Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

TsÜS § 14 lg 2 järgi võib isiku elukoht (TsÜS § 14 lg 1 kohaselt koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab) olla üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamiseks tähtsust. Isegi nt talvel pikemat aega Hispaanias viibimine ei tähenda seega automaatselt Eestis elukoha puudumist, arvestades mh Eestis korteriomandi omamist. Ühel ajal mitmes kohas elukoha omamine tuleb aga täpsemalt välja selgitada tõendite kogumise abil. (p 13)

Kui notar keeldub PärS § 165 lg 2 alusel pärimismenetlust algatamast, kuna pärandaja viimane elukoht ei olnud Eestis, on pärijatel NotS § 41 lg 5 ja TsMS § 475 lg 1 p 15² alusel õigus pöörduda maakohtusse, nõudes ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. (p 10)

Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega, mille seadusandja on määranud lahendamisele hagita menetluses üksnes otstarbekuse põhimõttest lähtuvalt (vt eristamise kohta lähemalt RKTKm nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). (p 11)

NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada pärimismenetluse algatamist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama pärimismenetluse algatamata jätmise otsust. (p 15)

TsMS § 5 lg-s 3 ning TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 väljendub hagita menetlusele omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 13). (p 11)

Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)

Pärandaja viimane elukoht PärS § 165 lg 2 tähenduses tuleb välja selgitada uurimispõhimõtet kohaldades, andes vajadusel pärijatele täiendavate tõendite esitamise tähtaja ning kaaludes TsMS § 229 lg 2 teise lause kohaldamist. (p 12)

Pärandaja viimane elukoht võib TsÜS § 14 lg 2 alusel olla ka üheaegselt mitmes kohas. Igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas (vt RKTKo nr 3-2-1-89-05, p 24), sel juhul on mõlemad kohad elukohad ning ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha tuvastamisel tähtsust. (p 13)

Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).

Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele, samuti hinnata, kas esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse algatamist. PankrS § 171 lg 2 p 4 eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust, samuti võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust.

Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Samuti ei tohi ta varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09, p 14).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lg 1 teise lause järgi tekivad kehtivast esindusest õigused ja kohustused esindatavale, mitte esindajale.

Üldjuhul ei tohiks asja lahendus menetlusliigist oleneda, seda eriti lihtmenetluse asjade puhul (TsMS § 405), kus kohtul on menetlusreeglite kujundamise vabadus märkimisväärselt suur (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10, 11).

Juurdepääsuasjade lahendamisel tuleb TsMS § 198 lg 3 esimese lause ja TsMS § 6182 lg 1 esimese lause kohaselt asja lahendamisse kaasata kõigi kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, omanikud), samuti kinnisasjade asukohajärgne vallavalitsus. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega.

Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones seadusandja otstarbekusest lähtuv otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Sama põhimõte peaks kehtima ka juhul, kui asi, mis tuli lahendada hagimenetluses, lahendati hagita menetluses Et hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline TsMS § 333 lg 1 järgi esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite.

AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks. Juurdepääsu määramist ei välista see, kui kinnisasjale, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, on omanik naaberkinnisasja omaniku juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavana rajatisi, istutanud puid vms. Sellist tegevust saab hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks.

AÕS § 156 lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (vt Riigikohtu 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10).

AÕS § 156 lg-t 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud.