Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10).

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1).

Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo nr 3-1-1-55-08,p 8; nr 3-1-1-48-08, p 7; nr 3-1-1-8-08, p 8 ja nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.o kohtuotsus peab olema põhistatud.

Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 võib maakohus tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). See käib ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1).

Kui isiku väidetav väärtegu aegub ajal, mil maakohus on väärteoasjas otsuse teinud, kuid isik esitab kassatsioonikaebuse, siis maakohtu otsus ei jõustu ning väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 5 alusel.

Kui isiku väidetav väärtegu aegub ajal, mil maakohus on väärteoasjas otsuse teinud, kuid isik esitab kassatsioonikaebuse, siis maakohtu otsus ei jõustu ning isiku väärtegu aegub.

Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).

Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8).

Enne, kui kohus saab asuda kaaluma, kas lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel, tuleb vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga tuvastada teo koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü. Nendest kasvõi ühe elemendi puudumisel tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel obligatoorselt lõpetada. Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 s.o. lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel või väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikul hüvitamisel kohaldamiseks sellisel juhul alust ei ole. Alles seejärel, kui kohus on tuvastanud teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse, on võimalik võtta seisukoht väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel (vt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 6.4).

Vastavalt KrMS § 148 lg-le 1 ja VTMS § 31 lg-le 1 saavad fotod aga sündmuskoha või asitõendiga seotud asjaolude tuvastamisel lisaks vaatlusprotokollile olla üksnes täiendavaks olustiku või asitõendi talletamise mooduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07 , p 9.1).

Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).

Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8). Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine, tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine ja VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 ja § 150 lg 2 mõttes, mis toovad kaasa kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12, nr 3-1-1-18-05, p 6, nr 3-1-1-45-06, p 9 ja nr 3-1-1-94-07, p 8).

Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08).

Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08). Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsiooni) nõuetega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Konventsiooni art 6 p 3 "d" kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Sellest tulenevalt on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv KrMS §-s 291 sätestatu mõttes.

Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, võib maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). See nõue puudutab ka tunnistajate ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-70-07, p 6).

Ühes kriminaalmenetluses sama kuriteo eest mitmekordse süüditunnistamise ja karistamise näol on tegemist PS § 23 lg 3 ja KarS § 2 lg 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõtte rikkumise ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

KarS § 81 lg 7 p 2 kohaselt peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni, s.o kriminaalmenetluse ajaks. Aegumise tähtaja kulgemist arvutatakse seejuures teo toimepanemise ajast. Süüteo aegumise peatumine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise aega ei võeta arvesse KarS § 81 lõikest 3 tuleneva väärteo aegumise tähtaja (s.o kaks aastat) arvutamisel. Karistusseadustiku § 81 lg 8 näeb omakorda ette, et sama paragrahvi 7. lõike p-des 1 ja 2 sätestatud juhtudel aegumine ei uuene, kui väärteo toimepanemisest on möödunud kolm aastat. Aegumise uuenemine tähendab seda, et aegumise tähtaeg hakkab taas kulgema. Aegumise uuenemine on seotud aegumise peatumise aluse äralangemise hetkega - s.t kui kriminaalmenetluse lõpetamise ajaks on väärteo toimepanemisest möödunud kolm aastat, ei tohi väärteomenetlust alustada ega jätkata. Karistusseadustiku § 81 lõikes 8 sätestatud tähtaeg ei mõjuta aga väärteo aegumise tähtaega, kui väärteomenetluse alustamine või jätkamine oli aegumise peatumise aluse äralangemisel lubatav. Sellisel juhul rakendub jätkuvalt KarS § 81 lõikes 3 sätestatud tähtaeg ja aegumise peatumise aeg jäetakse KarS § 81 lg 7 p 1 või 2 alusel aegumise tähtajast välja.

KarS § 2 lg 3 sätestab, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on nn ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga, millele vastava põhiõigusega tagatakse isikule võimalus teada, millised on need riikliku sunni järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti kindlustatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (Vt RKKKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Seega peab ne bis in idem põhimõte kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest.

Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest asjas Franz Fischer v. Austria ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates, üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral. (RKKKo nr 3-1-1-120-06).

KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus või süstemaatiline vargus) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 9 ning nr 3-1-1-56-08). Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu (nt teo toimepanemine ametiisiku poolt), kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla (vt RKKKo nr 3-1-1-36-07, p 7.1) Sellest tulenevalt hõlmab alates 15. märtsist 2007 KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis ka omastamist ametiisiku poolt (KarS § 201 lg 2 p 3), kui teo objektiks olnud võõra vallasasja või vara väärtus jääb alla kahekümne miinimumpäevamäära. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik vara, on KarS § 201 lg 2 p 3 ja § 218 lg 1 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed.

Hinnates kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkust, arvestab kriminaalkolleegium selle tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust väärteoasjas ning väärteoasja keerukust. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga.

Väärteomenetlust võib alustada ka kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtu poolt, kuna kohtumenetluses on kriminaalmenetluse lõpetamine üldjuhul võimalik samadel alustel kui kriminaalasja kohtueelses menetluses. Erinevalt kohtueelsest menetlusest ei lõpetata aga kohtumenetluses kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.t teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu. Kriminaalmenetluse seadustiku § 274 lg 1 kohaselt tehakse sellisel juhul õigeksmõistev otsus, s.o antakse teole sisuline hinnang. Seetõttu on tegemist lõpliku otsusega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikli tähenduses, mis välistab sama teo suhtes teistkordse kohtumõistmise ja kriminaalkorras karistamise. See põhimõte kehtib ka juhul, kui isik mõistetakse õigeks KrMS § 301 alusel ehk prokuröri loobumisel süüdistusest. Sisuliselt on ka sellisel juhul välistatud kuriteo tunnuste olemasolu tuvastamine isiku teos, kuna asja arutamine toimub ainult süüdistuse piirides.

Ne bis in idem põhimõte ei välista sama teo suhtes lisaks kriminaalmenetlusele sellest erineva iseloomuga menetluse läbiviimist (näiteks tsiviilhagi esitamine isiku vastu või ametniku karistamine distsiplinaarkorras). Menetluse olemuse üle otsustamisel on Riigikohus lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljatöötatud "kriminaalsüüdistuse" kriteeriumitest, s.o eeskätt õigusrikkumise ja selle eest kohaldatava riikliku sunnimeetme olemusest (vt RKKKo nr 3-1-1-21-06). Väärtegusid ja nende eest kohaldatavaid karistusi on Riigikohus järjepidevalt pidanud ne bis in idem printsiibi kaitsealasse kuuluvateks.

VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-71-07, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Kui väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid on siduvad lisaks kohtule ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole. (Vt RKKKo nr 3-1-1-84-07, p 11).

MKS § 154 lg 1 võimaldab maksuhalduri korralduse täitamata jätmise eest karistada ka isikut, kes on seadusest tulenevalt kohustatud tagama korralduse adressaadi poolt selle täitmise. Selline kohustus tuleneb muu hulgas MKS § 8 lg1 esimesest lausest, mis sätestab, et juriidilise või füüsilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava samast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Järelikult ei ole MKS § 154 lg-s 1 ette nähtud maksuhalduri korralduse täitmata jätmise subjektide ring piiratud üksnes korralduse adressaadiga. Seejuures tuleb arvestada, et juriidilise isiku vastutuse maksuhalduri korralduse täitmata jätmise eest sätestab MKS § 154 lg 2. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 on karistatav vaid tegu, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja mille toimepanemises on isik süüdi. Seetõttu saab juriidiline isik vastutada üksnes juhul, kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik nimetatud deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et juriidilise isiku organ või juhtivtöötaja tegutses seejuures juriidilise isiku huvides. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-22-05, p 12.) Eeltoodust tulenevalt on üldjuhul välistatud võimalus karistada juriidilist isikut MKS § 154 lg 2 järgi olukorras, kus ei leidu juriidilise isiku organi liiget või juhtivtöötajat, kelle käitumine vastaks MKS § 154 lg 1 tunnustele.

Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8; nr 3-1-1-8-03, p 7.3; nr 3-1-1-62-06, p 5). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t. kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-8-08; vt ka RKKKo nr 3-1-1-3-08, p 12; nr 3-1-1-6-06, p 6.3; nr 3-1-1-45-06, p 9; nr 3-1-1-105-03, p 12).

Kohtuvälise menetleja ametnik, kes fikseerib rikkumise, peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, mis tähendab ka menetlusaluse isiku kasuks rääkivate tõendite kogumist (vt RKKKo nr 3-1-1-101-03).

Oluline menetlusõiguse rikkumine annab aluse menetluse lõpetamiseks ainult juhul, kus seda viga ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada ja see takistab väärteo asjaolude väljaselgitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-109-03). Üksnes sellisel juhul lõpetatakse menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 2. jagu määrab ära tunnistaja kui ühe tõendiallika ülekuulamise üldised reeglid. Tunnistajalt hoiatamise kohta allkirja võtmine on ette nähtud §-s 68 lg 2. Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, vältimaks hilisemaid võimalikke vaidlusi selle üle, kas hoiatatu ikka kuulis ja sai aru teda ähvardavast kriminaalkaristusest ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise korral. See toiming annab kohtule võimaluse veenduda, et tunnistaja on mõistnud oma rolli tõendiallikana võistlevas kriminaalmenetluses ja ta on valmis andma tõeseid ütlusi. Analoogiliselt tsiviilkohtumenetlusega (TsKMS § 262 lg 2) tuleb tunnistajalt kohtuistungil võtta sellekohane allkiri kas kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-72-07).

Kõik kohtusaalis toimunud kohtu toimingud peavad olema kajastatud kohtuistungi protokollis nende ajalises järjestuses. Protokolli sisu maksimaalne vastavus kohtusaalis toimunule omab olulist tähtsust menetluse lõpptulemuse kujunemisel. See võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ja väljaselgitatud ning tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-27-04).

Kui asjas puuduvad andmed mõõtmist teostava isiku pädevuse kohta mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 ja lg 3 mõttes, siis ei saa mõõtetulemusi kasutada tõendina kohtuvälises- ega kohtumenetluses. Nende andmetega arvestamisel rikuks kohtuväline menetleja või kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-71-07, p 7). Väärteoprotokolli piiridest väljumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kui tegemist on juriidilise isiku väärteoasjaga, siis peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi liikme, juhtivtöötaja või (alates 28. juulist 2008 kehtivas karistusseadustiku sõnastuses) pädeva esindaja koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu, mis toob kaasa juriidilise isiku vastutuse. Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (RKKKo nr 3-1-1-84-07, p 8; nr 3-1-1-4-06, p 5 ja nr 3-1-1-9-05, p-d 8 ja 10).

Tööülesannete jaotus (või selle puudumine) juhatuse liikmete vahel on väärteoasja lahendamiseks oluline faktiline asjaolu, mis tuleb märkida teokirjeldusse ja tõendada asja arutamise käigus. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-137-04, p 19.) Karistusõiguses kehtiva individuaalvastutuse põhimõtte järgimiseks on tähtis, et juriidilise isiku vastutuselevõtmisel selgitataks välja isik, kes vastutab konkreetse kohustuse täitmise eest. Selleks võib juhatuse liikme kõrval olla ka muu juhtivtöötaja (alates 28. juulist 2008 kehtivas KarS § 14 sõnastuses võib selleks olla ka äriühingu pädev esindaja).

Karistusõiguses kehtiva individuaalvastutuse põhimõtte järgimiseks on tähtis, et juriidilise isiku vastutuselevõtmisel selgitataks välja isik, kes vastutab konkreetse kohustuse täitmise eest. Selleks võib juhatuse liikme kõrval olla ka muu juhtivtöötaja (alates 28. juulist 2008 kehtivas KarS § 14 sõnastuses võib selleks olla ka äriühingu pädev esindaja). Seega tuleb kindlaks teha ka seda, kuidas olid asjassepuutuvad ülesanded jagatud juhatuse liikmete ja teiste töötajate vahel, mis võimaldab anda hinnangut menetlusalusele isikule etteheidetavale teole. Vastasel juhul oleks juriidilise isiku vastutuse kindlakstegemisel tegevusetusdeliktide puhul alati võimalik viidata sellele, et äriühingu kohustuste täitmise eest vastutab tema juhatus ja sellega ka piirduda.

Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis (RKKKo nr 3-1-1-84-07, RKKKo nr 3-1-1-4-06, RKKKo 3-1-1-9-05).

VÕKS-s on sätestatud muuhulgas paikse saasteallika valdaja konkreetsed kohustused saasteainete leviku vähendamisel, sh parima võimaliku tehnika kasutamise ja seire teostamise kohustus (vt välisõhu kaitse seaduse 4. peatükk). Seadusega saasteallika valdajale pandud kohustuste täitmata jätmisel võib olla tegemist välisõhu kaitse nõuete rikkumisega sõltumata kahjuliku tagajärje saabumisest.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6 koos viidetega varasematele lahenditele). Seega lasub maakohtul kaebemenetluses kohustus hinnata kõiki kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule omistatud väärtegusid

VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sisalduvad kaks erinevat ja teineteist välistavat väärteomenetluse lõpetamise alust. Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel eeldab, et menetlusalusele isikule omistatav tegu on nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline (KarS § 2 lg 2), kuid tema vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu otsustab menetleja väärteomenetluse siiski lõpetada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 6; nr 3-1-1-146-03, p 8). Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub seega menetlusökonoomilistest kaalutlustest, kuid võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo nr 3-1-1-85-04, punktid 15 ja 16). Seega on VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluse lõpetamise alused järgmises loogilises vahekorras. Esmalt tuleb kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku teos on realiseeritud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süülisus, s.o väärteo tunnused. Nendest kasvõi ühe puudumisel tuleb väärteomenetlus obligatoorselt lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alust minna VTMS § 30 lg 1 p 1 juurde sellisel juhul ei ole. Alles siis, kui kohus jõuab veendumusele, et väärteo tunnused isiku käitumises on täidetud, võib kohus asuda vaagima, kas on alust väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt.

Kohtuvälise menetleja loobumine süüdistusest toob kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-94-07, p 8).

Alkoholiseaduse §-s 70 kehtestab vastutuse vaid sellise avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Alkoholijoove ei tingi eraldivõetuna isiku vastutuselevõtmist ka siis, kui ta viibib seejuures tänaval, ühistranspordis või muus avalikus kohas. Omistamaks menetlusalusele isikule AS §-s 70 kirjeldatud väärtegu, tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul seega eraldi põhistada ja tõendada, mil viisil solvas konkreetsel juhul menetlusaluse isiku viibimine alkoholijoobes avalikus kohas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.

KarS §-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu - teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on igasugune optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või ohuolukorraga, näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse tegemine spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt, kuna süüteokoosseisu realiseerituse aspektist on tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist tegu (näiteks õnnetusjuhtumi või õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja väljasõidu vahel.

Politsei teadvalt vale väljakutsega on muuhulgas tegemist siis, kui isik teatab politseile, et toime on pandud õigusrikkumine, teades tegelikult, et seda toimunud ei ole, või esitab õigusrikkumise asjaolusid teadlikult ebaõigesti. Juhul kui isik ei ole teatamise hetkel kindel, kas õigusrikkumine on toimunud või teatab tühisest vahejuhtumist, kuid esitab faktid õigesti, ei ole KarS § 278 süüteokoosseis vale väljakutse tegemise osas täidetud.

Vastavalt KrMS § 148 lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1 sätestatule võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteave peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestisel või joonisel või muul näitlikustaval viisil. Eelöeldu tähendab, et näiteks liiklusõnnetuse skeem või fotod saavad olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendavaks liiklusõnnetuse olustiku talletamise mooduseks. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ei saa aga asendada liiklusõnnetuse akt koos selle osaks oleva liiklusõnnetuse toimumise koha skeemiga (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07, p 9.2).

Kuna kohtuväline menetleja täidab väärteomenetluses süüdistusfunktsiooni, lasub just temal väärteomenetluses tõendamiskoormus. Kooskõlas uurimisprintsiibiga tähendab eelöeldu muu hulgas seda, et kohtuvälise menetleja ametnik peab väärteokahtluse korral tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks ja see kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-4-07, p 9.1).

Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vastavalt VTMS §-le 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millistele konkreetsetele tõenditele ning miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8). Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12 ja nr 3-1-1-18-05, p 6).

KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 6).

Kui kohtul tekivad asja arutamisel kahtlused väärteo tõendatuse osas, peab ta astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad (RKKKo nr 3-1-1-43-07, p 6). Väärteomenetluses on maakohtul asja läbivaatamisel kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel täiendav ülesanne kompenseerida kohtuvälise menetluse teatud menetlejakesksust (tõendid kogub ja otsuse teeb sama kohtuväline menetleja, otsus tehakse kirjalikus menetluses) (vt RKKKo nr 3-1-1-2-08, p 7.3). See põhimõte kehtib seda enam karistuse mõistmisel, kui isik esitab kaitseväite, mis seab kahtluse alla talle lisakaristuse kohaldamise võimalikkuse. Kui kahtluste kõrvaldamiseks on vaja koguda uusi tõendeid, siis tuleb nende uurimiseks korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel. Tõendite kogumiseks võib kohus anda pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. Väärteomenetluse seadustiku § 125 lõike 1 lause 2 kohaselt võib maakohtunik kaebuse arutamise edasi lükata üheks kuuks, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Samuti on kohtul kohtumenetluse käigus võimalik koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt RKKKo nr 3-1-1-43-07, p 6; nr 3-1-1-119-05, p 6 ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1).

Väärteoasja võib lahendada kirjalikus menetluses vaid juhul, kui nimetatud materjalide põhjal on võimalik lahendada kõik VTMS §-s 133 nimetatud küsimused, sh kas karistuse määramine menetlusalusele isikule on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (VTMS § 133 p 7).

Karistusseadustiku § 50 lg 2 kohaselt ei või isikult lisakaristusena võtta ära mootorsõiduki juhtimise õigust juhul, kui ta kasutab mootorsõidukit seoses invaliidsusega, välja arvatud siis, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Mootorsõiduki kasutamine seoses invaliidsusega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit. Seaduse mõttest tulenevalt peab üldjuhul tegemist olema liikumispuudega. Mootorsõiduki kasutamine peab seejuures olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (vt RKKKo nr 3-1-1-91-07, p 7).

Karistusseadustiku § 50 lg-s 2 esitatud tingimuste kontrollimisel peab esmalt tuvastama, kas isikul on tuvastatud puue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses sätestatud puude mõistega ja puude raskusaste sotsiaalministri poolt kehtestatud 8. jaanuari 2002. a määrusega nr 9 "Puude raskusastme määramise ja lisakulude tuvastamise kord, rehabilitatsiooniplaani vorm". Seejärel peab kohus tuvastama, kas isiku jaoks on puudest tingitult hädavajalik mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muuhulgas menetlusaluse isiku puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti isiku töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka isikule kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. Selleks on võimalik kasutada kõiki väärteomenetluses lubatud tõendeid ja VTMS § 31 lg 1 ning KrMS § 61 kohaselt kehtib seejuures tõendite vaba hindamise põhimõte.

Olukorras, kus menetlejal puudub pädevus väärteoasja menetleda tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt RKÜKo nr 3-1-1-86-07, p 27).

Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.

Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega. Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 54¹¹ lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.

Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine. Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.