HALDUSÕIGUSÕigusabi ja õigusteenused

KOHTUMENETLUSÕIGUSKohtukorraldus ja õigusabi

Teksti suurus:

Riigi õigusabi seadus (lühend - RÕS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-2-3-16 PDF Riigikohus 20.01.2017

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)


Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul septembrist 2010 oktoobrini 2011 ja jaanuaris 2012. (p-d 24–26)

Kaitsjatasu põhjendatust hinnates on kaitsja töö mahtu võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (3-1-1-99-11, p 11.2). Sama põhimõte on arvestatav ka olukorras, kus kaitsja on esitanud (suures osas) kattuva sisuga menetlusdokumendid erinevates kriminaalasjades. (p 31)

3-1-2-2-16 PDF Riigikohus 20.01.2017

Kui norm, millele kohtulahend tugineb, tunnistatakse põhiseadusvastaseks, ei anna see siiski mitte alati alust selle kohtulahendi teistmiseks KrMS § 366 p 6 alusel. Eeskätt ei saa teistmise aluseks olla selline põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsus, millega tunnistatakse norm põhiseadusvastaseks (ja kehtetuks) üksnes edasiulatuvalt (ex nunc). Ehkki üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, on otsuse tagasiulatuvat mõju võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11, p 55). Nii tähendab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07, p 20). Samuti võib Riigikohus tunnistada normi põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ex nunc, otsuse jõustumist edasi lükkamata (3-4-1-25-11, p-d 54–55). Ka sellisel juhul ei ole normi põhiseadusvastaseks tunnistamine käsitatav KrMS § 366 p-s 6 nimetatud teistmise alusena. (p 18)

KrMS § 366 p 6 alusel uuendatakse kriminaalmenetlus üksnes ulatuses, milles põhiseadusvastane norm võis kriminaalmenetluse tulemust mõjutada. (p 20)


Määratud kaitsja sõiduauto kasutamise kulu KrMS § 175 lg 1 p-s 4 sätestatud menetluskulu hulka arvamisel tuleb lähtuda määrast 0,08 €/km ka siis, kui riigi õigusabi osutamisega seotud sõidud on tehtud ajavahemikul 2012. a maist septembrini. (p-d 24–26)

3-2-1-40-15 PDF Riigikohus 26.04.2016

Kui otsus jõustuks tervikuna selle kuulutamisest, ei oleks enam võimalik määrata riigi õigusabi tasusid ja kulusid ning riigi õigusabi tasude maksmisel ja kulude hüvitamisel tekiks vastava korra puudumise tõttu ebaselgus. Samuti võib korra puudumine kaasa tuua olukorra, kus õigusabi tasusid hakatakse nõudma lepingulistele esindajatele makstava turuhinna alusel. Selleks, et vältida ebaselgust ajavahemikul, mis kulub pädeval organil põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseks, võib lükata otsuse jõustumise osaliselt edasi. (p 63, 64 ja 66)


Parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule (vt Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. jaanuari 1994. a otsusest asjas nr III-4/A-1/94). (p 53)

Nii nagu seadusandja tohib delegeerida täitevvõimule üksnes seda, mida põhiseaduse kohaselt ei pea tegema tema ise, tohib seadusandja ka normiloomefunktsiooni delegeerimisel põhiseaduses nimetamata organile üle anda üksnes nende küsimuste reguleerimise, mida põhiseaduse kohaselt ei pea otsustama parlament ise või näiteks Vabariigi Valitsus. (p 53)

Tasude ja kulude korras sätestatud ulatuses isikute põhiõiguste piirangute üle otsustamine on niisuguseks oluliseks küsimuseks, mida ei tohi reguleerida advokatuur. Teisisõnu ei ole seadusandja tasude ja kulude korra kehtestamise delegeerimisel advokatuurile järginud olulisuse põhimõtet, mida tuleb mõista printsiibina, mis reserveerib teatud küsimuste otsustamise demokraatlikult enam legitimeeritud riigiorganile, s.o kas seadusandjale enesele või Vabariigi Valitsusele või ministrile (tinglikult: otsese riigivõimu reservatsioon). See printsiip tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest. (vrd Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). (p 54, 57)

Ei saa välistada, et mingitel tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju (p 52).


PSJKS § 3 lg 3 teisest lausest koosmõjus PSJKS § 2 p-ga 1 tuleneb, et põhiseaduslikkuse järelevalve korras vaidlustatud akt peab oma õiguslikult olemuselt olema õigustloov. Kui vaidlustatud akt on sisult haldusakt, ei saa üldkogu selle põhiseaduspärasust kontrollida põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 64) . Kuna tegemist on õigustloova aktiga, on selle põhiseaduspärasuse hindamine PSJKS § 2 p 1 mõttes Riigikohtu pädevuses. (p 27, 32)

Tasude ja kulude kord on konkreetsusastmelt lähedane õigustloovale aktile, puudutades (menetlusseadustike kaudu) abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Kuna õigustloovale aktile omaselt on korra adressaatide ring avatud, pole tegemist üldkorraldusega. (p 29-31)


Asjassepuutuvad on ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-18-07, p 20). Tasude ja kulude korra vaidlusalused punktid on tihedalt seotud nende kehtestamise aluseks oleva volitusnormiga. Seetõttu on sellisel juhul asjassepuutuv ka RÕS § 21 lg 3 osas, mis volitab advokatuuri juhatust kohtuasjas kohaldamisele kuuluvaid norme sätestama. (p 36)

Kui küsimuse all on volitusnormi põhiseaduspärasus ja on alust kahelda selle normi alusel antud korra põhiseadusele vastavuses rohkemas kui ühes konkreetses asjas, saab õiguskorra efektiivse kaitse põhimõttest juhindudes kogu volitusnormi ning selle alusel antud korra formaalset põhiseaduspärasust kontrollida tervikuna. (p 38)

Kuna volitusnormi põhiseaduse vastasuse korral põhiseaduse vastased ka selle alusel antud aktid ning vajadusest vältida potentsiaalseid, käesolevas kohtuasjas lahendatuga sarnaseid vaidlusi formaalselt põhiseadusevastase volitusnormi alusel antud (juba kehtetute) kordade põhiseaduspärasuse üle, tuleb põhiseaduse vastaseks tunnistada ka kõik muud põhiseadusvastase volitusnormi alusel selle kehtimisest saati antud korrad. (p 62)


PS § 104 lg 2 p-s 14 sätestatud erandi sisustamisel ei tohi seda tõlgendada viisil, mis kitsendab liigselt Riigikogu PS §-s 73 sätestatud pädevust otsustada oma aktide vastuvõtmine üldjuhul poolthäälte enamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 46)


Formaalse põhiseaduspärasuse nõude järgi peab põhiõigusi piirav õigustloov akt vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-20-15, p 44). Akt vastab praegusel juhul pädevusnõudele juhul, kui advokatuuri juhatus kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan on põhiseaduse kohaselt pädev andma õigustloovaid akte. (p 40-41)


Riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine ei kuulu riigi põhikorra seisukohast olulisimate riigielu küsimuste hulka. Erinevalt lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmisest, mille tema olulisuse tõttu peab otsustama Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, p-d 72−74), ei ole riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine selliseks küsimuseks, mida peaks reguleerima Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Teisisõnu ei kuulu see olemuslikult PS § 104 lg 2 p 14 reguleerimisalasse. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 45-46)

3-3-4-5-15 PDF Riigikohus 25.11.2015

Riigi õigusabi andmise selleks, et isik saaks pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse, otsustab maakohus. (p 5-6)

3-3-1-64-15 PDF Riigikohus 24.11.2015

Kohtumenetluses tuleb leida mõistlik tasakaal menetluse kiiruse ja õiguste efektiivse kaitsmise muude aspektide vahel. Kohus peab vältima asjade põhjendamatut eraldamist ja liitmist ning toimiku ülekuhjamist materjalidega, mis ei ole vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Võimaluse korral tuleks eelistada kõigi menetluslike küsimuste, sh nõuete menetlusse võtmise või tagastamise, läbi vaatamata jätmise, menetluse lõpetamise, kaebuse muutmise avalduste, lahendamist ühes määruses. Juhul, kui isik esitab samadel asjaoludel ja samal alusel uuesti sama avalduse, võib kohus jätta selle HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata või tähelepanuta.(p 19 ja p 20)


HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja.


Kohus saab menetluse venimist vältida korraldavas määruses nõuete, avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaja määramisega. Pärast tähtaega esitatud menetlusdokumendid saab kohus tagastada (HKMS § 51). Eesmärgipäratute korduvate avalduste või kohtu tagastatud tõendite uuesti esitamisel saab kohus jätta need tähelepanuta ja läbi vaatamata (HKMS § 55 lg 3). Vajaduse korral võib kohus need tagastada ja teha seda pealdisena vormistatud määrusega, kui määruse peale ei saa määruskaebust esitada (HKMS § 178 lg 4). Menetluse sujuvuse ja mõistliku menetlusaja tagamise eesmärgil ei pruugi olla põhjendatud halduskohtus menetluse seiskamine määruskaebuse lahendamise ajaks, eriti kui sellest ei sõltu otseselt asja sisuline lahendamine. Halduskohus saab jätkata menetlust ka siis, kui menetlusosalise esitatud edasikaebus on kõrgema astme kohtu menetluses. Kuna kohtuasja materjalid on kohtutele kättesaadavad ka kohtute infosüsteemi kaudu, ei eelda edasikaebuse lahendamine tingimata kohtutoimiku pidevat viibimist kõrgema astme kohtus. Vajaduse korral saavad kohtud ka toimikut jagada. Riigi õigusabi lõpetamise määruse vaidlustamine ei mõjuta nõuete lubatavuse kontrollimist ja nende menetlusse võtmise otsustamist, sest kuni riigi õigusabi lõpetamise määruse jõustumiseni on õigusabi osutaja kohustatud esindatavat menetlustoimingute tegemisel abistama. (p-d 19-25)


Asja ettevalmistavas staadiumis peaks kohus üldjuhul kõigepealt selgitama, kas kaebus on võimalik võtta menetlusse, ja alles seejärel lahendama muud menetluslikud avaldused. Vältida tuleks kaebuse käiguta jätmist üksnes kaebuse täpsustamise eesmärgil, kui täpsustamine on võimalik eelmenetluses või asja läbivaatamisel. Vältida tuleks ka lõputuid kaebuste täiendamisi ja muutmisi, kui need kaebaja õiguste kaitsmisele kaasa ei aita. (p 24)


Isiku esindaja ei saa põhjendamatult, v.a advokatuuriseaduses ja riigi õigusabi seaduses sätestatud erandite korral, esindaja tahte kohase menetlustoimingu tegemisest keelduda. Kui riigi õigusabi korras määratud esindaja ja esindatava seisukohad lahknevad, peab esindaja juhinduma esmajoones esindatava nõuetest. (p 16) Riigi õigusabi seadusest ei tulene kliendilepingu sõlmimise kohustust advokaadi ja riigi õigusabi saaja vahel. Riigi õigusabi andmise otsustab seaduse alusel kohus (RÕS § 15 lg 1). Määruses määratakse kindlaks kohane riigi õigusabi andmise viis ja riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustus. Esindaja esindusõigus, õigused ja kohustused ei tulene kliendilepingust, vaid seadusest ja selle alusel antud kohtu määrusest.(p 22)


HKMS § 81 lg 2 koostoimes § 111 lg ga 4 ei näe imperatiivselt ette, et kohtul puudub õigus võtta võõrkeelseid dokumente vastu ning esineb kohustus alati nõuda menetlusosaliselt võõrkeelsete dokumentide tõlkimist. Nimetatud normidest tuleneb, et üldjuhul ei anta isikule tõlkimiseks menetlusabi, kui isikul on esindaja. Erandjuhtudel on kohtul siiski võimalik võõrkeelne dokument vastu võtta ja toimikule lisada ning selle tõlkimine omal algatusel korraldada. Selline erandkorras võõrkeelse dokumendi vastuvõtmise ja tõlkimise vajadus võib esineda eelkõige juhul, kui riigi õigusabi korras määratud esindaja keeldub esindatava korraldusest hoolimata ebaseaduslikult isiku õiguste kaitseks vajaliku menetlustoimingu tegemisest.(p 26)

3-3-4-4-15 PDF Riigikohus 05.11.2015

Riigi õigusabi andmise selleks, et isik saaks pöörduda kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse, otsustab maakohus. (p 5-6)

3-2-4-1-15 PDF Riigikohus 28.09.2015
3-1-1-57-15 PDF Riigikohus 17.06.2015

Maakohtu otsusega tutvumine on apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise seisukohalt vajalik, sest otsusega tutvumata ei ole võimalik apellatsiooni esitada. Selleks toiminguks kulunud aja eest tuleb tasu kindlaks määrata. Kohtule on võimalik esitada taotlusi kuni nõupidamistuppa siirdumiseni ja seetõttu pole maakohtu otsusega tutvumise eest võimalik taotleda tasu kindlaksmääramist maakohtult. Järelikult tuleb tasu kindlaksmääramine lahendada apellatsioonimenetluses. (p 10)


KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Järelikult tuleb kohtul olukorras, kus kaitsja toimingud on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendanud, toimingute eest tasu kindlaks määrata. (p 9)


KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 kontrollib kohus riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust. Seejuures määrab kohus advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu. Eelnevast nähtuvalt sõltub riigi õigusabi tasu suurus taotluses märgitud toimingute ja nendeks kulunud aja põhjendatusest. Järelikult tuleb kohtul olukorras, kus kaitsja toimingud on kahtlustatava või süüdistatava kaitsmiseks vajalikud ja nende tegemiseks kulunud aeg põhjendanud, toimingute eest tasu kindlaks määrata. (p 9)

Maakohtu otsusega tutvumine on apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise seisukohalt vajalik, sest otsusega tutvumata ei ole võimalik apellatsiooni esitada. Selleks toiminguks kulunud aja eest tuleb tasu kindlaks määrata. Kohtule on võimalik esitada taotlusi kuni nõupidamistuppa siirdumiseni ja seetõttu pole maakohtu otsusega tutvumise eest võimalik taotleda tasu kindlaksmääramist maakohtult. Järelikult tuleb tasu kindlaksmääramine lahendada apellatsioonimenetluses. (p 10)

3-1-1-26-15 PDF Riigikohus 16.03.2015
3-3-4-2-15 PDF Riigikohus 11.03.2015

Kui taotleja soovib riigi õigusabi tsiviilkohtumenetluses hagiavalduse või halduskohtumenetluses kaebuse koostamiseks, esitab ta taotluse kohtule, kelle pädevusse kuulub hagi või kaebuse läbivaatamine (RÕS § 10 lg 2). Seevastu taotlus saada riigi õigusabi õigusdokumendi koostamiseks või muuks õigusalaseks nõustamiseks või esindamiseks tuleb esitada maakohtule (RÕS § 10 lg 3). Kui maakohtule ei ole taotluses esitatud andmetest selge, millist liiki riigi õigusabi taotleja soovib, on tal õigus jätta taotlus käiguta ja nõuda taotlejalt lisaselgitusi (TsMS § 475 lg 1 p 16, § 477 lg 1, § 3401 lg 1). (p-d 7, 9)

3-2-1-96-14 PDF Riigikohus 29.10.2014

Lapse nime kontinuiteedi põhimõttest tulenevalt on lapse huvides tema senise nime säilitamine ja nime muutmine on põhjendatud vaid üksikutel juhtudel (p 21)

Isegi hooldusõiguse või vastava otsustusõiguse korral ei saa vanem lapse perekonnanime alati oma soovi järgi muuta, sest lapsele perekonnanime andmise ja perekonnanime muutmise võimalused on reguleeritud nimeseaduses (p 22)


Otsustusõiguse küsimust lahendades tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusalust küsimust (lapse perekonnanime muutmist) lapse huvidest lähtudes otsustada (p 20)

Lapse nime muutmiseks ainuotsustusõiguse saamise korral ei saa vanem lapse perekonnanime alati oma soovi järgi muuta, sest lapse perekonnanime muutmise võimalused on reguleeritud nimeseaduses (p 22)

3-3-1-74-13 PDF Riigikohus 17.12.2013

Kaebuse käiguta jätmise määrus on arusaadavam, kui selle resolutsioonis on ära näidatud kaebuse puudused, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja.

Kuigi menetlusabiks on nii riigi õigusabi kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine (HKMS § 110), on määruse resolutsioonis õige selgelt eristada see, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus.


Kaebuse käiguta jätmise määrus on arusaadavam, kui selle resolutsioonis on ära näidatud kaebuse puudused, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja.

Kuigi menetlusabiks on nii riigi õigusabi kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine (HKMS § 110), on määruse resolutsioonis õige selgelt eristada see, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus.


Politsei- ja Piirivalveameti otsus lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise kohta on haldusakt haldusmenetluse seaduse § 51 lg 1 mõttes, mitte menetlustoiming. Tegemist on soodustava haldusaktiga, millega selle adressaadile on antud õigus viibida Eestis kauem, kui tuleneb lahkumisettekirjutusest.


Kuigi menetlusabiks on nii riigi õigusabi kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine (HKMS § 110), on määruse resolutsioonis õige selgelt eristada see, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus.

3-3-1-12-13 PDF Riigikohus 16.04.2013

Riigi õigusabi saamiseks esitatavas taotluses tuleb märkida probleemi kirjeldus, mille lahendamiseks riigi õigusabi taotletakse. Kohus peab riigi õigusabi andmisest keelduma, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Kui soovitakse riigi õigusabi haldusakti vaidlustamiseks, siis hõlmab probleemi kirjeldus ka andmeid haldusakti kohta, mida soovitakse vaidlustada. Kui kohus ei tea, millist haldusakti soovitakse vaidlustada, siis ei saa kohus hinnata, milline on taotleja võimalus kaitsta oma õigusi. Ka õigusteadmisteta isik peab olema suuteline ära näitama need haldusaktid, mille vaidlustamiseks kohtus ta soovib riigi õigusabi.

3-2-1-56-12 PDF Riigikohus 17.05.2012

Juriidilise isiku kui seadusjärgse esindaja esindusõigus ei saa tuleneda taluvusvolitusest TsÜS § 118 lg 2 mõttes. Kui isik on kantud juhatuse liikmena (seaduslik esindaja) registrisse, kehtib registrikanne kolmanda isiku suhtes üldjuhul õigena ning sellise isiku sõlmitud leping registrikandele tugineva kolmanda isikuga on sõlmitud kehtivalt.


Kui maakohtu otsus vaidlustatakse tervikuna (sh kõrvalnõuete osas), moodustavad asja hinna apellatsioonimenetluses TsMS § 137 lg-st 4 tulenevalt põhinõue ja kõrvalnõuded arvestatuna maakohtu otsuse tegemise seisuga (vt ka nt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).


RÕS § 17 lg 1 näeb mh ette võimaluse, et kriminaalmenetluses isikule antud riigi õigusabi säilitatakse ka sellele järgnevas tsiviilkohtumenetluses, kuid seda üksnes juhul, kui tegemist on asja ülekandumisega, st kui isik jätkab muus menetluses sisuliselt samas rollis.

3-1-1-33-12 PDF Riigikohus 27.04.2012

Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p. 8).

Tulenevalt RÕS § 22 lg 7 esimesest lausest kontrollib riigi õigusabi andmise otsustanud kohus, uurimisasutus või prokuratuur advokaadi esitatava taotluse õigsust ja põhjendatust ning määrab advokaadi taotluse alusel kindlaks riigi õigusabi osutamiseks kulutatud põhjendatud aja, riigi õigusabi osutamiseks tehtud põhjendatud toimingud ning riigi õigusabi osutamise eest advokaadile maksmisele kuuluva põhjendatud tasu ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikud hüvitamisele kuuluvad kulud. Eelnevast lähtudes tuleb taotluse saanud menetlejal kontrollida, kas advokaadi poolt taotletud tasu ja kantud kulud on kooskõlas Korras sätestatuga ja põhjendatud. Seejuures puudub menetlejal alus irduda Korra regulatsioonist ja seada kahtluse alla advokatuuri poolt kehtestatud riigi õigusabi tasu maksmise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise süsteem isegi siis, kui menetlejale tundub see mingil põhjusel ebamõistlik. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p.10).

Korra p-s 52 sätestatud advokaadi taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks tuleb menetlejal kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. (Vt 3-1-1-76-10 p.10.1). Menetlejal tuleb ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse (Korra p-d 57 ja 59) põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte. (Vt viidatud määrus p.10.2).

KrMS § 180 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Seega võib kohus jätta riigi kanda ka advokaadi sõidukulud ja seda nii osaliselt kui ka täielikult. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri, millise kaitsja Eesti Advokatuur RÕS § 18 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks igal konkreetsel juhul määrab või millistel alustel see valik toimub. Kaitsja määramine toimub kogu riigi piires kõigile isikutele ühtsetel alustel Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korra järgi. Seega ei riku kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude hüvitamise kord põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust.


Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p. 8).


Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (Vt RKKKm 3-1-1-76-10, p. 8).

KrMS § 180 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. KrMS § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse jätta vajadusel osa menetluskuludest riigi kanda. Seega võib kohus jätta riigi kanda ka advokaadi sõidukulud ja seda nii osaliselt kui ka täielikult. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri, millise kaitsja Eesti Advokatuur RÕS § 18 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmiseks igal konkreetsel juhul määrab või millistel alustel see valik toimub. Kaitsja määramine toimub kogu riigi piires kõigile isikutele ühtsetel alustel Eesti Advokatuuri poolt kehtestatud korra järgi. Seega ei riku kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetluskulude hüvitamise kord põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust.

3-1-1-99-11 PDF Riigikohus 02.12.2011

Kaitsjale makstud tasu hüvitamise eesmärk on vältida õigusriiklikult lubamatut olukorda, kus menetlusalune isik eelistab rahalistel kaalutlustel jätta kasutamata seadusega formaalselt tagatud võimaluse valida endale kaitsja ja taluda võimaliku eksliku süüditunnistamisega kaasnevaid tagajärgi vaid seetõttu, et ei kasutatud kvalifitseeritud õigusabi. Vt ka RKHKo 3-3-1-70-05, p 11.

Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Valitud kaitsja peab koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega esitama kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud.

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes tuleb muu hulgas arvesse võtta õigusteenuse turuhinda.

Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitamist põhjendamatus ulatuses on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Siiski puudub vajadus saata väärteoasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 3 on Riigikohus kassatsiooni läbi vaadates pädev tegema ise uue otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta.

3-4-1-20-11 PDF Riigikohus 04.10.2011
3-1-1-95-10 PDF Riigikohus 30.11.2010

Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Seega ei eelda RÕS § 6 lg 1 taotleja absoluutset varatust ega kõigi võimalike varade realiseerimise kohustust.

Kui varatule isikule, kes süüteomenetluses ei suuda ise oma õigusi kaitsta, riigi õigusabi ei anta, jäetakse ta sisuliselt olukorda, mis ei vasta õigusriigi põhimõttele ega ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklis 6 tagatud ausa kohtumenetluse põhimõttele.

RÕS § 12 lg-st 5 tuleneb tõepoolest, et riigi õigusabi taotlus esitatakse eesti keeles või teatud juhtudel inglise keeles ning et muus keeles kohtule edastatud taotlus tagastatakse. Kriminaalkolleegium märgib, et riigi õigusabi taotluse keelenõue on seatud eelkõige esitatavatest taotlustest arusaadavuse tagamiseks, mitte aga selleks, et raskendada muukeelsete isikute juurdepääsu õigusabile.

3-2-2-8-09 PDF Riigikohus 01.02.2010

TsMS § 704 lg 1 teise lause kohaselt võib põhjusel, et menetlusosaline ei olnud menetluses esindatud, esitada teistmisavalduse kahe kuu jooksul alates päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. TsMS § 702 lg 1 kohaselt saab teista üksnes jõustunud lahendit, seega ei saa tähtaja kulgemine alata enne lahendi jõustumist. Ajaks, millal kostja esitas teistmisavalduse, oli möödunud tähtaeg teistmisavalduse esitamiseks sellele teistmise alusele tuginedes.

Kostja viidatud kriminaalasjas tehti kriminaalmenetluse lõpetamise määrus küll pärast tagaseljaotsust, kuid see asjaolu ei anna samuti alust tagaseljaotsust teista, sest tagaseljaotsuse tegemisel ei hinnata tõendeid ja järelikult ei oleks saadud eelnimetatud määruse tõttu teha teistsugust tagaseljaotsust.

Asjas ei esine ka TsMS § 702 lg 2 p-s 2 sätestatud teistmise alust, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Asjaolu, et kostja on kirjaoskamatu ja tal esineb raske kõnedefekt, ei tähenda, et teda ei oleks menetlusest seaduse kohaselt teavitatud. Kirjaoskamatul isikul on talle kätte toimetatud menetlusdokumentide sisu väljaselgitamiseks võimalik kasutada teiste isikute abi.


Riigi õigusabi seadus ei sätesta, et kui tsiviilkohtumenetluses tehakse kohtulahend riigi õigusabi saanud isiku kahjuks, siis ei mõisteta temalt menetluskulusid välja riigituludesse. Järelikult kohaldub TsMS § 190 lg 5 esimene lause ka juhul, kui kostja oli menetlusabi saamisel TsMS § 180 lg 1 p 1 järgi vabastatud täielikult õigusabikulude kandmisest. Praeguses asjas tuleb kostja TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada riigi õigusabi tasu riigituludesse tasumise kohustusest, kuna kostja on puudega isik, tema sissetulekuks on puudetoetus ning tal ei ole vara ega sääste.

3-1-1-88-09 PDF Riigikohus 26.10.2009

Kokku: 24| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json