Avaliku teenistuse seadus

Õigusloome võrdsus tähendab, et seadused peavad ka sisuliselt kohtlema kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt Riigikohtu 03.04.2002 otsuse nr 3-4-1-2-02 p-i 17). (p 13)

Avaliku teenistuse seadus eristab isikuid, kes on 65-aastaseks saamise tõttu teenistusest vabastatud, ja isikuid, keda ei ole vaatamata 65-aastaseks saamisele teenistusest vabastatud. Tegemist on analoogilises olukorras olevate isikute gruppide ebavõrdse kohtlemisega. Avaliku teenistuse seaduse § 120 lg-ga 1 ja sellega lahutamatult seotud normidega on riivatud 65-aastaste ja vanemate isikute PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. (p 14) Sellisele üldises avalikku teenistust reguleerivas seaduses sätestatud regulatsioonile, mis võimaldab ühe 65-aastaseks saanud ametniku jätta teenistusse ja teise vabastada, põhjendades vabastamist üksnes isiku vanusega, pole võimalik leida mõistlikku põhjendust. Meelevaldse erineva kohtlemise vältimiseks peavad teenistusest vabastamise motiivid olema läbipaistvad ja kirjeldama tegelikku olukorda. (p 15)

Õigusselguse tagamise eesmärgil tuleb asjassepuutuvaks lugeda ka need sätted, mis on tihedas seoses vaidlustatud normiga ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes. (p 12)

Politseiteenistuse spetsiifikat arvestades saab olenevalt teo toimepanemise asjaoludest politseiametniku väärituks teoks ATS § 84 p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3, ATS § 87, TDVS § 8 ja HMS § 54.

Distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest ei saa põhjendada andmetega politseiametnikule sobimatu käitumise kohta olukorras, kus politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama prefektuur on seisukohal, et politseiametnik võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna. Üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena, kuid ühe ja sama teona ei saa käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.

ATS § 72 lg 1 annab riigiametnikule ettevõtlusega tegelemiseks loa andmise otsustamiseks pädevale asutusele või ametiisikule ulatusliku otsustamisruumi. Nimetatud sättes on ette nähtud väga üldised kriteeriumid selle kohta, et lubatav ettevõtlus ei tohi takistada teenistuskohustuste täitmist ega kahjustada teenistuskoha mainet. Need mõisted on jäetud otsustaja sisustada, samuti ei ole peetud vajalikuks loetleda, milliseid asjaolusid tuleb loa andmise otsustamisel kaaluda. Seetõttu võib ametnikule ettevõtlusega tegelemiseks loa andmisest keeldumisel olla asjakohane seisukoht, et ettevõtlusega tegelemisel lisanduv töökoormus võib ohustada ametniku tervist, sest lisaks eraelulisele aspektile mõjutab ametniku haigestumine ka töökorraldust asutuses ja sellest tulenevalt avalike ülesannete täitmise kiirust, sujuvust ja kvaliteeti. Kui ametniku senise tööpanuse tõttu ei ole alust prognoosida, et ettevõtlusega tegelemine ei kahjusta edaspidist teenistuskohustuste täitmist, ei ole põhjendatud ametiasutuse poolt riski võtmine lubada tegevust, mille mõju võib asutusele pandud ülesannete täitmise seisukohast olla ettearvamatu.

Avaliku teenistuse seaduse koosseisuväliseid ametnikke puudutavast regulatsioonist ei tulene, et koosseisuvälise ametniku teenistussuhte kestus ei tohiks mingil juhul olla kuupäevaliselt kindlaks määratud. Ei saa välistada olukorda, et ülesande täitmise ajaks ametniku teenistusse võtmisel määratakse ka kuupäevaliselt kindlaks teenistustähtaeg. Samuti on võimalik, et ei leita ametnikku kogu ülesande täitmise ajaks ning isik võetakse teenistusse täitma ajutise iseloomuga teenistusülesannet, kuid teenistussuhe ei lõpe mitte ülesande täitmisega, vaid teenistusse võtmisel kindlaksmääratud tähtaja möödudes.

Koosseisuvälise ametniku kuupäevaliselt kindlaksmääratud ajaks teenistusse võtmise õiguspärasuse hindamisel on oluline tähelepanu pöörata ka ametniku enda käitumisele ja tahtele teenistussuhte vormistamisel. Juhul kui ametnik on teenistusse võtmisel selgelt ja korduvalt väljendanud tahet ja nõusolekut teenistussuhte vormistamiseks kuupäevaliselt kindlaksmääratud tähtajaks, siis ta pidi mõistma, et teenistussuhe on ajutise iseloomuga.

ATS § 133 lg 3 sätestab teenistusest vabastamisel distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu vabastamise aja piirangu vaid teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks valitud ametniku teenistusest vabastamisel. Teiste ametnike distsiplinaarsüüteo toimepanemise tõttu teenistusest vabastamisele seadus ajalisi piiranguid ei sätesta. Teistsugusele järeldusele ametniku haiguse ajal distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise õiguspärasusest ei vii ka TDVS § 6 lg 3 ja ATS § 108 koostoimes. TDVS § 6 lg 3 eesmärk on tagada, et distsiplinaarkaristus määrataks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning et tööandja ei minetaks distsiplinaarvõimu teostamise võimalust temast mitteolenevatel asjaoludel, sh töö- või teenistussuhte peatumine töötaja või ametniku ajutise töövõimetus ajaks. Sellest sättest ei tulene asutusele teenistusest vabastamisel täiendavaid piiranguid lisaks ATS §-s 133 sätestatule.

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Kuigi nii politseikooli direktorit kui politseiprefektuuri ajendasid karistust määrama politseiametniku samad teod, ei saa sellest teha järeldust, et karistamisel oleks rikutud PolTS § 43 lg-st 2 ja ATS § 85 lg-st 2 tulenevat korduva karistamise keeldu. Selle põhimõtte järgimisele hinnangut andes tuleb vaadelda, millist eesmärki erinevate kohaldajate määratud karistused teenisid ja millised olid sotsiaalsed huvid, mida karistuse määramisega kaitsta sooviti. Kuna sotsiaalne hüve, mida sooviti kaitsta määrates karistust ATS § 84 p3 ja PolTS § 42 p 3, § 43 lg 1 ja § 44 lg 1 alusel, oli tunduvalt olulisem ja ulatuslikum neist väärtustest, mida on võimalik kaitsta karistust määrates politseikooli sisekorraeeskirja rikkumise eest, ei ole politseikooli kadettide nimekirjast kustutamine distsiplinaarkaristus ATS § 85 lg 2 ja PolTS § 43 lg 2 tähenduses.

Käskkirja vormistamata jätmine täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta ei ole põhjuseks, et jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate teenistusülesannete reaalne täitmine.

Vangistusseaduse § 136² on erinorm ATS § 37 lg 2 suhtes. ATS § 37 lg 2 alusel makstava lisatasu asendamisel VangS § 136² alusel makstava väljateenitud aastate tasuga oli ametniku õiguspärane ootus kaitstud VangS § 167¹ lg-ga 2, mis näeb ette, et kui VangS § 136¹ alusel arvutatav palk on väiksem senisest palgast, säilitatakse ametnikule tema senise palga suurus.

ATS § 169 lg 3 (1. jaanuarist 1996 kuni 1. jaanuarini 2001kehtinud redaktsioonis) eesmärk ei olnud sätestada erandeid ATS §-st 14 ega võimaldada erandlikult võtta teenistusse isikuid, kes kehtestatud kodakondsuse nõudele ei vastanud. ATS § 169 lg-ga 3 sooviti üksnes leevendada Eesti kodanikest ametnike puudust seeläbi, et võimaldati teenistust jätkata juba ametis olevatel Eesti kodakondsuseta isikutel. ATS § 169 lg 3 ei kujutanud endast erinormi ATS § 14 suhtes ega võimaldanud teenistusse võtta isikut, kes ei vasta selles normis sätestatud tingimustele.

ATS § 133 lg 2 eesmärk on tagada selles märgitud isikute kaitse juhtudel, kui teenistusest vabastamine toimub asutuse algatusel, sõltumata isiku tahtest teenistussuhet lõpetada (koondamise, pikaajalise töövõimetuse või tervisliku seisundi mittevastavuse tõttu, atesteerimistulemuste põhjal). ATS § 133 lg 2 on kohaldatav nii mees- kui naisametniku suhtes ning nimetatud sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kas ametnik kasvatab last üksinda. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub selgelt eesmärk kaitsta koondamise situatsioonis võrdselt teenistusest vabastamise eest nii alla kolmeaastast last kasvatavat ema, isa kui ka muud isikut.

ATS § 133 lg-t 2 ei pea kohaldama koostoimes ATS §-ga 52. ATS § 133 lg 2 kaitseb alla kolmeaastast last kasvatavat isikut selles sättes nimetatud alustel teenistusest vabastamise juhtudel. ATS § 52 tagab aga alla kolmeaastast last kasvatava naisametniku muude õiguste laienemise meesametnikule, kes üksinda kasvatab alla kolmeaastast last või alla kolmeaastase lapse eestkostjaks olevale ametnikule.

Isikule on soodne ja sobiv pakkuda sama asukohaga ja sarnaste tööülesannetega ametikohta, millega ei kaasne ka muude töötingimuste (palk, soodustused) muutumist. Sellise ametikoha vastuvõtmine on ka reaalne. Asutusele oleks ülemäära koormav, kui sellise ametikoha olemasolul peaks pakkuma veel ka muid ametikohti, kui need asuvad näiteks teises piirkonnas või kui teenistustingimused (palk, soodustused) neil ametikohtadel oleksid vähem soodsad. Vajadus sellise ametikoha pakkumise järele tõusetub sobivama ametikoha puudumise korral.

ATS § 116 lg 3 eesmärgiks ei ole tagada teenistuskoht ametnikule, kes põhjendusi esitamata ei nõustu varasemaga samaväärsele ametikohale üleviimisega. Suuremate ümberkorralduste ja struktuurimuudatuste käigus ametnikele sobivate ametikohtade leidmine ja pakkumine ei saa muutuda asutuse jaoks sedavõrd koormavaks, et see takistab ümberkorralduste läbiviimist ja pikendab nende kulgu.

Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on asutuse kohustus, ei välista see isiku enda hoolikust ja aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel.

Juhul kui jõustunud kohtuotsusest kriminaalasjas või karistusseaduse sätetest, mille alusel isik süüdi mõistetakse, ei tulene üheselt, et tegemist on tahtlikult toimepandud kuriteoga, ei ole teenistusest vabastamise õigust omava isiku pädevuses ATS § 123 kohaldamisel anda hinnangut süüteokoosseisu subjektiivsele tunnusele ega võtta seisukohta, kas isik on süüdi mõistetud tahtliku või ettevaatamatu teo eest. Sellisel juhul tuleb eeldada, et tegemist pole tahtliku teoga.

ATS § 13 lg-st 1 ja PalS § 1 lg-st 3 tulenevalt laienevad tööseadused, sealhulgas Palgaseadus, ametnikele niivõrd, kuivõrd Avaliku teenistuse seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseaduste või muu seadusega ei sätestata teisiti. Avaliku teenistuse seaduses puudub palga arvutamist ja maksmist puudutav üksikasjalik regulatsioon. ATS § 13 lg 1 ja § 37 lg 4, PalS § 1 lg 3 ja § 34 ning ITVS § 6 lg 3 koostoimest tulenevalt on ka teenistujate palganõuete esitamisel kohaldatav ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud tähtaeg.

Avalike teenistujate palganõuetest lähtuvad vaidlused ei tulene töösuhtest, vaid avalik-õiguslikust teenistussuhtest riigi või kohaliku omavalitsuse üksusega, mistõttu teenistujate vastavad kaebused tuleb HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 ning ATS § 160 lg-st 1 tulenevalt esitada halduskohtusse.

TLS § 107 lg-st 1 tulenevalt võib töötajaga töölepingu pikaajalise töövõimetuse korral lõpetada töövõimetuse ajal. Ravikindlustuse seaduse § 52 lg 3 sätestab, et töövõimetuslehe liigid on haigusleht, sünnitusleht, lapsendamisleht ja hooldusleht. ATS § 119 lg 2 kohaselt võib sama paragrhavi 1. lõike alusel ametniku vabastada ainult haiguslehel oleku ajal. Vaadeldes ATS § 119 esimest ja teist lõiget, tuleb järeldada, et seadusandja ei ole soovinud võrdsustada ametniku haiguslehel olekut muude töövõimetuse juhtudega. Seega ei saa hoolduslehe nimetamata jätmine ATS § 119 lg-s 2 olla vaid ekslik või juhuslik.

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.

Käesoleval juhul juhul ei saa esineda ATS § 84 punktides 1-3 loetletud süütegude ideaalkogumit. Juhul, kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise kahju (ohu) ja sellega diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes ATS § 84 p 3 järgi.

Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3 ettenähtud süütegu. Ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, kuid see ei ole piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust.

TDVS §-s 6 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja jooksul tuleb välja selgitada väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguda tõendid ja formuleerida argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud, sealhulgas jõuda selgusele, kas toimepandud tegu on kvalifitseeritav jämeda rikkumisena. Nende nõuetega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus alles kohtumenetluse käigus esitatakse väited, et osa tegudest, mille toimepanekus ametnikku süüdistatakse, on ka eraldi hinnatavad jämedate rikkumistena. Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus määratakse. Süütegudele õigeaegselt antud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul langetada läbimõeldud otsuse, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte.

Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Vaatamata TDVS § 7 lg-st 3 tulenevale erandlikule võimalusele jätta kirjalik seletus võtmata, on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale isikule õigus olla ära kuulatud. Ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest.

Karistatavalt isikult kirjaliku seletuse mittevõtmist ning muul viisil oma seisukohtade avaldamiseks või tõendite esitamiseks võimaluse mitteandmist tuleb käesoleval juhul pidada oluliseks menetlusveaks, mis võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel. Isiku ärakuulamine olnuks eriti oluline ka seetõttu, et määrati rangeim võimalikest karistustest - teenistusest vabastamine - ning karistuse määramise otsustas kollegiaalne organ, kelle kõik liikmed ei olnud tõenäoliselt ühtviisi informeeritud ametniku töö ja tema poolt väidetavalt toime pandud süütegudega seonduvatest asjaoludest.

Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg.

ATS § 16 punkt 2 ei laiene linnapea või vallavanema valimisele. Omavalitsusteenistust reguleerib KOKS § 54 lg 1 kohaselt avalikku teenistust käsitlev seadus ja Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Avaliku teenistuse seaduse sätted on valdavalt mõeldud reguleerima apoliitiliste ametnike teenistussuhteid, linnapea või vallavanema ametikoht on aga poliitiline ametikoht. Selleks, et kitsendada rahva poolt valitud esindusorgani poliitilist valikut sellise ametikoha täitmisel, peavad olema kaalukamad põhjused kui tavapärasel ametnike teenistusse võtmisel. Konkreetse kandidaadi kõrvaldamine linnapea või vallavanema kandidaatide ringist on tugev sekkumine poliitilisse protsessi ning võib oluliselt pärssida rahvalt mandaadi saanud poliitilise jõu programmiliste seisukohtade realiseerumise võimalusi. Volikogu poolt ametisse nimetamisel ja valimisel, sh linnapea ja vallavanema ametikoha täitmisel on usaldusväärse isiku väljaselgitamiseks Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses ette nähtud poliitiliste meetmete kasutamise võimalus.

Linnapea või vallavanema teenistussuhte iseärasuste tõttu ei teki endisel linnapeal või vallavanemal subjektiivset õigust naasta ametisse, kui kohus on leidnud, et tema ametisse valimise otsus oli õiguspärane.

ATS § 16 p 2 on kohaldatav vaid teenistusse võtmisel, mitte aga teenistussuhte muutmisel. ATS § 4 lg 2 teise lause kohaselt on kohaliku omavalitsusüksusega teenistussuhtes olev isik teenistusvahekorras mitte kohaliku omavalitsuse ametiasutusega, vaid kohaliku omavalitsuse üksuse kui tervikuga. Kuna volikogu esimees on omavalitsusüksusega avalik-õiguslikus teenistussuhtes, siis tema linnapeaks valimisel ei toimu teenistusse võtmist, vaid üksnes muutub tema teenistussuhe.

Teenistusest vabastamise käskkirjas kirjeldatava süüteo kvalifitseerimine teenistuskohustuste jämeda rikkumisena ei pea endaga igal juhul kaasa tooma rangeima karistuse määramist, kuigi seadus seda võimaldab. Teenistusest vabastamine distsiplinaarsüüteo esmakordse toimepaneku korral peab olema karistuse määraja poolt piisavalt motiveeritud. Tulenevalt TDS §-st 8 lg 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse. Muuhulgas tuleb kaalumisel arvestada ka teenistuja varasemat käitumist.