Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

TsMS § 356 lg 1 sätestab, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Seega on menetluse peatamiseks alus juhul, kui teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus (vt Riigikohtu 15. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-09, p 13; 4. aprilli 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-07, p 10).

Ringkonnakohus peatas menetluse põhjendamatult. Peatatud asjas tehtav kohtulahend ei sõltu sellest, kas teises tsiviilasjas tunnistatakse nõude loovutamine kehtivaks või mitte. (p 12)

TsMS § 210 lg 1 järgi ei puuduta hagi esitamine ja menetlemine poole õigust võõrandada vaidlusalune ese või loovutada vaidlusalune nõue. TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui nõue loovutatakse menetluse vältel kolmandale isikule, siis on võimalik vaidlus sellele vaatamata lahendada. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõude kuuluvuse üle vaieldakse ning nõue võib kuuluda loovutamise tõttu kolmandale isikule, mitte hagejale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p-d 12, 13; 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 12)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. See tähendab, et kolmanda isiku kui võimaliku uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks praeguses asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise ajal, et nõude üle vaieldakse praeguses menetluses (vt ka Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 14). (p 13)

Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12) TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)

TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)

Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.

Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18) Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)

Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)

Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)

LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.

Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.

LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.

Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.

Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.

Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.

Kui kassatsioonkaebuse esitajal ei ole enam omandiõigust vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatud ehitisele ega kinnistule, siis seetõttu ei otsustaks kohus enam tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Ka TsMS § 210 lg-st 2 ei saa järeldada, et menetlusosalisel oleks alati edasikaebeõigus hoolimata asja võõrandamisest. Samuti ei saa tuletada edasikaebeõigust asja esialgse omaniku jaoks TsMS § 460 lg-st 1. Nimetatud säte reguleerib kohtuotsuse siduvust menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes.

HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 1 p 2 alusel kuulub kohtuotsus tühistamisele eeskätt juhul, kui kohtusse on kutsumata jäänud menetlusosaline. Kui asja lahendus isiku õigusi enam ei mõjuta, siis tema kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik tühistada kaebaja jaoks soodsat kohtuotsust ainuüksi põhjusel, et menetlusse ei olnud kolmanda isikuna kaasatud asja uut omanikku, kes ei olnud selleks ise soovi avaldanud.