Karistusseadustik (lühend - KarS)

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)

Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)

Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237¹ lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)

KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)

Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 237¹ lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)

Kui ekspert on puhta narkootilise aine koguse arvutamisel eksinud, kuid teinud samas kindlaks puhta narkootilise aine sisalduse protsentides, ei ole tegemist veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Sellisel juhul saab eksperdi arvamuse alusel mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. (p 14.2)

Kriminaalasjade eraldamine tingib olukorra, kus sama teo kohta kogutud tõendeid peavad hindama erinevad kohtukoosseisud ja seega võib paratamatult erineda ka nende kohtukoosseisude poolt osale tõenditele antud hinnang. (p 12)

KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt. (p 7.1)

Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)

Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)

KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)

Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 15¹ lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)

Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)

Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)

Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)

KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)

Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)

Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)

Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)

Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)

Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)

Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)

Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)

KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)

Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)

Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 15¹ lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)

Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.

Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).

Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.

Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).

Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.

Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.

Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).

Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.

Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.

KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.

Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).

Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKK 3-1-1-18-14, p 6).

Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.

Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).

Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.

Isiku süüditunnistamine kaastäideviimises pelgalt asjaolu tõttu, et ta viibib või viibis samas ruumis või autos, kus hoiti ebaseaduslikult narkootilist ainet, relva vms, ja ta on nende olemasolust üksnes teadlik, oleks liiga ebamäärane ja sellega võidakse karistada ka isikuid, kellel reaalselt puudub seos keelatud aine või materjaliga. Siiski tuleb igal üksikjuhul hinnata asjas kogutud tõendeid kogumis ja seejärel hinnata, kas süüdistatav viibis narkootilise aine vahetus läheduses juhuslikult või osales ta selle aine käitlemisel KarS § 184 tähenduses.

Narkootilise aine ühise valdamise kui KarS § 184 lg 1 objektiivse koosseisu ühe elemendi omistamisel ei saa tugineda AÕS §-s 32 sätestatud valduse instituudile.

Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi alusel maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemisel, sellist otsustust eriti veenvalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu vead tõendite hindamisel, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses põhjenduste puudulikkust KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKK 3-1-1-17-03, p 10 ja 3-1-1-48-11, p 12).

Üldkogu tunnistab KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele.

Lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lg 1 p-st 2, tunnistab üldkogu KrMS § 366 osas, milles see ei näe teistmisalusena ette üldmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui teistetavas kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud selles kuriteosündmuses osalemise eest karistuseks vangistus, PS §-ga 11, §-ga 14, § 15 lg-ga 1 ja § 20 lg-ga 1 vastuolus olevaks.

Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).

Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.

Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).

Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.

Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).

Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20 ja 3-1-1-59-07, p 13).

Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).

Müüja ja ostja vahelise kontakti loomiseks vajalike toimingute tegemine, näiteks telefoninumbri edastamine ühele tehingupoolele, vastab narkootilise aine vahendamise mõistele KarS § 184 tähenduses, kuna selle teo äramõtlemisel ei saaks tehing toimuda. Arvestades narkokaubanduse varjatud olemust, saabki vastavate tehingute sõlmimine sageli toimuda vaid aine pakkuja või selle ostja kontaktandmete edastamisel huvitatud isikule. Seejuures ei ole oluline, kas vahendaja aitas mingil muul moel tehingu toimumisele kaasa või sai sellest kasu.

Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo 3-1-1-35-06, p 7.5 ja 3-1-1-79-10, p 13.4). Teatud juhtudel on mitteõiguslikke eriteadmisi võimalik saada ka muudest allikatest (nt erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest). Sellisel juhul ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele (vt RKKKo 3-1-1-32-09, p-d 8.1–8.4). Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata.

KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 2¹ p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.

Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.

Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.

KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.

Asjaolu, et ostja ja müüja lepivad omavahel kokku narkootilise aine müümise ning üleandmise tingimustes, ei anna alust vaadelda kõnealust käitumist ühise ja kooskõlastatud tegevusena KarS § 21 lg 2 esimese lause mõttes.

KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel NPALS § 3¹ lg 3 esimese lause mõttes tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogusest. Narkootilise aine segu korral saab suurest kogusest rääkida juhul, kui selles sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.

KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 2¹ p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.

Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 2¹ p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Selleks võib olla näiteks soov teenida rahalist tulu, kasutada ainet enda tarbeks vms. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt.

Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.

Kvalifitseerimaks süüdistatavate tegevust KarS § 184 lg 2¹ p 1 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isikute tegevuse tegelikud eesmärgid.

Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest.

Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.

Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 83² lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 83² lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.

Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 83² lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.

Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).

Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.

Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.

Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.

Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.

Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.

Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.

Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.

Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.

Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.

Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.

KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.

KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.

Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.

Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.

Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.

Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.

Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.

Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.

Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.

Vt p 19.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Vt otsuse p 12.1 ja RKKKo 3-1-1-1-08, p 5.

Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu (RKKKo 3-1-1-4-04, p 13.1).

Karistusseadustiku § 184 ei ole KarS § 214 suhtes erinorm, mistõttu tegemist ei saa olla seadusainsusega spetsiaalsuse tähenduses. Karistusseadustiku § 214 ja § 184 kaitsevad erinevaid õigushüvesid Kuna väljapressimine seisneb ründes isiku vastu, nõudmaks talt varalise kasu üleandmist, narkootilise aine müümisele kihutamine aga isikule tahtluse tekitamist levitada keelatud ainet, on tegemist tegudega, millel on täiesti erinev ebaõigussisu, mistõttu ei saa asuda seisukohale, KarS §-s 184 sätestatud koosseis hõlmab kogu süüdistatavate teo ebaõiguse.

Määratud kaitsja peab esitama taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (RKKKm 3-1-1-20-07, p 4). Taotluse esitamine pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (RKKKKm 3-1-1-76-09, p 12).

Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest.

Kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist.

Lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud asjaolu tuleneb tõsiasjast, et narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 8.1).

Karistusseadustiku § 184 on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline ja formaalne kuriteokoosseis, mille koosseisuteod on esitatud lahtise loeteluna. Vedu tähendab narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamist transpordivahendiga. Keelatud aine valdamine transpordivahendis ilma edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu. See tähendab, et vedamine kui tegevus on sihipärane käitumine, st see peab olema suunatud narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamisele.

Kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist.

Jälitustoimingu protokollist peab nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema protokollis vormistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 9.3). Eelnevast nähtub, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kui jälitustoimingu protokoll koostatakse mitu kuud pärast jälitustoimingu läbiviimist, nagu ka juhul, kui protokolli pinnalt tõusetub kahtlusi selles, kas jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid või mitte, tuleb kohtul kaaluda jälitustoimingu protokolli usaldusväärsust.

Narkootilise aine koguse määratlemisel on tähtsus vaid narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 esimesel lausel, mille kohaselt on suur selline kogus narkootilist ainet, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. (Vt RKKKO nr 3-1-1-121-06, p 11). Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus, mis tähendab seda, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-52-07, p 10, nr 3-1-1-101-07, p 8, 3-1-1-67-08, p 12).

Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).

Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).

Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12).

Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).

Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12).

Tulenevalt KrMS § 63 lg-st 1 on tõendiks eksperdi arvamus, mitte aga ekspertiisiakt kui eksperdiarvamust sisaldav menetlusdokument. Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 peab ekspertiisiakti põhiosas esitama uuringute kirjelduse, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjenduse. Eksperdiarvamuse aluseks on eksperdi uuringud, mille pinnalt kujuneb järelduslikult arvamus. Seetõttu ei ole arvamust võimalik käsitleda lahus selleni viinud uuringute käigust ja tulemustest. Uuringute kirjelduse ja nende tulemuste kaudu saavad nii menetlejad kui kohtumenetluse pooled kontrollida eksperdi poolt arvamuseni jõudmise käiku. Ekspertiisiakti põhiosas kirjeldatavad uuringud on konkreetse ekspertiisiliigi spetsiifiline küsimus. Uuringute ja nende metoodika valimisel on ekspert vaba, kuid tal on kohustus neid ekspertiisiaktis kirjeldada.

Kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo 3-1-1-63-08, p 17.2).

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus küll selgitab, mida mõista narkootilise aine suure koguse all, kuid ei sätesta täpseid määrasid, millest alates saab rääkida narkootilise aine suurest kogusest isiku teo karistusõiguslikul hindamisel. Narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid.

Esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele narkootikumidega kokkupuutes olnud isikule ja seejärel tuleb otsustada, kas isikult ära võetud ainest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte.

Narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid.

KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08). Seega ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid, vaid kui suurt kasu ta taotles.

Suure varalise kasu kindlakstegemisel tuleb lähtuda KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistest. "Suur varaline kasu" on karistusõiguslikus mõttes määratlemata õigusmõiste, sellega majanduslikus mõttes lähedane mõiste "suur varaline kahju" on aga KarSRS § 8 p-s 2 täpselt defineeritud, võimaldades analoogilist käsitlust ka mõiste "suur varaline kasu" sisustamisel.

Isiku poolt käideldud narkootilise aine hinna arvutamise aluseks on põhjendatud võtta Europoli õiend narkootilise aine maksumuse kohta. Riiklikud institutsioonid, nagu näiteks Eesti Konjuktuuriinstituut ja Ravimiamet, ei tegele illegaalsete kaupade hindade uurimisega, mistõttu ei ole neilt võimalik saada ametlikku infot erinevate narkootiliste ainete maksumuse kohta. Ainus Euroopa riikide vaheline struktuur, mis kogub andmeid illegaalsete narkootikumide hindade kohta, ongi Europol.

KrMS § 289 alusel võib isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes tunnistaja usaldusväärsuse hindamiseks. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus jätta kõrvale ristküsitlusel saadud ütlused ning tugineda kohtuotsuse tegemisel hoopiski eeluurimisel antud ütlustele. Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (RKKKo nr 3-1-1-1-07, p 7.1-7.2 ja nr 3-1-1-113-06, p 17). Kirjeldatu laieneb ka vastastamise, äratundmiseks esitamise või ütluste olustikuga seostamise protokollis talletatud ütlustele (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.2). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 sätestatud varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Varalise kasu saamise eesmärk näitab subjektiivse koosseisutunnusena kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Koosseisutüüpide aspektist kujutab KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 ette nähtud kvalifitseeritud koosseis endast nn mittekongruentset süüteokoosseisu, kus toimepanijal subjektiivselt esinev eesmärk ulatub objektiivsetest koosseisutunnustest kaugemale. Seega ei lange kõnealuse süüteokoosseisu puhul objektiivsed ja subjektiivsed tunnused kokku, vaid subjektiivsest küljest tuleb täiendavalt tuvastada varalise kasu saamise eesmärk, millele koosseisu objektiivses küljes aga vaste puudub. Ühtlasi järeldub sellest, et kui KarS § 184 lg 2¹ p-s 1 kirjeldatud koosseisu muude objektiivsete tunnuste suhtes piisab toimepanijal KarS § 15 lg-st 1 tulenevalt kaudsest tahtlusest, siis varalise kasu saamise eesmärgi puhul on nõutav KarS § 16 lg-s 2 sätestatud kavatsetus. Eelnevaga on selgitatav, miks vaadeldava süüteokoosseisu puhul puudub vajadus tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevus. Piisab kui süüdistatava puhul on kohtulikul arutamisel subjektiivsest küljest kindlaks tehtud varalise kasu saamise suhtes kavatsetus.

Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana.

Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. KarS § 21 lg 2 esimest lauset tuleb sisustada teovalitsemise teooriast lähtuvalt kui funktsionaalset teovalitsemist (RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8). Otsustamaks, kas tegemist on kaastäideviimisega, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna. Seega peab kohtuotsuses olema obligatoorselt kirjeldatud kõigi grupi liikmete tegusid. Vaid sel teel on võimalik kindlaks teha, kes toimepanijatest täitis keskset rolli, s.t osales täideviijana, ning kellele neist olid pandud vaid abistavad ülesanded, ehk kes osales osavõtjana. Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 rakenduspraktikaga.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kuriteo ühiselt toimepannud isikutest ühele raskendava tunnusena kaastäideviimise (grupi) inkrimineerimine olukorras, kus teise eraldatud kriminaalasja raames langetatud jõustunud kohtuotsusega ei ole sellise tunnuse esinemist tuvastatud teise sama kuriteo toimepanija tegevuses, ei ole kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega, samuti Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rakenduspraktikaga.

Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes ning et kriminaalasja eraldamist osavõtja suhtes tuleb kaaluda ka põhiõiguste tagamise aspektist. (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Sellele vaatamata ei ole kriminaalmenetluse praktikas võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9, 10).

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Kooskõlas PS § 24 lg-ga 2 nähakse KrMS § 268 lg-s 1 ette põhimõte, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Nõue, et kriminaalasja kohtulik arutamine saab toimuda üksnes konkreetses kriminaalasjas kohtu alla antud isiku suhtes, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguslikku garantiid, mille kohaselt ei ole üldjuhul ühegi isiku süüküsimust lubatud arutada tema juuresolekuta ja temale kaitseõigust tagamata. Lisaks sellele hõlmab õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures ka süüdistatava õigust olla kohtu poolt ära kuulatud ning seda, et kohus peab tema seisukohta kohtuotsust koostades arvestama ja sellega mittenõustumist põhjendama. Eelnevast tuleneb, et õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, tähendab ka süüdistatava õigust vaielda vastu kõigile nendele süüdistuse väidetele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 lg 1 näeb ette, et igaühel on talle esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral muu hulgas õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Sama artikli 3. lõike alapunktid "a" ja "b" sätestavad vastavalt, et igal kuriteos süüdistataval on õigus saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest ning saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohus on tsiteeritud sätteid rakendades asunud seisukohale, et Konventsioon kindlustab süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (vt Pélissier ja Sassi vs Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999. a, p-d 51-52). Nii Konventsioon kui selle rakenduspraktika tagavad süüdistatavale kaitseõiguse raames õiguse esitada oma vastuväited kõikidele süüdistuse punktidele, millest sõltub tema teole antav materiaalõiguslik hinnang.

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 3¹ lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 3¹ lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 3¹ lg 3 esimese lause mõttes.

KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).

Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).

Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.