Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 või 3-1-1-9-10, p 7 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).

Süüdistataval puudub KrMS § 344 lg-s 3 sätestatust tulenevalt kassatsiooni esitamise õigus ja ta ei ole kassatsioonimenetluse pool. Seega ei saa Riigikohus arvestada süüdistatava seisukohti, kui need pole esitatud advokaadi vahendusel ega masina- või arvutikirjas. Advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamine tähendab KrMS § 344 lg 3 p 3 kohaselt seda, et õigusteadmistega jurist valmistab ette ja esitab kassatsioonis õiguslikku tähtsust omavad asjaolud, väited ja taotlused, sh need, mis on esitanud süüdistatav ise. Süüdistatava seisukohtade esitamine kassatsiooni lisadena ei täida seda eesmärki ja seegatuleb kaitsja kassatsioonile lisatud süüdistatava seisukohad jätta tähelepanuta (vt ka nt RKKKm 3-1-1-26-06; 3-1-1-35-07, p 1 ning RKKKo 3-1-1-9-10, p 7).

KrMS § 214 lg 1 kohaselt on kohtueelse menetluse andmete, sh kahtlustatava isiku fotode avaldamine, lubatud kriminaalmenetluse huvides. Kuigi kahtlustatavast andmesubjekti õigusi enda kujutisele avalikkuses ja privaatsusele nende fotode ning isikukirjelduse avaldamisega riivatakse, ei ole tegemist ülemäärase riivega KrMS § 214 lg 2 p 4 tähenduses. Süüdistatava fotod avaldati ajakirjanduses eesmärgiga selgitada kriminaalmenetluses välja raskete kuritegude tõendamiseseme asjaolusid, võimalikke kannatanuid ja tunnistajaid. Vägistamise kui I astme kuriteo, mille ohvrid sageli ei julge teo toimepanemise kohta menetlejale avaldust esitada, tehiolude selgitamisel võib menetleja kasutada vajadusel ka avalikkuse abi.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg 5 keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise. Samas on Riigikohus KrMS § 362 lg 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetluse oluline rikkumine tõendite hindamisel (vt nt RKKKo 3-1-1-33-08, p 7 või 3-1-1-19-09, p 15). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ka siis, kui kohtud on otsust põhjendades tuginenud ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-8-11, p 9 ja 3-1-1-10-11, p 21).

Asjaolu, et kohtud pole otsustes nõustunud kaitseversiooniga toimunust ja ajakirjanduses on avaldatud käimasolevat kriminaalmenetlust kajastavaid materjale, ei tähenda automaatselt süütuse presumptsiooni rikkumist. Euroopa Inimõiguste Komisjon on asunud seisukohale, et kohtulahendieelne avaliku tähelepanu juhtimine süüdistatavale nagu näiteks vaenulik kampaania ajakirjanduses, võib põhimõtteliselt viia süütuse presumptsiooni rikkumisele (Applications Nos 8603/79, etc, Crotciani and Others v Italy, Dec.18.12.80, D.R. 22 p. 147). Siiski ei tulene sellest seisukohast keeldu avaldada massimeedias informatsiooni ja arvamusi käimasolevate kriminaalmenetluste kohta. Juhusliku ning ebatäieliku informatsiooni alusel kujunenud arvamused kriminaalasja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude, eriti aga isiku süü kohta, on paratamatult erapoolikud ning ebaobjektiivsed. Selliste arvamuste tiražeerimine enne kohtulahendi jõustumist, seda enam püüe anda neile mingisugustki õiguslikku tähendust, peegeldab üksnes väljaandjate arusaamu õiguskultuurist. Samas selliste arvamusavalduste ilmumist massimeedias ei saa siduda kohtupidamise sõltumatuse ja erapooletuse printsiibi rikkumisega. Kohtu käsutuses, erinevalt arvamuseavaldajatest, on kriminaalasja uurimise käigus kogutud tõendid, mida kohus hindab mitte oma või kellegi teise subjektiivse arusaama kohaselt, vaid seaduse ja oma siseveendumuse kohaselt (vt RKKKo nr 3-1-1-70-97).

Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.