Halduskohtumenetluse seadustik

Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.

Haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, kuid usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes (vt Riigikohtu 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-54-04).

Ehitusloa tühistamisel tuleb põhjalikult kaaluda nii avalikke kui erahuve ning pidada silmas neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad ehitusloa tühistamise tulemusena. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus peab olema tõendatud asjas tuvastatud asjaoludega.

Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.

Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Vaatamata näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan EhS § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud aluste esinemisel alati kohustatud ehitusluba kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus.

Kuivõrd kahju hüvitamise kaebuse ja kohustamiskaebuse vaidlustamistähtajad ei lange kokku, tuleb juhul, kui kaebuse taotlust tõlgendatakse varasemast erinevalt, hinnata teiste kriteeriumide järgi ka menetluse lõpetamise aluste esinemist või puudumist. Kaebuse tähtaegsuse üle peab esmalt otsustama asja menetlev kohus. Ei ringkonnakohus ega Riigikohus saa kohustamiskaebuste tähtaegsuse küsimust otsustada enne selle lahendamist halduskohtu poolt.

Menetluse lõpetamine HKMS § 24 lg 1 p 4 (alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 24 lg 1 p 5) alusel on kohtu kohustus ega sõltu menetlusosaliste taotlustest. Seetõttu juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et samas asjas on juba olemas jõustunud kohtuotsus, peab ta menetluse lõpetama hoolimata sellest, kui halduskohus on samas küsimuses leidnud, et menetlusosalise taotlus menetluse lõpetamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Seltsingul kui üldsust esindaval isikute ühendusel on õigus keskkonnakaitselistes küsimustes pöörduda kohtusse. Seda kaebeõigust ei saa aga laiendada aktidele, mille vaidlustamise tähtaeg oli möödunud enne vastava ühenduse moodustumist. Kuna ühenduse halduskohtumenetlusõiguslik teovõime keskkonnaasjades tekib seltsingu moodustamisel (seltsingulepingu allakirjutamisel), saab seltsing eeskätt teostada kaebeõigust nende aktide ja toimingute suhtes, mis on antud pärast ühenduse kujunemist. Seisukoht, et tähtajad kaebeõiguse teostamiseks hakkavad kulgema seltsingu loomisest või ajast, millal seltsing sai aktist teada, on eksitav ning vastuolus õiguskindluse põhimõtet toetavate kaebeõiguse reeglitega. Seltsingu kui üldsuse huve esindava ühenduse eripära arvestades tuleks kaebetähtaja kulgemise alguse määratlemisel võtta arvesse aega, millal üldsus aktist või toimingust teada sai või pidi teada saama.

Olukorras, kus isikul ei olnud kuni ringkonnakohtu istungini kvalifitseeritud õigusabi, kuid hiljem tunnustati tema vajadust õigusabi järele ning see talle määrati, ei saa isikule ette heita, et ta ei esitanud kõiki taotlusi kohtumenetluses õigeaegselt ning rikkus HKMS § 19 lg-t 8.

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.

Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.

Ehitise teenindamiseks piisava suurusega maatüki erastamist ei saa takistada ehitise vahetus läheduses kulgev tee. Kui ehitisega samal pool teed olevast maast ei piisa teenindusmaaks, ei ole välistatud täiendava maatüki teenindusmaaks määramine ehitist ümbritsevast maast teisel poolt teed.

Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega. Haldusakti tervikuna vaidlustamine ei tähenda alati taotlust kõigi selle üksikute osade õiguspärasuse kontrolliks. Esitatud taotluse ulatuse kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes kaebuse sõnastusest, vaid arvestada tuleb ka isiku eesmärki kaebuse esitamisel.

Erastatava maa piiride kulgemise ettepanek on eelhaldusakt, millega ei lahendata erastamise küsimust lõplikult. HMS § 52 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid, seega peab eelhaldusakti kehtetuks tunnistamisel järgima HMS-s sätestatud nõudeid. Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei pruugi anda isikule õiguspärast ootust, et erastamine viiakse lõpule eelhaldusaktides kindlaksmääratud tingimustel. Põhjendatud kaalutluste olemasolul võib haldusorgan üldjuhul erastamise eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Esialgse korralduse muutmist õigustavaks kaalutluseks võib olla avalik huvi riigi omandis oleva jõe osalise erastamise vältimiseks. Kui tegemist on avalikult kasutatava ning eraisikule mittekuuluva teega, on selle erastamata jätmiseks piisavalt kaalukas huvi, et õigustada haldusakti muutmist.

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.

Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.

VSS § 25 sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka VSS § 26 lg 1). Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.

Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine oletades, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti tuleb arvestada, et kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või see on õnnestunud haruharva, tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda.

Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.

Kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid ta on muul viisil haldusakti andmisest teada saanud ja soovib akti vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Kui ta on seda teinud, siis võib kaebetähtaeg kuuluda ennistamisele (vt Riigikohtu 21.12.2000. a määrust nr 3-3-1-52-00). Sama põhimõtet on kohaldatav ka kolmandate isikute poolt haldusaktide vaidlustamise tähtajale (vt Riigikohtu 08.10.2002. a määrust nr 3-3-1-56-02). Alates 1. septembrist 2006 kehtiv HKMS § 9 lg 9 sätestab samuti, et kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks.

Isik võib kohtusse pöörduda ka haldusaktiga vahetult tutvumata ainult haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja põhjal, kuid seda ei saa pidada isikule kohustuslikuks. Haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele on võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti, mitte haldusorgani selgitava kirja põhjal. Haldusaktiga tutvumata ei ole isikul kindlust selles, et haldusakti andmise asjaolusid tutvustavas kirjas toodud asjaolud kattuvad tegelike asjaoludega, mille alusel haldusakt anti. Otsustamaks oma eduväljavaadete üle haldusakti vaidlustamisel, peab isikul olema võimalus vahetult tutvuda haldusakti endaga.

Kaebetähtaja kulgemise algushetke kindlaksmääramisel avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud isiku nõudes tagajärgede kõrvaldamiseks, tuleb lähtuda kahju hüvitamise kaebuse tähtaja regulatsioonist. Tulenevalt HKMS § 9 lg-st 4 ning RVastS § 17 lg-st 3 algab kaebetähtaja kulgemine päevast, mil kaebuse esitaja kahju tekkimisest ja kahju põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Samast hetkest hakkab kulgema ka tagajärgede kõrvaldamise kui alternatiivse nõude tähtaeg.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks.

Kaebetähtaja kulgemise algushetke kindlaksmääramisel avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud isiku nõudes tagajärgede kõrvaldamiseks, tuleb lähtuda kahju hüvitamise kaebuse tähtaja regulatsioonist. Tulenevalt HKMS § 9 lg-st 4 ning RVastS § 17 lg-st 3 algab kaebetähtaja kulgemine päevast, mil kaebuse esitaja kahju tekkimisest ja kahju põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Samast hetkest hakkab kulgema ka tagajärgede kõrvaldamise kui alternatiivse nõude tähtaeg.

Isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks.

HKMS § 99 sätestab ammendavalt õiguslikud alused haldusasjades tehtud jõustumata kohtuotsuste viivitamata täitmiseks ega näe ette täitmise tagatise nõuet. Halduskohtumenetluses jõustumata kohtuotsuse viivitamata täitmisele tagatise nõude laiendamist ei saa pidada põhjendatuks, sest viivitamata täitmine on asjakohane vaid seaduses sätestatud nõuete puhul ega oma tsiviilmenetlusele omast universaalset iseloomu. Halduskohtumenetluses peab kohus otsuse viivitamata täitmisele pööramise otsustamisel silmas pidama ka haldusorgani õigusi ja huve ning hindama, kas esinevad HKMS §-s 99 sätestatud alused ja tingimused.

Jõustumata kohtulahendile esitatud kaebus ei välista kohtuotsuse viivitamata täitmisele pööramist. Viivitamata täitmisele pööramise instituut peabki tagama jõustumata kohtulahendist tulenevate kohustuste täitmise. Asjaolu, et jõustumata kohtulahendile on esitatud kaebus, tuleb hinnata huvitatud isiku taotluse sisulisel lahendamisel.

HKMS § 99 lg 2 rakendamiseks peab kohtuotsuse täitmisega viivitamine isikule kaasa tooma olulise kahju. Eelnimetatud nõue eeldab otsest põhjuslikku seost õigusvastase viivituse ja kahju vahel.

Kehtiv TsMS ei sisalda enam tähtaja jooksul sideasutusele edastamiseks esitatud dokumendi tähtaegseks lugemise reservatsiooni. Sellise regulatsiooni halduskohtumenetluses kohaldatavuse osas tuleb arvestada, et halduskohtumenetluse eesmärk on kaitsta üksikisikuid väärhalduse ja riigivõimu omavoli eest. Haldusõigussuhtes on kaebajad üldjuhul nõrgemad ning seetõttu tuleb tagada isikute õiguste võimalikult tõhus kaitse ja ulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele. Menetlusdokumendi kindlaks tähtajaks kohtusse saabumise nõue seab kaebetähtaja pikkuse sõltuvusse juhuslikest ja asjassepuutumatutest asjaoludest ning võib tuua kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise, mida ei kompenseeri täielikult ka tähtaja ennistamise mehhanism. Ka võimalus edastada dokument kohtule faksi või elektronposti teel ei tasanda menetlusdokumentide saatmisel tekkida võivat ebavõrdsust, sest ei saa eeldada kõigi menetlusosaliste võrdset ligipääsu nimetatud sidevahenditele. TsMS § 62 lõiget 2 tuleb halduskohtumenetluses sisustada selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole tarvis teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00.

PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Seda regulatsiooni kujundades on seadusandja leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)

Kuna TsMS § 247 lg 1 ei sätesta hagita asjana riikliku pensioni määramiseks vajalike faktide tuvastamist ja puudub ka muu seadus, mis näeks ette nende faktide tuvastamise üldkohtus, siis ei kuulu nende asjade lahendamine maa- ega linnakohtu, vaid halduskohtu pädevusse. Seda järeldust toetab ka RPKS § 40, mille kohaselt kuuluvad selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise osas lahendamisele halduskohtus. Samuti sätestab HKMS § 6 lg 3 p 3, et halduskohtu pädevusse kuulub avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine. Seega vaidlus selle üle, kas tööraamat, mille kannete alusel isik soovib tuvastada oma pensioniõiguslikku staaži ja realiseerida õigust saada pensioni, kuulub isikule endale, on avalik-õiguslik vaidlus, mis tuleb lahendada halduskohtus.

HKMS § 81 lg 1 p 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsuses või -määruses kohtuvea parandamist võib nõuda isik, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kuid kelle suhtes tehti kohtuotsus, või sama lõike punkti 2 kohaselt isik, kelle õiguste ja kohustuste üle kohus otsustas, kuid keda asja ei kaasatud. HKMS § 14 lg 3 p 1, mis sätestab kolmanda isiku kaasamise, on imperatiivne ega anna kohtule võimalust kaaluda, kas isik menetlusse kaasata või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-3-1-04 ).

Kui jõustunud kohtuotsus kohustab haldusorganit sooritama mingi toimingu või andma haldusakti, siis võib kohtumenetlusse kaasamata isik vaidlustada selle toimingu või haldusakti, kui see rikub tema õigusi. Kuid see ei välista kohtuvigade parandamise avalduse esitamist kaasamata isiku poolt, sest vastasel juhul oleks HKMS § 81 lg 1 p 2 sisutu. Kohtuvea parandamise avalduse esitamiseks piisab sellest, et vaidlustatud kohtuotsus võib tuua kaasa toimingud või haldusakti, mis võivad mõjutada kolmanda isiku õigusi.

Kuna kohus ei olnud veel HKMS §-s 12 reguleeritud eelmenetlusest kaugemale jõudnud, ei võinud ta kaebetähtajast kinnipidamise küsimust lahendades asuda hindama kaebuse väidete sisulist põhjendatust. Küsimust, kas kaevatav haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi, saab lahendada üksnes kohtuotsusega pärast asja sisulist arutamist kohtuistungil ( vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrused nr 3-3-1-64-00 ja nr 3-3-1-65-00 , p 1).

HKMS § 19 lg 7 teine lauseosa osundab kohtu õigusele ja kohustusele tõlgendada kaebuses esitatud taotlust. Nimetatud normi eesmärk on tagada põhiseaduslik kaebeõigus, kaitstes ebapiisavate juriidiliste teadmiste ja kogemustega kaebajaid taotluse vääralt sõnastamise võimalike tagajärgede eest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-6-02, p 10).

Halduskohus peab uurimisprintsiibist tulenevalt asja läbivaatamisel selgitama välja kaebuse esitaja tegeliku tahte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-3-04 ,p 12 ja määrus nr 3-3-1-66-00, p 1) Ebaselgelt esitatud taotluse tegeliku sisu väljaselgitamine kohtu poolt ei kujuta endast kaebuse muutmist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-39-01, p 4.

Uurimisprintsiip kehtib ka apellatsiooniastmes. Kui haldusasja lahendamiseks on vaja selgitada, millal ja kuidas halduskohus selgitas kaebajale kaebuse täpsustamise vajadust, oleks uurimispõhimõttega kooskõlas, kui ringkonnakohus nõuab halduskohtult välja haldusasja toimiku, mitte ei saada asja tagasi halduskohtule. Asja tagasisaatmise juures tuleb arvestada ka asjaolu, et halduskohtul on raskem objektiivselt anda hinnangut enda tegevuse õiguspärasusele. Seega võib uurimiskohustuse rikkumine vähendada asja otsustamise objektiivsust.

Kui haldusasja halduskohtusse tagasisaatmine ei ole asja õigeks lahendamiseks vajalik, on see vastuolus protsessiökonoomia põhimõttega. TsKMS § 3 ja HKMS § 5 koostoimes on halduskohtumenetluse ülesanne haldusasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ning lahendada.

Tuvastanud kaebuse eesmärgi, peab kohus välja selgitama, mis on kaebuses sisalduva taotluse ese ja liik. Kui taotlus on puudulik, peab kohus kaebajale selgitama, milliseid taotlusi kaebuse eesmärgi saavutamiseks tuleks esitada. Kaebust võib täpsustada suuliselt kohtuistungil, kuid kohus võib määrata ka uue istungi või anda tähtaja kaebuse täpsustamiseks kirjalikult. Kaebuse täpsustamine iseseisva uue kaebusega ei oma haldusasja lahendamise seisukohast tähtsust. (NB!Seisukoha muutus! Vt RKHKo 03.04.2007, nr 3-3-1-6-05, p 20)

Vaidluse tekkimisel selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil. Kui haldusorgan ei ole vaidlustatud haldusakti adressaadile saatnud seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga, siis üksnes postikulude registreerimise kanne ja postikulude tasu ei tõenda selle haldusakti kättesaamist.

Vaidluse tekkimisel selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, on tõendamiskohustus haldusorganil. Kui haldusorgan ei ole vaidlustatud haldusakti adressaadile saatnud seaduse nõuete kohaselt tähtkirjaga, siis üksnes postikulude registreerimise kanne ja postikulude tasu ei tõenda selle haldusakti kättesaamist. Haldusorgani eksitav käitumine haldusakti kättetoimetamisel kujutab endast tähtaja ennistamise mõjuvat põhjust.

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 1 koosmõjus hakkab üldjuhul kaebetähtaeg kulgema teabe avaldamisega Siseministeeriumi veebilehel. VSS § 332 korras akti teatavakstegemise tõhususe seab kahtluse alla aga see, et nimetatud seaduses pole Siseministeeriumi veebiaadressi avaldatud.

VSS § 333 lg 1 (HKMS § 9 lg 1) ja VSS § 332 lg 3 koosmõjul hakkab kaebetähtaeg kulgema akti välismaalasele kirjalikult teatavakstegemisest välismaalase algatusel. Kirjaliku teatavakstegemisena VSS § 332 lg 3 mõttes tuleks mõista dokumendi kättetoimetamist posti teel ja dokumendi allkirja vastu kätteandmist, samuti elektroonilist kättetoimetamist (HMS §-d 26, 27 ja 28). Välismaal elava adressaadi puhul ei välista VSS § 332 lg 3 koosmõjus VSS § 1 lg 2 teise lausega dokumendi kättetoimetamist välislepingus sätestatud korras või diplomaatilisi kanaleid kaudu. VSS § 332 lg 3 võimaldab dokumendi otsepostitust välisriiki, välja arvatud kui välislepingust tulenevalt ei kasutata otsepostitust. VSS § 332 lg 3 kohaldamiseks piisab, kui välismaalane on oma aadressi või elektronposti aadressi näidanud haldusorganile esitatud taotluses. VSS § 333 lg 3 ei välista kaebetähtaja ennistamist HKMS § 12 lg 3 alusel.

Kui eriseaduses on haldusakti teatavakstegemine jäetud reguleerimata ja ette ei ole nähtud ka Haldusmenetluse seaduse kasutamise võimalust või see on otseselt välistatud, siis tuleb lünk analoogia korras täita Haldusmenetluse seaduse asjakohase regulatsiooniga. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse puhul sisaldub see regulatsioon HMS §-s 32, mis sätestab põhimõtte, et kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib selle välisriiki saata postiga, kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel.

ErS § 10 lg 5 erastamise korraldajale erastatud varaga seotud võlgade katmise otsustamisel kaalutlusõigust ette ei näe. Seda sätet tuleb käsitada üksnes pädevusnormina, mis volitab erastamise korraldajat või Vabariigi Valitsust katma müügiobjektiks mitteolevad erastatava varaga seotud võlad erastamisest laekunud rahast või selle ebapiisavuse korral omandireformi reservfondi vahenditest.

Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seaduses võib sellest siiski näha ette erandeid.

HKMS § 26 lg 2 ei piira kohtu volitusi kohustada haldusorganit sooritama toimingut, mis seisneb rahasumma väljamõistmises kolmanda isiku kasuks. HKMS § 26 lg 2 üksnes täpsustab HKMS § 26 lg 1 p-s 2 sätestatut ning osundab, et kui taotletakse teatud rahasumma väljamaksmist, siis kaebuse rahuldamisel määrab halduskohus otsuses kindlaks väljamaksmisele kuuluva summa suuruse ja mõistab selle välja, mitte ei kohusta näiteks haldusorganit otsustama rahasumma kindlaksmääramist ja väljamaksmist. HKMS § 26 lg-s 2 kirjeldatuga sarnaselt tuleb lahendada ka taotlus, mis seisneb kolmanda isiku kasuks rahasumma väljamõistmises, mõistes kindlaksmääratud rahasumma sel juhul välja kolmanda isiku kasuks.

Uurimispõhimõttest tulenevalt lasub kohtul kohustus välja selgitada kõik asja õigeks lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud. Halduskohtul on vastavalt HKMS § 16 lg-le 2 õigus koguda tõendeid omal algatusel. Asjaolu, et võetusega seonduvad materjalid asuvad kriminaalasja toimikus, ei välista iseendast võimalust koguda tõendeid, mille alusel hinnata võetuse vajalikkust ja mõõdukust.