)

3-1-1-32-17 PDF Riigikohus 12.06.2017

Eelmenetluses korraldab kohus istungeid menetluslike küsimuste lahendamiseks ja asja arutamise ettevalmistamiseks KrMS § 258 alusel. Muu hulgas korraldatakse eelistung KrMS § 258 lg 1 p 4 kohaselt üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks ning sama lõike p 5 kohaselt ka muude küsimuste lahendamiseks, kui kohtunik peab eelistungi korraldamist vajalikuks. Juhul, kui eelistung korraldatakse, tuleb järgida KrMS § 259 lg-s 2 sätestatud prokuröri ja kaitsja kohustuslikku eelistungist osavõtmise nõuet. (p 9)


KrMS § 339 lg 1 p-d 3 ja 4 kohalduvad ka kohtulikus eelmenetluses. Viidatud sätete tekst käsitleb kohtumenetluse poolte osavõttu kohtumenetlusest, mille lahutamatu osa on ka kohtulik eelmenetlus. Seejuures näeb menetlusseadus üheselt ette, et kaitsja ja prokuröri osavõtt eelistungist ja korraldavast istungist on kohustuslik. (p 8)


Seadus ei reguleeri eraldi kohtumääruse kuulutamisega seonduvat ega näe ette, et määrus tuleb teha teatavaks tingimata kohtuistungil. KrMS § 145 lg 6 näeb ette, et põhistatud kohtumäärust tutvustatakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel menetlusosalisele ning talle selgitatakse tema õigusi ja kohustusi, mille kohta võetakse allkiri. Kohtulikus eelmenetluses tuleb lähtuda sellest, et kohtumenetluse käigus tehtavaid menetlusotsustusi tehakse menetlusosalistele üldjuhul teatavaks kohtuistungil. Kohtu tehtavad otsustused kriminaalasja lahendamisel peavad olema kättesaadavad mitte ainult menetlusosalistele, vaid kooskõlas KrMS §-s 11 sisalduva kohtuistungi avalikkuse põhimõttega ka teistele isikutele (vt kohtuotsuse avaliku kuulutamise kohta ka RKKKo asjas nr 3-1-1-75-13, p 14). (p 11)

3-1-1-62-16 PDF Riigikohus 05.06.2017

Kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)

Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab KrMS §-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis (KrMS §-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (KrMS § 403), kahtlustatava (KrMS § 34) ja süüdistatava (KrMS § 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne seisund. Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile. Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik. Ka KrMS § 45 lg 2 p st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. (p 35)

Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (P 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)

Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada. (p 39)

Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses. Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. (p 40)


Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38)

Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (p 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)

3-1-1-27-17 PDF Riigikohus 01.06.2017

Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)


Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1)

Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5)

Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6)

Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)


KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)


Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11) Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1)

Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)

3-1-1-29-17 PDF Riigikohus 30.05.2017

Riigikohus on seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1 selgitanud, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada (vt RKKKo asjas 3-1-1-80-14, p 15). Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka KrMS § 484 lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel. (p 14)


Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon näeb ette kahte võimalust välisriigis mõistetud karistuse tunnustamiseks ja täideviimiseks elukohariigis. Konventsiooni artikli 9 lg 1 sätestab, et elukohariigi pädevad asutused peavad: (a) jätkama karistuse täideviimist viivitamatult või kohtu või halduskorras tehtava otsuse alusel artiklis 10 kehtestatud tingimustel (karistuse täideviimise jätkamine); või (b) muutma karistuse kohtu- või haldusprotsessi kaudu selle riigi otsuseks, asendades karistava riigi määratud karistuse elukohariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega vastavalt artiklis 11 kehtestatud tingimustele (karistuse muutmine). Kolleegium selgitab, et konventsiooni artiklites 10 ja 11 sätestatud võimalused isikule välisriigis mõistetud karistuse täideviimiseks elukohariigis on alternatiivsed, millele samaaegne tuginemine ei ole vajalik. (p 11)

3-1-1-22-17 PDF Riigikohus 25.05.2017

TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet (Vt RKTKo 3-2-1-108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus lõpeb. Lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab lugeda tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Vt RKTKo 3-2-1-41-04, p 22). (p 53)


See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Tsiviilhagi lahendamiseks tuleb üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asja¬olude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja¬olud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskus¬punkti. Lahendades küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega on konkreetsel juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on selline hindamisruum siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga, isegi kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt, vaid selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt erinev. (p-d 41–44)


Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib olla huvide konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka RKTKo 3-2-1-26-17, p-d 10–11). See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. (p 55)


Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)

Kui tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. (p 52)


Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)


KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. (p-d 28–34)

KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)


KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)

Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades tuleb ringkonnakohtule vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. (p 33)

Alates 1. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta KrMS § 381 lg-s 1 sätestatud tingimustele, jäetakse KrMS § 2962 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 2631 lg-s 1 ette nähtud korras. (p 38)

Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest KrMS § 381 lg-st 1 tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses. Seejuures tuleb KrMS § 2631 lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423. (p 48)

Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (RKKKo 3-1-1-106-12, p 60 ja RKKKo 3-1-1-64-15, p 61) (p 51)


Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 3-2-1-177-16, p 10). (p-d 49–50)


Uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 38^1 lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi. (p 47)


KrMS § 38^1 lg 1 sisustamisel on jätkuvalt arvestatav ka varasem kohtupraktika selle kohta, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik esitada kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis. (p 40)

3-1-1-25-17 PDF Riigikohus 22.05.2017

KrMS § 34^1 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule siiski alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhususe huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 10.1)


Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. Erandjuhul võib elektroonilise valve taotluse lahendamine vajada lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (p 11 ja 11.2)

3-2-1-33-17 PDF Riigikohus 17.05.2017

Kriminaalasjas tehtud jõustumata lahend ei ole tsiviilkohtumenetluses lubamatu tõend. Kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). (p 35)


Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)


Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab muu hulgas seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. (p 20.1.)

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)

Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 23)

Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei või ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. (p 25)


Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 54^1 lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks ja nad ei saa teha eraldi ühte ja sama menetlustoimingut. (p 38)


Kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud. (p 36)


Apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. (p 21)

3-1-1-114-16 PDF Riigikohus 05.05.2017

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on oluline, et kohtunik ja sekretär veenduksid protokolli õigsuses ja täidaksid KrMS § 155 lg-s 3 sätestatud nõuet kinnitada seda allkirjaga. Samas peab kolleegium vajalikuks muuta senist praktikat ja asub seisukohale, et allkirja puudumine kohtuistungi protokollil ei ole võrdsustatav protokolli puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 10 tähenduses. Kohtuistungi protokollil allkirja puudumine on aga KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. (p 9)

Kohtuistungi protokolli tähtsus seisneb selles, et see võimaldab hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning aru saada, milliseid tõendeid on kohus uurinud. Seega ei ole alust pidada allkirjastamata kohtuistungi protokolli kohtuotsuse vältimatut tühistamist tingivaks rikkumiseks juhul, kui kohtuistungi protokolli sisu vastavus istungil toimunuga on usaldusväärselt kontrollitav. Kui kohtuistung on salvestatud, on kohtuistungi protokollil allkirjade puudumisel ja sisu osas vaidluse tekkimise korral võimalik selle tõele vastavust kontrollida protokolli lisaks oleva salvestise abil. (p 11)

3-1-1-1-17 PDF Riigikohus 17.04.2017

Kohtult ei saa eeldada, et ta analüüsiks jälitustoimingu loa andmist otsustades kuriteo aegumist, kui kuriteo aegumine ei ole kuriteokahtluse sisu arvestades ilmne. (p 79)

Jälitustoimingu loa andmise menetluse kiireloomulisus ja selle toimumise ajal tavaliselt olemasoleva tõendusteabe maht ning fragmentaarsus mõjutavad paratamatult kohtult nõutava argumentatsiooni määra (3-1-1-14-14, p 773).


Aegunud kuriteo uurimiseks ei ole jälitustoimingute tegemine vähemalt üldjuhul lubatav. (p 79)


KrMS § 389 lg 2 ja § 390 lg 2 mõtte kohaselt tuleb ühe menetlusdokumendina esitatud määruskaebus vaadata läbi ühes menetluses, välja arvatud juhul, kui on olemas selge põhjus tõlgendada seda menetlusdokumenti mitme määruskaebusena ja nende kaebuste lahendamine samas menetluses pole võimalik või otstarbekas. Asjaolu, et ühe ja sama isiku huvides esitatud määruskaebuses vaidlustatakse korraga mitut selle isiku suhtes tehtud kohtumäärust, ei ole eraldivõetuna piisav, asumaks seisukohale, et ühes menetlusdokumendis on esitatud mitu määruskaebust. Ühes menetlusdokumendis esitatud määruskaebuste paljususest ehk olukorrast, kus mitu määruskaebust on ekslikult koondatud ühte menetlusdokumenti, võib olla alust rääkida näiteks siis, kui kaebuses vaidlustatakse kohtumäärusi, milles käsitletakse sisuliselt erinevaid küsimusi või kui vaidlustatud määruste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on erinev. Samuti on tegemist sisuliselt mitme määruskaebusega siis, kui ühes menetlusdokumendis vaidlustatud määrused on tehtud erinevate kriminaalasjade raames või erinevate ringkonnakohtute tööpiirkonnas asuvate maakohtute poolt. (p 41)

Määruskaebus, milles vaidlustatakse korraga kaht kohtumäärust, millest ühega on antud jälitustoimingu luba ja teisega seda sama luba pikendatud, tuleb läbi vaadata ühes menetluses. Selle nõude rikkumine ei pruugi aga olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (p 42-43)


Uurimistoimingu – sh jälitustoimingu – tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post (3-1-1-93-15, p 60). (p 79)


Ehkki KrMS § 12614 lg 1 esimene lause räägib üksnes jälitustoiminguga kogutud andmetega tutvumisest, tuleneb sellest sättest analoogia korras isiku õigus tutvuda ka jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlusega. KrMS § 12614 lg 1 esimese lause peamine eesmärk on tagada isikule tõhus võimalus vaidlustada jälitustoimingu seaduslikkust, sh kasutada KrMS § 126^16 lg-ga 1 antud õigust esitada määruskaebus kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale. (p 52)

KrMS § 12614 lg 1 annab jälitusasutusele ja prokuratuurile ka kaalutlusõiguse, otsustamaks, kas andmete tutvustamisega kaasnev oht mõnele KrMS § 12614 lg 1 p-dega 1–7 kaitstavale hüvele kaalub konkreetsel juhul üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva jälitustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive. Erandina – eeskätt riigisaladuseks olevate andmete puhul – võib seadusest tulenev erikord menetleja kaalutlusõigust piirata või selle välistada. (p 53)

Menetlusdokumendi, mida KrMS § 12614 lg 1 esimese lause kohaselt tuleks isikule tutvustada, võib jätta tutvustamata üksnes osas, milles see sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mille tutvustamine on seadusega üheselt keelatud või mille tutvustamata jätmise suhtes eksisteeriv huvi kaalub üles teabe tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 54)

KrMS § 12614 lg 1 teises lauses nimetatud andmete tutvustamata jätmise luba vormistada prokuratuuri kirjaliku põhistatud määrusena. (p 55) Seejuures pole välistatud, et osa prokuratuuri poolt andmete tutvustamata jätmiseks antud loa (määruse) põhjendustest sisaldab KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 nimetatud teavet, mistõttu ei saa neid isikule ega kaitsjale tutvustada. (p 56)

Jälitustoimingu aluseks olevate dokumentide tutvustamine toimub üldiselt samas korras nagu jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamine. Jälitustoiminguga kogutud andmeid – ja seega ka jälitustoimingu tegemise aluseks olevaid dokumente – tutvustab jälitusasutus. (p 66)

Prokuratuuri eksimus KrMS § 12614 lg-s 1 nimetatud loa vormistamisel ei anna alust tutvustada isikule andmeid, kontrollimata KrMS § 12614 lg 1 p-des 1–7 sätestatud välistuste olemasolu. (p 67)


Jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumentide (kohtu loa ja prokuratuuri taotluse) tutvustamata jätmine on üldjuhul vaidlustatav uurimiskaebemenetluse korras. Muu hulgas on uurimiskaebemenetluses vaidlustatav ka see, kui jälitusasutus jätab andmed tutvustamata ilma KrMS § 126^14 lg 1 teise lause kohaselt nõutava prokuratuuri loata. (p 57) Tuvastades, et jälitusandmete tutvustamata jätmiseks puudub prokuratuuri luba või et see luba pole viisipäraselt vormistatud või põhistatud, peab uurimiskaebuse lahendaja kohustama menetlust juhtivat prokuratuuri otsustama, kas anda jälitusasutusele korraldus andmete tutvustamiseks (KrMS § 213 lg 1 p 5) või luba andmete tutvustamata jätmiseks. Kui prokuratuur annab seepeale jälitusasutusele andmete tutvustamata jätmiseks vormikohase loa, on isikul võimalik ka see luba uurimiskaebemenetluse korras vaidlustada. (p 57)

Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 60) Seejuures tuleb ringkonnakohtul eelkõige kontrollida, kas isikule tutvustamata jäetud osa jälitustoimingu loa ja taotluse tekstist vastab mõnele KrMS § 126^14 lg 1 p-des 1–7 sätestatud alustest. Olenevalt andmete tutvustamata jätmise alusest võib kohtul tekkida vajadus hinnata lisaks sedagi, kas andmete tutvustamata jätmise taga olev huvi kaalub üles andmete tutvustamata jätmisega kaasneva õiguste riive. (p 61) Jõudes järeldusele, et jälitustoimingu loa või selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osaline varjamine on alusetu, saab ringkonnakohus rikkumise kõrvaldada, kohustades jälitusasutust ja prokuratuuri tutvustama isikule ka jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse teksti seda osa, mis jäeti isikule alusetult tutvustamata. (p 62) Küsimus, kas isikul on õigus tutvuda vaidlustatud jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse mõne sellise osaga, mille tutvustamisest jälitusasutus ja prokuratuur keeldusid, tuleb ringkonnakohtul otsustada eraldi määrusega enne jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebuse lahendamist. Isikule, kes saavutab määruskaebemenetluses võimaluse tutvuda jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osa(de)ga, mida talle varem ei tutvustatud, peab olema tagatud ka võimalus esitada jälitustoimingu loa vaidlustamiseks nendel uutel andmetel põhinevaid lisaargumente. (p 63) Peaks ringkonnakohus leidma, et prokuratuuri loas kajastuvad põhjendused ei ole piisavad, hindamaks jälitustoimingu loa või prokuratuuri taotluse osalise tutvustamata jätmise õiguspärasust, saab kohus nõuda prokuratuurilt lisaselgitusi. (p 64) Teise astme kohtu hinnang andmete tutvustamata jätmise õiguspärasusele pole lõplik, vaid määruskaebe korras vaidlustatav. (p 68)

3-1-1-4-17 PDF Riigikohus 12.04.2017

Konfiskeerimismenetluse eraldamisel (KrMS § 403^1 lg 1) saab menetlustoiminguid, mis eelnevad konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmisele, teha paralleelselt n-ö põhikriminaalasja menetlemisega. (p 27)

KrMS § 4031 lg-s 3 sätestatud tähtaja järgimine ei tähenda seda, et konfiskeerimismenetluses poleks vaja arvestada mõistliku menetlusaja nõuet, ega välista ka võimalust heita menetlusaja mõistlikkust hinnates prokuratuurile ette põhjendamatut viivitamist konfiskeerimistaotluse esitamisega. (p 28) Konfiskeerimismenetluse KrMS § 4031 lg 1 alusel eraldamine ei nihuta mõistliku menetlusaja piiri konfiskeerimise küsimuse lahendamise osas kaugemale, kui see olnuks konfiskeerimismenetlust eraldamata. (p 30) Seega ei piisa konfiskeerimismenetluse eraldamisel (KrMS § 4031 lg 2) mõistliku menetlusaja nõude järgimiseks sellest, kui mõistliku aja jooksul jõustub kohtuotsus. Mõistliku aja jooksul peab saama tehtud ka konfiskeerimisküsimust lahendav kohtumäärus (KrMS § 4039) või siis konfiskeerimismenetluse lõpetamise määrus. (p 31)

Kogu ajavahemik, mille jooksul saab kriminaalmenetluse lugeda isiku suhtes kulgenuks, tuleb arvata ka konfiskeerimise küsimuse lahendamiseks kulunud aja hulka. Hinnates konfiskeerimismenetluse käigus menetlusaja mõistlikkust, peab see aeg hõlmama ka konfiskeerimismenetlusele eelnenud perioodi alates hetkest, mil konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo suhtes toimetatav kriminaalmenetlus hakkas isikut oluliselt mõjutama. (p 32) Kahtlustatava või süüdistatava puhul tuleb konfiskeerimise küsimuse lahendamise aja mõistlikkuse hindamisel arvesse võetav periood lugeda üldjuhul alanuks samast hetkest, mil isiku suhtes saab alanuks lugeda ka konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo menetluse. Kolmanda isiku puhul tähistab menetlusaja algpunkti tavaliselt aga teadasaamine sellest, et mingi talle kuuluv ese võidakse teise isiku suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse tulemusena konfiskeerida või selle väärtus temalt KarS § 84 alusel välja mõista. Enamasti saab menetlusaja kulgu kolmanda isiku suhtes jaatada hiljemalt hetkest, mil tema vara suhtes kohaldatakse konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud abinõusid. (p 33)

KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ja SKHS-is ette nähtud õiguskaitsevahendid, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele, on kohaldatavad ka konfiskeerimismenetluses, arvestades seejuures selle menetluse eripära. (p 38) KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamine konfiskeerimismenetluses saab seisneda selles, et kohus jätab ebamõistliku menetlusaja kompenseerimiseks konfiskeerimata osa konfiskeerimistaotluses nimetatud esemetest, mis materiaalõiguse järgi tuleks konfiskeerida. Samuti on võimalik konfiskeerimise ulatuse vähendamine selliselt, et konfiskeerimine asendatakse, mõistes isikult KarS § 84 alusel välja rahasumma, mis on mõnevõrra väiksem kui konfiskeeritava eseme turuväärtus. Kui prokuratuur taotlebki konfiskeerimise asendamist, on KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel kohtu pädevuses vähendada isikult välja mõistetava rahasumma suurust. Konfiskeerimise või selle asendamise ulatuse vähendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel peaks jääma samasse suurusjärku kahjuhüvitisega, mida isikul oleks õigus ebamõistliku menetlusaja tõttu süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel nõuda. (p 39) Süüdistatav ja kolmas isik saavad nõuda konfiskeerimise taotluse ebamõistlikult pikaajalise lahendamisega tekitatud kahju hüvitamist SKHS-i alusel ka kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud menetluses. (p 41) Konfiskeerimise küsimuse väidetavalt ebamõistlikult pika menetlemisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb isikul või tema kaitsjal või esindajal esitada konfiskeerimistaotlust lahendavale kohtule SKHS § 18 lg-s 1 sätestatud korras sama seaduse §-s 12 nimetatud taotlus. (p 43)

Konfiskeerimismenetluse eraldamise määruse (KrMS § 4031 lg 2) saab vaidlustada uurimiskaebemenetluses, mitte aga menetluses, milles kohus vaatab läbi prokuratuuri konfiskeerimistaotlust (KrMS § 4036). (p 46)


Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. Need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad ka konfiskeerimismenetluses, sh kolmanda isiku suhtes esitatud konfiskeerimistaotluse menetlemisel. (p 37)

Jättes rahuldamata konfiskeerimismenetluses esitatud kaitsja määruskaebuse maakohtu sellise määruse peale, mis ei ole käsitatav konfiskeerimismenetluse lõpplahendina, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluse kulude hüvitamise puhul juhinduda KrMS § 187 lg 2 teisest lausest. (p 50)


Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks (3-1-1-112-16, p 53). (p 51)


Isiku õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul tähendab õigust, et mõistliku ajaga saaksid otsustatud kõik selle kriminaalmenetluse esemesse kuuluvad isiku subjektiivseid õigusi puudutavad küsimused. (p 30)

KrMS § 4031 lg-s 3 sätestatud tähtaja järgimine ei tähenda seda, et konfiskeerimismenetluses poleks vaja arvestada mõistliku menetlusaja nõuet, ega välista ka võimalust heita menetlusaja mõistlikkust hinnates prokuratuurile ette põhjendamatut viivitamist konfiskeerimistaotluse esitamisega. (p 28) Konfiskeerimismenetluse KrMS § 4031 lg 1 alusel eraldamine ei nihuta mõistliku menetlusaja piiri konfiskeerimise küsimuse lahendamise osas kaugemale, kui see olnuks konfiskeerimismenetlust eraldamata. (p 30) Seega ei piisa konfiskeerimismenetluse eraldamisel (KrMS § 4031 lg 2) mõistliku menetlusaja nõude järgimiseks sellest, kui mõistliku aja jooksul jõustub kohtuotsus. Mõistliku aja jooksul peab saama tehtud ka konfiskeerimisküsimust lahendav kohtumäärus (KrMS § 4039) või siis konfiskeerimismenetluse lõpetamise määrus. (p 31)

3-1-1-101-16 PDF Riigikohus 10.04.2017
JAS

KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23)

Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 11 nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 1267 lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 1261 lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 11 nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 11 ja § 1261 lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24)

Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 11 kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)


KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)

Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)


Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)


Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 11 ja 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 16). (p 19)

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)


KarS § 2373 lg 1 kirjeldab alternatiivselt mitmeid koosseisupäraseid tegusid, alustades KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamisest või muul viisil toetamisest, jätkates terroristliku ühenduse või terroristi (isiku, kelle tegevus on suunatud KarS §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele) rahastamise või muul viisil toetamisega ja lõpetades vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumisega, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt KarS §-s 237, 2371 või 237^2 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. Isiku vastutusele võtmise eeldused loetletud koosseisualternatiivide puhul on erinevad. (p 12)

Kui isik tunnistatakse süüdi KarS § 2373 lg 1 esimese koosseisualternatiivi järgi (s.o KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb lisaks rahastamisele või toetamisele tuvastada, millise KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo soodustamisele oli rahastamine või toetamine suunatud. See, kas KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuritegu või selle katse pannakse toime või mitte, ei ole toetaja vastutusele võtmise seisukohalt oluline. Kui isik tunnistatakse süüdi aga KarS § 2373 lg 1 teise koosseisualternatiivi järgi (s.o terroristliku ühenduse või terroristi rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb välja selgitada, millist terroristlikku ühendust või terroristi isik rahastas või muul viisil toetas. Võrreldes esimese koosseisualternatiiviga on seos terrorikuritegudega kaudsem ja pole tähtis, kas ja millise konkreetse kuriteo ettevalmistamisele oli toetus suunatud. Määrav on terroristi või terroristliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse üldisem teadlik toetamine. Juhul, kui isik tunnistatakse süüdi kolmanda koosseisualternatiivi järgi (s.o vahendite kättesaadavaks tegemises või kogumises, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt. KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks), tuleb lisaks vahendite kättesaadavaks tegemisele või kogumisele tuvastada üksnes isiku teadmine, et neid kogutud või kättesaadavaks tehtud vahendeid võidakse põhimõtteliselt kasutada KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. (p 15)

3-1-1-11-17 PDF Riigikohus 06.04.2017

KrMS § 319 lg 5 seob kaebetähtaja uuesti kulgema hakkamise riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisega, mistõttu ei ole käesoleva asja kontekstis oluline, millal oli kõnealune määrus kaitsjale kättesaadav – tähtis on see, millal määrus kaitsjale kätte toimetati. Kuigi kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata expressis verbis, millal loetakse e-toimiku süsteemi kaudu edastatud määrus (sealhulgas ka riigi õigusabi andmise määrus KrMS § 319 lg 5 mõttes) kättetoimetatuks, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud lähtuda selle küsimuse lahendamisel analoogiast e-toimiku süsteemi kaudu kättesaadavaks tehtud kutse kättetoimetatuks lugemisega. (p 10)

3-1-1-5-17 PDF Riigikohus 04.04.2017
3-1-1-105-16 PDF Riigikohus 31.03.2017

Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta. Selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku seisundi kohta, vaid tuleb põhjendada, milles üks või teine isikut puudutav asjaolu täpsemalt väljendub. Pelk senise elu ja haiguskulu kirjeldus ekspertiisiaktis ei võimalda mõista tehtud järelduste põhjuseid. Selleks tuleb esitada ka juba kirjeldatud faktilistele asjaoludele rajanev selgitus, kuidas on ekspert olemasoleva teabe põhjal tehtud järeldustele jõudnud. Kohus ei saa enda arvamuse põhjendamisel refereerida üksnes ekspertiisiakti. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatu pinnalt on täidetud seaduses sätestatud õiguslikud alused ja eeldused sundravi kohaldamiseks. (p 35-38)

Süüdimatusseisundisse puutuvalt tuleb ekspertiisiaktis kirjeldada, kuidas ja millises ulatuses isikul esinev (diagnoositud) häire tema käitumist ja toimetulekut mõjutab. Ohtlikkuse kohta peab ekspertiisiaktist nähtuma see, miks ekspert leiab, et ekspertiisialune võib kujutada ohtu endale ja/või teistele, samuti tuleb põhjendada, miks ei ole ekspertiisialune suuteline oma käitumist kontrollima ega osalema menetlustoimingutes. Eksperdil tuleb põhjendada ka ravi kui meditsiinilise sekkumise vajalikkust. (p 39-41)

Piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise võimaluseks eksperdi ülekuulamine. Kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis puudub kohtul võimalus eksperti kohtuistungil küsitleda, mis võimaldaks kõrvaldada ekspertiisiaktis esinevaid puudusi, nt sellest puuduvaid põhjendusi. Kui kriminaaltoimiku materjal, sh ekspertiisiakt ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisav ja kohtumenetluse pooled ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16 p 16). (p 42-43)

Olukorras, kus maakohtu määruses ei ole põhjendatud kohtu seisukohti süüdimatusseisundi ega sundravi osas, vaid on tuginetud valdavas osas ekspertiisiaktile, milles ei sisaldu eksperdiarvamuse põhjendusi, ei ole kohtulahendi põhjal kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. (p 45) Kohtulahendist peavad nähtuma asjaolud, mis võimaldaksid järeldada, et isik ei saanud enda käitumisest aru ega suutnud seda juhtida. Seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste ülekordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks. (p 46.2) Kohtunik peab võimalusel muu hulgas aga ka ise vahetult hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ning kohtulahendis tajutut kirjeldama ning isiku ohtlikkus tuleb tuvastada konkreetseid asjaolusid arvestades ja seostatuna konkreetsete faktidega. Toimepandud vägivallateod tuleb selgelt ja jälgitaval viisil isiku ohtlikkuse prognoosiga KrMS § 394 p 4 tähenduses siduda. (p 47.2)

Õiguslikes põhjendustes üksnes ekspertiisiaktile tuginedes rikub kohus KrMS § 3051 lg-s 1 sisalduvat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 48)


Psühhiaatriline sundravi on mittekaristuslik mõjutusvahend, mida on KarS § 86 alusel võimalik kohaldada üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud kõik KrMS §-s 394 nimetatud tõendamiseseme asjaolud. Sundravi ei saa käsitada karistusena toime pandud teo eest, sest kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse ning teda ei tunnistata süüdi. Seega ei saa sundravi õigustada üldpreventiivsete eesmärkidega ega vajadusega reageerida aset leidnud teoga kaasnevale ebaõigusele. (p 12)

Sundravi hõlmab nii ravi, isiku ohtlikkuse vähendamist kui ka tema toimetuleku taastamist. Sundravi on mõjutusvahend, mis hõlmab muu hulgas kohtu volitust ravida patsienti vajadusel tema tahtest olenematult. Süüdimatusseisundis õigusvastase teo toime pannud isiku sundravile saatmine tuleb kõne alla ainult siis, kui ta on ohtlik. Kui süüdimatu ja ohtliku isiku seisundit saab meditsiiniliste vahenditega parandada, on sundravi õigustatud, kui aga ravivajadust meditsiinilises tähenduses ei esine, puudub ka sundravi kohaldamise õigustus. Sealjuures ei pruugi sundravi eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete rakendamine tähendada alati vabaduspõhiõiguse piiramist. (p 13)

Sundravi mõiste ei ole samastatav ravi mõistega. Ravi tuleb sundravi kontekstis käsitada meditsiinilise sekkumisena – seda eelkõige ravimitega, aga ka muude arstiteaduslike toimingutega, mida teeb tervishoiutöötaja. Ravivajadus tähendab seega psühhiaatrilise sundravi kontekstis seda, et isiku psüühilist seisundit on võimalik ja vajalik raviga mõjutada. (p 14)

Eristada tuleb psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust (KrMS § 394 p 5) ravivajaduse mõistest. KarS § 86 lg 1 kohaselt on meditsiiniline ravivajadus sundravi määramise üheks – kuid mitte ainsaks – obligatoorseks aluseks. Sundravi kohaldamise vajaduse üle otsustamine hõlmab lisaks sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist selle kohta, kas inimene vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi. (p 15)


Sundravi üle otsustamisel tuleb esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund (KarS § 86 lg 1 alt 1, 2 või 3). Kui need eeldused on täidetud, tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et konkreetsel juhul esinevad ka sundravi alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. (p 16)

Isik on süüdimatu, kui esinevad nii juriidilised kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Kui süüdimatuse meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus järgnevalt hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on välistatud tuleb kohtul kontrollida, kas isik võis olla piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes. (p 19-21)

Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise obligatoorseks aluse – isiku ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale – sisustamine KarS § 86 lg 1 tähenduses erineb tsiviilkohtumenetluses isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusest. Ohtlikkuse jaatamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult ja ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust iseendale või teistele. Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel. Kohtul tuleb sundravi kohaldamisel iga kord isiku ohtlikkust hinnata ja seda konkreetsetele asjaoludele (mh ekspertiisiaktile) tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see väljendub. Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu. (p 22-24)

KarS §-s 86 nimetatud psühhiaatrilise sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu jaatamiseks tuleb hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Samuti tuleb sundravi määramisel kaaluda, kas vajalik on ambulatoorne või statsionaarne sundravi. Kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus. (p 25 ja 27)

Ambulatoorne sundravi on oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse, ja selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda. (p 32)

Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne vahend. Nii tuleb sundravi kohaldamisel hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse ravi näol. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik. Sõltumata sundravi määramisel antavast kohtu volitusest isikule vajaduse korral ravimeid tahtevastaselt manustada, tuleb tervishoiuteenuse osutajal ravi kohaldamisel lähtuda alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, pakkudes esmalt võimalust alluda ravile vabatahtlikult ja alles seejärel, kui ta sellest keeldub, kasutada sundi. (p 33)

3-1-1-8-17 PDF Riigikohus 31.03.2017

Kahtlustatavat on võimalik vahistada üksnes kohtuniku kirjalikult vormistatud ja allkirjastatud määruse alusel ning vahistamise määruse resolutsiooni kuulutamine enne nendele nõuetele vastava määruse tegemist ei ole korrektne (RKKKm nr 3-1-1-99-16, p 7). (p 7)

Vahistamise määrusest teatavakstegemiseks KrMS § 387 lg 2 mõttes ei saa lugeda üksnes määruse resolutsiooni kuulutamist kohtuistungil kahtlustatava ja kaitsja juuresolekul. Kahtlustataval ja kaitsjal peab kaebeõiguse realiseerimiseks olema võimalus tutvuda määruse terviksisuga, mistõttu tuleb määruskaebuse esitamise tähtaega arvestada alates päevast, mil kahtlustatav ja kaitsja said teada või pidid teada saama eeluurimiskohtuniku kirjalikult vormistatud ja põhistatud määrusest. See on oluline ka ausa ja õiglase menetluse põhimõtet silmas pidades, kuna tagab kahtlustatavale reaalse võimaluse vahistamist tõhusalt vaidlustada ja end kaitsta. (p 8)


KrMS ei piira ega välista kaitsja õigust esitada kahtlustatava esindajana määruskaebus kuni kaebetähtaja lõpuni, mis on KrMS § 387 lg 2 alusel arvestatud alates päevast, mil kahtlustatav sai või pidi saama kohtumäärusest teada, seda sõltumata sellest, millal sai või pidi saama määrusest teada kaitsja. Erinevatel asjaoludel (nt määruse tõlkimise vajaduse tõttu) võivad kahtlustatava ja kaitsja kaebetähtajad hakata kulgema ja seega ka lõppeda erineval ajal. Kahtlustatav ja teda esindav kaitsja ei ole aga käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena. Seetõttu ei saa kaitsja määruskaebust, mis on esitatud kahtlustatava puhul kulgenud kaebetähtaja jooksul, lugeda mittetähtaegseks põhjendusega, et kaitsja puhul kulgema hakanud kaebetähtaeg on juba möödas. (p 9)

Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a määruse nr 111 „E toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“ § 14 lg 1 kohaselt on e-toimiku süsteemi kantud andmetel informatiivne tähendus. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vaid seadusega ettenähtud juhtudel on e-toimiku süsteemi kantud andmetel õiguslik tähendus. KrMS ei sisalda sätet, mis näeks ette võimaluse lähtuda määruskaebuse esitamise tähtaja arvutamisel üksnes e-toimiku süsteemi kaudu edastatavast edasikaebamise tähtaja teatavakstegemise teatest. Järelikult on kõnealusel teatel informatiivne tähendus ning kaitsja ei saa sellele kaebetähtaja arvutamisel tugineda. Samas juhul, kui kaitsjale ei ole muul viisil kui e toimiku süsteemi kaudu kohtumäärust kättesaadavaks tehtud, võib seaduses sätestatud määruskaebuse esitamise tähtaeg kattuda e toimiku süsteemi saadetud teates märgitud tähtajaga. (p 12)

3-1-1-7-17 PDF Riigikohus 30.03.2017

Ringkonnakohtu otsuses tuleb välja tuua kokkuvõtlikult maakohtu ja apellatsioonimenetluse poolte asjasse puutuvad seisukohad, kuid maakohtu ning kõigi muude seisukohtade üks ühele kordamine ei ole vajalik, koormab kohtuotsust ja võib mõnel juhul tuua kaasa ka põhjendamatult suuri tõlkekulusid. Seisukohtade ülevaatlik refereerimine lihtsustab ka otsuse lugemist ja tagab paremini selle jälgitavuse, võimaldades seejuures kiiremini mõista apellatsioonimenetluse esemeks kujunenud probleeme. (p 14)


Menetluskulude riigi kanda jätmise ja ositi tasumise taotlusi tuleb käsitleda eraldi. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist on võimalik ositi määrata ka siis, kui varem on osa menetluskuludest jäetud riigi kanda. Kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist. Samas juhul, kui kohtule on esitatud taotlus menetluskulude ositi tasumiseks, peab kohus selle taotluse lahendama. (p 8)

Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista (3-1-1-112-16, p 56). Kohtuotsuse jõustumise korral täidetakse kohtuotsust selle resolutsiooni järgi ja seega peab kohtuotsuse resolutiivosa olema sõnastatud arusaadavalt ja konkreetselt. Seega tagamaks kohtuotsuse täidetavust, peab resolutsioonist expressis verbis nähtuma, millise suurusega hüvitis õigustatud isiku kasuks riigilt välja mõistetakse. (p 13)

3-1-1-3-17 PDF Riigikohus 29.03.2017

Kohtu otsustus panna süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ei ole käsitatav sundtäidetava täitedokumendina TMS § 2 lg 1 mõttes. (p 38)


KrMS § 202 lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu poolt ei anna ringkonnakohtule alust eirata KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangut.Kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (3-1-1-22-16, p-d 15–16 ja 3-1-1-23-16, p-d 23–26). (p 29)

Riigi karistusvõimu monopoli tõttu ei ole kannatanul õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (3-1-1-18-06, p 7 ja 3-1-1-49-16, p-d 9–10). (p 30)

KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (3-1-1-133-12, p 9 ja 3-1-1-22-16, p 17). Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa järeldada, et osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab. Seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil tuleb välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. (p 31)

KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. (p 49)


KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (3-1-1-95-15, p 9). (p 37)

Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 2962 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40)

Kannatanu põhjendamatu keeldumine nõusoleku andmisest arestitud varaga kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks võib välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena. (p 44)


Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40)

KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 peab tõlgendama nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 1414 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 381 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. (p 45)


Tulenevalt KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 378 lg-st 6, on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega. (p 44)

3-1-2-1-17 PDF Riigikohus 20.03.2017

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)

Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)

Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)

See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)


KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)


Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)


Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)

Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)

Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)

Kokku: 405| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json