KOHTUMENETLUSÕIGUSTsiviilkohtumenetlus

Teksti suurus:

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-138-14 PDF Riigikohus 17.12.2014

Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13) Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)


Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-14, p 12). (p 13)


Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. (p 14)

3-4-1-56-13 PDF Riigikohus 16.12.2013

Kohus peab järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks. Seega, kohaldades tsiviilasjas TsMS § 689 lõiget 6, oli riigikohtul ex officio kohustus kontrollida selle sätte põhiseaduspärasust samamoodi kui juhul, kui hageja oleks kassatsioonkaebuses esitanud TsMS § 689 lõike 6 põhiseadusvastasuse kohta väite. (p 10)


PS § 24 lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Sellest sättest ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 12) Kassatsioonkaebust menetlusse võttes ei otsustata asja sisuliselt. On võimalik, et asja lahendav koosseis leiab erinevalt menetlusse võtmise otsustajatest, et kassatsioonkaebust ei saa üldse menetleda.TsMS § 682 lõige 1 sätestab, et kohus jätab kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või et kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Kuigi olukord näib menetlusosalise vaatevinklist kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmisel ja kassatsioonimenetluses otsuse resolutsioonina tegemisel sarnane, siis isegi, kui asjas tehakse otsus resolutsioonina, on Riigikohus põhjalikult analüüsinud esitatud kassatsioonkaebusest lähtuvalt vaidlustatud ringkonnakohtu lahendit. (p 11)

3-4-1-23-13 PDF Riigikohus 22.11.2013

TsMS § 131 lõige 1 ringkonnakohtus hagejate riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel ei olnud asjassepuutuv säte. (p 30) Riigilõivu tagastamise taotluses vaidlustatud riigilõiv, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt, oli juba tunnistatud põhiseaduse vastaseks (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. aprilli 2013. aasta otsust asjas nr 3-4-1-31-13). (p 31)

3-4-1-22-13 PDF Riigikohus 02.10.2013

Maakohus, lahendades hageja taotlust tunnistada hagiavalduselt nõutud riigilõiv põhiseadusvastaseks ja tagastada enamtasutud riigilõiv, pidi kontrollima, kas lõiv on põhiseaduspärane (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 14)


Maakohtusse hagiavaldust esitades kasutatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lõikes 1 sätestatud põhiõigust. (p 16) Riigilõiv 7349 eurot 83 senti, mis tuli tasuda hagiavalduselt tsiviilasjas hinnaga 127 823 eurot 30 senti kuni 159 779 eurot 12 senti, ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 18)

3-4-1-25-13 PDF Riigikohus 02.07.2013

Erisus PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigusest nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes õigusakti põhiseadusvastaseks tunnistamist on vahekohtumenetluses põhjendatud vabatahtliku loobumisega õigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (PS § 15 lg 1 esimene lause). (p 6)

3-4-1-16-13 PDF Riigikohus 25.06.2013

Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lõike 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Maakohus pidi kontrollima, kas tasutud riigilõivud on põhiseaduspärased, lahendades hageja taotlust tunnistada vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivud põhiseadusvastaseks ja tagastada nõutud enamtasutud riigilõiv (PS § 15 lõige 2 ja § 152). (p 20)


PSJKS § 9 lõige 1 ei luba kohtul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada enne asja lõplikku otsustamist. Kohus ei saa teha määrust ainuüksi põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse lahendamise kohta. (p 23) Maakohus ei lahendanud riigilõivu tagastamise taotlust, vaid lükkas taotluse lahendamise edasi aega pärast riigilõivuseaduse normide põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus. Määruse põhjendavas osas riigilõivu põhiseaduspärase määra ja enamtasutud riigilõivu summa kohta seisukoha kujundamine ei kujuta endast tasumisele kuuluva riigilõivu määramist ega enamtasutud riigilõivu tagastamise otsustamist. Järelikult on maakohus algatanud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse põhiasja otsustamata. (p 22)

3-4-1-32-12 PDF Riigikohus 11.04.2013

TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja lõiget 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda vaid kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata. (p 20) Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tunnistada kohtu taotlusel kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lõike 2 esimene lause). Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 19)

3-4-1-28-12 PDF Riigikohus 19.02.2013

Hagiavaldust esitades kasutatakse PS § 15 lõikest 1 tulenevat igaühe õigust oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse pöörduda. Õigus saada kohtulikku kaitset hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 23) Kuna PS § 15 lõike 1 esimesest lausest tulenev põhiõigus tõhusale õiguskaitsele on seadusereservatsioonita põhiõigus, saab selle piiramise õigustusena arvestada üksnes teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. (p 25) PS § 15 lõikest 1 tuleneva üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne, ning seejärel sellest, kas legitiimse eesmärgi saavutamiseks toime pandud riive on proportsionaalne. (p 27) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte. (p 28) Menetlusökonoomia on põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muu hulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb ka läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet. (p 29) Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena. (p 30) Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv ei ole vajalik meede ei menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 33) Tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti kohustus tasuda hagiavalduselt 4154 eurot 25 senti riigilõivu ei ole menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 36)

3-2-1-81-12 PDF Riigikohus 18.06.2012

Vt tsiviilasja hinna määramist hüpoteegi kustutamise nõude puhul (TsMS § 126 lg 3 kohaldamine enne 14. juunit 2010 kehtinud sõnastuses) Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22.


Tagatud nõude osalise rahuldamise korral on võimalik AÕS § 349 lg 2 alusel nõuda hüpoteegi kustutamist rahuldatud nõude ulatuses. Hüpoteegi osaline kustutamine seisneb kinnistusraamatusse kantud hüpoteegisumma vähendamises või uue väiksema summaga hüpoteegi sissekandmises. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada tagatud nõude vähenemise ulatust. Otsustamaks selle üle, millise summa ulatuses tuleks hüpoteek nõude osalisel rahuldamisel kustutada, on vaja tuvastada, milline oli hüpoteegiga tagatud nõude esialgne suurus ning millise summa võrra on see nõue vähenenud. Hagejal tuleb tõendada hüpoteegi kustutamise (sh osalise kustutamise) aluseks olevate asjaolude esinemist. AÕS § 349 lg 2 kohaldamisel tuleb arvestada ka hüpoteegiga koormatud kinnisasja väärtust ning hüpoteegi järjekohta kinnistusraamatus.


Nõuete sissenõutavaks lugemine ei mõjuta põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes ning tema puhul ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld. Riigikohus on selgitanud PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 tähendust ja kohaldamist käenduse näitel 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse p-s 41 ja 30. novembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10 tehtud otsuse p-s 13. PankrS § 35 lg 1 p 6 ja § 42 peavad silmas pankrotimenetluse eripära ega kahjusta kolmandast isikust pantijat rohkem kui kahjustaks olukord, mil põhivõlgnik ei oleks pankrotis, kuid tema hüpoteekidega tagatud võlg on tagastamata.

3-2-1-92-12 PDF Riigikohus 18.06.2012

Kui kostja võis kaja esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 p-des 1-3 sätestatud aluste esinemise korral, siis sellisel juhul ei pea tasuma kajalt TsMS §-s 142 sätestatud kautsjonit (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-06, p 10).


Tagaseljaotsuse tegemist sätestavatest õigusnormidest ei tulene nõuet, et tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on ka hageja tagaseljaotsuse taotluse kostjale kättetoimetamine. Küll aga on tagaseljaotsuse tegemise reeglite järgi oluline see, et kostjale on teatatud hagile vastamata jätmise (TsMS § 407 lg 5 p 2) või istungilt puudumise (TsMS § 413 lg 3 p 1) tagajärgedest.


TsMS § 415 lg 1 teise lauses on sätestatud juhtumid, mil kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust. Tagaseljaotsuse tegemisel peab maakohus neid asjaolusid (eelkõige TsMS § 407 lg-tes 1 ja 5 ning § 413 lg-tes 1 ja 3 sätestatut) omal algatusel kontrollima (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 15).

3-2-1-78-12 PDF Riigikohus 13.06.2012

Isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetluse lõppemisega lõpeb ka isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja esindusõigus. Kui isik taotleb seejärel luba toimikuga tutvumiseks ja kohus keeldub isikule toimikuga tutvumiseks luba andmast, tuleb isiku määruskaebuse esitamise tähtaja arvutamisel lähtuda kuupäevast, mil maakohtu määruse sai kätte isik ise, mitte kuupäevast, mil määruskaebuse sai kätte kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikut esindanud kohtu määratud esindaja.

3-2-1-46-12 PDF Riigikohus 13.06.2012

Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks).


Hagejast kaebaja peaks apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel hinna määramiseks ise viivisenõude kaevatava kohtuotsuse tegemise seisuga välja arvutama ja kohus võib temalt seda ka nõuda (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 80-81).


Võlgniku saneerimiskava kinnitamine ei tõenda maksejõuetuse puudumist, vaid loob üksnes eelduse, et sel momendil ei ole võlgnik maksejõuetu. Nimetatud eeldust on võimalik hiljem ümber lükata, tõendades, et võlgnik oli maksejõuetu juba saneerimiskava kinnitamise ajal. SanS § 49 ei piira võlgniku juhatuse liikme võimalust esitada pankrotiavaldus. SanS § 49 lg 1 järgi piiratakse üksnes võlausaldaja, kes on saneerimiskavaga hõlmatud või kelle nõue oli enne saneerimiskava kinnitamist olemas, pankrotiavalduse esitamise õigust saneerimiskava kehtivuse ajal (samas on võlausaldajal õigus taotleda kohtult saneerimiskava tühistamist, kui võlgnik ei täida saneerimiskavaga võetud kohustusi tähtajaks). Maksejõuetusele viitavatest asjaoludest peab saneerimisnõustaja kohe ettevõtjale ja püsiva maksejõuetuse saabumisel ka võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitanud kohtule. Eeltoodud saneerimisnõustaja kohustus ei mõjuta juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikme vastutust pankrotiavalduse esitamata jätmise eest.


ÄS § 309 ei sätesta nõukogu pädevust peatada juhatuse liikme tegevus. Vastasel juhul tekiks ebaselge õiguslik olukord, kus juhatuse liikme õigused ja kohustused jääksid ebamääraseks. Juhatuse ja äriühingu vahelised suhted peavad olema õiguslikult selged. Juhatuse liige ei saa vabaneda oma juhatuse liikme kohustuste täitmisest, tuginedes nõukogu korraldusele, mis on ebaseaduslik.

3-2-1-91-12 PDF Riigikohus 13.06.2012

Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta TsMS § 336 lg-t 4 kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid. Nii näeb TsMS § 335 lg 2 ette, et kohtulahendi peale kaebuse esitamise korral tuleb kaebuse originaal esitada kümne päeva jooksul. TsMS § 335 lg 3 ei tee kaebuse originaali esitamise suhtes sellist erandit, nagu tehakse teiste menetlusdokumentide suhtes viitega TsMS §-le 336, mis hõlmab ka § 336 lg-t 4. Ka TsMS § 637 lg 2 näeb ette, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse siis, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine, muu hulgas pädeva isiku allkirja puudumine kaebusel (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 9). TsMS § 335 lg 2 ei tähenda iseenesest keeldu anda menetlusosalisele tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, kui tema esitatud menetlusdokumendil ei ole allkirja. Puuduste kõrvaldamise määruse tegemise näeb sel juhul ette TsMS § 3401 lg 1, mille kohaselt, kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või kaebus ei vasta vorminõuetele või on esitatud puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Allkirja puudumise korral on tegemist kõrvaldatava puudusega. Kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus, taotlus või kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Tähtaja puuduste kõrvaldamiseks määrab kohus kohe pärast allkirjata kaebuse saamist, kuid saab seda teha ka TsMS § 335 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumisel (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 10).


Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta TsMS § 336 lg-t 4 kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 9).

3-2-1-67-12 PDF Riigikohus 12.06.2012

Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).


Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.


Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).


Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30). Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.


Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.


Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).


Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).


Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).

3-2-1-73-12 PDF Riigikohus 08.06.2012

TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).


Rahasumma määramisel TsMS § 385 järgi tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, millest tuleb lähtuda hagi tagamisel, sh TsMS § 378 lg 4 kohaselt arvestada hagi hinda (vt Riigikohtu 2. veebruari 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-11, p 9).


Keelumärge on kinnisasja omanikule kõige koormavam. Rahalise nõude täitmise tagamiseks piisab kohtuliku hüpoteegi seadmisest nõudesumma ulatuses (vt Riigikohtu 15. aprilli 2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p 11). Kohtul on kooskõlas TsMS § 378 lg-ga 4 õigus rahalise nõude täitmise tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek ka siis, kui hageja on palunud kinnistusraamatusse kanda keelumärge ega ole taotlenud kohtuliku hüpoteegi seadmist (vt Riigikohtu 3. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12). TsMS § 388 lg 2 kohaselt on hüpoteegisummaks tagatava nõude summa. Kohtulik hüpoteek ulatub nii põhinõudele kui ka kõrvalnõudele. Viivisenõude korral tuleb arvestada, et viivise suurus ei pruugi olla hagi tagamise lahendamise ajal lõplikult kindlaks määratud. Sellisel juhul tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. Viidatud määruse kohaselt ulatub kohtulik hüpoteek ka menetluskulude hüvitamise nõudele, mille suurus tuleb samuti kindlaks määrata eelduslikult (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-09, p 12).

3-2-1-60-12 PDF Riigikohus 06.06.2012

Kohtud tuvastasid, et kostja esindaja oli kohtuistungi toimumise ajast teadlik, kuid kohtuistungile ei ilmunud ega teatanud ilmumata jätmise mõjuvast põhjusest. Kohus ei olnud kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungil osalema. Sellises olukorras oli kohtul õigus teha tagaseljaotsus olenemata asjaolust, et kostja oli teavitanud kohut mõjuvast põhjusest, mille tõttu ta ei saanud ise kohtuistungile ilmuda. Selline järeldus on kooskõlas TsMS § 413 lg 3 p-ga 2, § 422 lg-ga 1, samuti TsMS §-ga 217. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei vasta hagile või ei ilmu kohtuistungile (vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15, 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimiseks peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla (õigusakti kohaldamise otsustamine, TsMS § 438 lg 1). Seejuures peab kohus lähtuma sellest, et hageja väited ei vaja tõendamist, kuna seadus loeb need kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1 viimane lause)(vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06 tehtud määruse p-s 14). Asjaolu, et tagaseljaotsus on jäetud nõuetekohaselt õiguslikult põhjendamata, ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ning selle puuduse saab kõrvaldada, märkides õigusliku põhjenduse kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16).


Tagaseljaotsuse tegemisel tuleb eeldusi (mh hagi veenvust), mida kohus peab kontrollima omal algatusel tagaseljaotsuse tegemisel, kohtu omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause). Samuti tuleb tagaseljaotsuse tegemise eeldusi (mh hagi veenvust) kontrollida selle määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest. Tagaseljaotsuse regulatsiooni eesmärk ei ole teha lahend hageja kasuks ainult sellel põhjusel, et kostja ei vasta hagile või ei ilmu kohtuistungile (vt Riigikohtu 14. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-06, p 15, 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16). Asjaolu, et tagaseljaotsus on jäetud nõuetekohaselt õiguslikult põhjendamata, ei too iseenesest kaasa ebaõiget lahendit ning selle puuduse saab kõrvaldada, märkides õigusliku põhjenduse kaja kohta tehtud määruses või kõrgema astme kohtu määruses (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 16).


Vt Riigikohtu 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 17 ja 27. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19).

3-2-1-40-12 PDF Riigikohus 05.06.2012

Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita menetluses. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemise tuvastamise regulatsioon üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. Isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise menetluses pärast isiku surma ei ole ette nähtud võimalust kohaldada esialgset õiguskaitset.


Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita menetluses. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. Isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise menetluses pärast isiku surma ei ole ette nähtud võimalust kohaldada esialgset õiguskaitset.

3-2-1-68-12 PDF Riigikohus 05.06.2012

Lapse hooldusõiguslik vanem võib kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida ning esindada teda seejuures kinkelepingu sõlmimisel ja väärtpaberite vastuvõtmisel. Sellise tehingu tegemiseks ei ole vaja määrata lapsele PKS § 209 alusel erieestkostjat. Lapse hooldusõiguslikul vanemal kui ka kolmandatel isikutel on õigus kanda lapse väärtpaberikontole väärtpabereid kohtu nõusolekuta, kui nende eest ei tasuta lapse rahaga. Kohtu nõusolekut ei ole vaja investeerimislepingu puhul, kui alaealise lapse kontole kantakse väärtpabereid tehingute alusel, kus väärtpaberite ostmiseks kasutatakse kolmanda isiku (sh seadusliku esindaja) raha. Nii võib lapse väärtpaberikonto olla seotud tema esindaja rahakontoga, millel oleva raha eest investeerimisteenuse osutaja väärtpabereid omandab. Samasugune investeerimistegevus on võimalik ka juhul, kui väärtpabereid soetatakse lapsele tema enda kontol oleva raha eest, kuid üksnes juhul, kui kokkulepetest tulenevalt on tagatud, et see raha on lapse kontole kantud kinkena sihtotstarbeliselt väärtpaberite omandamiseks, st majanduslikus mõttes on tegemist väärtpaberite kinkimisega. Väärtpaberite (v.a PKS § 186 lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks (nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks) on vaja kohtu nõusolekut üksnes siis, kui laps omandab väärtpabereid tasu eest, s.o oma raha eest. Kohtu nõusolekut on vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks. Seetõttu, kui soovitakse lapse raha väärtpaberitesse paigutada ja tema nimel investeerimistehinguid teha (sh aeg-ajalt väärtpabereid müüa) on mõistlik taotleda kohtult PKS § 131 lg 4 ja § 188 lg 2 (nende koostoimes) alusel üldist nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks. Kohus peaks investeerimistehingute puhul eelistama üldise nõusoleku andmist. Üldist nõusolekut andes peab kohus olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima, et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või väärtpaberiliikidega.

3-2-1-7-12 PDF Riigikohus 31.05.2012

TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.


Vt Riigikohtu 27. oktoobri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10, p 11. Hagi tagamine, millega keelata garandil teha kostjale garantii alusel väljamakseid kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni võiks olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärgiks on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, on ainult siis, kui hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut. Juhul, kui hageja toetub hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb hagi tagamise korras garantii-järgsete väljamaksete peatamiseks garantiiga tagatavast võlasuhtest tuleneva vaidluse lahendamiseni kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamatajätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (s.h ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha.

3-2-1-64-12 PDF Riigikohus 29.05.2012

Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.


Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.


Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).


Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.

Kokku: 273| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json