KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-18-11 PDF Riigikohus 18.04.2011

Kinnipeetava vanglasse vastuvõtmise korrast, mis on sätestatud vangistusseaduse 2. peatüki 2. jaos, ei tulene eraldiseisvat regulatsiooni nende süüdimõistetute vastuvõtmise osas, kes pärast eelvangistusest vabastamist peavad asuma kandma karistuse ärakandmata osa. Kinnipeetava vastuvõtmise korda puudutavate nõuete eesmärgiks võib muuhulgas pidada turvalisuse ja korra tagamist vanglas ning vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Nende eesmärkide ja nõuete tagamise vajadusega on selgitatav, miks tuleb varem eelvangistuses viibinud, kuid vahepeal vabaduses viibinud süüdimõistetul, karistust kandma asudes vangistusseaduses sätestatud protseduurid uuesti läbida.


Karistuse mõistmist puudutavate järelduste kummutamiseks ei anna alust ka tõkendi vahistamine kohaldamata jätmine või varasema karistuse kandmiselt ennetähtaegne vabastamata jätmine, kuivõrd need faktorid ei saanud mõjutada süüdistatava süü suurusele antud karistusõiguslikku hinnangut.


Kriminaalasjad tuleb üldjuhul ühendada, kui tuvastatakse, et kriminaalasjade eraldi arutamine võib viia süüdistatava suhtes ebaseadusliku või põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni või kui sellega rikutaks isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele. Eriti oluline on kriminaalasjade ühendamine süüdimõistmise korral isiku süü suurusele vastava karistuse ja vajadusel kohase liitkaristuse mõistmiseks.


KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.

Karistuse mõistmist puudutavate järelduste kummutamiseks ei anna alust ka tõkendi vahistamine kohaldamata jätmine või varasema karistuse kandmiselt ennetähtaegne vabastamata jätmine, kuivõrd need faktorid ei saanud mõjutada süüdistatava süü suurusele antud karistusõiguslikku hinnangut.


KarS §-s 76 sätestatu näol tegemist süüdimõistetu subjektiivse õigusega nõuda seaduses toodud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist.

KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 on seadusandja vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise seadnud sõltuvusse mõistetud karistusest tegelikult ärakantud ajast, mitte aga karistuse kandmise algusest. KarS § 76 lg-test 1 ja 2 koostoimes KarS § 68 lg-ga 1 saab järeldada, et enne kohtuotsuse tegemist vahi all viibinud süüdimõistetu puhul tuleb vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku aja hulka arvata ka aeg, mil isik viibis eelvangistuses.


KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt tuleb süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas märkida karistuse kandmise algus. Vahi all viibiva süüdistatava puhul on selleks vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev, sest vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvatakse eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, karistusaja hulka. Kui aga süüdimõistetu viibib kohtuotsuse tegemise ajal vabaduses, loetakse kooskõlas KrMS § 414 lg-ga 2 vangistuse kandmise alguseks tema vanglasse saabumise aeg. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 on seadusandja vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise seadnud sõltuvusse mõistetud karistusest tegelikult ärakantud ajast, mitte aga karistuse kandmise algusest. KarS § 76 lg-test 1 ja 2 koostoimes KarS § 68 lg-ga 1 saab järeldada, et enne kohtuotsuse tegemist vahi all viibinud süüdimõistetu puhul tuleb vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku aja hulka arvata ka aeg, mil isik viibis eelvangistuses. Vastupidise seisukoha jaatamine tooks paratamatult kaasa süüdimõistetute ebavõrdse kohtlemise.


KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd karistusest tingimisi vabastamise näol pole tegemist eraldi karistusliigi, vaid ühe võimaliku karistuse individualiseerimise viisiga, puudub vajadus kohtuotsuses eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja –määra valiku aluseks olevaid asjaolusid.

3-1-1-119-09 PDF Riigikohus 14.04.2010

Konfiskeerimise puhul ei ole asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega kohtuotsusega konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena.


Süüdistatavate paljususe korral reguleerib üldmenetluselt lihtmenetlusele üleminekut erinormina KrMS § 239 lg 2 p 3, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav kokkuleppemenetluse kohaldamisega ei nõustu. (Vt ka RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 11). Menetleja peab kokkuleppemenetluse kohaldamist välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid.


Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).

Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.


Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).

Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.

Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.


Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Tõendi mittetähtaegse esitamisega võib kohtuliku arutamise käigus kaasneda asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus.

Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.


Menetlejal tuleb kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud süüdistatavate suhtes kriminaalasja edasist menetlemist. (Vt lisaks RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13 ja RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9).

KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuete näol ei ole tegemist pelgalt formaalsete keeldudega, vaid kõnealused normid on suunatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte realiseerimisele. Nõudes sama teo toimepanemises süüdistatavate isikute kriminaalasja arutamist ühes menetluses, lähtuvad osutatud kriminaalmenetlusõiguse sätted ühelt poolt arusaamast, et kuna kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt kuriteo tunnustega tegu ¿ kokkulangev, siis tuleb nende süüdistusasja arutada viisil, mis tagab süüküsimuse lahendamise sama kohtukoosseisu poolt.


Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.


Kohtul tuleb lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2¿14.3).


Kui kriminaalasja eraldamisel ei järgita kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, siis on kriminaalasja eraldamine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.


Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.


Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse toimetamine selleks määratud ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ja prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Uurimisasutuse ametniku ja prokuröri poolt kohaldatava õigusnormi tõlgenduse eesmärgiks saab eeskätt olla seaduse teksti tähenduse leidmine.


KarS §-s 5 sisalduvad põhimõtted laienevad konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile.

3-1-1-84-09 PDF Riigikohus 18.11.2009

Eriti põhjalikult tuleb kaaluda kriminaalasjade eraldamisi sellistest kriminaalasjadest, mis on ühendatud ühiseks menetluseks juhtudel, mil isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Just nende, ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamisega võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised põhiõiguste riived (vt RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9 ja RKÜKo nr 3-1-2-1-00).


KrMS §-s 65 mõttes ei ole iga meie kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24). Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on aga sätestatud KrMS §-s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. KrMS § 68 lg-s 2 ning § 280 lg-s 4 sätestatud tunnistaja hoiatamise nõuet ei ole õige käsitada mitte meie kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses, vaid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse tagamise siseriiklikult oluliseks peetud täiendava garantiina. See tähendab, et sõltumata sellest välisriigis asetleidnud hoiatamisest tuleb Eesti kriminaalmenetluses kõiki tõendeid ja nende usaldusväärsust siiski hinnata üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt ja kogumis teiste tõenditega. Teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Vastava normi puudumine mõne teise riigi kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides iseenesest ei muuda selles riigis vastavalt seal kehtivatele kriminaalmenetluse normidele kogutud tunnistaja ütlusi Eestis toimuvas kriminaalmenetluses lubamatuks.


Kaassüüdistatava ütlusi, kelle suhtes on kriminaalasi eraldatud või lõpetatud, võib avaldada kui tunnistaja ütlusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16 ja nr 3-1-1-80-08, p-d 10-12).

KrMS §-s 65 mõttes ei ole iga meie kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena Põhimõteteks, millega ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi põhiseaduse asjakohased sätted (eeskätt PS §-d 22-24). Konkreetsemad tõendite kogumise põhimõtted on aga sätestatud KrMS §-s 64, eriti selle paragrahvi esimeses lõikes. KrMS § 68 lg-s 2 ning § 280 lg-s 4 sätestatud tunnistaja hoiatamise nõuet ei ole õige käsitada mitte meie kriminaalmenetluse põhimõttena KrMS § 65 tähenduses, vaid tunnistajate ütluste usaldusväärsuse tagamise siseriiklikult oluliseks peetud täiendava garantiina. See tähendab, et sõltumata sellest välisriigis asetleidnud hoiatamisest tuleb Eesti kriminaalmenetluses kõiki tõendeid ja nende usaldusväärsust siiski hinnata üldiste tõendite hindamise reeglite kohaselt ja kogumis teiste tõenditega. Teatud erandjuhtudel võib kohus tugineda eelnevalt valeütluste andmise eest hoiatamata isikute ütlustele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12). Vastava normi puudumine mõne teise riigi kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides iseenesest ei muuda selles riigis vastavalt seal kehtivatele kriminaalmenetluse normidele kogutud tunnistaja ütlusi Eestis toimuvas kriminaalmenetluses lubamatuks.

3-1-1-10-09 PDF Riigikohus 24.04.2009

Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on teo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Kuigi kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-03, p 11).


Üldreeglist, mille kohaselt antakse kuriteost osavõtja käitumisele sama õiguslik kvalifikatsioon, mis täideviijale, tehakse erand KarS §-s 24 sätestatud juhtudel, st erilise isikutunnuse esinemisel mõne toimepanija puhul. Eriline isikutunnus iseloomustab teo toimepanijat, mitte tegu. Eriliseks isikutunnuseks on ka varasema kuriteo toimepanemine süüdlase poolt (korduvus), kui toimepanija isikule omane õiguslik tunnus. Karistusseadustiku § 24 lg 3 kohaselt kehtib seaduses sätestatud vastutust raskendav, kergendav või välistav eriline isikutunnus üksnes erilise isikutunnusega toimepanija suhtes. Siiski ei tulene viidatud sätetest, nagu saaks erilisest isikutunnusest rääkida pelgalt kuriteo täideviija, mitte aga osavõtja puhul, sest KarS §-st 20 tulenevalt peetakse teo toimepanija all silmas nii täideviijat kui ka osavõtjat. Karistusseadustiku § 24 lg-s 1 kasutatud mõiste "toimepanija" puhul saab seega rääkida nii täideviijast kui osavõtjast, mille tõttu on kuriteost osavõtu korral võimalik süüdlasele kvalifitseeritud koosseisutunnusena inkrimineerida korduvus juhul, kui kihutamine või kaasaaitamine pannakse toime korduvalt, täideviija puhul aga korduvust tuvastatud ei ole.


Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).


Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Kui kuriteo panevad toime täideviija ja osavõtja, puudub nende käitumises kvalifitseeriva tunnusena teo toimepanemine grupi poolt. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja nr 3-1-1-88-03, p 10).


Karistusseadustiku § 296 kvalifitseeritud koosseisu mõttes saab korduvusest rääkida vaid juhul, kui isik on varem toime pannud altkäemaksu vahenduse. Vaadeldavas sättes (KarS § 296 lg 2 p 1) räägitakse sama teo, s.o altkäemaksu vahendamise, mitte aga muu aususe kohustuse rikkumisega seotud süüteo vähemalt teistkordsest toimepanemisest (vrd nt KarS § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4 ja § 215 lg 2 p 1).


Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokooseisu objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu lubamisega nõustumises või altkäemaksu vastuvõtmises vastutasuna selle eest, et ametiisik paneb oma ametiseisundit ära kasutades altkäemaksu andja huvides toime seadusega mittelubatud teo või jätab ebaseaduslikult mingi teo toime panemata. Altkäemaksu lubamisega nõustumine tähendab ametiisiku nõusolekut, et talle antakse üle vara või muu soodustus. Pakkumise vastuvõtmine võib olla nii selgesõnaline, konkludentne kui ka tingimuslik, kuid peab avalduma tajutaval viisil. Seejuures piisab süüteokoosseisu realiseerimiseks aktiivse poole ettekujutusest, et teine pool tunnetab ekvivalentsussuhet (vt RKKKo nr 3-1-1-118-06, p 14). Süütegu on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksu andja suhtes üles näidanud valmisolekut panna toime seadusega mittelubatud tegu või ebaseaduslikult hoiduda teo toimepanemisest.

Tunnistamaks isikut süüdi pistise võtmise kaastäideviimises, peab kohus ära näitama tema kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisel (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).


Altkäemaksu lubamine ei ole vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona. Oluline on seegi, et altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab lubaja tegutsemist eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata (vt RKKKo nr 3-1-1-37-05, p-d 10 ja 11).


Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7 ja nr 3-1-1-99-06, p 14).


Juhul, mil kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ei ole ristküsitlusel avaldatud, pole võimalik neid ka võrrelda ega hinnata kohtumenetluses antud ütlustega. Kirjeldatud olukorras saab kohus hinnata ristküsitluse käigus antud ütluste usaldusväärsust üksnes kogumis teiste kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning protokollitud tõenditega. Vastupidine seisukoht viib paratamatult KrMS § 15 lg-st 1 tuleneva kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi rikkumisele.


Teovalitsemise teooriast lähtuvate seisukohtade kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Küll aga on nõutav ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine (vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21). Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviimises, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-101-05, p 8 ja nr 3-1-1-5-08, p 12.2).

Vt ka nt RKKKo nr 3-1-1-85-00, p 5.2 ja nr 3-1-1-43-05, p 6.


Enamasti tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes (RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13). Eriti põhjalikult tuleb eraldamist kaaluda sellistes kriminaalasjades, mis on ühendatud ühiseks menetluseks seetõttu, et isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Kriminaalmenetluse praktikas ei ole võimalik täielikult vältida loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade eraldamist eraldi menetlemiseks näiteks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale (vt RKKKo nr 3-1-1-16-07, p-d 9 ja 10). Otsustamaks kaastäideviimise korral, kas ja mil määral võivad üksteisest erineda nende kuriteo ühises toimepanemises süüdistatavate isikute, kelle kriminaalasjad on eraldatud eraldi menetlemiseks, tegudele antavad materiaalõiguslikud hinnangud, tuleb silmas pidada ühelt poolt süüdistatavate tegevuse õiguslikule hindamisele materiaalõigusega seatavaid tingimusi ja teiselt poolt kriminaalmenetlusõigusest, eelkõige süüdistatava kaitseõigusest tulenevaid nõudeid (vt RKKKo nr 3-1-1-18-08, p 16).


Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2 ja nr 3-1-1-26-08, p 14).


Karistusseadustiku § 295 lg 2 p 1 sõnastusest - sama teo eest, kui see on toime pandud vähemalt teist korda - nähtuvalt on korduvusest alust rääkida vaid olukorras, kui sama tegu - pistise vahendus, pannakse toime vähemalt teist korda. Korduvuse tunnust KarS § 295 lg 2 p 1 tähenduses ei moodusta aga muu eelneva aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo toimepanemine (nt altkäemaksu vahendus või pistise võtmine).

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json