Eesti Vabariigi põhiseadus (lühend - PS)

Tänapäevaste võimaluste juures ei saa üksnes tehnilist laadi raskusi pidada põhiõiguste piiramise õigustamisel piisavaks. (p 50)

Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust. Need eesmärgid on hääleõiguse piiramiseks legitiimsed. (p 51-52)

Selle otsustuse tegemine, milliste süütegude või nendele antud hinnangute järgi hääleõigust piirata, on ennekõike seadusandja pädevuses. (p 53)

PS § 15 lõikest 1 ja § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõikest 2 tulenevalt tunnistab Riigikohus põhiseaduse vastaseks selles kohtuasjas asjassepuutuva õigustloova akti või sätte. Konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve. Konkreetse normikontrolli raames hinnatakse normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Konkreetse normikontrolli menetluses saab hinnata üksnes seda, kas konkreetse isiku puhul on seadusandja oma PS §-s 58 sisalduvat õigust proportsionaalselt kasutanud. (p 53)

Õigus parlamendi valimistel hääletada tagab demokraatliku riigikorralduse toimimise. Tegemist on olulise põhiõigusega, kuid teatud isikute või kindlalt piiritletud väikeste isikugruppide hääletamiselt välistamine ei väära demokraatlikku tahtekujundust tervikuna. Põhiseadusandja on sõnaselgelt lubanud PS §-s 58 vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust piirata. (p 56)

Teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. (p 57)

Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, samuti seda, et isik jätkas kuritegude toimepanemist pärast vanglakaristuse osalist ärakandmist ja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 59)

Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige teenistusülesandeid täitva politseiniku tapmist ja paljude raskete kuritegude hulka, samuti kuritegude toimepanemist ka vanglakaristuse kandmise ajal ning talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat eluaegset vanglakaristust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 61)

Üldkogu tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3. PS §-ga 57 ei ole kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. (p 63)

Õigus parlamendi valimistel hääletada tagab demokraatliku riigikorralduse toimimise. Tegemist on olulise põhiõigusega, kuid teatud isikute või kindlalt piiritletud väikeste isikugruppide hääletamiselt välistamine ei väära demokraatlikku tahtekujundust tervikuna. Põhiseadusandja on sõnaselgelt lubanud PS §-s 58 vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust piirata. (p 56)

Üldkogu tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3. PS §-ga 57 ei ole kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. (p 63)

PS § 15 lõikest 1 ja § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõikest 2 tulenevalt tunnistab Riigikohus põhiseaduse vastaseks selles kohtuasjas asjassepuutuva õigustloova akti või sätte. Konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve. Konkreetse normikontrolli raames hinnatakse normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Konkreetse normikontrolli menetluses saab hinnata üksnes seda, kas konkreetse isiku puhul on seadusandja oma PS §-s 58 sisalduvat õigust proportsionaalselt kasutanud. (p 53)

Teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. (p 57)

Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, samuti seda, et isik jätkas kuritegude toimepanemist pärast vanglakaristuse osalist ärakandmist ja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 59)

Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige teenistusülesandeid täitva politseiniku tapmist ja paljude raskete kuritegude hulka, samuti kuritegude toimepanemist ka vanglakaristuse kandmise ajal ning talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat eluaegset vanglakaristust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 61)

Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 15¹ lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)

Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)

Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)

Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)

KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)

Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)

Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (edaspidi ka ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks. Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 7. lisaprotokolli art 4 lg-s 1. (p 6)

Ne bis in idem-põhimõte on kohtuotsuse seadusjõudu vääristav ja selle kaudu ka kohtuvõimu legitimeeriv põhimõte. Põhiõiguste süstemaatikas kuulub käsitletav põhiõigus riigi vastu suunatud kaitseõiguste hulka ja süüteomenetluse praktikas toimib see põhimõte süüteomenetlust välistava asjaoluna. Seetõttu on mitmekordse karistamise keelus nähtud ka omalaadset sanktsioneerivat (manitsevat) funktsiooni: risk, et kuriteo esialgne pinnapealne uurimine võib välistada hilisema täiendava uurimise, peaks süüteo menetlejaid motiveerima kohesele hoolikale faktiliste asjaolude uurimisele ja õiguslikule hindamisele. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (RKÜKo 3-4-1-10-04, p 14). (p 7)

Ne bis in idem-põhimõtte esemelise kaitseala täpsustamisel on keskne probleem selles, kuidas sisustada teo mõistet. Asjakohast Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikat muudeti 10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa, milles leiti, et EIÕK 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (vt ka 16. juuni 2009. a otsus asjas Ruotsalainen vs. Soome ja 12. detsembri 2013 otsus asjas Khmel vs. Venemaa). Kontrollimist tuleb alustada faktiliste asjaolude võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult teistkordse karistamise, vaid ka uue menetluse eest. (Vt ka RKKKo 3-1-1-57-09, p 17). Faktilisi asjaolusid tuleb võrrelda inimkäitumisele antava tervikhinnanguga, mitte karistusseadustiku vastava paragrahvi dispositsiooniga. (p 8)

Riigikohtu praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3; 3-1-1-99-04, p 10.4; 3-1-1-1-08, p 5 ja 3-1-1-15-08, p 15). (p 9)

Isiku aktiivse käitumisega, nt omandamise ja tarvitamisega paratamatult kaasnevad passiivse käitumise aktid ei ole käsitatavad eraldi uue teona. Omandatud ainega liikumisel mingist asukohast nt oma elukohta paneb isik vältimatult toime aine valdamise, hoidmise ja vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta ainet omandada ja tarvitada. (p 9)

Narkootilise aine käitlemise mõiste sisaldab ka narkootilise aine tarbimist. (p 10)

KarS § 184 lg 1 ei anna narkootilise või psühhotroopse aine käitlemistegude ammendavat loetelu. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Isikut ei või aga karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi. Selline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. KarS § 184 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud osategusid ei ole mõnel juhul üldse võimalik teistest osategudest lahus toime panna (nt omandamine ja valdamine; valdamine ja vedamine ja edasiandmine jne). Süüteokoosseisu – praegusel juhul KarS § 184 lg 1 – objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (RKKKo 3-1-1-4-04, p-d 8.1‒8.2; 3-1-1-17-13, p 13.3). (p 11)

Tarvitamine on käitlemise üks osategu, mis arutatavas asjas kohalduvast teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on hõlmatud kogu käitumisaktide jadast. Seetõttu on ajalis-ruumiliselt seotud karistamisväärne tegu suure ainekoguse ebaseaduslik käitlemine. Teoühtsuse korral neeldub mingi koguse aine äratarvitamine omandatud või valduses oleva suure ainekoguse käitlemises ja tarvitamist ei tule sel juhul eraldi kvalifitseerida isegi siis, kui tarvitatud ainekogust ei tuvastata ning selle ainekoguse eelnevat omandamist isikule ette ei heideta. Suure koguse aine käitlemine on kuritegu, sõltumata käitlemise eesmärgist. (p 14)

Olukorras, kus tervikteo etteheidetavus seisneb selles, et isik kas eelnevalt omandades ja vallates või üksnes tarbides käitleb ainet ja ei suurenda käitlejate ringi, siis ei ole seadusandja pidanud vajalikuks selgitada välja äratarvitatud aine kogust, vaid on sätestanud karistuse ainult narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise eest. Ka olukorras, kus isik on tarvitanud ja tema valdusest leitakse üksnes väike kogus ainet, ei ole alust ainekoguseid hüpoteetiliselt liitma hakata. Vastupidi, kui isik käitleb suurt kogust, seda osaliselt ka tarbides, siis on sõltumata käitlemise eesmärgist käitlejate ringi laienemise ohu tõttu nähtud ette kriminaalkaristus suure koguse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Sellisel juhul ei kanna äratarvitatud ainekoguse eest eraldi karistamine ka mingit karistuspoliitilist eesmärki. Seega olukorras, kus (väärteo)menetlejal on teada, et isik on tarvitanud narkootilist ainet ja tema juurest äravõetud narkootilise aine kogus on suur, tuleb VTMS § 61 lg 1 järgi alustada kriminaalmenetlust, sest ilmnenud on kahtlus suure koguse aine ebaseaduslikus käitlemises, mis subsumeeritakse KarS § 184 järgi. Nii käitudes välditakse mitmekordse karistamise keelu rikkumist ja toimitakse KarS § 3 lg 5 kohaselt. Nimetatud sättest tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. NPALS § 15¹ lg 1 järgi saab isikut karistada olenemata tarvitatud aine kogusest või kui isik käitleb ainet väikeses koguses ning tema teos ei tuvastata aine levitamise eesmärki. (p 15)

Kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel, ei ole kohustamiskaebuse esitamise eelduste osas asjassepuutuvad RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-01 ja määrus asjas nr 3-3-1-5-09. Juhul, kui kohtumenetluses leiab kinnitust riigi kohustus omal algatusel eraldada raha PGS § 2 lg s 4 loetletud hariduslike erivajadustega õpilaste koolide pidamiseks, pole kohtuliku nõudeõiguse tekkimiseks vaja esitada enne sama nõuet kohtuväliselt haldusorganile. Eelnev ei välista, et vajaduse korral kehtestab seadusandja täpsema menetlusliku korra kohalike omavalitsuste tehtud kulutuste hüvitamiseks. Praegu sellist korda kehtestatud ei ole. (p 14)

Omavalitsusüksus ei saa PS § 154 lg 2 teise lause alusel vaidlustada riiklikku kohustust kui sellist. PS § 154 lg 2 teine lause on käsitatav kitsalt kohaliku omavalitsuse finantstagatisena, mille eesmärk ei ole võimaldada kohalikel omavalitsustel sekkuda riigielu küsimuste lahendamisse. Kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel PS § 154 lg 2 teise lause alusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha (vt RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-8-09). (p 14)

Kuigi Riigikogu ei ole kehtestanud seadusega normi, mis näeks ette kohalikele omavalitsustele raha eraldamise, ei takista see raha eraldamiseks halduskohtule kohustamiskaebuse esitamist. Õiguslik alus selliseks nõudeks tuleneb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-26-14 seni, kuni riigi rahaline kohustus kohalike omavalitsuste ees kehtestatakse seadusega. Sellises olukorras võib kohalik omavalitsus oma õiguste kaitseks esitada kohustamiskaebuse riigi vastu (HKMS § 37 lg 2 p 2, § 44 lg 4). Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)

Juhul kui kohaliku omavalitsuse enda põhiülesande täitmine (nt munitsipaalkooli pidamine) peaks kohtumenetluse kestuse tõttu osutuma raskendatuks või võimatuks, on kohtul õigus kaaluda esialgse õiguskaitse rakendamist ning vajaduse korral kohustada riiki eraldama vaidlusalused summad enne vaidluse lõppu HKMS §‑des 249–254 nimetatud alustel ja korras. (p 15)

TsÜS § 137 lõike 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumisel kell 24.00. Ka TsMS § 62 lõike 2 esimese lause kohaselt võib üldjuhul menetlustoimingut teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Nendest sätetest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)

TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 70)

Maksekäsu avalduse saab maakohus rahuldada üksnes juhul, kui on täidetud maksekäsu menetluse kohaldamise eeldused (nt TsMS §-s 481 sätestatud eeldused, avaldus vastab TsMS §-s 482 sätestatud nõuetele, ei ilmne menetluse peatumise aluseid (TsMS § 483 lõige 2 punkt 4). Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)

Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)

TsÜS § 137 lõikest 1 ja TsMS § 62 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)

PS § 15 lõike 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lõike 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (p 58). PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. (60) PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). Seetõttu tuleb edasikaebeõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste kaitseks soovib isik kaebeõigust kasutada. (p 59) PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. PS § 15 lõike 1 teisest lausest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. PS § 15 lõike 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus (p 44). Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 45)

PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). (p 59) PS § 24 lg 5 kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse. PS § 24 lõike 5 selline tõlgendus ei tähenda samas seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik vaidlustada kahes kohtuastmes. (p 62) TsMS § 4891 lg 5 riivab PS § 24 lg 5 tagatud edasikaebeõigust. (p 64) Edasikaebeõiguse piirang ei ole sedavõrd intensiivne, et kaaluks üles riive eesmärgiks olevad väärtused. (p 68)

PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22) Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)

Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)

Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)

Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)

Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega. Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise. Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)

Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses. Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14) Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16) Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus. Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)

Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)

Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)

Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. a otsuse asjas nr C-293/12 kohaselt riivatakse andmete säilitamise kohustusega ja nendele juurdepääsu lubamisega isikute õigust eraelule ja isikuandmete kaitsele (EL põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8). Euroopa Kohus järeldas, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiiv 2006/24/EÜ ei sätesta selgeid ja täpseid reegleid, mis reguleeriksid EL põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 ette nähtud põhiõiguste riive ulatust ja võimaldaksid tagada, et riive piirdub vältimatult vajalikuga.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. a direktiivi 2006/24/EÜ kehtetus ei too vältimatult kaasa riigisisese regulatsiooni kehtetust, kuna direktiivi eesmärke silmas pidades on liikmesriigi seadusandjal riigisisese regulatsiooni kujundamisel teatud ulatuses kaalutlusõigus. KrMS § 117 koostoimes andmete säilitamise regulatsiooniga elektroonilise side seaduses ei ole vastuolus põhiseadusega ulatuses, mis võimaldab taotleda ja kasutada sideettevõtja andmeid kriminaalmenetluses.

Ringkonnakohus ei väljunud materiaalõigusliku hinnangu andmisel süüdistuse piiridest, kuna ei tuvastanud süüdistuses märkimata faktilisi asjaolusid, vaid hindas kooskõlas Riigikohtu juhistega asjas nr 3-1-1-105-13 p-s 23 iga isiku panuse olulisust teo toimepanemisel.

Riigikohtu juhiste kohaselt (vt 3-1-1-105-13, p 22.2) on KarS § 212 subjektiivne koosseis täidetud ka juhul, kui kindlustuspettuse toimepanijat motiveerivad muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud. Samuti hõlmab KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks.

Sündmuse lavastamise puhul on tegemist toimunust ebaõige ettekujutuse loomisega, kui kindlustusjuhtumit tegelikult ei toimu.

Aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 3. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 16; 15. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 15). Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole kohtud praegusel juhul tuvastanud. Asjaolu, et hageja on vandeadvokaat, ei saa selliseks erandlikuks asjaoluks pidada. Ka see, et hageja ei esitanud kostjale üüriarveid või läks üüritud ruumi valdust üle võtma üheksa kuud pärast üürniku ülesütlemise teate ja võtme saamist, ei ole asjaolu, mis annaks aluse pidada üürinõude esitamist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Küll ei oleks kohtute tuvastatud asjaolusid arvestades olnud hea usu põhimõtte kohaldamine välistatud hageja viivisenõude puhul (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 12; 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 27). (p 11)

Kuigi hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osaliselt, tuleb kolleegiumil hinnata otsuse põhjendusi ka muus osas, kuivõrd need on seotud vaidlustatud osadega. Hageja kassatsioonkaebuse alusel asja läbi vaadates ei saaks kolleegium asja tervikuna lahendada, ilma et annaks hinnangu kostja menetluse kestel esitatud vastuväidetele nõude rahuldamise kohta, kui kostja ei ole oma vastuväidetest menetluse kestel loobunud. Põhjendatud ei ole asja tagasisaatmine alama astme kohtule, kui on ilmne, et kostja vastuväite tõttu tuleks hagi jätta rahuldamata (vt Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 16). (p 12)

Üürileandja, sisenedes üüritud elamusse üürniku äraolekul üürnikku sellest enne informeerimata ja temalt luba saamata, rikkus poolte sõlmitud üürilepingut ega austanud üürniku õigust kodu puutumatusele (PS § 33) ning seda saab lugeda mõjuvaks põhjuseks VÕS § 313 lg 1 mõttes, mille puhul oli üürnik õigustatud üürilepingu erakorraliselt üles ütlema. Seda õigust ei välista ka rikkumise ühekordsus. (p 16)

Ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks, peab kohus järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, p 10). (p 15)

TsMS § 663 lg 2 teine lause ei ole põhiseadusega vastuolus. Viidatud sättes sisalduv kaebeõiguse piirang ei riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. (p 13) TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil (määrus koos kirjeldava ja põhjendava osaga). (p 14)

Tulenevalt TsMS § 682 lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12). (p 11)

NB! Seisukoha muutus!

TsMS § 756 lg 4 kohaselt võib esitada määruskaebuse vahekohtu otsuse tühistamise määruse ja vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisest keeldumise määruse peale. Muu TsMS-i 14. osas (vahekohus) sätestatu kohaselt tehtud määruse peale ei saa edasi kaevata. See säte võimaldab kaevata edasi üksnes määruse peale, millega vahekohtu otsus tühistati, mitte aga määruse peale, millega jäeti vahekohtu otsuse tühistamise avaldus rahuldamata. Selline edasikaebeõiguse piirang on põhiseadusega kooskõlas. Samuti on põhiseadusega kooskõlas TsMS § 755 lg 4, mille kohaselt tuleb avaldus vahekohtu otsuse tühistamiseks esitada ringkonnakohtule (p 8).

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluses hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg sõltumata määruse kättetoimetamisest isiku esindajale isiku enda jaoks kulgema talle määruse kättetoimetamise ajast arvates (vt Riigikohtu 6. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-12, p 19). (p 15)

Muud isikud ei saa puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise kohtumäärust vaidlustada, kui puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamine oli määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud. See ei takista siiski puudutatud isiku lähedase esitatud määruskaebuse lahendamist, mis oli esitatud enne isiku vabastamist, kui isik vabastati enne kaebuse lahendamist. (p 17)

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest.(p 24)

Vangla meditsiiniosakonda saab lugeda menetluses kinniseks asutuseks TsMS § 533 lg 1 p 1 mõttes ja haigla psühhiaatriaosakonnaks PsAS §-de 11 ja 13 mõttes. Vangla meditsiiniosakonna juhatajat saab lugeda haigla pea- või ülemarstiks PsAS § 13 lg 1 mõttes. (p 25)

Tahtest olenemata saab isiku paigutada psühhiaatrilisele ravile järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.(p 36) Ebaterve psüühika (unsound mind) konstateerimiseks peab olema täidetud kolm tingimust (nn Winterwerpi kriteerium) : 1) usaldusväärselt peab olema tõendatud, et isikul on ebaterve ehk haige psüühika; 2) vaimse häire iseloom ja sügavus peab olema selline, et see õigustab vabaduse võtmist; 3) kinnipidamise jätkumine on õigustatud üksnes niikaua, kuni vaimuhäire kestab. (p 35)

Puudutatud isiku koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Puudutatud isikul ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud.(p 38.2) Avaldaja ja avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima.(p 38.3)

Isiku tegelik ohtlikkus tuleb konkreetselt tuvastada. Isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Samas ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta kohtule siduv.(p 39.2)

Isiku terviseandmetele tuginedes tervise ohustamise kontekstis peab kohus ka lahendis selgitama, milliseid tervist ohustavaid riske need väljendavad (p 39.4)

Kohtulahendis peab olema põhjendatud, miks ei ole isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui kinnises asutuses.(p 40)

Kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua.(p 56)

Isikult ei tohi võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjas nr 6301/73 Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).(p 70)

Vt Riigikohtu 19.02.2014.a. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13.

Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest. Olemuslikult avalik-õiguslik küsimus (riik kohaldab isiku vabadust täiendavalt piiravaid meetmeid ja tahtevastast ravi) lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus hagita menetluse korras. Asja ei ole pädev lahendama halduskohus, kuna tegemist on seaduses ette nähtud eraldi menetluskorraga HKMS § 4 lg 1 mõttes. (p 24) Kohtulahendita toimunud riigipoolse kinnipidamise ja tahtevastaselt ravi toimumise (kui sellise, mitte ravi kvaliteedi) või ohjeldusmeetmete haldustoimingute õiguspärasuse saab isik avalik-õiguslikust suhtest tulenevalt vaidlustada HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtumenetluses. Ka vangistusseaduse alusel kohaldatavate abinõude seaduslikkuse kontroll on halduskohtu pädevuses. (p 28)

Riigikohus tunnistab, et RLS (RT I 2006, 58, 439; 22.12.2010, 1) § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 olid 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis vastuolus PS § 15 lg-ga 1, § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 3 000 000 krooni kuni 3 500 000 krooni tuli hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 145 000 krooni. (p 18-26) Riigilõivuseaduse sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamise tagajärjel tekkinud lünga saab täita kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 tabelis ettenähtud riigilõivumääradega. (p 28)

Proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel − kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärkide tähtsust. (p-d 32-35)

Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Hagilt riigilõivu tasumise kohustus ja riigilõivu määr riivavad esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda ehk põhiõigust, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. (p-d 26-27)

PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 28) Tsiviilkohtumenetluses on riigilõivu esmaseks eesmärgiks tagada, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt. Riigilõivu eesmärk on ka põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise vältimine ehk menetlusökonoomia. Menetlusökonoomia ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulude kandmisest on hagimenetluse riigilõivude legitiimseteks eesmärkideks. (p-d 29-31)

Tsiviilasjade riigilõivude väga suured määrad on õigustanud nende suhtes normikontrolli, kus vaidlustatud riigilõivumäära ilmne ebaproportsionaalsus legitiimsetel eesmärkidel on selgunud võrdluses Eesti keskmise brutokuupalga määra ja töötasu alammääraga, samuti võrdluses ühe tsiviilasja keskmise arvestusliku kuluga kohtus. (p-d 34-36) Tunduvalt madalamat riigilõivumäära (35 000 kr) ei saa pidada Eesti praeguses ühiskonnas ebaproportsionaalseks ainuüksi Eesti keskmisest brutokuupalgast, töötasu alammäärast ja ühe tsiviilasja keskmisest arvestuslikust kulust lähtuvalt. Mida väiksem on riigilõivumäär, seda väiksem on põhiõigustesse sekkumise ulatus ja intensiivsus. Sellises olukorras tuleb riigilõivumäära põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuda sellest, kuidas see mõjutab menetlusosalist, kellel lasus kohustus riigilõiv tasuda. (p 37) Üldkogu võttis 35 000 krooni suuruse riigilõivu proportsionaalsuse hindamisel lisaks arvesse hageja isikut ja õigusvaidluse olemust ning hagiavalduse eset (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 26). (p 40)

Hageja on saanud pärast riigilõivu tasumist osaleda kohtumenetluses maakohtus ning tema suhtes on tehtud ka kohtulahend. Seega sai hageja enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ning õiglase kohtumenetluse. Seega on kohtusse pöördumise õiguse riive väiksema intensiivsusega. Hagejal oli tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. (p 38)

Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole välistanud osanikelt täiendavate sissemaksete tegemise nõuet äriühingule määratud riigilõivu tasumiseks, kui nad oleksid selleks suutelised. (p 41)

Hagiavalduse esitamise ajal TsMS § 181 lõikes 3.1 sätestatud võimalus taotleda menetlusabi 35 000 kroonise riigilõivu osamaksetena tasumisena kehtis ka juriidilisele isikule. (p 42) Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 2010. aasta määrus asjas nr 3-2-1-95-10, p 9.

Lõivumäär 35 000 krooni ei ulatu menetlusökonoomia huvides kehtestatud selgelt põhiseadusvastaseks peetava määrani. Praeguses kohtuasjas hagiavalduselt tasumisele kuuluvat riigilõivu määra saab üldkogu hinnangul pidada eraõigusliku juriidilise isiku majandussuhetest tulenevas vaidluses selliseks, mida tuleb lugeda mõõdukaks kohtusse pöördumise õiguse riiveks. Praegusel juhul ei ole ilmselgelt ületatud seadusandjale antud diskretsioonipiire (RLS § 4 lõige 2). Seega on hagilt hinnaga üle 300 000 krooni kuni 350 000 krooni tasuda tulev riigilõiv 35 000 krooni PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva kohtusse pöördumise põhiõiguse riivena proportsionaalne. (p 43)

Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)

TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus. (p 54)

Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtutäituri kohaldatavat sunniraha käsitanud karistusena. Kohustatud isikule ei tehta süüpõhimõttest lähtuvalt sotsiaaleetilist etteheidet. Sunniraha rakendamisel taotletakse kohustatud isiku mõjutamist kohtulahendit täita. Sunniraha on väärtusneutraalne sunnivahend (p -d 42, 45, 47, 48) Täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda. Sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. (p 68) Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 69) Lisaks saab kohtutäitur sunniraha määrates arvestada küll asjaolu, et vanem on varem täitemenetluse ajal korduvalt sundtäitmist takistanud, ning see annab alust hoiatada vanemat sunniraha määramise eest, kuid sunniraha saab määrata üksnes juhul, kui vanem takistab lapsel teise vanemaga suhelda ka sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Sunniraha määramise eesmärgiks on mõjutada lapsega suhtlemist takistavat vanemat ja veenda teda kohtulahendi täitmise vajalikkuses, mitte kohaldada sunnivahendit vanema varasemate tegude eest. (p 70) Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

Sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul ei ole õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. (p 58)

Kui kohus on teinud vanema ja lapse suhtlemise kohta täitemenetluses täidetava kohtulahendi, saab kohtutäitur lähtuda eeldusest, et kohtulahendi täitmine on lapse parimates huvides. (p 75)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

Kohus peab järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks. Seega, kohaldades tsiviilasjas TsMS § 689 lõiget 6, oli riigikohtul ex officio kohustus kontrollida selle sätte põhiseaduspärasust samamoodi kui juhul, kui hageja oleks kassatsioonkaebuses esitanud TsMS § 689 lõike 6 põhiseadusvastasuse kohta väite. (p 10)

PS § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Sellest sättest ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 12) Kassatsioonkaebust menetlusse võttes ei otsustata asja sisuliselt. On võimalik, et asja lahendav koosseis leiab erinevalt menetlusse võtmise otsustajatest, et kassatsioonkaebust ei saa üldse menetleda.TsMS § 682 lõige 1 sätestab, et kohus jätab kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või et kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Kuigi olukord näib menetlusosalise vaatevinklist kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisel ja kassatsioonimenetluses otsuse resolutsioonina tegemisel sarnane, siis isegi, kui asjas tehakse otsus resolutsioonina, on Riigikohus põhjalikult analüüsinud esitatud kassatsioonkaebusest lähtuvalt vaidlustatud ringkonnakohtu lahendit. (p 11)

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele. Iga pettumus, mis on tingitud isikule soodsa regulatsiooni muutmisest, ei kätke õiguspärase ootuse riivet. (p 50)

Riigikohtu praktikas on seni käsitletud õiguspärase ootuse põhimõtet seadustes sätestatud normide puhul. Normi kehtestamine määrusega ei välista õiguspärase ootuse teket. (p 48)

Vee-erikasutustasu määrusega ja kaevandamistasude määrusega kehtestatud tasumäärad igaks aastaks on tähtajalised regulatsioonid, milles on sätestatud kohustused. Õiguspärase ootuse põhimõtte kontekstis tähendab see, et isikul tekib õiguspärane ootus, et tema kohustusi ei suurendata. Õiguspärase ootuse põhimõtte seisukohalt on määrav, kas isik saab tugineda regulatsioonile selliselt, et seda ei või tema suhtes ebasoodsamaks muuta. Kohustuste puhul ei ole õiguspärase ootuse teke välistatud. (p 49)

Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele.(p 50)

Õiguspärase ootuse põhimõte laieneb ka vastuvõetud ja avaldatud, reservatsioonideta, kuid veel mitte kohalduvale regulatsioonile. See ei tähenda riigivõimule üksnes piirangut, vaid võimaldab ennast siduda nii, et isikutele antakse tulevikus kehtima hakkavate normide suhtes lubadus ja kindlus ning isikuid suunatakse sellega oma tegevust pikaajaliselt plaanima, sh julgustatakse investeerima.(p 55)

Üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Kaevandamisõiguse ja vee erikasutusõiguse tasumäärasade edasiulatuval suurendamisel on ebaehtne tagasiulatuv jõud, kuna see puudutab ettevõtjate varem kavandatud ja juba alustatud tegevust ning tehtud investeeringuid. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse. (p 61)

Õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid. ootus Tähtajalise regulatsiooni muutmiseks isikule ebasoodsas suunas peavad olema kaalukamad eesmärgid kui tähtajatu regulatsiooni muutmiseks. (p 69)

Vacatio legis'e põhimõte ei ole õiguspärase ootuse põhimõtte osa, kuigi mõlemad on õiguskindluse põhimõtte osaks. Vacatio legis'e põhimõttest tuleneb nõue, et enne muudatuste jõustumist peab puudutatud isikutel jääma piisavalt aega tutvuda uue regulatsiooniga ja sellega oma tegevuses arvestada. Piisav vacatio legis ei välista iseenesest õiguspärase ootuse riivet ega rikkumist. (p 51)

Õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid. (p 69)

PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist. Riik ei tohi selleks teha põhjendamatuid takistusi ja peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Sellele vaatamata riivab ettevõtlusvabadust olukord, kus avalik võim muudab ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks seni kehtinud õigusliku raamistikuga võrreldes. (p 44) Seadus võib sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra (PS § 31 teine lause). Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata igal põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. (p 60) Ettevõtlusvabadust on võimalik riivata koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega. (p 61) Kuna keskkonnakaitselised põhimõtted tulenevad põhiseadusest (PS § 5 ja § 53), siis ettevõtlusvabadust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega saab seetõttu põhiseaduspäraselt riivata. (p 72)

Kuna keskkonnakaitselised põhimõtted tulenevad põhiseadusest (PS § 5 ja § 53), siis ettevõtlusvabadust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega saab seetõttu põhiseaduspäraselt riivata. Keskkonnatasudega riigile tulu saamise eesmärk on põhiseadusega kooskõlas. (p 63) Kui ettevõtjal lubatakse rahvuslikku rikkust oma ettevõtluses kasutada, omandab ettevõtja rahvusliku rikkuse arvel majandusliku hüve. Riik on PS §-dest 5 ja 53 tulenevalt õigustatud ja kohustatud tasandama sellise hüve riigile makstava õiglase tasu nõudmisega. (p 64) Õiguspärase ootuse põhimõte on õigusriigi põhimõtte üheks oluliseks osiseks. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et keskkonnakaitsest lähtuv eesmärk oleks juba iseenesest sedavõrd kaalukas, et õiguspärase ootuse põhimõte peaks selle ees alati taganema. (p 73)

Hagilt riigilõivu tasumise kohustus ja riigilõivu määr riivavad esmajoones õigust lünkadeta kohtulikule kaitsele (PS § 15 lg 1). (p 48) Nimetatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. (p 53) Menetlusökonoomia on põhiseadusliku õigusväärtusena PS § 15 lõike 1 esimese lause riive eesmärgina legitiimne. Kohtupraktikas on peetud legitiimseks menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises, kuid see ei saa alati õigustada erinevat kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele. (p 56) Kohtu ja isikute vahelisel suhtlemisel osa suhtluskanalite täiendav lõivustamine ei saa parandada juurdepääsu kohtutele ega seda edendada. (p 66) Kuni avalik e-toimik ei ole võimalikult mugav ja kasutajasõbralik ei ole rahaline survestamine selle kasutamiseks ka mõõdukas abinõu. Ebavõrdsust suurendab kohtusse pöördumise viisist sõltuvate riigilõivumääradega tekitatud omandipõhiõiguse riive ulatus (praegus asjas 200 eurot). (p 71)

RLS lisas 1 koheldakse erinevalt isikuid, kes esitavad avalduse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, ja isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil. Tegemist on PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega (p 51). Menetlusökonoomia on põhiseadusliku õigusväärtusena PS § 12 lõike 1, § 15 lõike 1 esimese lause, § 24 lõike 5 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne. Kohtupraktikas on peetud menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises legitiimseks, kuid sellega ei saa alati õigustada isikute erinevat kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele (p 56). Kohtu ja isikute vahelisel suhtlemisel osa suhtluskanalite täiendav lõivustamine ei saa parandada juurdepääsu kohtutele ega seda edendada. Juurdepääsu soodustatakse seda enam, mida rohkem on isiku käsutuses suhtluskanaleid ja mida vähem seatakse nende kasutamisele rahalisi ja muid tõkkeid. (p 66) Lõivumäärade eristamine ei ole menetlusökonoomia huvides vajalik (p 70. Rahaline survestamine e-toimiku kasutamiseks ei ole ka mõõdukas abinõu.Ebavõrdsust suurendab samuti kohtusse pöördumise viisist sõltuvate riigilõivumääradega tekitatud omandipõhiõiguse riive ulatus (praeguses asjas 200 eurot). (p 71)

Riigilõiv riivab omandipõhiõigust (PS § 32), kuna isik peab kohtusse pöördumiseks ja edasikaebamiseks loobuma osast oma varast. Seejuures peavad need isikud, kes esitavad oma avaldused kohtule muul viisil, loobuma suuremas ulatuses oma omandist kui need, kes esitavad avalduse kohtusse e-toimiku kaudu. (p 49) Menetlusökonoomia on põhiseaduslik õigusväärtus ja sellena PS § 32 riive eesmärgina legitiimne. Menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises on Riigikohus küll pidanud põhimõtteliselt riigilõivu tasumisel legitiimseks, kuid see ei saa alati õigustada isikute erinevat kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele. (p 56)

Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus ja määr riivavad PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebe põhiõigust. Viimane tagab omakorda kohtulahendi kontrolli ja aitab vältida vigu kohtulahendites. Seejuures riivatakse intensiivsemalt nende isikute kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõigusi, kes esitavad avalduse kohtule muul viisil kui avaliku e-toimiku kaudu. (p 48) Menetlusökonoomia on põhiseadusliku õigusväärtusena PS § 24 lõike 5 riive eesmärgina legitiimne. Menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises on kohtupraktikas peetud legitiimseks, kuid see ei saa alati õigustada isikute erinevat kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale menetluse toimumisele. (p 56) Kuni avalik e-toimik ei ole võimalikult mugav ja kasutajasõbralik ei ole rahaline survestamine selle kasutamiseks ka mõõdukas abinõu. Ebavõrdsust suurendab kohtusse pöördumise viisist sõltuvate riigilõivumääradega tekitatud omandipõhiõiguse riive ulatus (praeguses kohtuasjas 200 eurot). (p 71)

PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis on põhiseadusega kooskõlas (p 116). Ettevõtlusvabadusega tagatakse igaühe õigus tegeleda ettevõtlusega. Samuti tuleb tagada õiguslik keskkond vaba turu toimimiseks, et kaitsta ettevõtjat teiste ettevõtjate õigusvastase tegevuse eest konkurentsi takistamisel või äritegevuse kahjustamisel. Ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsivabadusega kaitstakse nii ettevõtjate ettevõtlusvabadust kui ka tarbijat. Konkurentsivabadus lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima hinnaga. (p 105) Ettevõtlusvabadusega kaitstakse ettevõtja võimalust toimida turu tingimustes riigi põhjendamatu sekkumiseta. Ettevõtlusvabadusest on tuletatav õigus riigi sekkumisele, mh konkurentsi piiramisele, vaid juhtudel, kui mingit liiki ettevõtlusega tegelemine üksnes turu toimimise tingimustel oleks võimatu. Apteegiteenus ei ole teenus, mida suudetaks pakkuda ainult juhul, kui teenust saadakse pakkuda konkurentsita või vähese konkurentsiga(p 112). Asutamispiirang apteegiteenuse kättesaadavuse tagamiseks kogu riigis ei ole proportsionaalne (vajalik). Ettevõtlusvabadust piiratake vähem, kui ettevõtja saab soodsas kohas apteegi või apteekide pidamise õiguse koos kohustusega pidada apteeki vähese nõudlusega kohas. Sellega ühtlustatakse ettevõtjate konkurentsitingimusi, neid koheldaks võrdselt ning meede tagaks (täiendavate) apteekide olemasolu vähese nõudlusega piirkondades paremini kui asutamispiirangud. (p 157) Võimalik oleks ette näha toetus vähese nõudlusega piirkondade apteekidele (p 158). Toetus on alternatiivne, ettevõtlusvabadust vähem piirav ja eesmärgi saavutamist paremini tagav meede (p 160).

Võrdsuspõhiõiguse riivet tuleb kontrollida ettevõtlusvabaduse riive mõõdukuse juures. Kui piirang riivab üht põhiõigust ebaproportsionaalselt, on piirang põhiseadusega vastuolus sõltumata sellest, kas mõne muu põhiõiguse riive on proportsionaalne või mitte. (p 114, p 163)

PSJKS § 58 lõige 3 võimaldab otsuse jõustumise lükata edasi kuue kuu võrra (p 173). Apteekide asutamispiirangute kehtetuks tunnistamisel ilma muid meetmeid kehtestamata ei ole välistatud maa-apteekide sulgemise hoogustumine, mis võib halvendada apteegiteenuse kättesaadavust (p 169). Kui tunnistada asutamispiirangud kohe kehtetuks, võiks turuosaliste ootus uue, teadmata sisuga regulatsiooni ees tingida nende prognoosimatu käitumise (p 170. Asutamispiirangute kohesel kehtetuks tunnistamisel võib turuosaliste võimalik käitumine muuta uue, põhiseaduspärase regulatsiooni kehtestamise keerulisemaks, kui see on asutamispiirangutelt vahetul üleminekul (p 171). Kohene vaidlustatud normide kehtetuks tunnistamine võib piirata ebaproportsionaalselt proviisorite ettevõtlusvabadust. Kui asutataks hulgaliselt apteeke ning nende pidamine muutuks kahjumlikuks, suudaksid kahjumit kanda tõenäoliselt üksnes suured apteegiketid ja apteekritel võiks muutuda apteekide pidamine praktikas võimatuks (p 172).