Karistusseadustik (lühend - KarS)

Hõivamine kui varguse objektiivne koosseisutegu seisneb võõra valduse lõpetamises senise valduse murdmisega ja uue valduse kehtestamises. Valduse murdmine eeldab omakorda valduse üleminekut senise valdaja nõusolekuta. Seega saab varguse toimepanemisest rääkida vaid siis, kui asi on süüdlase jaoks võõras valduses. Senise valdaja nõusolek asja valduse loovutamiseks välistab süüteo kvalifitseerimise vargusena, mistõttu võib kõne alla tulla süüdlase käitumise subsumeerimine omastamisena. Võimalikud on olukorrad, kus vähemalt valduse esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel või ka tingimuslikul nõusolekul. Lahendamaks küsimust, kas tegemist on näilise nõusolekuga, tuleb lähtuda faktilis-sotsiaalsest valdusemõistest, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle küll näiliselt vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda pelgalt tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu eest vastutasu. Tingimusliku nõusoleku korral on senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks aga vaid siis, kui uue valduse kehtestaja tema poolt seatud tingimuse täidab (vt RKKKo nr 3-1-1-78-06, p 11). Seega peab senise valdaja nõusolek olema suunatud eeskätt valduse lõpetamisele. Viimasest ei ole alust rääkida neil juhtudel, mil valdaja viiakse valduse üleandmise asjaolude osas eksimusse või rikutakse tingliku nõusoleku väljendamise aluseks olevat kokkulepet. Näiteks ei saa senise valduse lõpetamisest rääkida olukorras, kus müüja annab kliendile kauba proovimise eesmärgil müügil oleva eseme, viimane aga lahkub sellega poest kauba eest maksmata. Valdusest loobumine aktualiseeruks vaadeldaval juhul vaid kliendi maksmisvalmiduse korral.

Karistusseadustiku § 209 lg 1 objektiivsed tunnused eeldavad pettust, s.o tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist, mille tõttu satub kannatanu eksitusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu.

Karistusseadustiku § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga ei ole aga tegemist neil juhtudel, mil võõra pangakaardiga maksmisel kaardi seadusliku valdaja nõusolekuta sisestab toimepanija PIN-kalkulaatorisse selle pangakaardi kasutamiseks vajaliku PIN-koodi, mille tagajärjel tehakse kannatanu arvelduskontol varakäsutus ja süüdlane saab varalist kasu. Sellist käitumist tuleb vaadelda KarS § 213 lg-te 1 või 2 (Arvutikelmus) objektiivsetele tunnustele vastava kuriteona, sest maksmiseks on vajalik täiendav toiming � andmete ebaseaduslik sisestamine, mille tulemusena käivitatakse lubamatult andmetöötlusprotsess. Andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab näiteks arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek � nt kontoomaniku nõusolekuta virtuaalsesse maksekeskkonda sisenemine ja korralduse tegemine raha ülekandmiseks teise isiku arvelduskontole (vt RKKKo nr 3-1-1-83-07, p 16).

1. septembrist 2002 kuni 23. märtsini 2008 kehtinud KarS § 213 redaktsioon nägi ette vastutuse varalise kasu saamise eest arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel, kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust. 24. märtsil 2008 jõustunud karistusseadustiku muutmise seadusega jäeti sättest välja tunnus "kui sellega on mõjutatud andmete töötlemise tulemust" (vt RT I 2008, 13, 87, p 4). Arvuti all tuleb mõista arvutisüsteemi, mille definitsioon on antud arvutikuritegevusvastases konventsioonis (RT II 2003, 9, 32). Selle kohaselt on arvutisüsteem andmeid programmi järgi automaatselt töötlev seade (s.o programmeeritav seade). Andmete ebaseaduslik sisestamine hõlmab ka arvelduskontole juurdepääsu ja sellel oleva varaga toimingute tegemist võimaldavate andmete sisestamise, kui selleks puudub arvelduskonto omaniku nõusolek. Andmete töötlemise tulemust mõjutatakse seejuures andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise kaudu, kuna vastasel korral andmeid ei töödeldaks. Süütegu on lõpule viidud varalise kasu saamisega ehk raha laekumisega teo toimepanija või kolmanda isiku arvele. Kui isik võtab seejärel sularaha ka välja, on tegemist nn mittekaristatava järelteoga, mille ebaõigus neeldub enne toimepandud arvutikelmuses (sama põhimõte rakendub ka omastamise puhul).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 8 alusel võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine esitatud süüdistusega võrreldes ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist, muu hulgas on välistatud süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine (vt RKKKo nr 3-1-1-116-06, p 17).

Omastamise koosseisu esimene teoalternatiiv näeb ette valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise. Panga arvelduskontol olev raha ei ole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-130-04, p 9), tegemist on arvelduskonto omaniku varalise nõudega panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle (asjaõigusseaduse § 30). Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Süüdistatav kasutab internetipangas arvelduskontole juurdepääsu võimaldavaid vahendeid (panga väljastatud kasutajatunnus, salasõna ja koodikaart või PIN-kalkulaatori koodid või digitaalset tuvastamist ja allkirjastamist võimaldav sertifikaat vm isiku identifitseerimisvahend) võõra vara käsutamiseks.

Karistusseadustiku § 201 lg 1 teine teoalternatiiv näeb ette isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kannatanu arvelduskontol olev raha (vara) võib olla süüdistatavale usaldatud, s.o antud tema pädevusse, lepinguga või muul õiguslikul alusel. Vara usaldamise all tuleb mõista ka volitust internetipanka sisenemiseks ja kannatanu arvelduskontol oleva raha käsutamiseks. Vara usaldamise tunnus hõlmab ka olukorda, kus juurdepääs arvelduskontole võimaldatakse vastuolus pangaga sõlmitud lepinguga, näiteks kui arvelduskonto omanik palub tuttaval või sugulasel teha tema eest ülekandeid. Vara usaldamise mõiste hõlmab juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Seejuures tuleb arvestada, et kuriteo täideviijaks võib olla vaid isik, kellele on vara usaldatud, teiste isikute puhul on võimalik kuriteost osavõtt. Vara usaldamisega ei ole aga tegemist juhul, kui arvelduskontole juurdepääsu võimaldavad vahendid satuvad isiku valdusesse (või saavad talle teatavaks) arvelduskonto omaniku nõusolekuta, samuti kui neid antakse talle vaid hoiule või edasiandmiseks ilma konto kasutamise ja käsutamise õiguseta. Selles olukorras tuleb kõne alla arvutikelmuse koosseis (KarS § 213).