Pärimisseadus (lühend - PärS)

Kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest ei tulene, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mille käsutamist saab TMS-i alusel piirata. TMS ei võimalda kinnisasjade käsutuskeeldu kinnistusraamatusse kanda, kui võlgnik ei ole ainuomanik ega kaasomanik, kellele kuuluks kindlaks määratud mõtteline osa kinnisasjadest. Kaaspärijate õigusi reguleerivate sätetega oleks vastuolus, kui pärandvara hulka kuuluvatele üksikutele esemetele saaks sissenõuet pöörata samal viisil nagu kaasomaniku mõttelisele osale. (p 9)

Täitemenetluse raames kinnistusraamatusse märgete tegemise võimalused on TMS-is sõnaselgelt sätestatud. Kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda keelumärkeid, mille sissekandmist ei ole seaduses ette nähtud. (p 10)

Kaaspärijale kuuluva mõttelise osa puhul on tegemist varalise õigusega TMS § 110 jj tähenduses. (p 13)

Kehtiva õiguse järgi puudub võimalus TMS § 54 lg 3 ja § 129 lg 2 järgi muuta nähtavaks pärandvara ühisuse mõttelise osa arestimine. (p 11)

Kaaspärija mõttelisele osale sissenõuet pöörates on kohtutäituril võimalik TMS § 111 alusel arestida võlgnikust kaaspärija nõue teiste kaaspärijate vastu pärandvara jagamiseks. Sellisel juhul on võlgniku suhtes kohustatud kolmandateks isikuteks teised kaaspärijad. Nõue on arestitud, kui arestimisakt on kõigile kaaspärijatele kätte toimetatud (TMS § 114 lg 4). Pärandvara jagamise nõude arestimise puhul on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 järgi muuhulgas õigus esitada hagi teiste kaaspärijate vastu. Pärandvara jagamise hagi tagamiseks on hagejal õigus taotleda hagi tagamise korras keelumärke kandmist kinnistusraamatusse omandi käsutamise keelamiseks või eelmärke sissekandmist, mis tagaks ühisvara jagamise nõuet, st et kinnistusraamatu seisu vaidluse kestel ei muudetaks (ühisvara jagamise nõude kohta vt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-15-12, p 45). Pärast pärandvara jagamist on võimalik sissenõue pöörata juba pärandvara jagamisel võlgnikule määratud esemetele, mh võlgniku kui kinnisasja kaasomaniku mõttelisele osale, kui pärandvara jagamisel jääb mõni kinnisasi kaasomandisse. (p 14)

Kaasomandi sätete kohaldamine pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele ei või minna vastuollu kaaspärija õiguste ja kohustuste kohta sätestatuga. (p 9)

Avaldaja palus väidetava pärijana hagi tagamise korras pärimisasjas keelata notaril pärimistunnistuse, annakusaaja tunnistuse ja sundosa saaja tunnistuse väljastamine kuni vaidluse lõppemiseni välismaal tehtud testamendi kehtivuse üle. Kohtu pädevuses on hagi tagamiseks keelata notaril hagi tagamise avalduses märgitud toimingute tegemine pärandvara hoiumeetmena. PärS § 110 lg 2 p 2 järgi on pärandi hoiumeetmeks muu hulgas tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi tagamise abinõude rakendamine. PärS § 110 lg 1 p 1 järgi saab pärandvara hoiumeetmeid rakendada ka juhul, kui pärija ei ole teada. PärS § 111 lg 4 sätestab, et vaidluse korral, kes on pärija, võib kohus pärandvara hoiumeetmete rakendamise otsustada ka pärimisõiguse tunnistust nõudva isiku taotlusel. Eeltoodut arvestades on avaldaja taotlus käsitatav PärS § 111 lg 4 järgi esitatud taotlusena otsustada pärandvara hoiumeetmena hagi tagamise üle asjas, kus on tekkinud vaidlus selle üle, kes on pärandaja Eestis asuva vara pärijaks. Hagi tagamisel PärS § 110 lg 1 p 1 kohaldamiseks ei pea olema pärandvara kohta algatatud kohtuvaidlust (p-d 13, 14 ja 16).

Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest (PärS § 148 lg 1 teine lause). Eeltoodust tuleneb, et puudutatud isikud võivad juhul, kui hagi ei tagata, võõrandada pärast pärimisõiguse tunnistuse saamist neile pärimisõiguse tunnistuse järgi kuuluva mõttelise osa pärandavara ühisusest (sellisel juhul on kaaspärijatel PärS § 149 järgi ostueesõigus), aga ka pantida või seda muul viisil käsutada. Sellise käsutuse esemeks on mõtteline osa pärandavarast kui kogumist (vara ja sellega seotud õigused ja kohustused) (vt PärS § 148 lg 2 ) (p 15).

Vanema ja lapse sugulussuhe on isikuga lahutamatult seotud ega saa isiku surma korral isiku pärija(te)le üle minna. Seega ei võimalda põlvnemise asjas vaieldav õigussuhe õigusjärglust ning isiku surma korral tuleb põlvnemise tuvastamise asja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada otsust tegemata. Põlvnemise asjas vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust ning isiku surma korral tuleb põlvnemise tuvastamise asja menetlus TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel lõpetada otsust tegemata.

Kohus peab lähtuma TMS § 45 järgse avalduse lahendamisel konkreetse võlgniku isikuga seotud asjaoludest. TMS § 45 alusel avalduse esitamise õigus on lahutamatult seotud avaldaja isikuga. TMS § 45 järgne taotluse esitamise õigus ei lähe üle pärijatele. TMS § 45 kohaldamiseks annavad alust vaid erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole üldjuhul ainuüksi elukoha kaotus, mis reeglina sellise täitemenetlusega kaasneb. Samas ei ole välistatud, et ka elukoha kaotuse korral võidakse täitemenetlus peatada, kui võlgnikul on nt väikesed lapsed, raske haigus, ta on väga kõrges vanuses või esinevad muud sarnased asjaolud ning võlgnik vajab aega uue elukoha leidmiseks. Samas ei saa täitemenetluse peatamine või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks.

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse sundosa pärimist reguleerivaid sätteid tuleb tõlgendada koosmõjus selliselt, et isik päris sundosa ka siis, kui pärandaja ei olnud jätnud seaduse järgi pärima õigustatud töövõimetut ülenejat või alanejat sugulast või abikaasat pärandist täiesti ilma ega vähendanud tema pärandiosa suurust võrreldes seadusjärgse pärandiosa suurusega, kuid annaku täitmise tõttu oleks ta saanud kogu pärandist vähem vara kui seaduses sätestatud sundosa. Samal ajal ei olnud võimalik pärida nii seadusjärgset kui ka sundosaõigusest tulenevat osa. Isik päris üldjuhul seaduse alusel seadusjärgse osa ning kui tal oli õigus sundosale, siis päris ta seaduse järgi pärandaja viimsest tahtest hoolimata vähemalt sundosa. Sundosa pärimise õigus oli PärS § 104 järgi üksnes neil pärandaja ülenejatel ja alanejatel sugulastel ning abikaasal, kelle võimalused oma töövõimetuse tõttu ise ennast elatada olid piiratud ning kes vajasid seetõttu erilist abi (vt Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04). Sundosa pärimiseks pidid PärS §-s 104 sätestatud tingimused olema täidetud pärandaja surma päeval. Sundosa pärimiseks peab sundosa saaja tõendama sundosa pärimise aluseks olevad asjaolud, sh pärija abivajaduse. Sundosaõiguse tuvastamisel tuleb arvestada isikule kuuluvat vara sõltumata omandivormist (ainuomand või ühine omand) ning vara kiire võõrandamise võimalusest. Isiku abivajaduse kindlakstegemiseks on vaja tuvastada, kas isikul oli pärandi avanemise ajal piisavalt vara, mille arvel oma vajadusi rahuldada. See, et sundosa saaja ei avaldanud kohe soovi jagada pärandvara sundosaõiguse alusel, ei võta temalt õigust nõuda sundosa hiljem, kui ta ei ole tingimusteta sundosaõigusest loobunud.

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 144 ja 145 kohaldamise eelduseks on see, et isikud, kes kokkuleppe sõlmivad, on pärijad pärimisseaduse mõttes. Kuna isik ei pärinud pärandaja vara ja vara ei kuulunud PärS § 141 järgi poolte kaasomandisse, ei saanud pooled sõlmida selle jagamiseks pärandvara jagamise kokkulepet PärS § 144 lg 4 mõttes.

Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kuna tehingu eesmärgiks ei olnud mitte korteriomandi võõrandamine, vaid isikule kinnistu väärtusest poole hüvitamine, siis kompromissikokkuleppe lõplikuks eesmärgiks ei olnud kohustada isikut kinnisasja võõrandama.

VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele sellest, et ta leppetrahvi nõuab. Selleks, et selgitada viidatud sätte alusel välja, kas leppetrahvinõudest teatati teisele poolele mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt tuvastada asjaolu, et leppetrahvinõude aluseks olev kohustus on muutunud sissenõutavaks, kas seda on rikutud ja millal leppetrahvinõude esitanud isik rikkumise avastas.