Võlaõigusseadus (lühend - VÕS)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13)

Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13)

Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)

Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)

Enne VÕS-i jõustumist ehk enne 1. juulit 2002. a toimunud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 187 lg 1 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsiooni. (p 11)

Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13)

Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13)

VÕS § 286 kohaldub kulutustele, mis tehakse üürilepingu kehtivuse ajal pärast 1. juulit 2002. Enne 1. juulit 2002 ei kehtinud analoogilist sätet VÕS § 286 lg-ga 2, mis võimaldanuks üürnikul esitada üürileandja nõusolekuta tehtud kulutuste hüvitamiseks lepinguvälise kulutuste hüvitamise nõude. (p 16) VÕS § 286 lg 2 alusel ei ole hüvitatavad üürniku puuduste või takistuste kõrvaldamiseks tehtud vajalikud kulutused, mis tuleb hüvitada VÕS § 279 lg 3 järgi. (p 17) VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18) Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)

Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)

Kui isik kasutab kinnisasja omaniku esindajana omanikule maa erastamiseks enda või oma lähedaste EVP-kroone, on omanik isiku arvel alusetult rikastunud, kui ta isikule EVP-kroonide makseid ei hüvita. Enne 1. juulit 2002 kantud maa erastamise kulude nõude aluseks saab olla TsK § 477 ja see nõue muutub sissenõutavaks päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest (VÕSRS § 9 lg 1 teine lause, kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 116 esimene lause). TsK § 477 lg 5 kohaselt on alusetult vara saanud isik lisaks rikastumise väärtusele kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (vt RKTKo nr 3-2-1-67-05, p 11). (p 20)

VÕS § 286 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõuete aegumine on sätestatud VÕS § 338 lg-tes 1 ja 2. Asja parendamisest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kuus kuud alates üürilepingu lõppemisest. Seega saab üürnik ka VÕS § 286 lg 2 alusel nõuda hüvitist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2 järgi kuue kuu jooksul alates üürilepingu lõppemisest (vt RKTKo nr 3-2-1-9-13 p 12, RKTKo nr 3-2-1-179-13 p 21). Erinevalt VÕS § 286 lg-test 1 ja 2, mille puhul eelnevat arvestades muutub üürniku nõue sissenõutavaks alles lepingu lõppemisest, saab VÕS § 279 lg 3 alusel üürnik nõuda kulutuste hüvitamist kohe pärast kulutuste tegemist ja kõnealuse nõude aegumistähtajale kohaldub TsÜS § 146 lg 1. (p 18)

Juhul, kui üürnik on teinud üüriesemele kulutusi, mida ei tule hüvitada VÕS § 279 lg 3 ega ka VÕS § 286 lg 1 järgi, siis on tal VÕS § 286 lg-st 2 tulenevalt õigus esitada üürileandja vastu kulutuste hüvitamise nõudeid käsundita asjaajamise sätete alusel (VÕS §-d 1018 ja 1023). VÕS § 286 lg 2 mõttes on käsundita asjaajamise sätteks ka VÕS § 1024 lg 4, milles sätestatud eelduste puhul saab kohaldada teise isiku esemele kulutuste tegemisest tulenevat alusetu rikastumise instituudi sätet – VÕS § 1042. (p 19)

Kui kohus on teises asjas leidnud, et pooltevahelise eluruumi üürilepingu ülesütlemine on tühine, ei saa kohus TsMS § 457 lg 1 järgi asuda teises asjas seisukohale, et pooled ei ole sõlminud üürilepingut. (p 15)

Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt nt RKTKo nr 3-2-1-141-14, p 19). (p 15)

Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15; RKTKo nr 3-2-1-116-06, p 11). (p 14)

Alates 1. aprillist 2013 kehtiv ATS § 130 lg 1 võimaldab öelda tööandja eluruumi üürilepingu üles üksnes isikutega, kes on üürilepingu ülesütlemise ajal ametnikud kehtiva ATS § 7 lg 1 järgi. (p 11)

Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu VÕS § 195 lg 4 teise lause järgi üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt. Leping saab lõppeda vaid mõlema kaaslaenaja suhtes korraga ajast, mil mõlemale oli esitatud nõuetekohane ülesütlemise avaldus. (p 13)

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist. (p 13)

Kui pool nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28 lg 2 järgi, siis tuleb temal TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus. Eelnimetatud asjaolusid tuleb kolleegiumi arvates käsitada poolte esiletoodavate asjaoludena, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62; 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 36; 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 23). Praegusel juhul ei ole kohtud materiaalõigust vääralt kohaldades VÕS §-st 28 tulenevat tõendamiskoormise jaotust pooltele selgitanud. (p 14) VÕS §-s 28 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tuleb poolel, kes tugineb tasuta kokkuleppe olemasolule, tõendada, et leping ei olnud tasuline (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-13, p 12). (p 12)

Pandiõiguse tunnustamise nõue ei ole iseseisev nõue, mille kohus peaks otsuse resolutsioonis eraldi lahendama TsMS § 442 lg 5 järgi, kui kohus pandiga tagatavat nõuet ei tuvasta. (p 17)

Kohus ei pea otsustama lepingulise seadmete kasutamise tasu suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 järgi. Vähemalt üldjuhul saab seadmete kasutuseeliste väärtust tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19). Põhimõtteliselt ei saa TsMS § 233 lg 2 kohaldamist küll välistada, aga sellisel juhul tuleb kohtul põhjendada, milles seisnevad ebamõistlikud raskused nõude suuruse väljaselgitamisel. (p 15)

Poolte esitatud väidetele õigusliku hinnangu andmisel ja õigussuhte kvalifitseerimisel peab kohus mh hindama, mis liiki lepingu VÕS-i tähenduses on pooled antud asjaoludel sõlminud. (p 11)

Kui asja lahendav kohus leiab, et kokkulepe tasu kohta on lepingu oluline tingimus, tuleb esiteks hinnata, kas leping on sellisel kujul kehtiv, st kas võib eeldada, et leping oleks sõlmitud tasukokkuleppeta (VÕS § 27 lg 1). Ka VÕS § 28 lg 2 kohaldub hinna määramisel üksnes juhul, kui pooled ei ole hinnas selgelt kokku leppinud, kuid on kokku lepitud kauba müük või teenuse osutamine selliselt, et teisele poolele pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta (Riigikohtu 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 24). Tuvastades, et poolte vahel oli kehtiv kasutusleping, tuleb kohtul hinnata, kas kasutustasu või selle määramise viis tuleneb lepingu olemusest või muudest asjaoludest, kohaldades sealjuures VÕS §-e 29 ja 25. Kui ka nii ei ole võimalik hinda määrata, tuleb lähtuda VÕS §-s 28 sätestatust. Sealjuures ei saa kohaldada VÕS § 27 lg-t 2. VÕS § 28 lg 1 järgi on kohtu jaoks lähtekohaks, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu alusel tuleb maksta saadud teenuse eest tasu. VÕS §-s 28 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tuleb poolel, kes tugineb tasuta kokkuleppe olemasolule, tõendada, et leping ei olnud tasuline (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-13, p 12). (p 12) Kui pool nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28 lg 2 järgi, siis tuleb temal tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus. (p 14)

Pankrotimenetluses ei ole ilma nõudeta pandiõigusel tähendust. Pandiõiguse tunnustamise nõue ei ole iseseisev nõue, mille kohus peaks otsuse resolutsioonis eraldi lahendama, kui kohus pandiga tagatavat nõuet ei tuvasta. (p 17)

Juhul kui töövõtuleping lõpeb ülesütlemise tõttu, siis jõustub ka töövõtja tahteavaldus tasaarvestada ostja nõue saada tagasi töövõtjale makstud tagatisraha leppetrahviga. Sellisel juhul on ostjale kahju tekkimine (kohustus maksta leppetrahvi) kindel ning seda asjaolu tuleks arvestada aegumise vastuväite hindamisel. (p 11)

Pärast 1. juulit 2002 töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korral tuleb töötajale kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada eelkõige VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga. Lisaks on kohtul sellise kahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada enne VÕS-i kehtinud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise. (p 15)

Sundtäitmine ei ole lubamatu, kui võlausaldaja saab raha esmalt hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist sundenampakkumisel ning seejärel jaotusettepaneku alusel ka võlgniku pankrotimenetluses (p 15). Kui võlausaldajale on sama nõude rahuldamiseks tehtud väljamakse nii täitemenetluses kinnisasja müügist saadu ja seejärel ka pankrotivara arvel, on pankrotihalduril õigus esitada VÕS § 1028 lg 1 alusel alusetu rikastumise nõue võlausaldaja vastu ulatuses, milles võlausaldaja nõue on täitemenetluses saadu arvel juba rahuldatud. Pankrotihalduril, kes teeb väljamakse sellise kohustuse täitmiseks, mis on teise isiku täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda üleantu saajalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuigi võlausaldaja võib olla saanud pankrotimenetluses väljamakse tunnustatud nõude rahuldamiseks ja jõustunud kohtulahendi alusel, ei välista see võlausaldaja alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires (p 18).

Kirjalikus menetluses tuleb kohtul pooltele selgeks teha, millise tähendusega tähtaegu milliste dokumentide esitamiseks antakse. Eelkõige peab olema selge, kas nõuet saab veel muuta või esitada täiendavaid asjaolusid või üksnes õiguslikku seisukohti (p 15).

Nõude muutmise, sh osadest nõuetes loobumise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha (vt 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20) (p 18).

TsMS § 104 ei luba kohtualluvuse kokkuleppeid ettevõtja ja tarbijate vahelises lepingus (vt ka 21. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-12, p 10) (p 12).

Vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks ei loeta seda, kui kostja esitas hagejale nõudele ka sisulised vastuväited juhuks, kui maakohus siiski ennast pädevaks loeb (p 13).

Kohtualluvuse küsimus tuleb kohtul lahendada kohe, mitte alles otsusega (p 13).

Liisinguandja ei vali liisingueset ja tal on üldjuhul üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 25). Seega on ka liisinguesemega seotud riskid (mh väärtuse vähenemise risk) üldjuhul liisinguvõtja kanda. Siiski on riskijaotus mõneti erinev kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul. Sellisel juhul kannab liisinguandja liisingueseme jääkväärtuse riski, st et liisingueseme tegelik väärtus lepingu lõppemise ajal ei kata liisingueseme kokkuleppelist jääkmaksumust (p 24).

Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi tuleb liisinguandjale hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused, st et liisinguandjale tuleb tagada sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral (p 29).

VÕS § 367 lg 1 järgse kulutuste hüvitamise nõude kindlakstegemisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi lähtuda pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingujärge intress ja muud summad, mis ei seostu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. VÕS § 367 lg 2 kohaldub ka kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul ( p 30).

VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud summa on liisinguvõtja jaoks VÕS § 367 lg 1 järgse nõude ülempiiriks, st ka kasutusrendi puhul ei saa liisinguvõtjalt nõuda krediidikulude hüvitamist suuremas ulatuses kui tasumata jäetud liisingumaksed. Olukorras, kus liisinguese jääb liisinguandjale, tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõuet vähendada VÕS § 367 lg 3 alusel, arvestades liisingueseme väärtust selle tagastamise ajal ehk jääkväärtust (p 31).

Nõude suuruse arvutamisel on oluline eristada kapitalirendi ja kasutusrendi tüüpi liisingulepinguid. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses(p 32).

CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega ja seega tuleneb kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)

CMR art 32 järgi kehtestatakse selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg. CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-i järgsete tehingust tulenevate nõuete üldiste aegumistähtaegadega. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. See vastab ka CMR art 32 lg 1 teisele lausele, mis viitab konventsiooni osalisriikide õiguse kohaldatavusele. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802.

Ka raske hooletus on asjaolu, mis annab aluse kohaldada pikemat aegumistähtaega. Kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus tuleneb seega lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802 (vt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 12). (p 14)

TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. (p 11)

Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab ringkonnakohus põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. (p 12)

TsMS § 652 lg 5 kohaselt võib ringkonnakohus, kui ta peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks, koguda, uurida ja hinnata uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, mh siis, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu. (p 11)

Olukorras, kus ringkonnakohus soovib tõendeid maakohtust erinevalt hinnata, peab ringkonnakohus põhjendama, miks ta tõendit teisiti hindab. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb tal võtta seisukoht kõigi poolte maakohtus esitatud väidete ja vastuväidete kohta ning otsuses analüüsida kõiki esitatud tõendeid. (p 12)

Käenduse olemusest tulenevalt on käenduslepingu eesmärgiks tagada võlausaldaja nõuete rahuldamine põhivõlgniku vastu ka juhul, kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41; Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). (p 14)

Kassatsioonkautsjon ühisvara jagamise asjas (vt 3-2-1-31-14, p 19), (p 18)

Asja kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi alusel saab asja müügiks korraldada avaliku enampakkumise TMS-s sätestatud korras (p 16)

Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)

Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)

Abikaasade varaühisuse varasuhte saab abikaasa lõpetada abieluvaralepinguga isiklikult, võlgnikust abikaasa pankrotihaldur ei saa sellist lepingut abikaasa nimel sõlmida (p 11)

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja tal ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab esitada sellisel juhul vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).

Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)

Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal, mitte pankroti väljakuulutamise ajal (p 15)

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril ei ole seadusest tulenevalt õigust korraldada ühisvara müügiks avalikku enampakkumist ja üldjuhul ei ole põhjendatud määrata teda seda tegema ka kohtulahendiga. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab ka ühe abikaasa pankroti korral täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks ka ühe abikaasa pankroti korral (p16)

Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja täitemenetluse sissenõudjal (TMS § 14 lg 2) on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja neil ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab sellises menetluses esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).

Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldatav õigus (vt 3-2-1-31-14, p-d 10 ja 12) (p 13)

Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)

Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)

Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)

Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal (p 15)

Kui abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja ühisomandi lõpetamiseks otsustataks kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel, on põhjendatud solidaarkohustus ühisvara jagamisel täita, mitte jagada (p 15)

Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks (p16)

Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras (p 16)

Kui võla tagastamine kolmandale isikule toimus hageja nõusolekul või hilisemal heakskiitmisel, tuleb arvestada VÕS § 79 lg-ga 1. Selle sätte esimese lause järgi, kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. (p 14)

Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). (p 11) Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine, mis tähendab deklaratiivse võlatunnistuse puhul seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). (p 12)

LKindlS § 48 lg 2 p 4 võimaldab kindlustusandjal esitada tagasinõue ka kindlustuslepingu mittesõlminud isiku vastu, kes on toime pannud p-s 4 kirjeldatud teo, st juhtinud sõidukit ilma vastava kategooria sõiduki juhtimise õigusta või kui tema sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või kui ta andis sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule (p 11). LKindlS § 48 lg 2 p 4 mõtteks ei ole see, et kindlustuslepingu sõlminud pool võtab ainuüksi lepingu sõlmimisega enda kanda need kohustused, mis võivad tekkida võimaliku liikluskahju tagajärjel, mille tekitab sõiduki üle tegelikku võimu teostav isik (p 14). LKindS § 48 lg 2 p 4 ei sätesta kindlustusandja kasuks tagasinõuet sellise isiku vastu, kes ise deliktiõiguslikult ei vastutaks selle tegevuse/tegevusetuse eest, millega viidatud säte seostab tagasinõude. Nt juhul, kui sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule ei tooks kaasa deliktiõiguslikku vastutust üleandjale, ei oleks võimalik üleandja vastu tagasinõuet LKindS § 48 lg 2 p 4 alusel esitada (p 15).

Vt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13 ja 21. juuni 2013. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-54-13, p-d 11 ja 12 (p 10).

Osaühingu osa kui varalise õiguse pantimist reguleerib ÄS § 151. Osa pantimisel jääb osanikuks pantija ja pandipidaja saab õiguse rahuldada nõue osa võõrandamisest saadu arvel (p 14). Osa tagatisomandamisele ei ole võimalik analoogia korras kohaldada sätteid, mis reguleerivad pandi eseme müügist saadud summa ja laenusumma tasaarvestust. Kui pandi korral toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel. (p 15)

Osaühingu osa tagatisüleandmine tähendab seda, et pooled peavad olema sõlminud osa üleandmise asjaõiguskokkuleppe ja võlaõigusliku tagatiskokkuleppe, millega pooled lepivad kokku nt osaniku õiguste teostamises, keelus osa lepingu kehtivuse ajal võõrandada, samuti osa tagasikandmises nõude täitmisel. Tegemist on võlaõigusliku tagatisega, mille seadmiseks on vajalik asjaõiguskokkulepe omandi üleandmise kohta ja võlaõiguslik tagatisleping. Mõlemad peavad tulenevalt ÄS § 149 lg-st 4 ja § 151 lg-st 2 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. VÕS § 164 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 174 laiendab nõuete ülemineku kohta sätestatut ka muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti. Üldjuhul on lubatud õiguste, sh osaühingu osa üleandmine tagatise andmise eesmärgil ja sel juhul on pooltel võimalik leppida kokku tagatise realiseerimise erinevates viisides. Seetõttu ei kohaldu osa tagatisena üleandmisel AÕS § 292 lg-s 3 sätestatud keeld, mille kohaselt enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks, on tühine. Eelöeldu ei tähenda siiski seda, et osa tagatisena üleandmisel saaks seda osa nõude rahuldamise eesmärgil omandada sõltumata osa väärtusest. Erandina on pooltel võimalik eelnevalt kokku leppida tagatisena üleantu väärtuses, kui tegemist on AÕS §-s 3141 nimetatud finantstagatisega ja poolte kokkulepe võimaldab panditud eseme väärtust määrata. (p 17)

vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 21.

Kinnisasja omanikul on võimalik nõuda metsamaterjali kui vallasasja kahjustamise eest vastutavalt isikult metsamaterjali väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi juhul, kui metsamaterjal on selle isiku tegevuse tõttu hävinud või kaotsi läinud. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi on metsaomanikul õigus nõuda ka kahjuhüvitist metsamaterjali väärtuse vähenemise eest juhul, kui metsamaterjal on teise isiku tegevuse tõttu saanud kahjustada ja see isik vastutab kahju tekitamise eest (p 10).

Kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja kahjustamata, siis ei ole selle asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu üldjuhul asja taassoetamisväärtuse või väärtuse hüvitamise nõuet. Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel.

VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka kulutustega, mida metsaaluse maa omanik oleks pidanud kandma selleks, et metsamaterjali saaks müüa (eelkõige metsa mahavõtmise kulud) (p 12).

Kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes (p 19).

Kui hagejad on solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (p 13).

Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16) (p 11).

VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)

PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11)

PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)

Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Hüpoteegiga koormatud kinnisasjast nõude rahuldamise korral läheb nõue üle AÕS § 349 lg 3 või VÕS § 173 lg 3 p 1 alusel. Kui nõude rahuldab käendaja, siis läheb talle nõue võlgniku vastu üle VÕS § 152 lg 1 alusel. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)

Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14)

Kinnisasja hüpoteegiga koormamisel on AÕS § 279 lg 7 järgi vastuväidete esitamiseks määrav aeg, mil lepiti kokku nõuetes, mida hüpoteek tagab (sõlmiti tagatiskokkulepe). VÕS § 145 lg 5 ja AÕS § 346 lg 2 koostoimest tuleneb, et pantija saab tugineda AÕS § 279 lg 7 järgsetes vastuväidetes neile tagatiste vähenemistele, mis on toimunud pärast selle tagatiskokkuleppe sõlmimist, mis määrab hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 14) AÕS § 279 lg 7 ei võimalda koostoimes VÕS § 145 lg-ga 5 esitada kinnistu uuel omanikul käendusele tuginevalt selliseid vastuväiteid, mida ei saaks esitada käendaja ise. (p 17) Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Kui üks tagatiste andjatest rahuldab võlausaldaja nõude, läheb talle üle nõue võlgniku vastu. Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)

Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20) Tagatiste andjate omavahelistes suhetes saab VÕS § 173 lg 2 kaudu kohaldada ka VÕS § 167 lg-t 1, mille kohaselt lähevad nõude rahuldanud tagatise andjale koos nõudega võlgniku vastu üldjuhul üle ka nõuet tagavad tagatised. Hüpoteegi korral on oma kinnisasjaga teise isiku võlga taganud tagatise andjal võlaõiguslik nõudeõigus senise hüpoteegipidaja vastu hüpoteegi üleandmiseks. (p 21)

Käendaja ja kolmandast isikust pantija ei ole solidaarvõlgnikud, kuid VÕS § 69 lg 7 alusel võrdsustatakse tagatiste andjad (sh käendaja ja kolmandast isikust pantija või mitu kolmandast isikust pantijat) omavahelistes suhetes solidaarvõlgnikega. Tavalisest solidaarsuhtest ei saa oma kinnistuga teise isiku võlga tagava isiku korral rääkida seetõttu, et tema vastutus ei ole piiramatu, vaid on piiratud kinnistu väärtusega (hüpoteegisummaga). (p 19) VÕS § 69 lg 7 eesmärk on jaotada tagatiste andjate omavahelises suhtes seda vastutust, mida nad kannavad (sh ka erinevas ulatuses) võlausaldaja ees. Eelkõige seisneb vastutuse jaotamine VÕS § 69 lg 2 järgi selle isiku tagasinõudes, kelle antud tagatise arvel on võlausaldaja nõue rahuldatud. Tagasinõue on suunatud teiste tagatiste andjate vastu ning selle väärtus (iga tagatise andja kanda jääv osa) tuleks üldjuhul määrata tagatise andja tagatise väärtusest lähtudes. (p 20)

Hageja peab oma kahjuks seda, et tema vara väärtus vähenes ebasoodsa müügilepingu sõlmimise tulemusena, st ta arvestab oma kahju VÕS § 127 lg 1 järgi. Kahju kindlakstegemiseks tuleb esmajoones hinnata, kas müügilepingu sõlmimise tagajärjel vähenes hageja vara väärtus. Selleks tuleb selgeks teha müüdud kinnistute harilik väärtus ja ostjalt saadud vastusoorituse väärtus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 19).

VÕS § 127 lg 1 järgi on lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud, kusjuures kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 16). Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13; 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22). Olukorras, kus kinnistud müüdi turuhinna eest, ei saanud hagejal eeldatavasti tekkida varalist kahju kinnistute väljaüürimise võimaluse kaotuse tõttu, sest kinnistute väljaüürimise võimalus kajastus müügihinna suuruses. (p 13)

ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35); • aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 11) Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige teeb tehingu ilma nõukogu või üldkoosoleku nõusolekuta, kui selline nõusolek on vajalik. Tehes tehingu ilma kõrgema organi nõusolekuta, rikub juhatuse liige tema ja äriühingu vahelisest sisesuhtest tulenevat kohustust. ÄS § 307 lg 2 esimese lause kohaselt on juhatuse liikmed aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel kohustatud aktsiaseltsi suhtes järgima põhikirjas ettenähtud, samuti üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Samas on juhatuse liikme kohustuse rikkumine vaid üks ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju.

ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: • juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35); • aktsiaseltsile on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); •juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause). ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et aktsiaselts peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. (p 11) Juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks on see, kui juhatuse liige teeb tehingu ilma nõukogu või üldkoosoleku nõusolekuta, kui selline nõusolek on vajalik. Tehes tehingu ilma kõrgema organi nõusolekuta, rikub juhatuse liige tema ja äriühingu vahelisest sisesuhtest tulenevat kohustust. ÄS § 307 lg 2 esimese lause kohaselt on juhatuse liikmed aktsiaseltsi nimel tehingute tegemisel kohustatud aktsiaseltsi suhtes järgima põhikirjas ettenähtud, samuti üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Samas on juhatuse liikme kohustuse rikkumine vaid üks ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva kahju hüvitamise nõude eelduseid (vt otsuse p 11). Hinnates äriühingu kahju hüvitamise nõude maksmapandavust, tuleb tuvastada ka ülejäänud eelduste täidetus, sh teha kindlaks, kas äriühingul tekkis selle rikkumise tulemusena kahju. Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Just vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige on just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule tehinguga kahju tekitanud või mitte. (p 12) Hageja (äriühing) peab oma kahjuks seda, et tema vara väärtus vähenes ebasoodsa müügilepingu sõlmimise tulemusena, st ta arvestab oma kahju VÕS § 127 lg 1 järgi. Iseenesest on selline kahju juhatuse liikmete kohustuste rikkumise korral hüvitatav ja ÄS § 315 lg 2 kaitsealas. (p 13)