KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-91-16 PDF Riigikohus 26.10.2016
Võlausaldajal võib olla nõue nii lepingu kui ka seaduse alusel ning menetluses on tal võimalik valida, kummal alusel ta nõude esitab. Samuti võib võlausaldaja tugineda erinevatele nõudealustele alternatiivselt. Sellisel juhul ei ole tegemist alternatiivsete nõuete esitamisega TsMS § 370 lg 2 mõttes, vaid hageja kasutab oma nõude põhjendamiseks erinevaid asjaolusid ja vastavaid norme. (p 11)
VÕS § 145 lg 5 kohaldub ka juhul, kui esialgse võlausaldaja asemele astub nõude loovutamise teel esialgsele võlausaldajale tagatise andnud isik. Seadus ei näe ette olukorda, kus käendajal ei oleks võimalik esitada võlausaldajale vastuväiteid tulenevalt võlausaldaja enda tegevusest. Võlausaldaja nõude loovutamisel ühele tagatise andjatest tuleb käendaja kahju arvestamiseks võrrelda käendaja positsiooni olukorraga, milles käendaja oleks olnud, kui nõuet ei oleks loovutatud ühele tagatise andjatest, kes hüpoteegi vastavalt kustutas. Kui hüpoteegid oleksid säilinud ja käendajalt oleks nõutud võlgniku nõude rahuldamist, siis oleks käendaja saanud VÕS § 69 lg-te 1, 2 ja 7 alusel esitada tagasinõude muuhulgas pantija vastu temale langeva osa ulatuses. Seetõttu väheneb pantija nõue käendaja vastu temale VÕS § 69 järgi langevas osas. (p 15) Kui kinnisasjale kantud hüpoteek oleks katnud ka põhivõlgnevuselt arvestatava viivise vähemalt osas, mille eest pantija oleks VÕS § 69 järgi tagatise andjate sisesuhtes vastutanud, tuleb vastavalt vähendada ka käendajatelt väljamõistetavat viivist. (p 16)
Sama nõue saab kehtivalt üle minna vaid üks kord. Kui nõue on üle läinud nõude loovutamise lepingu alusel, siis ei saa sama nõue enam üle minna seaduse alusel. (p 12)
3-2-1-145-14 PDF Riigikohus 02.03.2015
Juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi (vt ka nt Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13, p 13). Tellija esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel (nn suur kahju hüvitamise nõue), kusjuures kahjuks on kostja pidanud kulutusi hageja poolt tegemata tööde tegemiseks ja puudustega tehtud tööde ümbertegemiseks. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, mille sisuks on hageja poolt kantud kulutuste hüvitamine (VÕS § 128 lg 3) VÕS § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. Seega peab kohus ka tellija kahju hüvitamise nõude käsitlemisel esmalt kindlaks tegema, kas ja millal on tellija töövõtjat puudustest, mille osas nõuab kahju hüvitamist, teavitanud ning kas töövõtja parandas need puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Sellisel juhul on ühtlasi eelduslikult tegemist VÕS § 115 lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei ole tulemust. (p 27)
Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Küll peab tellija arvestama, et need asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi kasutamist (mh selle kasutamise eeldusi), peab ta töövõtjale kokkulepitud tasu maksma (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 31). (p 22) Kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, milles tellija tasaarvestab selle tasunõudega. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 lg 1 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).(p 22)
Töövõtulepingu puhul tuleb lisaks VÕS §-s 116 sätestatule arvestada VÕS §-ga 647 kui erisättega. VÕS § 647 lg 3 sõnastus annab võimaluse lugeda rikkumine oluliseks ka juhul, „kui [töövõtja] ei tee seda [parandamist] mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist". Seega on tellija taganemisõiguse hindamisel keskseks küsimuseks, kas ja millal on töövõtja tellijat taganemise aluseks olevatest puudustest teavitanud ning kas töövõtja parandas vastavad puudused mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. VÕS § 647 lg-le 3 vastav asjaolu, et töövõtja ei parandanud puuduseid mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist, võib anda aluse ühtlasi ka VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaldamiseks. Viidatud sätte järgi on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata, tegemist ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. (p 25)
Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 638 teine lause). (p 18) Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja. (p 17) Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21). Üksnes juhul, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kuna töövõtja peab VÕS § 638 teise lause järgi tõendama, et tellija keeldus tööd vastu võtmast alusetult, peab ta tõendama ka selle, et vastuvõtmiseks esitatud töö on lepingukohane (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 19) Hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Kahju (VÕS § 115 lg l) või kulutuste hüvitamise (VÕS § 646 lg 5) nõude tasaarvestamiseks ei pea tellija esitama vastuhagi ning tellija võib esitada töövõtjale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11; 5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10). (p 29)
Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). (p 21)
Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele ka selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu oluline ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg 1, § 351). (p 15) Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18; Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13). Eelöeldu kehtib ka kostja vastuväidete kohta. (p 23)
Ainuüksi keeldumine töö vastuvõtmisest ja tasu maksmisest töö puudustele viidates ei ole konkludentseks tahteavalduseks hinda alandada. Konkludentse hinna alandamise avaldusena võib käsitada töövõtjale esitatud tööde ja materjalide nimekirju, mille puhul tellija selgelt viitas soovile nende eest töövõtjale mitte tasuda. (p 30)
Seda, kas tellijal oli õigus keelduda lepingujärgse tasu maksmisest, saab hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et tasu maksmise nõue on muutunud sissenõutavaks (p 16). Lepingujärgse tasu maksmise nõude rahuldamiseks tuleb kohtutel esmalt kindlaks teha, kas töövõtja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas tellija on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 16). Seega tuleb esmalt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 17). (p 14)
3-2-1-21-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
Hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16) Kohus ei pea juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24). Kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13). (p 18)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab. Sealhulgas peab kohus välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada . Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda. Juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata. (p 17) Juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. (p 18)
Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16)
Töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. (p 20)
Vastutus VÕS § 1056 alusel tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus. (p 22)
Praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). (p 15)
Hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse hindamisel. Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja. (p 14)
3-2-1-59-09 PDF Riigikohus 09.06.2009
Alternatiivseid nõudeid saab esitada vaid samadele asjaoludele tuginedes. TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Sellest sättest ei tulene, et alternatiivsed nõuded peavad põhinema samadel asjaoludel. Alternatiivse nõude võib esitada lisaks ka juba menetluses olevale nõudele. See tähendab, et hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega. TsMS iseenesest ei näe ette, et alternatiivset nõuet peab menetlema esialgse nõudega samas menetluses. Arvestades alternatiivsete nõuete omavahelist seotust, on üldjuhul otstarbekas neid samas menetluses menetleda. Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada hagide liitmise kohta sätestatut ja TsMS §-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Kui kohus otsustab alternatiivset nõuet esialgu esitatud nõudega samasse menetlusse mitte võtta, ei ole see aluseks keelduda alternatiivse nõude menetlusse võtmisest. Sellisel juhul peab kohus otsustama alternatiivse nõude eraldi menetlusse võtmise. Kui avaldus, milles alternatiivne nõue esitati, on esitatud puudusega, mis takistab alternatiivse nõude menetlusse võtmist, tuleb TsMS § 3401 lg 1 järgi jätta avaldus käiguta ja anda hagejatele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Ka menetluses oleva hagi täiendamisel alternatiivse nõudega on hagihinnaks kokku suurema nõude hind ja vastavalt sellele peab olema tasutud riigilõiv. See kehtib ka juhul, kui kohus otsustab alternatiivset nõuet, millega hageja soovis menetluses olevat hagi täiendada, menetleda eraldi menetluses.
lternatiivseid nõudeid saab esitada vaid samadele asjaoludele tuginedes. TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Sellest sättest ei tulene, et alternatiivsed nõuded peavad põhinema samadel asjaoludel. Alternatiivse nõude võib esitada lisaks ka juba menetluses olevale nõudele. See tähendab, et hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega. TsMS iseenesest ei näe ette, et alternatiivset nõuet peab menetlema esialgse nõudega samas menetluses. Arvestades alternatiivsete nõuete omavahelist seotust, on üldjuhul otstarbekas neid samas menetluses menetleda. Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada hagide liitmise kohta sätestatut ja TsMS §-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Kui kohus otsustab alternatiivset nõuet esialgu esitatud nõudega samasse menetlusse mitte võtta, ei ole see aluseks keelduda alternatiivse nõude menetlusse võtmisest. Sellisel juhul peab kohus otsustama alternatiivse nõude eraldi menetlusse võtmise. Kui avaldus, milles alternatiivne nõue esitati, on esitatud puudusega, mis takistab alternatiivse nõude menetlusse võtmist, tuleb TsMS § 3401 lg 1 järgi jätta avaldus käiguta ja anda hagejatele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json