Mõõteseadus

Kaastäideviimisena ei ole käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga.

Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega.

Kuna üks ja sama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-2-3-09, p 6.1).

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).

Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Juhindudes eeltoodust ja KrMS §-st 181 ning § 186 lg-st 1 tuleb see summa jätta riigi kanda (vt RKKKo nr 3-1-1-102-09, p 11).

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-85-08, p 15.1).

Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3¹ p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8).

Alates 1. juulist 2009 on LS § 20 lg 3¹ p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).

Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on lubatud liiklusjärelevalves kasutada üksnes sellist kiirusmõõturit, mis on läbinud metroloogilise kontrolli. Sellise kontrolli läbimisest annavad kiirusemõõturite puhul tunnistust kehtiv tüübikinnitustunnistus ja taatlusmärgis või -märgised. Kehtiv tüübikinnitustunnistus tagab pädeva otsustuse selle kohta, et vaadeldavat tüüpi mõõtevahend vastab õigusaktidega kehtestatud nõuetele ning on kasutatav õiguslikult reguleeritud toimingutes, võimaldades taatluskehtivusaja jooksul saada usaldatavaid mõõtetulemusi, taatlusmärgis aga selle, et pädev taatluslabor on kontrollinud konkreetse mõõtevahendi vastavust kehtestatud nõuetele.

Mõõtevahendi kasutamine võib olla võimalik ka pärast selle tüübikinnitustunnistuse tähtaja lõppemist. Seda aga vaid MõõteS § 11 lg-s 2 märgitud juhul (s.t juhul, kui juba kasutusel olev mõõtevahend esitatakse pärast remonti või uuendamist esmataatlusele), ning seejuures peab kasutatav mõõteseade läbima nõuetekohase taatluse ja selle veapiir reaalses kasutuses peab mahtuma kehtestatud veapiiri raamesse. (RKKKo nr 3-1-1-11-08).

Mõõteseaduse § 7 lg 4 kohaselt on keelatud turule lasta, kasutusele võtta või kasutada metroloogilist kontrolli mitteläbinud mõõtevahendit, mis on kantud sama paragrahvi lg 3 alusel koostatud nimistusse. Mõõteseaduse § 11 lg 1 kohaselt hinnatakse mõõtevahendi taatlemisel, kas turule lastav, kasutusele võetav või kasutatav metroloogilisele kontrollile kuuluv mõõtevahend vastab asjakohases õigusaktis esitatud ja tüübikinnitustunnistuses kindlaksmääratud nõuetele. See kontroll ei tohi kiirusemõõturite korral piirduda üksnes laboritingimustes taatlemisega, vaid peab hõlmama ka hindamist, kas kiirusemõõturi tüübikinnitusest tulenev mõõteviga kasutamisel mahub kehtestatud veapiiri raamesse.

Mõõteseadme kasutamise lubatavus pärast selle tüübikinnitustunnistuse tähtaja lõppemist on MõõteS § 11 lg 2 kohaselt võimalik, kuid seejuures peab kasutatav mõõteseade läbima nõuetekohase taatluse ja selle veapiir reaalses kasutuses peab mahtuma kehtestatud veapiiri raamesse.

Varasemaid õigussuhteid puudutavate ülemineku- ja rakendussätete puudumine tähendab seda, et uus õigusakt jõustub seaduses ettenähtud üldises korras, mõjutades ka õigusakti jõustumise hetkel kestvaid õigussuhteid (vt RKKKo nr 3-1-1-86-05, p 5).

Vastavalt Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega kinnitatud joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra § 15 p-le 2 saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-89-04, p 12.3).

Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud. Mõõtetulemus saab aga jälgitav olla üksnes juhul, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab nõuetekohaseid mõõtevahendeid ja järgib asjakohast mõõtemetoodikat. Mõõtja pädevust hindab MõõteS § 5 lg 5 alusel Eesti Akrediteerimiskeskus.