Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Vt otsuse p 8 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-164-12, p 15; RKTKm nr 3-2-1-146-12, p 8; RKTKm nr 3-2-1-159-10, p 9; RKTKm nr 3-2-1-106-06, p 12)

Üksnes sellest, et menetlusabi taotleja on erinevates äriühingutes juhatuse liige, ei saa järeldada, et tal on võimalik riigilõivu tasuda, sest ÄS-i sätetest ei tulene, et osaühingu juhatuse liikmel on alati õigus saada tasu. (p 11)

Menetlusabi andmisel taotleja majandusliku seisundi hindamisel ei saa taotleja abikaasa varana arvesse võtta äriühingu jaotamata kasumit, kus taotleja abikaasa on ainuosanik, sest see ei ole taotleja abikaasa likviidne vara, mida tuleb TsMS § 186 lg 1 mõttes arvesse võtta. Sellel ei ole tegelikku mõju taotleja majanduslikule seisundile ja võimele menetluskulusid tasuda. (p 12)

Isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Sõidukite müügist saadava raha arvel sõiduki väärtusest madalama riigilõivu tasumiseks antud tähtaeg ei tohi tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. (p 10)

Üksnes asjaolust, et TsMS § 183 lg 1 esimene lause on varasemalt tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon tunnistati osaliselt põhiseaduse vastaseks kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust. (p 12)

Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, TsÜS § 34 lg 1). (p 13)

Vt otsuse p 8 (vt ka RKÜKo nr 3-2-1-62-10, p 62.2.)

Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). (p 8)

Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lg-t 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg 2. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka RKTKm nr 3-2-1-41-16, p 10). (p 9)

Selgelt menetlusabi taotluses taotleja majanduslikku seisu oluliselt moonutavate valeandmete esitamisel või oluliste andmete teadval esitamatajätmisel on kohtul õigus keelduda menetlusabi andmisest. (p 7)

TsMS § 185 lg-st 2 tuleneb, et eelkõige tuleb taotlejal endal esitada andmed ning tõendada enda vastavust menetlusabi andmise kriteeriumitele. Kohus saab lähtuda esitatud andmete õigsusest ega pea neid alati üle kontrollima. TsMS § 189 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saaja on menetlusabi taotledes esitanud valeandmeid. See on kohtu kaalutlusotsus. TsMS § 185 lg-t 2, § 186 lg-t 6 ja § 189 lg 1 p-i 1 tuleb koosmõjus tõlgendada nii, et kohus võib menetlusabi andmisest keelduda, kui ta juba enne menetlusabi andmist on tuvastanud, et menetlusabi taotleja on teadvalt esitanud olulisi valeandmeid, mh jätnud kohtu olulistest andmetest teavitamata. Sealjuures tuleb kohtul siiski arvestada, kas valeandmeid, sh ebaõigeid või ebatäielikke andmeid, on esitatud tahtlikult või hooletusest ning kas need andmed puudutavad taotleja menetlusabi andmise tingimuste täitmist (eelkõige majanduslikku seisundit) olulisel määral. (p 8)

Kui kohus loetleb menetlusabi andmata jätmisel taotleja raha või sissetulekut, tuleb võtta ka selge seisukoht, kas ja millises ulatuses saab selle raha arvel menetluskulusid kanda, arvestades mh TsMS § 182 lg 2 p 1 kriteeriumeid arvesse võetava sissetuleku kohta. Samuti tuleb selgitada, kas ja millises ulatuses saab ebareeglipäraseid (ja eeldatavasti mitte töise sissetulekuna mõeldud) ülekandeid kolmandatelt isikutelt pidada üldse arvesse võetavaks sissetulekuks. Kinnipeetava vabanemisfondis olevat summat ei saa pidada selliseks sissetulekuks TsMS § 182 lg 2 p 1 mõttes, mida taotleja saaks kasutada vähemasti kinnipidamise ajal menetluskulude kandmiseks, sest kinnipeetaval puudub selle käsutamisõigus. (p 9)

Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et tal on vara, mille arvel saaks menetluskulud kanda (TsMS § 182 lg 2 p 2), tuleb kohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks realiseeritav mõistiku aja jooksul ning kas realiseerimisest saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Mõnel juhul võib olla võõrandamise asemel mõistlik vara välja üürida või selle tagatisel menetluskulude tasumiseks laenu võtta, kuid seda tuleb sel juhul ka sisuliselt hinnata, arvestamata ei saa jätta vara eeldatavat väärtust. Taotlejal peab menetlusabi andmisest keeldumise korral olema selge, millise vara arvel peab kohus mõistlikult võimalikuks ja asjakohaseks menetluskulude kandmist. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel ei saa nt eeldada menetlusabi taotlejalt tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses oleva eluaseme võõrandamist, kui see on õiglases suhtes perekonna suuruse ning sissetulekuga (vt TsMS § 186 lg 2). (p 10)

TsMS § 181 lg 1 p 1, § 182 lg 2 p 2 ning § 186 lg 1 kohaldamisel tuleb arvestada menetlusabi taotleja (majanduslikku) seisundit. Kinnipeetava puhul tuleb arvestada, millised on tema võimalused varaga tehinguid teha, mh selle tagatisel laenu saada. (p 11)

Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab taotleja realiseerima, peab kohus sellest lähtudes andma riigilõivu tasumiseks ka mõistliku tähtaja või tähtajad, kui määrab riigilõivu osamaksetena tasumiseks. (p 12)

Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmisel peab kohus kooskõlas TsMS § 340¹ lg-ga 1 andma taotlejale tähtaja riigilõivu tasumiseks. (p 15)

TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda, ning vastupidist tuleb tõendada.

Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).

Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45)

Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)

Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 340¹ lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 340¹ lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.

PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38)

Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42)

Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)

Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa. Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 340¹ lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).

Menetlusabi jätkuvuse korral on ringkonnakohtul õigus kaebuse menetlusse võtmisel kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Nende eelduste olemasolu kontrollimise käigus kontrollib kohus ka taotleja majandusliku seisundi muutumist.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-06.

TsMS § 186 lg 1 mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja on endale võtnud. Eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega. Eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks saab mh pidada eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses.

TsMS § 186 lg 1 võimaldab taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada üksnes taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete varaga. See säte ei anna võimalust arvestada muudele isikutele kuuluva varaga.

Menetlusosalise sissetulekuna tuleb arvestada netosissetulekut.

Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada. See tuleneb lapsetoetuse olemusest.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-134-08.

Isiku igakuiseid makseid pankadele krediitkaartide kasutamise eest, samuti kohustust tasuda riigilõivu teises tsiviilasjas, advokaadikulusid ning kriminaalasja menetluskulusid ei saa käsitada tähendust omavate asjaoludena TsMS § 186 lg 1 mõttes.

TsMS § 186 lg 1 järgi taotleja majandusliku seisundi hindamisel ei saa arvestada riigilõivu tasumise kohustust, mis tuleneb hagi esitamisest esimese astme kohtule.

Tulenevalt TsMS § 186 lg-st 1 tuleb taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestada muu hulgas taotleja eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ja muid tähendust omavaid asjaolusid. Nimetatud sätte mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja endale võtnud on. Ka eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega, kuna TsMS § 186 lg 1 võimaldab arvestada majanduslikku seisundit hinnates taotleja eluasemele tehtavaid mõistlikke, mitte ebamõistlikult suuri kulutusi. Eluasemele tehtavate mõistlike kuludena saab arvestada kulusid, mis on mõistlikus vastavuses taotleja perekonna suuruse ja vajadustega. Eluasemele tehtavateks mõistlikeks kuludeks saab pidada eelkõige eluaseme kasutamisega seotud kulusid (tasud vee, elektri, kütte jms eest). Eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks võib pidada ka eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses. Põhimõtteliselt saab taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestada ka auto liisingumakseid mõistlikus ulatuses juhul, kui on tõendatud taotleja ja tema perekonna vajadus autot kasutada. Siinjuures tuleks nii nagu eluaseme puhul kaaluda, kas liisitav auto vastab taotleja ja tema perekonna mõistlikele vajadustele.