KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-113-14 PDF Riigikohus 05.11.2014
Kui mõlemad vanemad on esitanud avalduse nii ühise hooldusõiguse muutmiseks kui ka lapsega suhtlemise korra määramiseks, saab mõlemat vanemat pidada kohtumenetluses avaldajaks ( 22).
Lapsega suhtlemist hagita menetluses lahendades tuleb kohtul lähtudes uurimispõhimõttest ja teha kõik endast olenev, et vanema ja lapse suhtlemise kord vastaks kõiki asjaolusid ja vanemate õigustatud huve arvestades lapse huvidele (p 23). Kohus peab lapsega suhtlemise korraldamise asjas vanemaid lepitama ja veenma neid lapse huvides koostööle ning lapsega suhtlemist kokkuleppel reguleerima, sh võib kohus kohustada vanemaid kohtuvälises lepitusmenetluses osalema (3-2-1-64-10, p 21) (p 24).
Üldjuhul on lapse huvides suhelda ka välisriigis elava vanemaga, sh selle vanema tavapärases elukeskkonnas (p 26). Kohus saab lapse kohanemisvajadust arvestades määrata astmelise suhtluskorra (p 27). Kohtu määratud suhtluskord peab olema selge ja täidetav, sh tuleb reguleerida ka vanema kohustus lapsega suhelda, mitte üksnes anda vanemale soovi korral võimalus lapsega suhelda (3-2-1-83-11) (p 28). Lapsega suhtlemist hagita menetluses lahendades tuleb kohtul lähtuda uurimispõhimõttest ja vanemaid lepitada (p 23–24).
3-2-1-98-14 PDF Riigikohus 05.11.2014
Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19).
Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19). Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19). Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).
Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).
Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19).
3-2-1-3-12 PDF Riigikohus 21.03.2012
3-2-1-119-09 PDF Riigikohus 09.12.2009
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus. Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks. Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002. Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json