Liikluskindlustuse seadus (lühend - LKindlS)

Kriminaalmenetluses võib kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel tugineda ka asjaoludele, mida süüdistuse sisu otseselt ei hõlma ja millele ta ei rajanud süüdimõistvat otsust. (p 30)

Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises. Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. (p 31)

Nõue, et mittevaralise kahju hüvitised peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema sarnastel asjaoludel võrreldavad, ei tähenda seda, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused on küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. Seejuures tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel on n-ö võrreldavusargument seda kaalukam, mida rohkem on kohtud varem sarnastel asjaoludel hüvitisi välja mõistnud ja mida ühtlasem ning värskem on võrdluseks kasutatav kohtupraktika. Järeldused varasemas kohtupraktikas väljamõistetud hüvitiste suuruse kohta peavad rajanema piisavalt esinduslikul kohtulahendite valimil. Isegi kui mingit tüüpi juhtumite puhul on mittevaralise kahju hüvitiste suuruse kohta välja kujunenud ühtlane ja ajakohane praktika, võib kohus viimasest kõrvale kalduda, kui ta esitab selleks konkreetse juhtumi faktoloogiast lähtuvad asjakohased ja veenvad põhjendused. (p-d 32-35 ja 43)

LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks (vt ka RKTKo nr 3-2-1-54-07, p 13). Sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 134 lg-te 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lg-te 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lg-s 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt. (p 46)

Olukorras, kus süüdistatav ja tsiviilkostja saavad mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja. (p 52)

Kui liikluskindlustusandja vaidleb sõiduki parandamiseks minevate kannatanu taotletud kulude vajalikkusele vastu, tuleb tal tõendada, et tema pakutava remondiettevõtja tehtavad remonttööd asetavad kahjustatud isiku olukorda, mis on maksimaalselt lähedane olukorrale, milles kahjustatud isik oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1), s.o kindlustusjuhtumieelsesse olukorda (LKindlS § 26 lg 2 kolmas lause). Selline tõendamiskoormis tuleneb muuhulgas LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt on kahjustatud isikul sõiduki kahjustamise korral õigus valida talle sobiv sõiduki taastusremonti tegev remondiettevõtja. (p 12)

Kuigi kahjustatud isik ei tohi kuritarvitada enda LKindlS § 26 lg 2 esimesest lausest tulenevat õigust valida talle sobiv remondiettevõtja ja kindlustusandja hüvitamiskohustus piirdub mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks, saab eeldada, et kahjustatud isik on valinud sellise remondiettevõtja, mille tehtavad remonttööd tagavad temale kuuluva sõiduki väärtuse taastamise võimalikult suurimas ulatuses. (p 12)

VÕS § 132 lg 3 esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Asi tuleb parandada mõistlikel tingimustel, st kahjustatud isik peab võimaluse korral valima soodsaima võimaluse. Kui kahjustatud isik laseb teha tarbetult kalli remondi, rikub ta VÕS § 139 lg-s 2 toodud kahju vähendamise kohustust, mis toob kaasa tema kahjuhüvitise vastava vähendamise (vt RKTKo nr 3-2-1-124-11, p 16). (p-d 10 ja 16)

Kahjustatud isik ei pea VÕS § 132 lg 3 esimese lause alusel nõuet esitades siiski alati võtma aluseks kõige odavama remondivõimaluse, sest kahju hüvitamise eesmärgist (VÕS § 127 lg 1 ja § 132 lg 3 esimene lause) lähtudes peab remont tagama kahjustatud asja kahjustamise eelse väärtuse maksimaalse taastamise. Eeltoodu kehtib ka LKindlS § 26 kohaldamisel. (p 17)

Sotsiaalkindlustusameti tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete (andmed makstud puudetoetuse kohta) automatiseeritud töötlemisel (e-posti teel kindlustusandjale andmete edastamine) on IKÜM kohaldamisalas (IKÜM art-d 2 ja 3, vrd RKHKo nr 3-19-1207/21, p 14; EKo nr C-439/19 Latvijas Republikas Saeima, p‑d 66-67). (p 17)

Asja lahendamisel ei ole määravat tähtsust küsimusel, kas andmed puudetoetuse maksmise kohta on n-ö tavalised isikuandmed või terviseandmed IKÜM art 4 p 15 mõttes, st eriliiki isikuandmed (vt ka IKÜM põhjendus 35; vrd ka EKo asjas C-184/20 Vyriausioji tarnybinės etikos komisija, p-d 117-128). Isikuandmete liigitamine terviseandmeteks kui eriliiki isikuandmeteks tagab IKÜM kohaselt nende kõrgema kaitsetaseme. Samas tuleb nii tavalisi kui ka eriliiki isikuandmeid töödelda õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas ning järgides isikuandmete töötlemise põhimõtteid. (p 22)

Kaebajal ei ole SKA õigusvastase tegevuse tulemusel mittevaralist kahju tekkinud. Kindlustusandja ei saanud lisateavet kaebaja tervisliku seisundi vms kohta. Usutav on, et õigusvaidlus tekitas kaebajas stressi, nördimust, ebakindlust jm sarnaseid üleelamisi. Sedalaadi ebameeldivused ei ole siiski iseenesest käsitatavad mittevaralise kahjuna. Vastasel korral peaks mistahes õigusvaidlusega, mille inimene põhjendatult algatab, kaasnema suurem või väiksem rahaline hüvitis. Kehtiv õigus selleks alust ei anna. Mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Praegusel juhul ei ole kaebaja selliseid asjaolusid esile toonud. Kaebaja hingelised üleelamised SKA õigusvastase tegevuse tagajärjel ei ületa lävendit, mida saab lugeda mittevaraliseks kahjuks VÕS § 128 lg 5 mõttes. (p-d 30–30.5)

SKA kui vastutava töötleja tegevus kaebaja kui andmesubjekti isikuandmete automatiseeritud töötlemisel on isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisalas. (p 17) SKA-l oli põhimõtteliselt õiguslik alus kaebaja isikuandmete, sh eriliiki isikuandmete kindlustusandjale edastamiseks ning kindlustusandjal nende töötlemiseks. Asjakohased normid nähtuvad nii IKÜM-st kui ka KindlTS-st. (p 23) Minimaalsuse põhimõttest tulenevalt peab konkreetsete isikuandmete töötlemine olema ka „vajalik“ kõnealuses aluses sätestatud eesmärgil töötlemiseks. (p 24) SKA edastas kaebaja puudetoetuse andmed kindlustusandjale õigusvastaselt, sest need andmed ei olnud IKÜM art 5 lg 1 p c ning KindlTS §-de 218 ja 219 mõttes „vajalikud“ kindlustusandja kohustuse ulatuse määramiseks. Kindlustusandja ei võinud puudetoetust töövõimetushüvitisest maha arvata. (p 26)

Andmesubjekti nõusolek on üheks õiguslikuks aluseks tema isikuandmete töötlemiseks (IKÜM art 6 lg 1 p a, art 9 lg 2 p a). Iseenesest võib ka enne IKÜM jõustumist antud nõusolek isikuandmete töötlemiseks olla kehtiv IKÜM jõustumise järel, kuid seda juhul, kui nõusolek vastab IKÜM-s sätestatule (vt IKÜM põhjendus 171). Nii eeldavad IKÜM art 4 p 11 ja art 7, et nõusolek vastaks kindlatele rangetele tingimustele (vabatahtlik, tehtud teadliku valikuna jne), kusjuures nõusoleku võib igal ajal tagasi võtta (art 7 lg 2 esimene lause, vt ka art 7 lg 4 nõusoleku eeldust lepingu täitmise tingimusena, IKÜM art 9 lg 2 p 1 nõusolek peab olema antud „selgesõnaliselt“ ühel või mitmel konkreetsel eesmärgil töötlemiseks). (p 27.1) Kaebaja oli andnud nõusoleku kindlustushüvitise taotlemiseks üksnes ravimi soetamise kulude hüvitamiseks, mitte muude hüvitiste taotlemiseks. Õiguslik alus, millele töötleja isikuandmete töötlemisel tugineb, ei või olla andmesubjekti eksitav ega tema jaoks üllatuslik. (p 27.3)

Puudetoetust ei võinud LKindlS v.r § 30 lg 4 alusel makstavast töövõimetushüvitisest maha arvata, sest puudetoetus ei ole mõeldud sissetuleku kaotusest tingitud asendussissetulekuna. (p-d 25–26.2)

Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus. (p 19) Kuna SKA kui vastustaja tegevus oli õigusvastane, tuleb IKÜM art-st 82 ning RVastS § dest 7 ja 9 tulenevalt järgmiseks analüüsida kahjunõude ülejäänud eelduste täidetust. Kahju mõistet tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvestades tõlgendada laialt ja sellisel viisil, mis kajastab täielikult IKÜM eesmärke. Kuna IKÜM ei defineeri kahju, võtab kolleegium arvesse ka RVastS §-des 7 ja 9 sätestatut. (p 28) SKA ei põhjustanud puudetoetuse andmete edastamisega kaebajale varalist kahju. Kuna kindlustusandja ei võinud töövõimetushüvitisest puudetoetust maha arvata, võib kaebajal olla kindlustusandja vastu nõudeõigus töövõimetushüvitise saamiseks hüvitisest maha arvatud puudetoetuse osas. (p-d 29–29.2)

Kindlustusjuhtum eeldab LKindlS § 8 lg 1 kohaselt, et lisaks kahju tekitamisele on täidetud järgmised tingimused: · kahju on tekitatud sõidukiga, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus; · kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning tekitatud kahju vahel; · kahju on põhjustatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liiklemiseks kasutataval alal. (p 11)

Traktor on käsitatav sõidukina, mille suhtes kehtib kindlustuskohustus LKindlS § 4 p 1 ja § 8 lg 1 p 1 mõttes. Seega võib ka kahju tekitamine traktoriga olla käsitatav kindlustusjuhtumina. (p 14)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades tuleb LKindlS § 8 lg 1 p 2 tõlgendada selliselt, et sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk saab realiseeruda ka olukorras, mil traktoriga tagurdatakse läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit. Kui kahju põhjustanud traktor tagurdas otsa teisele, seisvale traktorile, realiseerus sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mis tulenes sellest, et tagurdamisel oli traktorijuhil nähtavus piiratud. (p 17)

Euroopa Kohtu praktikat arvestades on põhjendatud tõlgendada LKindlS § 8 lg 1 p 3 selliselt, et põld on asjaomases kontekstis liiklemiseks tavapäraselt kasutatav ala. Õnnetuse toimumine põllul ei välista seda, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Kuigi põld ei pruugi olla tavaarusaama järgi liikluseks kasutatav ala, tuleb arvestada sellega, et kohustuslik liikluskindlustuskaitse laieneb Euroopa Kohtu praktika kohaselt mistahes maastikele, millel sõidukit kasutatakse, sh liikluseks ebasobivale teele või alale. Kuna traktor on käsitatav sõidukina direktiivi art 1 p 1 mõttes ning põld on traktorite jaoks liikluseks tavapäraselt kasutatav ala, oleks direktiivi eesmärgiga vastuolus tõlgendus, mille järgi ei saaks kahju tekitamist põllul käsitada kindlustusjuhtumina. (p 19)

Asjaolu, et põld vm maastik võib oma omadustelt olla liiklemiseks ebasobiv nt tavalisele sõiduautole ning seal saavad liikuda eeskätt selleks kohandatud sõidukid (nt põllutöömasinad), ei tähenda, et selline ala oleks viidatud sätte tähenduses avalikule liiklusele suletud LKindlS § 8 lg 2 p 4 mõttes. (p 20)

Kuigi kahju põhjustanud traktorijuht täitis iseenesest põllul läga laadides tööandja ülesandeid, ei tekkinud kahju töösooritusele ehk läga laadimisele iseloomuliku riski realiseerumisel. Kahju tekkis, sest traktoriga tagurdati vastu teist, seisvat traktorit ning tagurdamisel oli nähtavus piiratud. Kuna tagurdamisel realiseerub sõiduki liikluses käitamisele iseloomulik risk LKindlS § 8 lg 1 p 2 mõttes, mitte töösooritusele iseloomulik risk, ei ole põhjendatud käsitada tagurdamise käigus tekkinud kahju vahetu töösoorituse käigus tekkinud kahjuna. Olukord, kus kahju põhjustanud traktor tagurdas läga laadimise käigus vastu teist, seisvat traktorit, käsitatav kindlustusjuhtumina LKindlS § 8 mõttes. (p-d 21 ja 22)

Kindlustusjuhtumi toimumise korral võib kahjustatud isik esitada LKindlS § 23 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees mõnel LKindlS § 23 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alusel.

Kindlustatud isik on LKindlS § 12 kohaselt sõiduki valdaja. Sõiduki valdaja on muu hulgas sõidukit juhtinud füüsiline isik. Tuleb arvestada, et valdaja mõiste LKindlS tähenduses on laiem kui asjaõigusseaduses (AÕS). LKindlS mõttes saab valdajaks lugeda nii isikut, kes vastab AÕS §-s 33 sätestatud valdaja tunnustele, kui ka isikut, kellel on sõiduki üle tegelik võim, sõltumata sellest, kas see võim kvalifitseerub valduseks AÕS mõttes (RKTKo nr 3-2-1-55-06, p 12; RKTKo nr 3-2-1-48-06, p 11) (p-d 23 ja 24).

Kahjustatud isik on isik, kellele on kindlustusjuhtumi toimumise tõttu tekkinud kahju. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et liisingusuhte puhul saab kahjustatud isikutena LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 mõttes käsitada nii kahjustatud sõiduki omanikku kui ka liisinguvõtjat (RKTKo nr 2-16-3600/32, p 12.3). (p 25)

TsÜS § 132 lg 1 või VÕS § 1054 lg 1 ei välista kahju põhjustanud isiku enda deliktilist solidaarvastutust kannatanu ees (vt RKTKo nr 3-2-1-53-12, p 12). (p 30)

Iseendale tekitatud kahjuna LKindlS § 33 p 7 mõttes ei ole põhjendatud käsitada kahju, mis tekkis mitme sõiduki liikluses osalemise riski realiseerumisel. Seda isegi juhul, kui neil sõidukitel oli sama omanik või kui need sõidukid olid ühe isiku, sh liisinguvõtja, valduses. (p 32)

LKindlS § 33 p 8 kohaselt on välistatud eelkõige sellise kahju hüvitamine, mis tekkis kahju põhjustanud sõidukile. (p 33)

Hinnangu aluseks, kas isik on lahkunud kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaselt, tuleb võtta sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsed kohustused. Liiklusõnnetuse toimumise korral sätestab sõidukijuhi käitumisjuhised ja kohustused LS § 169 ning seda sõltumata liiklusõnnetuse tagajärgedest. Juhul kui sõidukijuht lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt temal lasuvaid liiklusõnnetuse järgseid kohustusi rikkudes, saab teda üldjuhul pidada kindlustusjuhtumi toimumise kohalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes õigusvastaselt lahkunuks. (p 11)

Kui sõidukijuhile etteheidetav käitumine seisneb liiklusseaduses sätestatud normide rikkumises ja vastab ühtlasi mõnele süüteokoosseisule, ei saa süülisuse hindamisel juhinduda VÕS sätetest. (p 13)

LKindlS § 53 lg 1 p-s 2 sätestatud sõidukijuhi süüd tuleb sisustada selliselt, et sõidukijuht on käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo koosseisule. LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Seadusandja on soovinud suunata liiklusõnnetuse põhjustanud isikuid käituma sellele eesmärgile vastavalt, s.o mitte lahkuma sündmuskohalt ilma selleks kehtestatud nõudeid järgimata. Kui kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ega esine ka süüd välistavaid asjaolusid, saab lugeda kindlustusandja tagasinõude eeldused selles osas täidetuks. (p 15)

LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud nõude lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt RKTKo nr 3-2-1-105-06, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning täpsustab, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda. (p 16)

Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. märtsi 2013. a otsus asjas 3-2-1-7-13 p 26). (p 13)

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14)

Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)

Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)

Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)

LKindlS § 53 lg 2 p 3 ja lg 3 koostoimest tuleneb eeldus, et kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, siis põhjustas ta kindlustusjuhtumi juhtimisõiguse puudumise tõttu ning vastupidist peab tõendama sõidukijuht. (p 10)

LKindlS § 53 lg-s 3 sätestatud põhjusliku seose eelduse ümberlükkamise kohustus on rikkujal. (p 11)

Põhjuslikku seost kindlustusjuhtumi toimumise ja juhtimisõiguse puudumise vahel saab jaatada nii olukordades, mil rikkuja ei ole liiklusreeglitest teadlik, kui ka olukordades, mil sõidukijuhil ei ole ohutuks liiklemiseks vajalike oskuste ja kogemuste kogumit. Juhtimisõiguse puudumine saab olla kindlustusjuhtumi toimumisega põhjuslikus seoses ka siis, kui juht oli liiklusreeglitest küll teadlik, kuid tal puudus mootorsõiduki liikluses käitlemiseks vajalik juhtimisoskus. Mootorsõiduki juhtimise oskus hõlmab muu hulgas ka juhi oskust ja võimet koondada liikluses toimuvale selle ohutuse tagamiseks vajalikku tähelepanu ning reageerida adekvaatselt liikluses toimuvale. Kui juht eirab elementaarseid liiklusreegleid (sh punase fooritulega liiklemise keeldu), siis viitab see juhtimisoskuse puudulikkusele. (p 12)

Põhjendamatu oleks kindlustusandja tagasinõudeõiguse piiramine olukorras, mil liiklusreeglite rikkumine on ilmselge või mil liiklusrikkuja on selgelt hooletu. Samuti oleks ebamõistlik ja vastuolus LKindlS § 53 lg 2 p 3 ning lg 3 eesmärgiga lähtekoht, et mida selgem, üldtuntum ja elementaarsem on reegel, mida rikuti, ja mida suuremal määral on liiklusrikkuja seda reeglit eirates liiklusohtlikkust tõstnud, seda piiratum on kindlustusandja võimalus regressinõuet esitada.

Kindlustusandjal peab olema õigus eeldada, et liikluses osalevatel juhtidel on juhtimisõigus, ning tagasinõudeõiguse piiramine juhtimisõiguse puudumise korral on õigustatud erandlikel juhtudel, näiteks siis, kui isik on unustanud jälgida juhtimisõiguse kehtivust ja see on hiljuti enne õnnetuse toimumist lõppenud või kui isikul on kehtiv juhtimisõigus mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis, kuid juhiluba ei loeta Eestis kehtivaks. (p 13)

Üldjuhul võib asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeõiguse maksma panna üksnes kahjustatud asja omanik; kahju hüvitamise nõude ulatuse määramisel võib asja omanik tugineda mh VÕS §-le 132 (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 24). (p 10)

VÕS § 361, § 363 p-de 2 ja 3, § 364, § 366, VÕS § 367 lg-te 1, 2 ja 4 koostoimest tuleneb liisinguvõtja jaoks risk tasuda kokkulepitud liisingumakseid ka sellisel juhul, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks. Samuti kannab liisinguvõtja VÕS § 367 lg-st 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus. (p-d 11.1 ja 11.2)

Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (VÕS § 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud otsuse p-s 25 ja 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14 tehtud otsuse p-des 23 ja 24 leidnud mh viitega VÕS § 401 lg-le 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist. (p 11.3) Liisinguvõtjal on õigus esitada kindlustusjuhtumi põhjustanud sõidukist tuleneva vastutuse kindlustanud kindlustusandja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna liisinguvõtjat tuleb pidada lisaks liisinguandjale kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses. Liisinguvõtja on asja selline valdaja, kes kannab selle asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga samasugust nõudeõigust omava isikuna. Liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab sellisel juhul VÕS § 73 lg 1 alusel käsitada solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord. Sellise kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lg-tes 1-3 sätestatut LKindlS §-st 26 tulenevate erisustega. ( p-d 12, 12.3 ja 12.4)

Maaga püsivalt ühendatud kontaktliini mast on kinnisasja oluline osa TsÜS § 54 lg 1 mõttes. Maaga püsivalt ühendatud asja kahjustamise korral on kahjustatud kinnisasja. (p 14)

Kuivõrd maaga püsivalt ühendatud kontaktliini masti kahjustamisel on kahjustatud kinnisasja, on ka uue posti paigaldamine on VÕS § 132 lg 3 mõttes asja parandamine. Samas on asja parandamiseks VÕS § 132 lg 3 mõttes ka teisi viise, kui masti tervikuna asendamine. Sealhulgas on võimalik kahjustatud masti ka remontida või asendada see kasutatud mastiga, kui see on tehniliselt võimalik. (p 16)

Hageja peab tõendama, millised on parandamise mõistlikud kulud VÕS § 132 lg 3 mõttes ehk millised kulutused on vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks. (p 17)

Hageja peab tõendama, millised on parandamise mõistlikud kulud VÕS § 132 lg 3 mõttes ehk millised kulutused on vajalikud vara senise koosseisu ja olukorra taastamiseks. Hageja võib kulude tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad. (p 17)

Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale lepinguvälisele võlasuhtele kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 864/2007 („Rooma II") art 4 järgi selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus toimus, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed. (p 15)

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. (p 14)

LKindlS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude, sh võis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukiomaniku teo õigusvastasus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 ja LS § 202 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-35-14, p-d 14-15). (p 14)

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab üldjuhul hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (vt RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11). Eeltoodu kehtib ka siis, kui kindlustusandja esitab tagasinõude liikluskahju põhjustanud sõiduki valdaja või omaniku vastu. (p 14)

LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.

Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.

LKindlS § 44 lg 3 p 2 näeb üksnes ette erandi, millal kahju tekitamise eest vastutaval isikul on õigus nõuda oma kindlustusandjalt üksnes ravikulu hüvitamist.

Kindlustusportfelli üleandmise sätted (KindlTS §-d 87jj) on erisäteteks VÕS 197 suhtes, mis reguleerib lepingu ülevõtmist. Need sätted ei näe ette, et kindlustusportfelli üleandmisega lähevad üle enne kindlustusportfelli üleandmist toimunud kindlustusjuhtumitest tekkinud kohustused. Kohustuse ülemineku eelduseks on võlausaldaja eelnev nõusolek VÕS § 175 lg 2 või hilisem nõusolek VÕS § 175 lg 3 järgi. Kindlustustegevuse seadus ei sätesta teisiti.

Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama. TsMS § 652 lg 4 teise lause kohaselt, kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. TsMS § 652 lg 3 järgi võib apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel.

Riskivastutus tekib ka juhul, kui üks suurema ohu allikas põhjustab kahju teisele suurema ohu allikale ning muu hulgas siis, kui kahju põhjustanud suurema ohu allika valitseja ei olnud süüdi teisele suurema ohu allika valitsejale kahju tekitamises. Kahju põhjustamine riskivastutuse mõttes tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski (suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu) realiseerumist. Ka mootorsõiduk kui suurema ohu allikas võib kahju tekitada muul põhjusel kui talle iseloomuliku kõrgendatud riski realiseerumine. VÕS § 1057 p-s 3 on sätestatud näiteks, et mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutust ei teki juhul, kui kannatanu kahju põhjuseks on tema tahtlus. Sellisel juhul ei ole ka kahju tekitanud mootorsõiduki otsese valdaja liikluskindlustusandja LKindlS §-st 2 tulenevalt kohustatud kannatanule hüvitama liikluskahju.