Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Ringkonnakohtul ei ole üldist kohustust varem üle kuulatud tunnistajat uuesti üle kuulata. Olukorras, kus ringkonnakohus saab maakohtus toimunud ülekuulamise protokolli põhjal piisavalt hea ülevaate ülekuulamise käigust ja tunnistajate ütluste sisust ning tal ei teki kahtlusi protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta, saab ta anda tunnistaja ütlustele hinnangu ka üksnes maakohtu istungi protokolli põhjal. (p 13)

Kui ringkonnakohus jätab TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohad põhjendamata ning rikub TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. (p-d 12.1., 12.3., 12.5.)

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka RKTKo nr 3-2-1-91-09, p 13). Vastasel korral rikub ringkonnakohus TsMS § 442 lg-st 8 ning § 654 lg-test 4 ja 5 tulenevat otsuse põhjendamiskohustust ja TsMS §-st 653 tulenevat maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seega tuleb ringkonnakohtul sellisel juhul kõik vaidluse lahendamiseks olulised faktilised asjaolud tuvastada. (p 9-10)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Ka välisriigi õiguse kohaldamisel kohalduvad TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg-d 4-5. Kohus peab selgitama, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt poole väidetest ja esitatud tõenditest. (p 17)

Kui asjas tuleb kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009 (määruse art-d 1 ja 28), siis poolte kohalduva õiguse valik on kooskõlas kindlustuslepingutele kohalduva õiguse määramise erisätetega, mille kohaselt võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks muu hulgas selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 7 lg 3 lit b). (p 12)

Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 lit a). Kuivõrd Holland on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik, siis kohaldub müügilepingule ka CISG. Samas ei reguleeri CISG olukorda, kus kohustuse täidab kolmas isik. Seetõttu kohaldub selle küsimuse lahendamisel Hollandi riigisisene õigus. (p 12)

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel. Pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist. (p 16)

Selleks, et otsustada, milliselt leppetrahvi summalt tuleb arvestada leppetrahvinõudega seotud viivis, tuleb tuvastada, millal tekkis poolte nõuete tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab olema sissenõutav ning teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav. Pärast tasaarvestusolukorra tekkimist on töövõtjalt õigus viivist nõuda ainult tasaarvestuse jäägilt. Tellijal on õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest töövõtjalt viivist suuremalt summalt ainult siis, kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui töövõtja tasunõue. Kui tellija kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui tellijal tekkis õigus töövõtja tasunõue täita, saab tellija viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid VÕS § 197 lg 2 mõttes kattuvas osas. (p 21)

Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita (vt RKTKo nr 3-2-1-64-15, p 10; RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 19). Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse kohtuotsuse resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus peab esmalt TsMS § 438 lg 1 mõttes otsustama, kas ja millises ulatuses hagi ning vastuhagi rahuldada, ning alles seejärel tasaarvestama TsMS § 445 lg 1 teise lause järgi poolte rahuldatud nõuded (vt RKTKo nr 3-2-1-93-10, p 19). (p 22)

Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)

VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)

Majandustegevuses lepingu sõlminud töövõtja ei saa võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada tellija puuduliku omanikujärelevalvega (RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 27; RKTKo nr 3-2-1-14-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 13). (p 18)

VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)

Kui ringkonnakohus võtab esitatud tõendite osas ainult üldsõnalise seisukoha ja ei analüüsi tõendeid ega tee selle tulemusel otsustust, kas lugeda üks või teine asja lahendamiseks tähtis asjaolu tõendatuks või mitte, on tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 kolmanda lause mõttes. (p 14)

Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)

VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)

VÕS § 635 lg 4 järgi on tarbijatöövõtuleping vaid selline leping, mille ese on vallasasi. Kui lepingu esemeks on ehitise ehitamine, ei saa leping olla tarbijatöövõtuleping (vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-08, p 15). Järelikult saab tellija puudusest teatamise kohustuse täitmist hinnata eelkõige VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi. (p 17)

Otsustused hagi ja vastuhagi rahuldamise kohta peavad olema kajastatud kohtulahendi resolutsioonis ning juhul, kui rahuldati tasaarvestuslik vastuhagi (TsMS § 373 lg 1 p 3 ja § 445 lg 1 esimene lause), tuleb kohtulahendi resolutsioonis teha eraldi otsustus tasaarvestuse kohta ja märkida kumma poole kasuks ja missuguses ulatuses hagi või vastuhagi pärast tasaarvestuse tegemist rahuldatakse. (p 23)

Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4; RKTKo nr 3-2-1-29-11, p 12; RKTKo nr 3-2-1-51-11, p 27; RKTKo nr 3-2-1-57-11, p 40; RKTKo nr 3-2-1-116-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-121-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-175-14, p 12). (p 16)

Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 17; RKTKo nr 3-2-1-166-12, p 15). (p 16)

VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks ei ole vajalik analüüsida tellija käitumist ega seda, mis põhjustel tellija puudustest õigel ajal ei teavitanud, vaid hoopis töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. VÕS § 645 lg 1 eesmärk ongi anda tellijale võimalus töövõtja tahtluse, raske hooletuse või töö puudusest teadmise või teadma pidamise korral tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele ka siis, kui tellija tööd üle ei vaadanud või töö puudusest õigel ajal ei teavitanud. (p 18)

VÕS § 115 lg 2 kohaldamise eeldusena peab tellija lisaks puudusest teatamisele VÕS § 644 lg 1 või lg 3 alusel andma töövõtjale ka VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui sellise tähtaja andmine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi vajalik. Sealjuures saab tellija eeldusel, et ta on puudusest teavitanud ja selle kõrvaldamist töövõtjalt nõudnud, nõuda lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 alusel tulenevalt VÕS § 115 lg 2 teisest lausest ja VÕS § 116 lg 2 p-st 4 ka siis, kui ta ei ole puuduse kõrvaldamiseks töövõtjale täiendavat tähtaega andnud. Seda eeldusel, et töövõtja ei ole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tellija talle töö puudustest teatas, puudusi kõrvaldanud ning lepingu rikkumisega kahju põhjustamise kõrval on täidetud ka muud kahju hüvitamise nõude eeldused (sh VÕS §-s 103, § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatu). (p 19)

Kui pooled on asjas esitanud hagi ja tasaarvestusliku vastuhagi, tuleb hagihinna määramisel lähtuda TsMS § 137 lg-st 2. (p 25)

Kui maakohus rikub selgitamiskohustust ja see on menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata TsMS § 652 lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal TsMS § 333 mõttes vastuväite esitasid (vt RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 19; RKTKm nr 3-2-1-173-11, p 15). (p 15)

Kohus ei pea VÕS § 162 lg 1 alusel omal algatusel leppetrahvi vähendama. Kohus saab sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku taotlusel (vt RKTKo nr 3-2-1-132-12, p 12). (p 20)

Hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid. (p 16)

Kui kohtuotsuses jäetakse rahuldamata alternatiivsed nõuded, tuleb need nõuded kohtuotsuse resolutsioonis märkida, vastasel juhul ei vasta resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele. (p 12)

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 15)

Hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid. (p 16)

Tegu on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Teo õigusvastasuse tuvastamiseks piisab, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib teisele isikule kaasa tuua kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). (p 17)

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18; RKTKo nr 3-2-1-42-16, p 19). (p 18)

Kui faktooringuvõlgnikul ei ole tekkinud ostuhinna tasumise kohustust, siis sellele vastuväitele on võlgnikul võimalik VÕS § 171 lg 1 kohaselt tugineda ka faktoori kui uue võlausaldaja suhtes. Kui võlgnik on andnud kinnituskirja ja see on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, ei saa sellest vähemalt eelduslikult järeldada, et võlgnik on loobunud VÕS § 171 lg-st 1 tulenevast aluskohustuse puudumise vastuväitest. (p 13)

Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele (vt ka RKTKo nr 3-2-1-181-15, p 51). Seega ei ole iseenesest välistatud, et kohus tugineb otsust tehes menetlusosalise vande all antud seletusele. (p 15)

Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)

Kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (RKTKo nr 3-2-1-65-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-46-15, p 12). VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. (p 23)

Juhatuse liikme vastutus võlausaldaja ees on eelduslikult leebem kui vastutus ühingu ees. (p 22)

Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kohaldada nn conditio sine qua non põhimõtet, mille kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Kui isikule etteheidetav käitumine seisneb tegevusetuses, saab põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ja vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata. Kui kahjulik tagajärg oleks ikkagi saabunud, pole isiku käitumine kahju põhjuseks (vt RKTKo nr 3-2-1-173-12, p 18). (p 19)

Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi. Kohtuotsuse põhjendamise nõuetele ei vasta see, kui kohus märgib otsuses üksnes seda, et ta ei pea teise poole seletusi usaldusväärseteks. Hinnates ühe poole vande all antud seletusi ebausaldusväärseiks või paljasõnalisteks ja teise omi mitte, peab kohus põhjendama, miks ta sellisele järeldusele jõudis. Kohtu selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg 8 neljandast lausest. (vt ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 13). (p 15)

Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)

Kui kohus jätab põhjendamata, miks põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel on olemas, on see menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis toob kaasa otsuse tühistamise. (p 14)

Jättes põhjusliku seose tuvastamisel osa tõendeid põhjendamatult kõrvale, rikub kohus TsMS § 442 lg 8 kolmandas ja neljandas lauses sätestatut. See on menetlusnormi oluline rikkumine, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise. (p 17)

TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)

Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)

Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)

Tehingu saab TsÜS § 92 lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel: • tehingu teinud isik oli eksimuses (TsÜS § 92 lg 1); • eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2) • eksimuse põhjustas teise poole käitumine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p 3); • eksimuse riisikot kannab vastaspool (TsÜS § 92 lg 5). (p 34)

Kuna eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja kui nõukogu liige kirjutab aktsiaseltsi nimel alla juhatuse liikmega lepingu lõpetamise kokkuleppele, siis saab aktsiaseltsi eksimuse olemasolu hinnata selle järgi, kas nõukogu liige teadis kahjulikest tehingutest. (p 35)

Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)

Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige asjaolusid hinnates tuvastada, kas isikul oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja mõistlik (vt ka RKTKo nr 3-2-1-93-05, p 16; RKTKo nr 3-2-1-50-15, p 18). (p 37)

Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)

Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)

Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)

Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)

TsÜS tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94 ja 96) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 32). (p 28)

TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)

Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks hoiduda liigsest lihtsustamisest. Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel. Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele lahendamisele. (p 46)

Kui pooltel ei ole võimalik esitada uusi asjaolusid, ei ole kohtul mõistlik minna üle suuliselt menetluselt kirjalikule kohtuvaidlusele, sest see võib põhjustada pooltele lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle. (p 45)

TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui: • tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt); • otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt); • menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)

Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)

Võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada. See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid. Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada. (p 25)

Nõudest loobumine võib sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi. (p 25)

Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)

Hindamaks, kas kokkulepe, millega aktsiaselts ja tema juhatuse liige lõpetavad juhatuse liikme ametisuhte ja milles nad muu hulgas kinnitavad ka vastastikuste nõuete puudumist, on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et juhatuse liige võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st juhatuse liige ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. (p 42)

Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt RKTKo nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13). (p 18)

Lepingus antud kinnitus, mille kohaselt pooltel ei ole teineteise suhtes nõudeid, toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest. (p 26)

VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud. Vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. (p 27)

Kui isik jätab tähtaegselt tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel. (p 30)

Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)

Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)

Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)

TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)

Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)

ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. (p 19)

Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)

Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)

Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)

Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)

Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)

Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)

Kui hagi on tagatud ja maakohus jätab hagi rahuldamata, kuid ei lahenda resolutsioonis hagi tagamise tühistamise küsimust ja teeb hiljem määruse, millega tagamise tühistab, siis tuleb hagi tagamise tühistamise jõustumine siduda määruses otsuse jõustumisega. (p 47)

Lihtsustatud korras saab asja menetleda üksnes maakohus. Asjaolu, et maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses, ei anna ringkonnakohtule õigust jätta otsus põhjendamata. (p 11)

Kui maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohtus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras. Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654 sätestatut. (p 11)

Töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. (p 13)

Hoiatus saab olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. (p 12)

Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. (p 13)

Hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)

Hageja hüvitisenõude õigusliku aluse määramine tähendab nõude kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Kui hageja nõudeid saab kvalifitseerida mitme õigusliku aluse järgi, peab kohus välja selgitama, kas hageja soovib tugineda oma nõude mõlemale õiguslikule alusele või ta valib neist välja vaid ühe, ning kas ta esimesel juhul taotleb kohtult nõuete hindamist järjekorras või jätab kohtu valida, missugust nõude õiguslikku alust esimesena kontrollida. Nende küsimuste selgitamiseks saab kohus vajadusel anda hagejale TsMS § 340¹ lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18). (p 12)

Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). (p 10) VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt. Andmed peavad enne avaldamist olema kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14). (p 11) VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saavad kaitsenormideks olla ka IKS-i sätted, mis reguleerivad isikuandmete töötlemise (sh avalikustamise) tingimusi ja korda (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13; 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 31). Isikuandmeks IKS § 4 lg 1 järgi on ka isiku kujutis. Andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kujutab endast andmete avalikustamist seaduse alusel IKS § 11 lg 1 mõttes. Kui isikuandmed on seaduse alusel ilma andmesubjekti nõusolekuta varem mingis vormis avalikustatud (nt andmete avaldamine asja avalikul arutamisel kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt), siis ei tähenda see, et edaspidi võib neid isikuandmeid piiramatult ja korduvalt avalikustada. Selline võimalus oleks vastuolus andmetöötluse eesmärgikohasuse, minimaalsuse ja kasutuse piiramise põhimõtetega (IKS § 6 p-d 2–4). Avalikkuse huvi võiks IKS § 11 lg 2 tähenduses jaatada vaid juhul, kui isik on toime pannud tõsise õigusrikkumise, millest teavitamine on üldsuse huvides, eelkõige selliste õigusrikkumiste avastamiseks või ärahoidmiseks tulevikus (vt selle kohta Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 13). (p 13-15) Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2). Kui isiku kohta avaldatakse, et ta on toime pannud kuritegusid, siis ei ole tegemist mitte arvamuse avaldamisega, vaid asjaolu, st faktiväite avaldamisega. Juhul kui avaldatakse, et isiku toime pandud kõiki kuritegusid ei ole avastatud, on sellega kaudselt väidetud, et isik on lisaks avastatud kuritegudele toime pannud veel kuritegusid. Sellisel juhul on tegemist faktiväite avaldamisega VÕS § 1047 mõttes (vt kaudse faktiväite avaldamise kohta Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). (p 10) VÕS § 1047 lg-s 3 sätestatud asjaolude tõesuse kontrollimise kohustus lasub isikul ka juhul, kui ta tahab avaldada teise isiku au teotavaid andmeid, mida ta saab riigiasutuselt. Andmed peavad enne avaldamist olema kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt VÕS § 1047 lg-te 2 ja 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p-d 11–14). (p 11)

Vt Riigikohtu 27. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17; 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20–22, 25–29).

TsMS § 442 lõike 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita. TsMS § 463 lõike 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Lapse välisriiki tagastamise määrus peab olema nii detailne kui võimalik ning sisaldama kõiki lapse tagastamise praktilisi küsimusi ning vajadusel ka sunnivahendeid. Vajadusel peavad lahendis olema hierarhiliselt märgitud viisid, kuidas lahendit tuleb täita.Haagi lapseröövi konventsiooni artiklist 1(a) tulenevalt on konventsiooni üheks eesmärgiks tagada osalisriiki õigusvastaselt viidud või osalisriigis kinni hoitava lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Lapse tagastamise otsustamisel ei pea kohus seega määrama, et laps tuleb ilmtingimata tagastada avalduse esitanud isikule. Kohus peaks võimaldama lapse äraviinud isikul vabatahtlikult lapse tagastamise määrust täita, kui see on lapse huvidest lähtudes kõige sobilikum viis kohtumääruse täitmiseks. Kohus peaks üldjuhul määrama lapse äraviinud isikule tähtaja lapse vabatahtlikuks tagastamiseks hariliku viibimiskoha riiki ning juhuks, kui seda tähtaega ei järgita, kohustama lapse äraviinud isikut andma laps kohtu määratud tähtajal üle avalduse esitajale lapse tagastamiseks. Nende tähtaegade määramisel tuleb lähtuda konventsiooni eesmärgist tagada lapse võimalikult kiire tagastamine tema hariliku viibimiskoha riiki. Tagastamise praktilised küsimused peavad olema võimaluse korral pooltega läbi arutatud enne tagastamise lahendi tegemist ning kajastuma kohtumääruse resolutsioonis. Sellisteks praktilisteks küsimusteks võib kolleegiumi hinnangul olla näiteks küsimus selle kohta, kes lapse välisriiki viib ning kus laps välisriigis elama hakkab. (p 20)

Selleks, et tagada lapseröövi asjas tehtud kohtulahendi täitmine, tuleb kohtulahendi resolutsioonis ette näha, mis saab juhul, kui lapseröövi toime pannud isik jätab vabatahtlikult lapse välisriiki tagastamata ning rikub seejärel kohtulahendist tulenevat alternatiivset kohustust anda laps kohtulahendiga kindlaks määratud tähtaja jooksul avalduse esitanud isikule üle. TMS § 179 lg 4 alusel võib kohtutäitur kasutada lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku suhtes jõudu üksnes kohtulahendi alusel. Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. (p 22)

Enne Haagi 1980. aasta lapseröövi konventsiooni alusel lapse tagastamise otsustamist peavad asjaomaste riikide ametiasutused (sh kohtud ja keskasutused) omavahel suhtlema, et määrata kindlaks lapse turvalise tagastamise praktilised ja õiguslikud küsimused, enne kui kohus teeb lahendi lapse tagastamise kohta. (p 21)

Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma vastuväiteid, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohti. (p 14)

Kohus arvestab hagis või vastuhagis märgitud nõude suurusega. Kohus ei saa lähtuda tõendis märgitud nõude suurusest, kui seda ei ole hagis või vastuhagis muudetud. (p 12)

Kohus on kohelnud pooli ebavõrdselt, kui mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad hilinenult, kuid kohus arvestab üksnes ühe poole seisukohtadega. (p 13)

Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga. (p 11)

Kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 1. juulit 2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. (p 10)

Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnisasi omandati ja maja ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel. (p 14)

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)

Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)

TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)

Tõendite esitamisel peab pool põhjendama, millise asjas tähtsa asjaolu tõendamiseks ta tõendit esitada soovib. Kui aga pool on esitanud tõendi seda kohustust eirates ja kohus on selle tõendi vastu võtnud, siis tuleb kohtul küsida temalt selgitust, mida esitatud tõendiga tõendada soovitakse ( p 11).

Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid (p 10).

Pandiga tagatud nõue ei lähe PankrS § 153 lg 4 alusel teise rahuldamisjärku ulatuses, milles see jäi rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast tehti PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseid (p 10).

Kuna kohtumääruse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav lahendi ülejäänud tekstita, peab kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsiooni märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järjekoha nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu (p 11).

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)

Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine).

Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13)

Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). (p 16)

Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)

Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11)

Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)

Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu 16. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07 tehtud määruse p 11). Kohtutäitur peab lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa lähtuda otsuse põhjendavas osas otsuse täitmise võimaliku korra kohta lisatud klauslist, mida ei sisalda otsuse resolutsioon. (p 10)

Kohtuotsuse kui täitedokumendi koostamisel tuleb vältida põhjendamatut kiirustamist. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kiire kohtumenetluse korraldamise eesmärki ei saa eelistada õige ja õiglase, sh põhjendatud kohtulahendi tegemise eesmärgile. Õige ja põhjendatud lahendi tegemine mõistliku aja jooksul tagab usalduse kohtusüsteemi vastu. (p 12)

Kohtutäitur peab lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa lähtuda otsuse põhjendavas osas otsuse täitmise võimaliku korra kohta lisatud klauslist, mida ei sisalda otsuse resolutsioon. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu 16. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07 tehtud määruse p 11). (p 10) Kohtuotsuse kui täitedokumendi koostamisel tuleb vältida põhjendamatut kiirustamist. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kiire kohtumenetluse korraldamise eesmärki ei saa eelistada õige ja õiglase, sh põhjendatud kohtulahendi tegemise eesmärgile. Õige ja põhjendatud lahendi tegemine mõistliku aja jooksul tagab usalduse kohtusüsteemi vastu. (p 12)

Alates perekonnaseaduse jõustumisest 1. juulist 2010 ei saa täisealise üle eeskoste seadmisel kohaldada tähtaja osas TsMS § 526 lg-s 3 märgitud viieaastast tähtaega. Täisealise üle eestkoste seadmisel kohaldub PKS § 203 lg 4, mille alusel kontrollib kohus iga kolme aasta järel eestkoste jätkumise vajalikkust. (p 17) TsMS § 526 lg-s 2 ja PKS § 203 lg-s 4 sätestatud kohustused peavad sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. (p 18)

Lahkumishüvitise maksmist ei välista ainuüksi asjaolu, et töölepingus ei ole sätestatud, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse hüvitist saada. Kui töölepingus ei ole määratud, millisel lepingu lõpetamise alusel on töötajal õigus lahkumishüvitist saada, tuleb töölepingut tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga. Poolte kokkulepet lahkumishüvitise maksmise kohta ei kohaldata, kui see kokkulepe on vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega võib olla vastuolus näiteks kokkulepe, mille järgi makstakse töötajale lahkumishüvitist, kui tööleping lõpetatakse töötaja töökohustuste rikkumise, usalduse kaotuse või töötajast tuleneva muu sarnase põhjuse tõttu (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-01).

Ringkonnakohus keeldub alusetult apellatsioonkaebust menetlemast, kui apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole ilmne, et maakohus ei ole menetlusnorme rikkunud ega tõendeid valesti hinnanud, ja ilmne ei ole ka see, et see ei võinud mõjutada asja lahendust.

Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.

Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).

Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.

Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).

Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).

Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).

Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30). Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.

Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).