KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-112-16 PDF Riigikohus 23.11.2016
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt RKTKo nr 3-2-1-64-15, p 10; RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt RKTKo nr 3-2-1-93-10, p 19). (p 22) Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-29-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 40; RKTKo nr 3-2-1-116-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-121-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 12). (p 16) Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 16)
Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)
Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
Kohus ei pea VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). (p 20)
Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Pärast tasaarvestusolukorra tekkimist on töövõtjalt õigus viivist nõuda ainult tasaarvestuse jäägilt. Tellijal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest töövõtjalt viivist suuremalt summalt ainult siis, kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui töövõtja tasunõue. Kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui tellijal tekkis õigus töövõtja tasunõue täita, saab tellija viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas osas. (p 21)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)
VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17) Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 27; RKTKo nr 3-2-1-14-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 13). (p 18) VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. (p 18) VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui pooled on asjas esitanud hagi ja tasaarvestusliku vastuhagi, tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 137 lg-st 2. (p 25)
VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)
Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14) Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)
3-2-1-46-12 PDF Riigikohus 13.06.2012
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).
Hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).
Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks). Maksejõuetusele viitavatest asjaoludest peab saneerimisnõustaja kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule. Eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.
ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Juhatuse ja äriühingu vahelised suhted peavad olema õiguslikult selged. Juhatuse liige ei saa vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu korraldusele, mis on ebaseaduslik.
3-2-1-62-10 PDF Riigikohus 12.04.2011
Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.
Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa. Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 3401 lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).
Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45) Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38) Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42) Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)
3-2-1-109-10 PDF Riigikohus 01.12.2010
Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole. Tsiviilõiguslik vastutus saab põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19).
Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.
Vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p 71) ja 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (p 25).
3-2-1-16-10 PDF Riigikohus 07.04.2010
TsMS § 139 lg 3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja hinnast. TsMS § 137 lg 1 järgi on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude järgi ning sama paragrahvi teise lõike järgi ei arvestata hagihinda arvutades kõrvalnõudena esitatud viivisenõuet, kui kõrvalnõuete summa ei ole põhinõudest suurem. Praeguses asjas oli hagis kõrvalnõudena esitatud viivisenõue väiksem kui põhinõue. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse üksnes osas, millega viivisenõue jäeti rahuldamata. Sellises olukorras hageja vastuapellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda ei tulnud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 28). Kuna hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2009. a, ei saa praeguses asjas kohaldada TsMS § 137 lg-t 4, mille kohaselt otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas võetakse otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, p 10).
3-2-1-147-09 PDF Riigikohus 22.12.2009
Kuna ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruses kindlaks ka tsiviilasja hinna, mis oli suurem kui 100 000 krooni, on see määrus tsiviilasja hinna kindlaksmääramise osas TsMS § 136 lg-st 5 tulenevalt edasikaevatav. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-120-09.
TsMS § 150 lg 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09.
3-2-1-82-09 PDF Riigikohus 29.09.2009
Olukorras, kus riigilõivu määrad muutusid apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul, tuleks arvutada riigilõivu enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivuseaduse lisas sätestatud riigilõivu määrade alusel, kuna ei ole põhjendatud kohelda kaebuse esitajat erinevalt selle tõttu, millal on kaebaja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja sees kaebuse esitanud.
TsMS § 137 lg-t 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne nimetatud sätte jõustumist ehk enne 1. jaanuari 2009. See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.

Kokku: 7| Näitan: 1 - 7

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json