Jahiseadus (lühend - JahiS)

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja jahiseaduse viidatud sätete süstemaatiline tõlgendamise tulemusena saab jõuda järeldusele, et keeld pidada jahti mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest on üldine ja JahiS § 25 lg-s 3 kirjeldatud olukorrad sellest erandit ei kujuta. JahiS § 25 lg 3 kohaselt ei või maaomanik keelata kinnisasjalt jahisaaduse äraviimist (p 1), jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist (p 2) ega jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks Keskkonnaameti peadirektori kehtestatud korra kohaselt (p 3). Loetletud juhtudel õigustavad maaomaniku õiguste piiramist erinevad eesmärgid, nt liigikaitse või loomade humaanne kohtlemine. Need eesmärgid on aga saavutatavad, kooskõlastades jahipidamisel hoonele lähemale kui 200 meetrit mineku enne maaomanikuga. Üksnes selline kooskõlastamine aitab tõhusalt vältida ohtu kõrvalistele isikutele, omandile ja kodurahule. Seetõttu tuleb jahti ette valmistades ja jahti pidades välistada vajadus minna hoonetele lähemale kui 200 meetrit. Kui aga 200 meetri piiri ületamine osutub mõne JahiS § 25 lg-s 3 loetletud olukorra tõttu vältimatult vajalikuks, tuleb sellest teavitada maaomanikku ning nendel seaduses nimetatud juhtudel ei või maaomanik oma maatükil viibimist keelata. (p 12)

JahiS § 41 lg 1 p-le 2 kohustab tegema suuruluki haavamise korral viivitamatult märke jahiloale. Juhul, kui 24 tunni jooksul haavatud suurulukit ei tabata, siis lõpetatakse JahiS § 41 lg 1 p 2 alusel jahiloa kehtivus märkega, et haavatud ulukit ei leitud. Jahijuhataja on kohustatud korraldama jahti viisil, mis tagab võimaluse veenduda lasu tulemuses ning tegema looma haavamise kohta viivitamatult märke jahiloale. Alles sellise märke järel saab rääkida haavatud suurulukist jahiseaduse tähenduses. Kui jahiloal ei ole märget suuruluki haavamise kohta, siis ei ole ka tegemist JahiS § 25 lg 3 p s 2 kirjeldatud olukorraga. (p 14)