Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Individuaalkaebuse esitamine on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte. (p 8)

Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldakt, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lõike 1 teine lause). Kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasust saab isik vaidlustada selles kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kaebuse menetlusse võtmise üle otsustaval kohtukoosseisul on absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust ka omal algatusel (PS §-d 15 ja 152). (p 9)

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses ei ole ennistada kaebetähtaega väärteomenetluses (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2). (p 11)

Väärteomenetluse seadustiku sätted, mis nõuavad kassatsiooni esitamist advokaadist kaitsja vahendusel (kaitsja- ja advokaadisund), riivavad Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24 lg s 5 sätestatud põhiõigust. Selle kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seaduses sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lõike 5 kaitseala riivab igasugune takistus kõrgema astme kohtu poole pöördumisel (RKÜKo nr 3-2-1-146-15, p 58). Seadusesäte, mis ei luba isikul endal esitada tema kohta tehtud kohtuotsuse peale edasikaebust, vaid kohustab kasutama selleks advokaadist kaitsja vahendust, mõjutab PS § 24 lg 5 kaitseala ebasoodsalt. (p 11)

PS § 24 lg s 5 sätestatud põhiõiguse riive intensiivsus oleneb mh sellest, kui palju on isikul kohtumenetluses kaalul. (p 20)

PS § 24 lg 5 sätestab lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguse, mida võib riivata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Seadusandja on seega pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust piirama. (p 12)

Kaitsja- ja advokaadisund on väärteoasja kassatsioonimenetluses kehtestatud ühelt poolt menetlusaluse isiku kaitseõiguse paremaks tagamiseks ja teisalt menetlusökonoomilistel kaalutlustel kassatsioonimenetluse tõhususe huvides. Mõlemad eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas ja seega käsitatavad legitiimse põhjusena edasikaebeõiguse piiramiseks. Riigikohus on varem märkinud, et kohtusüsteem peab tagama isikute õiguste kaitse ja seetõttu on kohtusüsteemi tõhus toimimine põhiseaduslik väärtus ning legitiimne eesmärk PS § 24 lg s 5 sätestatud põhiõiguse riivamiseks (RKÜKo nr 3-1-1-18-12, p 42 ja RKÜKo nr 3-1-1-45-12, p 33). (p 13)

Kassatsioonimenetluse esemeks saavad olla üksnes õigusküsimused (VTMS § 157, § 158 lg 2 p d 4–6 ja § 175). Advokaadist kaitsja oskab üldjuhul menetlusalusest isikust paremini kohtuasjast üles leida ja kassatsioonis esile tuua need juriidiliselt olulised argumendid, mis võivad anda Riigikohtule aluse kaebust menetleda ja teha isikule soodsa lahendi. See vähendab tõenäosust, et menetlusaluse isiku õigused ja huvid jäävad tema õigusalase asjatundmatuse tõttu tõhusa kaitseta. (p 15)

Menetlusaluse isiku huvides kassatsiooni esitamise õiguse reserveerimine üksnes advokaadist kaitsjale aitab kaasa ka kassatsioonimenetluse tõhususele. Advokaadi kassatsioon vastab suurema tõenäosusega vorminõuetele ja on tähtaegne ning selle sisu on tavaliselt paremini jälgitav kui menetlusaluse isiku enda kirjutatud kaebuse puhul. Seega vähendab advokaadisund eelduslikult näiteks kaebuste käiguta ja läbi vaatamata jätmise määruste hulka. Reegeljuhtumil suudab advokaat kassatsioonis menetlusalusest isikust emotsioonitumalt ja kaalutletumalt keskenduda kohtuasjas olulistele õigusküsimustele. Lisaks tagab advokaadisund väärteoasjades Riigikohtule esitatavate kaebuste ühtse minimaalse kvaliteedistandardi. (p 16)

Kolleegium ei jaga kaebuse esitaja arvamust, et menetlusalune isik, kes vastab VTMS § 20 lg s 1 ja advokatuuriseaduse (AdvS) § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud haridusnõudele, suudab tegutseda kassatsioonimenetluses enda huvides sama tõhusalt nagu advokaadist kaitsja. Selleks, et saada advokaadiks (AdvS § 22 lg 1), ei piisa õigusharidusest, vaid inimesel tuleb täita veel rida tingimusi. Muu hulgas peab ta olema sooritanud advokaadieksami (AdvS § 23 lg 2 ja § 32) või olema sellest enda varasema töökogemuse tõttu vabastatud (AdvS § 26 lg 31) ning olema advokatuuri kutsesobivuskomisjoni hinnangul advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega (AdvS § 23 lg 1 p 5 ja § 26 lg 32 või § 32 lg 4). Advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest võib aukohus (AdvS § 15) määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse (AdvS § 19 lg 1). Advokatuuri kutsesobivuskomisjon (AdvS § 29) saab vajaduse korral hinnata advokaadi kutsesobivust (AdvS § 30 lg 1 p 3). Seega tagab advokaadisund kassatsioonimenetluses menetlusaluste isikute huvides osalejate õigusteadmiste ja ametioskuste kõrgema taseme. Tänu advokaadisunnile on menetlusaluse isiku õigused paremini kaitstud. (p 17)

Advokaadisund vähendab ka ilmselgelt põhjendamatute kassatsioonide hulka, piirates kohtuotsuste vaidlustamist n-ö vaidlustamise enda pärast või näiteks üksnes selleks, et lükata edasi kohtuotsuse jõustumine ja täitmisele pööramine. Kohustus palgata kassatsiooni esitamiseks advokaat või taotleda riigi õigusabi – koos riskiga, et kassatsiooni põhjendamatuse korral jääb kassatsioonimenetluse kulu menetlusaluse isiku kanda – vähendab kassatsiooni esitamise tõenäosust olukorras, kus ka menetlusalune isik ise peab maakohtu otsusest tulenevat õiguste riivet ebaoluliseks või eduvõimalusi väheseks. Teiseks saab advokaadist kaitsja menetlusalusest isikust objektiivsemalt hinnata edasikaebamise mõttekust. Suur hulk perspektiivituid kassatsioone aeglustaks Riigikohtus toimuvate menetluste keskmist kiirust ja vähendaks seega kohtusüsteemi efektiivsust. (p 18)

Vt RKKKo nr 4-24-1678/24. (p 5)

VTMS § 31³ võimaldab tunnistajana üle kuulata teenistuskohustusi täitnud politseiametniku, kui ta ei osale samas kohtumenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Niisuguse keelu peamine eesmärk on vältida olukorda, kus kohtuvälise menetleja esindaja ja tunnistaja rollide kattumise tõttu võiks jääda kogumata asja õige lahendamise seisukohalt tähtis tõend. (Vt nt RKKKo nr 4-18-616/54, p 27.) Ka KrMS § 66 lg 2 kohaldamist puudutava kohtupraktika järgi oli kohtuvälise menetleja ametniku osalemine väärteomenetluses tunnistajana üldjuhul piiratud vaid siis, kui ta oli enne menetlenud sama väärteoasja. (vt RKKKo nr 3-1-1-69-05, p 6.) (p 12)

Väärteomenetluses on mõnikord otstarbekam tõendada tõendamiseseme asjaolusid tunnistaja ütluste, mitte mahukate ja aeganõudvat koostamist eeldavate menetlusdokumentide abil. Kindla tõendiliigi kogumise ja kasutamise valik oleneb lõppastmes väärteoasja tehioludest ning tõendamissituatsiooni eripärast (vt nt RKKKo nr 4-17-5471/19, p 22). Samas ei tähenda aga muud liiki tõendi kasutamine veel iseenesest, et tegemist on menetlusõiguse rikkumise ning tõendite kogumata jätmisest tingitud lüngaga. Hinnata tuleb seda, kas muud liiki tõend annab tõendamiseseme asjaolude kohta samavõrd usaldusväärset teavet. (p 15)

Isegi kui salvestistest ja fotodest ei nähtu, kes, millal ning millistel asjaoludel need tegi, tuleb hinnata, kas VTMS § 31 lg 1¹ p 2 asjaolude tuvastamine on võimalik ka kohtuliku uurimise käigus (vt RKKKo nr 4-16-6493/27, p 11.3). (p 18)

Põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult asjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (vt nt RKKKo nr 1-18-86/128, p 58.) (p 19)

Menetlusõiguse rikkumisena on käsitatav olukord, kus isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid. Otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (Vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12.) (p 21)

Menetluskulu hüvitist ei saa kanda advokaadibüroo pangakontole, kui hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) pole selleks vastavat taotlust esitanud (vt nt RKKKm nr 1-18-5815/397, p 3). (p 25)

VTMS § 120 lg-t 3 tuleb kohaldada kaitseõiguse tagamiseks ka siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega (RKKKo nr 4-22-2959/16, p 8). (p 7)

Kui kohtul tekib vajadus täiendavate tõendite kogumiseks ja väärteoasja kirjalikus menetluses arutamine ei võimalda lahendada kohtuotsuse tegemisel täiel määral VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, tuleb korraldada kohtuistung VTMS § 120 lg 2 alusel (RKKKo nr 4-19-3994/31, p 6). (p 13)

Tuginedes isiku karistamisel tõendile, lahendamata enne kaebuses tõstatatud küsimust sellest, kas menetlusalusel isikul oli võimalik sellega üldse tutvuda, rikub kohus põhjendamiskohustust, mis on käsitatav olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 10)

KarS § 48¹ lg-s 2 sätestatud juhtimise õiguse äravõtmise keeld rakendub siis, kui isik kasutab liiklemiseks mootorsõidukit puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel ja sõiduki kasutamine peab isiku puude tõttu olema vältimatult vajalik (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.1, vt ka RKKKo nr 4-24-1237/24, p 11). Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti inimese töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka inimesele kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 7.2). Kohus peab liikumispuudega isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama. (p-d 11 ja 13)

Kohtul tuleb uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda VTMS § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel, kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 48¹ lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav (RKKKo nr 4-20-2705/20, p 9). (p 13)

Väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis ette nähtud kaebemenetluses reguleerib valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist erinormina VTMS § 23 ja selles osas ei kohaldu kriminaalmenetluse seadustik koosmõjus VTMS § 38 lg-ga 1. (p 6)

Kui maakohus kergendab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel menetlusalusele isikule määratud karistust, kuid ei lõpeta väärteomenetlust, ei ole seaduslikku alust hüvitada menetlusalusele isikule valitud kaitsjale makstud tasu. (p-d 5–7)

KrMS § 180 lg 3 alusel ei saa mõista riigilt süüdistatava kasuks välja hüvitist viimase valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu katteks. KrMS § 180 lg 3 teise lause alusel võib kohus jätta süüdistatavalt välja mõistmata osa riigil tekkinud menetluskulust, mille süüdistatav peaks muidu kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki teiste sätete järgi riigile hüvitama. (p 8)

Olukorras, kus kohus tuvastab, et süütegu on lõpule viidud teadmata päeval mingi pikema ajavahemiku piires, tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes arvutada aegumistähtaja kulgu kõnesoleva perioodi esimesest kuupäevast. Samas on ka tegusid, mille puhul on selge, et nende toimepanemiseks ja lõpuleviimiseks kulub rohkem kui üks päev. Siis tuleb aegumistähtaja kulgemise alguspäeva tuvastamiseks liita süüteo toimepanemise või koosseisulise tagajärje saabumise eeldatav ajakulu kuupäevale, millest algab see laiem ajaline raam, millesse teo lõpuleviimine kohtu arvates mahtus. (p 8)

Asjatundja eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis, vaid asjatundja tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 109¹ lg 3 p 2 kohaselt üle kuulata. Seega ei saa asjatundjale arvamuse koostamise eest makstud tasu lugeda VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes vajalikuks kuluks ega seega ka menetlusalusele isikule hüvitada. (p 14)

Kui pärast väärteoteate kohtuvälisele menetlejale esitamist aga enne väärteomenetluse alustamist on kohtuväline menetleja tekitanud oma tegevusega (tegevusetusega) isikule kahju, siis kuulub selle hüvitamise nõue lahendamisele maakohtus. (p 6)

VTMS § 2 annab võimaluse juhinduda KrMS § 326 lg-st 3 ka väärteomenetluses. (p 10)

Väärteomenetluses saab menetlusalusele isikule riigi õigusabi anda ka siis, kui ei esine VTMS § 19 lg-s 3 märgitud aluseid. Sellisel juhul tuleb analüüsida isiku majanduslikku seisukorda ning tuvastada, ega ei esine riigi õigusabi andmisest keeldumise aluseid (VTMS § 22 lg-d 1 ja 2; riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 ja § 7). VTMS § 19 lg 3 sätestab, millal on väärteoasja kohtumenetluses kaitsja osavõtt kohustuslik. Kui menetlusalune isik neile tingimustele ei vasta, tuleb lähtuda riigi õigusabi seaduses sätestatust, mis annab kohtule kaalutlusõiguse kaitsja määramisel. (p-d 17 ja 19)

Kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhile heidetakse LS § 236 lg 1 järgi ette liiklusõnnetusest politseile teatamise kohustuse täitmata jätmist, peab tegema kindlaks, kas see isik oli teadlik liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui menetlusalune isik ei olnud sellest teadlik, ei saa ka järgneda tema vastutust, sest isikult ei saa nõuda, et ta teataks asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire. (vt RKKKo nr 3-1-1-87-06, p 8) (p 10)

Usalduspõhimõte piirab üksikisiku hoolsuskohustuse määra ka valdkondades, kus tegutsetakse tööjaotuslike põhimõtete alusel. Muu hulgas kehtib see juhtudel, kus kohustused ja ülesanded, mis tavapäraselt lasuvad ühel isikul (nt auto omaniku või vastutava valdaja kohustused), jagunevad ettevõtetes/organisatsioonides töökorraldusest johtuvalt erinevate subjektide vahel. Kui ülesanded ja töökohustused on ettevõttes jaotatud, siis võib enda pädevuse piires tegutseja tugineda arusaamale, et ka teised on enda ülesanded (eelnevalt) korrakohaselt täitnud ning ta ei pea neid reegeljuhtumil üle kontrollima, iseäranis kui on tegu vertikaalse võimusuhtega. Usalduspõhimõttele ei saa tugineda juhul, kui on selged viited ja/või teadmine, mis annavad aluse kahelda, kas teine isik on enda kohustused nõuetekohaselt täitnud (vrdl RKKKo nr 4-17-1195, p 9). (p 10)

Nõutava hoolsuse hindamise juures tuleb võtta arvesse nn usalduspõhimõtet, mille kohaselt võib toimepanija enda käitumise kujundamisel eeldada, et ka teised isikud käituvad õiguspäraselt, sh täidavad vajaliku tähelepanelikkuse ja hoolega neil lasuvaid kohustusi. Teisisõnu piirab usalduspõhimõte üksikisiku hoolsuskohustuse ulatust, ja senises kohtupraktikas on seda liikluskaristusõiguses korduvalt kohaldatud. (p 9)

KarRS § 5 lg 1 keelab registrist kustutatud karistusandmetele tugineda üksnes siis, kui seadus omistab isiku karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks (RKKKm nr 1-15-1446/76). (p 11)

Karistuse mõistmisel karistatuse arvestamine eripreventiivse kaalutlusena ei ole käsitatav karistusandmetele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 lg 1 mõttes. Karistatus ei too vältimatult kaasa raskema karistuse mõistmist ega välista näiteks mõne karistusliigi kohaldamist. Menetlejal tuleb igal üksikjuhul otsustada, kas üldse ja kui, siis mil määral varasemad – nii kehtivad kui ka arhiveeritud – karistusandmed uut karistust mõjutavad. (p 12)

Ehkki üldjuhul on karistust mõistes asjakohane tugineda esmajoones teo toimepanemise ajaks kustumata karistustele, ei ole välistatud võimalus võtta karistatavat iseloomustava teabena arvesse ka selleks ajaks arhiveeritud karistusandmeid. (p 14)

VTMS § 62 lg 4 sõnastuse kohaselt on koopia saamise õigus kõigil isikutel, kellel on õigus väärteotoimikuga tutvuda, mitte üksnes väärteo tõttu kahju saanud isikul ja tema esindajal. (p 17)

Menetlusosalise õiguse menetlusdokumentide ja toimikuga tutvuda sätestavad VTMS § 19 lg 1 p 6, § 69 lg 6 ja § 114 lg 5. Seega laieneb menetlusosalisele ka VTMS § 62 lg 4 järgne õigus saada soovi korral menetlusdokumendi või toimiku koopia. Menetlusosalisel on õigus esitada taotlus väärteotoimikust koopia saamiseks alates VTMS § 69 lg 6 järgse toimikuga tutvumise õiguse tekkimisest, s.o väärteoprotokolli menetlusalusele isikule kätteandmisest. (p 18)

VTMS § 62 lg 4 võimaldab väljastada menetlusdokumendi või väärteotoimiku ka digitaalselt, nt e-toimiku kaudu või e-postiga. (p 19)

Olukorras, kus kaitsja märgib juba tunnistaja ülekuulamise taotluses, et ülekuulatav isik väärteosündmusest midagi ei tea, puudub üldjuhul alus neid ka tunnistajatena üle kuulata. Erandiks sellest reeglist võivad olla eeskätt juhtumid, kus väidetava süüteo asjaolusid mitte tajunud tunnistaja ütluste põhjal võib olla rakendatav välistamismeetod. Samuti võib väärteosündmusest mitte teadvate isikute küsitlemine olla põhjendatud teiste isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. (p 16)

KrMS § 286¹ lg 1 mõttes ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. Väärteomenetluse koormamine hulga kattuvate tõenditega ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (p 17)

KrMS § 286¹ lg 1 mõttes ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. (p 17)

Tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS §-st 15¹ peab kohus tagama väärteomenetluses võimalikult kiire lahendini jõudmise. Väärteoasja menetlus toimub oluliselt kitsamas ajaraamistikus kui kriminaalmenetlus. Väärteo aegumistähtaeg on üldjuhul vaid kaks aastat. See peegeldab mh seadusandja arusaama, et väärteoasju, mis on kriminaalasjadest eelduslikult lihtsamad ja väiksema kaaluga, tuleb kohtus menetleda kiiremini. (p 13)

Ehkki menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus tõendeid esitada (VTMS § 19 lg 1 p 4 ja § 21 lg 1 p 3), siis tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS § 286¹ lg-st 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on süüasjas tähtsust. Nii näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. Väärteomenetluse koormamine hulga kattuvate tõenditega ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (p-d 15 ja 16)

Kohus saab küsitleda tunnistajaid nii süüteo tehiolude kui ka tõendite usaldusväärsuse kohta (VTMS § 99, § 146 lg 1; vt ka RKKKo nr 3-1-1-2-08, p-d 7.1-7.5; RKKKo nr 3-1-1-83-15, p 14). (p 17)

VTMS § 143 lg 1 võimaldab jätta apellatsioonimenetluses väärteoasja arutamise faasi vahele, kui on ilmne, et kohtuliku arutamise tulemuseks oleks igal juhul väärteoasja tagastamine maakohtule. Selle sisustamisel, millisel juhul toob apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine kaasa väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, tuleb lähtuda sarnastest põhimõtetest nagu KrMS § 341 lg 3 kohaldamisel. Isegi juhul, kui ilmneb, et maakohus on rikkunud väärteomenetlusõigust ja seda rikkumist saab pidada VTMS § 150 tähenduses oluliseks, ei tingi see automaatselt väärteoasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teise astme kohtul tuleb VTMS § 143 lg 1 kohaldamiseks täiendavalt hinnata, kas maakohtu viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. (p-d 11 ja 12)

Tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS §-st 15¹ peab kohus tagama väärteomenetluses võimalikult kiire lahendini jõudmise. Väärteoasja menetlus toimub oluliselt kitsamas ajaraamistikus kui kriminaalmenetlus. Väärteoasja saatmine uueks arutamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule peaks olema väärteomenetluses veelgi erandlikum kui kriminaalmenetluses. Seda saab lubatavaks pidada vaid juhul, kui maakohtu vigade kõrvaldamine apellatsioonimenetluses on sisuliselt välistatud. (p 13)

Ringkonnakohtul on võimalik tõendeid koguda, uurida ja hinnata ning vajadusel asuda maakohtust vastupidisele seisukohale. Seejuures saab ta küsitleda tunnistajaid nii süüteo tehiolude kui ka tõendite usaldusväärsuse kohta (VTMS § 99, § 146 lg 1; vt ka RKKKo nr 3-1-1-2-08, p-d 7.1-7.5; RKKKo nr 3-1-1-83-15, p 14). Ehkki menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus tõendeid esitada (VTMS § 19 lg 1 p 4 ja § 21 lg 1 p 3), siis tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS § 286¹ lg-st 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on süüasjas tähtsust. Nii näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. Väärteomenetluse koormamine hulga kattuvate tõenditega ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (p-d 16 ja 17)

Selle sisustamisel, millisel juhul toob apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine lisaks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele kaasa ka väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, tuleb lähtuda sarnastest põhimõtetest nagu KrMS § 341 lg 3 kohaldamisel. Saates kriminaalasja maakohtule uueks menetlemiseks vea tõttu, mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust. Sama põhimõte kehtib ka väärteomenetluses. Isegi juhul, kui ilmneb, et maakohus on rikkunud väärteomenetlusõigust ja seda rikkumist saab pidada oluliseks, tuleb teise astme kohtul VTMS § 143 lg 1 kohaldamiseks täiendavalt hinnata, kas maakohtu viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. (p-d 12, 13 ja 15)

VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. VTMS § 120 lg-s 3 on täiendavalt sätestatud, et kui kohtumenetluse pool on koos kaebusega maakohtule esitanud uue tõendi, mille kohus vastu võtab, võib asja lahendada kirjalikus menetluses vaid siis, kui kohtumenetluse pooled ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist. Kolleegium kordas oma varasemat seisukohta, et ehkki VTMS § 120 lg-s 3 räägitakse otsesõnu üksnes koos kaebusega esitatud uutest tõenditest, tuleb kaitseõiguse tagamiseks osutatud normis märgitut kohaldada ka siis, kui tegemist on kohtuvälise menetleja esitatud või kohtu enda kogutud uute tõenditega. (p-d 7 ja 8)

Kui maakohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse üksnes karistuse osas, ei reguleeri menetlusaluse isiku makstud kaitsjatasu hüvitamist mitte KrMS § 185 lg 1, vaid erinormina VTMS § 23. (p 7)

Kohtupraktikas on õigustatult sedastatud menetlusaluse isiku õigust eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt RKKKo 4-18-6507/42, p 33; 4-17-5471/47, p 36). Selline õige lahendamise eeldus ei kohaldu samaväärselt kohtuvälise menetleja otsusele. (p 9)

VTMS § 123 lg-st 2 tulenevalt peab kohtuvälise menetleja järel väärteoasja arutama asuv maakohus lahendama asja algusest peale ja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata kaebuse piiridest (viimati RKKKo 4-17-5471/47, p 11). Seetõttu ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (RKKKo 3-1-1-2-16, p 9). (p 9)

VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjus tõlgendatakse väärteomenetluses kõrvaldamata kahtlus, sh väärteo toimepanemise ajaga seoses, menetlusaluse isiku kasuks. VTMS § 29 lg-st 3 järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. Kui väärteo toimepanemisest on möödunud kaks aastat, kolme aasta erand ei kohaldu ja väärteo aegumine pole vahepeal peatunud, tuleb väärteomenetlus aegumise tõttu lõpetada. (p-d 6–8)

Juhul, kui keskkonnatasu deklaratsioonis (KeTS § 33³) esitatakse valeandmeid saastetasu (KeTS § 3 lg 6 ning § 14 jj) maksmise kohustuse alusetuks vähendamiseks, võib selline tegu olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest olla karistatav kelmuse (KarS § 209 või 218) või selle katsena (KarS § 25). Subsidiaarsuspõhimõte välistab KarS § 280 lg-te 2 ja 4 kohaldamise, kuna saastetasu maksmise kohustuse vältimisega taotletakse varalist kasu ja riik saab saastetasust ilma jäädes varalist kahju. Kuna keskkonnatasu deklaratsioon esitatakse Keskkonnaametile, kes ei ole maksuhaldur (MKS § 5), ja kuna saastetasu ise pole maks (MKS § 3 lg 2), siis ei kohaldu kõnesoleval juhul ka KarS § 389¹ ega MKS § 153¹ (vt ka RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 17). (p 25)

Vt RKKKm nr 1-20-79/9, p 26 ja RKKKm nr 1-21-1591/11, p 17. (p 26)

Vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 9, RKKKo nr 3-1-1-129-13, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29. (p 27)

Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei tunne enam nn kriminaalasja algatamise staadiumi (vrd kriminaalmenetluse koodeksi enne 1. juulit 2000 kehtinud redaktsiooni § 93 lg 3). KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga. Kuriteoteate (KrMS § 195) alusel kriminaalmenetluse alustamisel või alustamata jätmisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid (KrMS § 198 lg 1¹), ei tohi ta panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Iseäranis taunitav on see, kui menetleja nõuab kriminaalmenetluse alustamiseks kuriteoteate esitajalt sellist tõendusteavet, mis on kolmanda isiku valduses ja mida on tõenäoline saada vaid riiklikku sunnivõimu kasutades. (p 28)

Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud eeskätt siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele; see tegu oleks kuriteona aegunud või kui teo uurimist takistaksid muud KrMS § 199 lg-s 1 või 2 ette nähtud asjaolud. Eelmärgitu ei välista siiski võimalust võtta kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel arvesse ka tõendite kogumise väljavaateid (vt ka RKKKm nr 1-20-79/9, p 31). Jättes kriminaalmenetluse alustamata tõendite kogumise võimatuse tõttu, ei tohi menetleja toimida aga meelevaldselt ega kasutada viidet tõendusteabe puudulikkusele pelgalt ettekäändena legaliteedipõhimõtte järgimata jätmiseks. (p 29)

Kuna VTMS § 29 lg 1 p 4 ja § 61 lg 1 peamine eesmärk on tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata riigi kohustus toimetada kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetlust, kehtib põhimõte in dubio pro duriore ka nende sätete kohaldamisel. Seda ka siis, kui sama teo kohta on varem kriminaalmenetluse alustamisest keeldutud või see menetlus on lõpetatud, ent väärteomenetluses ilmnevad asjaolud, mis viitavad ikkagi kuriteo tunnustele. Samas ei saa VTMS § 29 lg 1 p 4 sama seadustiku § 132 p-s 2 väljenduva reformatio in peius-keelu tõttu kohaldada väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis ette nähtud kaebemenetluses (RKKKo nr 3-1-1-51-09, p 13). (p 30)

Vt RKKKo nr 3-1-1-88-16, p 8. (p 7)

Vt RKKKo nr 3-1-1-90-14, p 48. (p 11)

Vt RKKKo nr 4-19-1132/31, p-d 11 ja 12. (p 12)

Karistusregistri kanded on deklaratiivsed, mitte aga õigust loovad ehk konstitutiivsed. See tähendab muu hulgas, et olukorras, kus karistusregistri vastutav töötleja on jätnud täitmata enda kohustuse karistusandmed seaduses sätestatud tähtaja möödumisel registrist kustutada, ei saa registrist ekslikult kustutamata andmetele õiguslikku tähendust omistada. Kohtul tuleb ka endal kontrollida, kas pole ilmselget põhjust kahelda registriandmete õigsuses. (p-d 8-9)

Kui karistusregistrist on kustutamata rahatrahv, mille kohaldamise kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödas üle nelja aasta, annab see põhjendatud aluse kahelda, kas karistus võib olla KarRS § 24 lg 1 p 11 järgi kustunud. Sellises olukorras on ennekõike kohtuvälise menetleja ülesanne tõendada neid asjaolusid, mille tõttu on karistus veel kehtiv (nt rahatrahvi osastamine (VTMS § 57 lg 1 p 12 ja § 74 lg 1 p 13), täitmisele pööramise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 2 p-d 3 ja 4) või täitemenetluse läbiviimise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 4)). (p 11)

Kui maakohus põhjendatud aluse korral karistusregistri andmete kehtivust ei kontrollinud, vaid tugines karistust mõistes tõsikindlalt tuvastamata asjaolule, et menetlusalusel isikul on kümme kehtivat väärteokaristust, siis see on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 12)