Vangistusseadus (lühend - VangS)

VangS § 93 lg 3 ja arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Nõuet, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult, ei tulene kehtivast õigusest ning see ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Kui arestimajas puudub raamatukogu, ei saa pidada õigusvastaseks arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist.

VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-103-06). Helistamiseks vajalike tehniliste tingimustena tuleb eristada tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Arvestades tänapäevaseid võimalusi telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa kõnede mittevõimaldamisel pidada piisavaks põhjendada tehniliste tingimuste puudumist üksnes telefoniautomaadi puudumisega.

Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.

VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks uurija või kohus, kellele on antud õigus kaaluda väljaviimist tingiva asjaolu tähtsust ja väljaviimisega kaasnevaid riske ning otsustada, kas vahistatut lühiajaliselt välja lubada või mitte. VangS § 99 lg-st 1 ei tulene vanglale õigust olukorras, kus luba väljaviimiseks on uurija või kohtu poolt juba antud, hakata täiendavalt kaaluma, kas vahistatu lühiajaliselt välja viia või mitte. Selline vangla täiendav kaalumisõigus peaks olema VS §-s 99 selgesõnaliselt sätestatud. Kui pädeva organi poolt on luba lühiajaliseks väljaviimiseks antud, on vanglal kohustus vahistatu lühiajaline väljaviimine korraldada.

Haldusakt tühistatakse kui see rikub isiku õigusi. Kui elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist (vt Riigikohtu otsuseid nr 3-3-1-6-06, nr 3-3-1-29-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06). Kinnipeetavale tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa kehtivuse aja lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud. Seetõttu ei saanud KMA otsus, millega keelduti elamisloa andmisest rikkuda kinnipeetava õigust esitada eelnimetatud avaldus.

Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.

Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.

Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.

Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.

Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue riigi vastu.

Kuigi elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei saa sellest tulenevalt jätta tema taotlust rahuldamata või VS § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Kehtiva õigusega ei oleks vastuolus, kui kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemine lükataks edasi ja kaalutletud otsus tehtaks ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks (vt Riigikohtu 09.05.2006 otsuse nr 3-3-1-6-06 p-e 23-26).

Juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.

Ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil.

Inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Elamisloa andmisest keeldumise korral tuleb esitada põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.

Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Siiski võib otsus mitte anda elamisluba kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.

Tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.

Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust.

VS § 12 lg 4 p 8 lubab tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Selline regulatsioon võimaldab jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras.

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.

Ohjeldusmeetmete puhul on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Ohjeldusmeetemete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt võrreldes teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Tulenevalt VangS § 69 lg 4 esimesest lausest kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor. Kui erandina on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine vanglaametnik, tuleb tuvastada asjaolude esinemine, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise üldisest korrast kõrvalekaldumist. Kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine vangla direktorist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane.

Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab VangS § 66 lg 1. Üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete kasutamine. VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku eest vanglas. Edasilükkamatul juhul võib täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest tuleb viivitamata teavitada vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise või lõpetamise.

Tegevteenistuses olnud kaitseväelase hukkumist õppuste käigus saab teatud konkreetsetel asjaoludel käsitleda hukkumisena teenistusülesannete täitmise tõttu ka juhul, kui tema osavõtt õppustest on jäetud nõuetekohaselt vormistamata. Kui kaadrikaitseväelane pidi alluma õppustel antavatele käskudele ning tegutses selleks, et õppustel osaleda, ei ole oluline, et grupp komplekteeriti lennuklubi kaudu. Oluline on, et õppustel osalenud grupp komplekteeriti õppuste korraldaja teadmisel. See võimaldab järeldada, et kaitseväelane hukkus õppuste korraldajate teadmisel endale vabatahtlikult võetud teenistusülesannete täitmise tõttu.

VangS §-d 24 ja 27 ning VSE §-d 31-38 näevad ette üldise korra kinnipeetava lühiajalisteks kokkusaamisteks vanglaväliste isikutega. Erikord kinnipeetava ja vanglaväliste isikute kokkusaamise osas on ette nähtud üksnes kinnipeetava kohtumisel oma kaitsja või vaimulikuga (VangS §-s 26 ja § 27 lg-tes 2 ja 3). Kinnipeetava esindaja haldusasjas sellist eristaatust ei vaja. Kaitsja ja esindaja ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud sellega, et kriminaal- ja väärteoasjades on põhiõiguste riive aste ja intensiivsus tunduvalt suurem kui haldusasjades.

Kuna kinnipeetava lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni kehtestamisel ei ole silmas peetud kokkusaamisi esindajaga, tuleb vangla administratsioonil kinnipeetava kokkusaamiste õiguslikke aluseid kohaldades arvestada neid erisusi, mida toob kaasa põhjendatud vajadus suhelda esindajaga. Põhjendatud vajaduse korral tuleb kinnipeetava kokkusaamisi esindajaga lubada lisaks VangS § 24 lg-tes 1 ja 2 sätestatud miinimummäärale. Kokkusaamiseks vangla juhtkonnale esitatud põhistatud taotluse alusel vangla juhtkond hindab, kas esindaja isiku ja tema maine suhtes ei ole põhjendatud kahtlusi ning kas kokkusaamiseks on mõjuv põhjus. Sellel alusel otsustab vangla juhtkond kohtumise toimumise võimaldamise. Selle otsusega mittenõustumisel võib kokkusaamist taotlenud isik esitada kaebuse halduskohtusse.

Käskkirja vormistamata jätmine täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta ei ole põhjuseks, et jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate teenistusülesannete reaalne täitmine.

Vangistusseaduse § 136² on erinorm ATS § 37 lg 2 suhtes. ATS § 37 lg 2 alusel makstava lisatasu asendamisel VangS § 136² alusel makstava väljateenitud aastate tasuga oli ametniku õiguspärane ootus kaitstud VangS § 167¹ lg-ga 2, mis näeb ette, et kui VangS § 136¹ alusel arvutatav palk on väiksem senisest palgast, säilitatakse ametnikule tema senise palga suurus.

ATS § 169 lg 3 (1. jaanuarist 1996 kuni 1. jaanuarini 2001kehtinud redaktsioonis) eesmärk ei olnud sätestada erandeid ATS §-st 14 ega võimaldada erandlikult võtta teenistusse isikuid, kes kehtestatud kodakondsuse nõudele ei vastanud. ATS § 169 lg-ga 3 sooviti üksnes leevendada Eesti kodanikest ametnike puudust seeläbi, et võimaldati teenistust jätkata juba ametis olevatel Eesti kodakondsuseta isikutel. ATS § 169 lg 3 ei kujutanud endast erinormi ATS § 14 suhtes ega võimaldanud teenistusse võtta isikut, kes ei vasta selles normis sätestatud tingimustele.

Kui kohus leidis, et Vangistusseadus oleks pidanud ette nägema eluaegset karistust kandvate isikute osas vabanemistoetuse hoiustamise erinormi, mille puudumine kahjustab kinnipeetava põhiõigusi ja -vabadusi, oleks kohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks siiski alused puuduvad. Asjaolu, et VangS § 44 ei teinud vabanemistoetuse hoiustamise osas erisusi eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate suhtes, ei tekita kahtlusi nimetatud sätete põhiseaduspärasuse osas.

Vangistusseadusest (kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsioonis) ei saa järeldada, et VangS § 44 ei laiene vabanemistoetuse osas eluaegset vangistust kandvatele isikutele. VangS § 44 oli piisavalt õigusselge ning selle sätte tõlgendamine ka koosmõjus Vangistusseaduse teiste sätetega ei võimalda põhistada eluaegset vangistust kandvate isikute eristaatust vabanemistoetuse hoiustamise osas.