Rahvusvahelise eraõiguse seadus (lühend - REÕS)

Perekonnapõhiõigus laieneb ka Eestis viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS § 9 lõige 1), samuti nende perekonnaliikmetele. Erinevalt Eesti kodanikust ei ole välismaalasel põhiseadusest tulenevat õigust Eestis elada (PS § 36 lõige 1). Kuna ilma elamisloata ei saa välismaalane Eestisse elama asuda, takistab tähtajalise elamisloa andmise aluse puudumine samast soost registreeritud elukaaslastel Eestis koos elamist. Seetõttu võib ka Eestis õiguspäraselt elav välismaalane olla sunnitud Eestist lahkuma (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 59). Perekonnapõhiõiguse riivet ei muuda olematuks see, et kaebaja kui Eestisse elama asuda sooviv välismaalane võib taotleda elamisluba mõnel muul alusel, mis ei ole ette nähtud pererände võimaldamiseks. Elamisloa väljastamine muudel alustel ei taga perekonnapõhiõiguse kandjale piisavat kindlust, et ta saab elada perekonnaelu Eestis, ega pruugi kaitsta riigi meelevaldse sekkumise eest tema perekonnaellu (vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p 60). (p 39)

Võrdsuspõhiõiguse riivatakse siis, kui oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse erinevalt. (p 40)

Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost abikaasa ja samast soost registreeritud elukaaslane on oluliste tunnuste poolest sarnases olukorras, kuid neid koheldakse erinevalt. Samast soost inimeste välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see vastab rahvusvahelise eraõiguse seaduse tingimustele. Sellisel juhul võimaldab välismaalaste seadus anda tähtajalise elamisloa Eestisse samast soost abikaasa juurde elama asumiseks. Välismaalasele, kes on registreerinud samast soost elukaaslasega kooselu, tähtajalist elamisluba elukaaslase juurde elama asumiseks välismaalaste seadus anda ei võimalda. (p 40)

Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusega vastuolus olevaks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 9 lõige 1 ja § 14 lõike 2 esimene lause). (p 32)

PS §-des 26 ja 27 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sealhulgas õigust elada koos. See annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused ei sekku perekonnaellu muidu, kui põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Perekonnapõhiõigus kaitseb ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu Eestis. Samuti nagu erinevast soost inimesed, võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna põhiseadusliku perekonnapõhiõiguse tähenduses ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. (Vt RKÜKo nr 5-18-5/17, p-d 47-48, 52). (p 38)

Isikul on õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Seadusandja peab kehtestama perekonnapõhiõiguse kasutamiseks vajaliku õigusliku raamistiku ja kohased menetlused. (p 38)

Seadusandjal on põhiseadusest tulenev kohustus kehtestada põhiseadusega kooskõlas olev õiguslik alus juhul, kui selle puudumine riivab põhiõigusi ebaproportsionaalselt. (p 46)

PS §-st 11 tulenevalt peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) abinõu. Põhiõigust riivav abinõu on sobiv siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Abinõu on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (Riigikohtu järjekindel praktika alates RKPJK otsusest nr 3-4-1-1-02, p 15). (p 42)

Kuna perekonnapõhiõigus on tagatud PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1, siis lubab põhiseadus seda põhiõigust piirata PS § 26 teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks. PS § 12 lõikes 1 tagatud üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ehk piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (vt RKÜKo 3-4-1-12-10, p 31). (p 43)

Välismaalaste seadusest tulenevat perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused. Põhiseaduse preambul nõuab muu hulgas, et Eesti riik tagaks sisemise rahu kaitse ning eesti rahvuse säilimise. Neid eesmärke saab riik saavutada siis, kui tal on õigus otsustada selle üle, kas ja millistel tingimustel lubada riiki välismaalasi (vt ka RKÜKo nr 5-18-5/17, p 67). (p 44)

Sisemise rahu ja rahvuse säilimise tagamiseks on põhiõigusi riivava abinõu (välismaalaste seaduses õigusliku aluse puudumisel) sobiv, kuid mitte vajalik, kuna neid eesmärke on võimalik saavutada põhiõigusi vähem riivavate vahenditega. Seadustes on võimalik ette näha reeglid, mis võimaldavad hinnata konkreetsest elamisloa taotlejast lähtuvat spetsiifilist ohtu, ning keelduda elamisloa andmisest isikule, kelle puhul vastav oht ilmneb (vrd RKÜKo nr 5-18-5/17, p 70). (p 45)

Kuni välismaalase samast soost registreeritud elukaaslasele tähtajalise elamisloa andmiseks kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim tähtajalise elamisloa taotluste läbivaatamisel lähtuda välismaalaste seaduses abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise kohta sätestatust. (p 47)

Välismaalaste seaduse alusel antud siseministri määrus tunnistatakse põhiseadusevastaseks samadel kaalutlustel, miks välismaalaste seaduses tunnistati põhiseadusvastaseks vastuolu tõttu perekonnapõhiõiguse ja võrdsuspõhiõigusega. Siseministri määruse on põhiseadusvastane osas, milles see ei sätesta tähtajalise elamisloa taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost registreeritud elukaaslane taotleb Eestisse elama asumiseks tähtajalist elamisluba. (p 52)

Kui õiguskorras on olemas seadus, kuhu võiksid kuuluda normid, mida seadusandja põhiseadusvastaselt on kehtestamata jätnud, tunnistab Riigikohus põhiseadusvastasega vastuolus olevaks asjakohase seaduse osas, milles see põhiseaduslikult nõutavaid õigusnorme ette ei näe (õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastasus). (p 71)

Välismaalaste seaduse sätteid, mis reguleerivad erinevate tähtajaliste elamislubade andmist, saab pidada delegatsiooninorme täiendavateks säteteks, mida minister peab määrust andes arvestama. Kuna välismaalaste seadus ei näe ette õiguslikku alust Eestis elamisloa alusel elava välismaalase samast soost registreeritud elukaaslasele elamisloa andmiseks, ei reguleeri ka siseministri määrus nr 7 küsimust, millised andmed ja tõendid peaks taotleja sellisel juhul esitama. (p 50)

Kriminaalmenetlusalase rahvusvahelise koostöö raames tehtavad otsustused ei hõlma väljaandmise esemeks oleva vara kuuluvusega seotud eraõiguslikke küsimusi, vaid üksnes vajaliku abi tagamist välisriigi kriminaalmenetluse toimetamisel (vt RKKKo 3-1-1-21-13, p 13 ja  3-1-1-35-12, p-d 10 jj). Vara väljaandmise menetluses antakse vaid esialgne hinnang vara üleandmise lubatavusele, võttes arvesse selle valdaja varalisi õigusi. Väljaandmise menetluses ei otsustata väljaantava vara kuuluvuse üle. (p 6)

Vara väljaandmise otsustamisel tuleb arvestada järgmist. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 18 lg 1 kohaselt kohaldatakse asjaõiguse tekkimisele selle riigi õiguse sätteid, kus asi asus asjaõiguse tekkimise ajal. Seega kohaldatakse Eestis omandatud varale Eesti õiguse sätteid, sh asjaõigusseadust. Seetõttu võib vara üleandmine olla selgelt välistatud olukorras, kus õigusabi taotluses esitatud asjaoludest nähtub, et Eestis asuva vara valdaja on selle omandanud heauskselt. Kui õigusabi taotluse kohaselt on vara heauskne omandamine Eesti õiguse kohaselt välistatud, näiteks seetõttu, et vara on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt (vt AÕS § 95 lg 3), on vara väljaandmine teisele riigile võimalik. Seejuures tehakse lõplik otsus vara kuuluvuse ja selle omanikule tagastamise kohta taotleva riigi õiguse kohaselt selles riigis toimetatavas kriminaalmenetluses. Kolmandal isikul on võimalik taotleda enda kaasamist sellesse menetlusse taotleva riigi õiguse kohaselt. (p 7)

KrMS § 470 lg 1 näeb ette vara väljaandmise välisriigile, mitte konkreetsele isikule, sh vara väidetavale omanikule. (p 11)

Vara väljaandmine riivab vaieldamatult vara valdaja õigusi ja huve, mistõttu on ta kriminaalmenetluses KrMS § 40¹ tähenduses käsitatav kolmanda isikuna, keda tuleb menetlusse kaasata. (p 8)

ITVS §-st 24 tuleneb, et töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel kehtivad mõlemale poolele ühesugused põhimõtted, st et juhul, kui töövaidluskomisjon jätab rahuldamata või rahuldab talle esitatud avalduse osaliselt, siis avaldajal on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldamata osas ja vastaspoolel on võimalus taotleda maakohtult asja läbivaatamist töövaidluskomisjoni otsuse rahuldatud osas. Töövaidluskomisjoni otsus jõustub selle osalisel vaidlustamisel ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Seega juhul, kui töötaja esitab TVK-le taotluse mõista tööandjalt välja töötasu ja TVK rahuldab selle nõude osaliselt, siis on tegemist olukorraga, kus töötaja peab TVK otsusega mittenõustumise korral esitama ITVS § 25 lg 1 esimese lause järgi hagi selleks, et tema töötasu nõue rahuldataks täielikult. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul maakohtusse hagi TVK otsusega välja mõistmata jäetud töötasu saamiseks. Järelikult jõustus TVK otsus ITVS § 25 lg 1 teise lause järgi osas, millega TVK jättis hageja nõude rahuldamata. (p 10)

Kohaldatava õiguse töölepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, määrab kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8. (vt selle kohta ka Riigikohtu 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12–13). Kohus kohaldab välisriigi õigust sõltumata poolte taotlusest (REÕS § 2 lg 1) ning teeb selle sisu ise kindlaks, nõudes vajadusel selleks poolte kaasabi (REÕS § 4 lg 1). (p 14)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. Kohus saab nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest. (p 15) Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17) Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. (p 15) Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15) Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. (p 15)

Vt p 16 kuues lõik.

Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. Kohtule dokumendi esitamata jätmise sätteid saab kohaldada ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu mingil põhjusel ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel. Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)

Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)

Halduskohtumenetluses tehakse reeglina asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1), mis on eriti oluline kohustamisnõude puhul. Kui isikul ei saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida rahvastikuregistrisse kanda , siis ei pruugi enam olla võimalik rahuldada kohustamisnõuet, sõltumata sellest, kas maavalitsuse keeldumine oli õiguspärane. (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p 20).

Rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande tegemine toimub formaliseeritud menetluses, kuid perekonnaseisuametnik võib vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (PKTS § 6 lg 1 ls 2). Isik peab esitama rahvastikuregistrisse hooldusõiguse kande tegemiseks dokumendi, mis tõendab tema hooldusõiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Selleks võib-olla ka kohtulahend, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.

Kaebajal on reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus võib ka kohustada teda tõendama neid asjaolusid, kui eelduslikult just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma täiendavaid tõendeid või tegema tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele.

Kohaldatava õiguse töölepingutele, mis on sõlmitud alates 17. detsembrist 2009, määrab kindlaks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) art 8. Analoogne regulatsioon sisaldub ka 1980. a Rooma Konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta art-s 6, mida kohaldatakse Eesti suhtes töölepingutele, mis on sõlmitud pärast 1. oktoobrit 2006 kuni 16. detsembrini 2009 (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 18). Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb kriteeriumi „riik, kus töötaja oma põhitööd teeb" tõlgendada laialt ja mõista viitavana kohale, kus või kust töötaja tegelikult tööd teeb või - tegevuskeskme puudumise korral - täidab peamise osa oma ülesannetest. Kuna töötajad tegid tööandjaga sõlmitud töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, reguleerib töötajate töölepinguid Rooma I määruse art 8 lg 2 esimese lause alusel Soome Vabariigi õigus. Juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku, et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, tuleb ikkagi lähtuda sätetest, mis tagavad töötajatele suurema kaitse. Töötajaid ei tohi jätta ilma kaitsest, mis neile on ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel art 8 lg 2 järgi. Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä). Soome Vabariigis peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome Vabariigis siduvad kõigile selle valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja kuulub tööandjate liitu ja töötajad kuuluvad ametiühingusse. Üldkohalduvad kollektiivlepingud kehtivad mh ehitusvaldkonnas, sh elamuehituses.