Karistusseadustik (lühend - KarS)

Kui isik arvab ekslikult, nagu viibiks ta hädaseisundis, esineb tema käitumises KarS § 31 lg 1 alusel eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises. Niisuguse eksimuse korral on isiku tegu küll tahtlik, kuid selle õigusvastasus on välistatud. Seaduses sätestatud juhtudel võib isik sellisel juhul vastutada ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest.

Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 202 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed. Seetõttu nii, nagu pole võimalik ettevaatamatusest toime panna KarS § 202 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, ei ole võimalik ettevaatamatusest toime panna ka KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritavat süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamist (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 10).

KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9).

Teoühtsuse aspektist, kui omandatud asja hoidmine on asjale kehtestatud valduse üks realiseerimise viis, siis on asja hoidmine seetõttu hõlmatud kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-4-04 ja nr 3-1-1-99-04).

Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Valdust kui faktilist võimu asja üle kaitstakse ka asjaõiguses, sõltumata isiku õiguslikust võimust. Nii tsiviil- kui ka karistusõigus mõistavad valduse mõiste all isiku tegelikku võimu asja üle. Karistusseadustiku § 202 järgi on karistatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine pahauskselt. Asjaõigusseaduse § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.