Kaitseväeteenistuse seadus (lühend - KVTS)

Vt p 18.

Võttes arvesse Kaitseväe eripära, ei saanud vaktsineerimisnõude rakendamine sattuda direktiividega 89/391/EMÜ ja 2000/54/EÜ vastuollu. Direktiivi 89/391/EMÜ art 2 lg 2 ütleb üheselt, et seda ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse, nagu relvajõudude või politsei tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub. Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas direktiivi 89/391/EMÜ eesmärke (vt ka RKHKo nr 3-22-157/25, p d 24–29). (p 19)

Tegevväelane vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise KVTS § 83 või § 86 kohaselt (KVTS § 145 lg 1, § 140 lg 1 p 4). Tegevteenistusse asuda sooviv isik peab esitama seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi (KVTS § 83 lg 2 p 5). Tegevteenistusse ei võeta isikut, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu (KVTS § 86 p 7). (p 21)

Vaktsineerimistõendi esitamata jätmisega jättis kaebaja esitamata seaduse alusel nõutud dokumendi. Vastava tõendi esitamata jätmist saab käsitada muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaoluna (vt RKHKo nr 3-22-157/25, p 36). (p 21)

Vt p 22.

Taotluse läbivaatamine on isiku taotletu suhtes sisulise seisukoha kujundamine. Sellele peab eelnema korrakohane haldusmenetlus, kus enne menetlusosalise õiguste ja kohustuste üle otsustamist antakse isikule menetlusega seoses selgitusi, arvestatakse tema õigusega ärakuulamisele ning tema kaasaaitamiskohustusega, teostatakse uurimisprintsiipi ning hinnatakse igakülgselt tõendeid. Taotluse sisulisel läbivaatamisel antakse haldusakt (õigusi andev või keelduv haldusakt, vt HMS § 43 lg 1 p 1, lg 2), millega mittenõustumisel tuleks pöörduda kaebetähtaegu järgides vaidega haldusorgani poole või tühistamiskaebusega halduskohtusse. (p 26)

Taotluse uuesti läbivaatamise aluseks ei saa olla pelk rahulolematus varasemate ekspertiiside või kohtulahenditega. Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)

Taotluse läbi vaatamata jätmine tähendab olukorda, kus haldusorgan ei kujunda seisukohta küsimuses, kas isikul on õigus tema poolt taotletule ning kas asjakohaste õigust andvate normide eeldused on täidetud. Läbi vaatamata jätmisega haldusmenetlus lõppeb, kusjuures selline otsus ei ole haldusakt (HMS § 43 lg 1 p 3), mistõttu kohtusse tuleks pöörduda mitte tühistamis-, vaid kohustamiskaebusega. Läbi vaatamata jätmine ei pruugi välistada samas küsimuses taotlusega uuesti haldusorgani poole pöördumist. (p 27)

Asjaolu, et praegusel juhul on KAK vormistanud põhjendatud ning iseseisvalt vaidlustatava otsuse, ei tähenda veel, et tegu oleks haldusaktiga. Põhjendada tuleb nii haldusakti andmise taotluse läbi vaatamata jätmist kui ka taotluse haldusaktiga rahuldamata jätmist (HMS § 14 lg 7, § 56 lg 1) ning iseseisvalt vaidlustatav on nii haldusakt kui ka teatud juhtudel menetlustoiming (vt HMS § 71 lg 1 ja § 72 lg 3 p 4, HKMS § 45 lg 3). (p 28)

Kaitseväe arstlik komisjon (KAK) oli KVTS v.r § 30 lg 1 p 2 järgi pädev tuvastama meditsiinilist seost teenistusülesannete täitmise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel nii taotluse esmakordsel esitamisel kui ka erandina ka juhul, kui vahepealsel ajal on tuvastatud isiku paranemine ning tema töövõimetuse periood on katkenud, hoolimata asjaolust, et KVTS § 30¹ lg 6 alusel määrusega nr 10 kehtestatud menetluskord seda erandlikku olukorda otsesõnu ei reguleerinud. (p 24)

Meditsiinilise seose tuvastamine tervisekahjustuse ja teenistusülesannete täitmise vahel ei eelda vältimatult, et hilisemad haigustunnused peavad olema samad, mis esmase vigastuse korral. (p 31)

Korduvekspertiisi taotlust tuleb eristada taotlusest, mis on esitatud püsiva töövõimetuse tuvastamiseks korduvalt. Asjaolu, et seadusandja ei ole näinud ette eraldiseisvat menetluskorda, tuvastamaks põhjuslikku seost olukorras, kui tervisekahjustus ilmneb algsega võrreldes erineval moel, hilisemal ajahetkel või korduvalt, ei tähenda, et isik minetab õiguse taotleda selle seose kindlakstegemist. Kaebaja taotlust tuli antud juhul käsitada kui uut taotlust. (p-d 33 ja 34)

Kaitsevägi on pädev ja volitatud tuvastama teenistusülesannete täitmise ning tervisekahjustuse (mis hõlmab ka teenistusülesannete täitmise käigus saadud esmase tervisekahjustuse ning hilisema tervisekahjustuse) vahelist põhjuslikku seost vajadusel ka korduvalt ning tuvastama püsivat töövõimetust erandina ka juhul, kui taotleja töövõimetuse periood oli vahepeal paranemise tõttu katkenud. (p 34)

Vastustaja kohustus kaebaja taotlust sisuliselt lahendada sõltub sellest, kas taotleja terviseseisundiga seonduvalt esineb uusi asjas tähtsaid asjaolusid või tõendeid, mida seni hinnatud ei ole. (p 37)

Püsiva töövõimetuse tuvastamisel tuleb esmalt anda meditsiiniline hinnang tervisekahjustuse vallandanud põhjusele, kuid sellest üksi ei piisa KVTS § 209 lg-s 1 nõutud põhjuslike seoste tuvastamiseks. Haldusorganil tuleb hinnata ka seda, kas kaebaja teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus on tema hilisema tervisekahjustuse tekkimist mõjutanud piisava tõenäosusega ja olulisel määral. Töövõimetuspensionile õiguse tekkimiseks nõutav põhjuslik seos esineb siis, kui igakülgse hindamise tulemusena osutub hilisema tervisekahjustuse kõigi võimalike põhjuste hulgast määravaks just teenistusülesannete täitmisel saadud vigastus. (p 41)

KVTS § 156 lg 2 on ametniku varalist vastutust reguleeriv erinorm (vt ATS § 32 lg-d 5 ja 6, ka § 80). Sealjuures on KVTS § 156 lg 2 sõnastus imperatiivne ega jäta Kaitseväele kaalutlusõigust, kas või mis ulatuses kohustada tegevväelast koolituskulusid hüvitama. Kaalutlusõigust ei ole võimalik tuletada ka ressursimahukat koolitust reguleerivast üldnormist (ATS § 32 lg 6). (p 18)

Selleks et tegevväelasel tekiks kohustus hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud otsene kulu, peab see KVTS § 156 lg 2 järgi olema riigi poolt kantud („mida riik on kandnud“). Viimast on õiguspraktikas sisustatud kui kohustusi, mis on tasutud (vrd RKHKo nr 3-3-1-15-15, p 15). Seejuures peab Kaitsevägi ressursimahuka koolitusega seotud kulutused olema kandnud teenistusest vabastamise käskkirja tegemise seisuga või 30 päeva jooksul koolituse katkestamisest teada saamisest arvates (kaitseministri 6. veebruari 2013. a määruse nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ 3 lg 1). (p 20)

Kui kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasumine oli välditav, ei saa olla tegemist ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluga KVTS § 156 lg 2 mõistes. (p 22)

Kui ametnik kaalub teenistusest lahkumist ja seeläbi ressursimahuka koolituse katkestamist, peab ametiasutus talle ressursimahuka koolituskulude hüvitamise kohustuse ulatuse piisavalt täpselt teada andma, selleks et ametnikul oleks võimalik teha teadlik otsus teenistusest lahkumise kohta (HMS § 36 lg 1 p 1) ning tal oleks võimalik hüvitamisnõude suurusele ja nõude aluseks olevatele asjaoludele vastuväited esitada (HMS § 40 lg 1). (p 24)

Ametnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS § 14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses teatud asjaolude osas, tuleb ametniku teenistusest vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta. (p 24)

ATS § 105 sätestab õiguskaitsevahendid ametniku teenistusest vabastamise korral, st pärast vabastamise kohta käskkirja andmist. See paragrahv ei reguleeri õiguskaitsevahendite kasutamist enne teenistussuhte lõpetamist. Selles olukorras on kohaldatavad halduskohtus üldiselt ette nähtud õiguskaitsevahendid, sh keelamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 3). Kaebeõiguse piirangud peavad seaduses olema sätestatud selgelt (vt RKHKm nr 3-3-1-63-02, p 10). (p 12)

Vt RKHKm nr 3-17-981/16, p-d 11 ja 13. (p 12)

Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1 mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. (p 12)

Esialgse õiguskaitse kohaldamise esmane eeldus on esialgse õiguskaitse vajadus - olukord, kus kaebaja õiguste kaitse oleks ilma koheste abinõudeta hiljem oluliselt raskendatud või võimatu (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Kohus võib sellises olukorras rakendada seaduses sätestatud esmaseid meetmeid, mh peatada vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise (HKMS § 251 lg 1 p 1). Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid kohus peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3 esimene lause). (p 15)

Esialgset õiguskaitset on võimalik taotleda ja kohaldada kohtumenetluse igas staadiumis, sh enne kui kohus on võtnud seisukoha kaebuse muutmise lubatavuse kohta (HKMS § 249 lg 1 esimene lause). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb lahendada kiireloomulisena piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 252 lg 1). Määruse tagajärgi ei pruugi kohus tuvastada tõendite alusel, kuid faktilised asjaolud peavad olema põhistatud ja prognoosid peavad olema põhjendatud. Asjaolusid võib esialgse õiguskaitse menetluses hinnata ka Riigikohus (HKMS § 134 ja § 252 lg 2; vrd RKÜKm nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 15)

Põhiõigusi ja -vabadusi tohib avalik võim piirata ainult seaduse alusel (PS § 3 lg 1), piirang ehk riive peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega tohi moonutada õiguste ja vabaduste olemust (PS § 10). Tulenevalt olulisuse põhimõttest peab riive aluseks olev seadus olema seda täpsem, mida intensiivsem on riive (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). (p 21)

Ka kaudne vaktsineerimisnõue sekkub inimese kehalisse puutumatusse. Kehaline puutumatus on ennekõike kaitstav eraelu puutumatuse raames (PS § 26; EIÕK art 8; EIKo nr 25358/12, p 159). Vaktsiinidega kaasnevad riskid riivavad õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ja võivad äärmuslikel juhtudel lõppeda surmaga (PS § 16). (p 21)

PS § 124 lg 3 teisest lausest ei tulene absoluutset keeldu riivata kaitseväelaste puhul seal loetletud põhiõigusi. See säte piirab üksnes PS § 124 lg 3 esimeses lauses sätestatud erilist piiranguklauslit, mis võimaldab kaitseväelase mõnest põhiõigusest, nt liikumisvabadusest ja ettevõtlusvabadusest sootuks ilma jätta või sekkuda tavaolukorras piiramatusse põhiõiguse tuuma. Ka kaitseväelaste põhiõigusi võib piirata PS 2. peatükis sätestatud üldistel alustel. (p 22)

Vaktsineerimisnõuded olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (RKÜKo nr 3-4-1-8-09, p 160; RKPJKo nr 5-19-40/36, p 50). Selle kohaselt sõltub volitusnormi täpsusaste ka nõude ajalisest ja isikulisest ulatusest ning vaktsineerimisest sõltuvusse seatud põhiõiguste olulisusest. (p 23)

Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)

Tuleb ka arvestada, et haldusaktiga kehtestatud üldkohustuslikke vaktsineerimisnõudeid pole lubatud hoida kehtimas lõpmatult kaua. Üksikjuhtumi reguleerimine HMS § 51 tähenduses eeldab, et juhtum on piiritletud, ennekõike ruumiliselt, ajaliselt, isikuliselt või esemeliselt. (p 23)

Avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes võib vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või muu avaliku võimu kandjaga. (p 24)

Vaktsineerimisnõude eesmärk on koroonapandeemia tingimustes üldiselt inimeste elude ja tervise kaitse ja riigi tuumikfunktsioonide lakkamatu tagamine. Kaitseväelaste vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk on kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. (p 26)

Vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt kaalukad. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigusväärtuste kaalu ja pandeemia tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv sotsiaalne vajadus. (p 29)

Kaebajal on õigus, et kaitsesüstimine ei välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist tiheda ja püsiva kontaktiga. On ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes. Meetme sobivuse test aga ei nõuagi meetme 100% efektiivsust. (p 27)

Vaidlusalune vaktsineerimisnõue on suure tõenäosusega vajalik, sest praegu pole näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid ülal viidatud eesmärkide saavutamiseks. Ulatuslike karantiinide, liikumispiirangute, viibimiskeeldude jne taastamine, st ühiskonna sulgemine, ei tule kõne alla leebema meetmena. Sellised piirangud tooks nii kaitseväelastele endile kui ka teistele isikutele kaasa võrreldamatult intensiivsemad põhiõiguste riived kui vaktsineerimine. Ühtlasi raskendaks need Kaitseväe tegevust. (p 28)

Leebema meetmena ei ole samaväärne kaitseväelaste massiline testimine. Lisaks suurtele kuludele ei aita see vältida testitava kaitseväelase nakatumist väljaspool teenistust. Vaktsineerimisnõude eesmärk on vähendada kaitseväelaste nakatumise ohtu üleüldse. Nakatunud kaitseväelaste tuvastamine ja isoleerimine ning hügieeninõuete järgimine saavad vaktsineerimist täiendada, aga mitte asendada. Tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole. (p 28)

Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal. Teadusandmeid koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Seetõttu nõuab vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret. Samas ei muuda täienevad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks (RKHKo nr 3-18-1891/46, p 19). (p 27)

Vaidlusalune vaktsineerimisnõue iseenesest ei alanda inimväärikust (PS § 10, vt ka EIKo nr 41994/21). Tegemist ei ole ka tahtevastase meditsiini- ega teaduskatsega (PS § 18 lg 2), vaid arstiteaduse tulemuste praktilise rakendamisega teiste inimeste elude ja tervise ning riigi kaitseks. Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. (p 30)

PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. (p 30)

EIK on vaktsineerimisnõuetega seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral (EIKo nr 47621/13 jt, p-d 301-302). (p 31)

Õiguspärase haldusaktiga tekitatud varalise kahju õiglane hüvitamine on reguleeritud ka RVastS §-s 16. Avalikes huvides peale pandud kohustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks võib aluse anda põhiseadus (vrd RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 61; RKPJKo nr 5-21-3/11, p 40). (p 31)

Sunnitud vabastamine teenistusest on kaitseväelase jaoks iseenesest tõsine tagajärg, riivates elukutse valiku vabadust (PS § 29 lg 1). Teenistusest vabastamine ATS § 95 alusel võib tuua ametnikule, sh tegevväelasele kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolituse kulud (KVTS § 101 ja ATS § 32 lg 5). Osa kaitseväelasi võib ilma jääda ka tegevteenistuspensionist (KVTRS § 39³). (p 33)

Vt p 18.

Eelistada tuleb seaduse ja põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust. (p 17)

Vt p 20.

Vt p-d 15–19.

Vt p 19.

1. aprillil 2013 jõustus nii uus KVTS kui ka uus avaliku teenistuse seadus. Uue kaitseväeteenistuse seadusega sätestatud tegevväelaste palgakorraldus oli avaliku teenistuse reformiga sätestatud palgakorralduse üks osa ja tulenes uuest ATS-st. Erinevused pensionide suuruses ei ole tingitud üksnes sellest, et 1. aprillist 2013 oli riigil võimalik anda kaitseväelaste palkadeks rohkem raha kui enne palkade ja pensionide vähendamist. Erinevuse sügavam põhjus on seotud struktuursete erinevustega kaitseväe palgakorralduses enne ja pärast 1. aprilli 2013 ning uue regulatsiooni kehtestamise eesmärkidega. Palgatasemete senisest kõrgemad määrad kujundati eelduslikult selliselt, et nad kompenseeriksid palgakorralduses seni ette nähtud auastmetasudest loobumist. Eelduslikult hõlmavad uued palgatasemed ka suure osa varasematest lisatasudest, mida pensioni arvutmisel arvesse ei võetud. Seega ei tehtud kaitseväelaste palgakorralduses ei tehtud 2013. aastal pelgalt tehnilisi muudatusi, vaid tegemist oli oluliste struktuursete muudatustega (reformiga). Ka pensioni arvutamise aluses tehtud muudatus oli oluline struktuurne muudatus. (p-d 19, 21-24)

Kohtule saab ette heita üldkogu seisukohtadest erinevat seaduse tõlgendamist, kui on tegemist kohtuasjadega, mille faktilised asjaolud on samasugused. Etteheite tegemiseks ei piisa, et erinevates seadustes sätestatud õigusnormid on sarnase sisuga. (p 25)

Isegi kui lähtuda eeldusest, et isikutel oli õiguspärane ootus, et varem määratud pensioni suurus taastatakse, ei ole sellisest õiguspärasest ootusest ei ole võimalik tuletada õiguspärast ootust saada pensioni, mida arvutatakse hoopis teistsugustel alustel, kui arvutati isikute pensione. Seadusandja on kujundanud väljateenitud aastate pensioni ja tegevteenistuspensioni arvutamiseks täiesti erineva aluse ning tegevteenistuspensioni arvutamise alus hõlmab ka neid lisatasusid, mida väljateenitud aastate pensioni arvutamisel ei võetud arvesse. Seadusandjal on suur vabadus kujundada avaliku sektori palgakorraldust ja teha palgakorralduse muutmise korral muudatusi ametipensionide arvutamise aluses. Palgakorralduse muutmine (palgareform) oleks takistatud, kui sellega kaasneks vältimatult kohustus teha suuri kulutusi teistsuguste reeglite järgi määratud ametipensionide maksmiseks. avaliku sektori palgakorralduses ei pea tagama samasugust palka või samasugustel õiguslikel alustel kindlaks määratud palka erineval ajal tehtud töö eest. Tagada tuleb, et ei oleks põhjendamatuid palgaerinevusi ning et palgad oleksid konkurentsivõimelised. Ameti­pensionidega kindlustamine teenib teistsuguseid eesmärke kui palgakorraldus. (p-d 26 ja 29)