KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-165-13 PDF Riigikohus 08.01.2014
Kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt. (p 11) Kui kohus leiab, et tunnistajate ütlustest ei piisa selleks, et tõendada ülalpidamiskohustuse täitmist, ja kostja ei ole esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuleb kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada asjakohased tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta. (p 14)
Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab. (p 12) Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13) Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15) Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. (p 13) Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha. (p 15) Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. (p 16)
3-2-1-136-13 PDF Riigikohus 04.12.2013
Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. Algselt nõutava elatise suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 16)
Õigustatud isik saab esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ja aasta jooksul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11) Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. (p 13) PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohus saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. (p 12) Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. (p 14)
Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. (p 16)
3-2-1-55-10 PDF Riigikohus 16.06.2010
TsK
Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00). TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Nii on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel ka varem leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (vt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02, p 24). Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 31). Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel. Põhjusliku seose tõendamist lihtsustab kannatanu jaoks lisaks VÕS § 138.
TsK § 448 lg 1 järgi peab hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Nii on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel ka varem leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (vt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02, p 24). Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 31). Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel.
Kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste. Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul ning et töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud, kas töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast. Alates 1. juulist 2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid. Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele (st VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043), kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Kui hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja võib vastutada, enne 1.juulit2002,tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit. Tsiviilkoodeksi järgi on lahendatud tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463-473. Ajutine kord ei muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvestatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem. Ajutine kord kaotas kehtivuse alates 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada. Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on seega vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid, st kui tööandja ei rikkunud tööohutuse norme, ei olnud tema tegevus töötaja suhtes õigusvastane. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada.
3-2-1-59-09 PDF Riigikohus 09.06.2009
Alternatiivseid nõudeid saab esitada vaid samadele asjaoludele tuginedes. TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Sellest sättest ei tulene, et alternatiivsed nõuded peavad põhinema samadel asjaoludel. Alternatiivse nõude võib esitada lisaks ka juba menetluses olevale nõudele. See tähendab, et hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega. TsMS iseenesest ei näe ette, et alternatiivset nõuet peab menetlema esialgse nõudega samas menetluses. Arvestades alternatiivsete nõuete omavahelist seotust, on üldjuhul otstarbekas neid samas menetluses menetleda. Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada hagide liitmise kohta sätestatut ja TsMS §-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Kui kohus otsustab alternatiivset nõuet esialgu esitatud nõudega samasse menetlusse mitte võtta, ei ole see aluseks keelduda alternatiivse nõude menetlusse võtmisest. Sellisel juhul peab kohus otsustama alternatiivse nõude eraldi menetlusse võtmise. Kui avaldus, milles alternatiivne nõue esitati, on esitatud puudusega, mis takistab alternatiivse nõude menetlusse võtmist, tuleb TsMS § 3401 lg 1 järgi jätta avaldus käiguta ja anda hagejatele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Ka menetluses oleva hagi täiendamisel alternatiivse nõudega on hagihinnaks kokku suurema nõude hind ja vastavalt sellele peab olema tasutud riigilõiv. See kehtib ka juhul, kui kohus otsustab alternatiivset nõuet, millega hageja soovis menetluses olevat hagi täiendada, menetleda eraldi menetluses.
lternatiivseid nõudeid saab esitada vaid samadele asjaoludele tuginedes. TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Sellest sättest ei tulene, et alternatiivsed nõuded peavad põhinema samadel asjaoludel. Alternatiivse nõude võib esitada lisaks ka juba menetluses olevale nõudele. See tähendab, et hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega. TsMS iseenesest ei näe ette, et alternatiivset nõuet peab menetlema esialgse nõudega samas menetluses. Arvestades alternatiivsete nõuete omavahelist seotust, on üldjuhul otstarbekas neid samas menetluses menetleda. Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada hagide liitmise kohta sätestatut ja TsMS §-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Kui kohus otsustab alternatiivset nõuet esialgu esitatud nõudega samasse menetlusse mitte võtta, ei ole see aluseks keelduda alternatiivse nõude menetlusse võtmisest. Sellisel juhul peab kohus otsustama alternatiivse nõude eraldi menetlusse võtmise. Kui avaldus, milles alternatiivne nõue esitati, on esitatud puudusega, mis takistab alternatiivse nõude menetlusse võtmist, tuleb TsMS § 3401 lg 1 järgi jätta avaldus käiguta ja anda hagejatele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json