KOHTUMENETLUSÕIGUSKriminaalmenetlus

Teksti suurus:

Kriminaalmenetluse seadustik (lühend - KrMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-22-12 PDF Riigikohus 23.03.2012

Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.


VTMS §-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt RKKKo 3-1-1-32-06, p 4; 3-1-1-62-10, p 8; 3-1-1-103-11, p 9).


Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).

Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.


Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).

3-1-1-15-12 PDF Riigikohus 08.03.2012

Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.


Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.


Vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades rikutub kohus KrMS § 61 lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et ühele omistatakse ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.


Keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Vt ka RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.5)


Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.

Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.


Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.

Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust.


Asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi ei saa tunnistada üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Tegemist on faktilise asjaoluga, mis eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.


Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.

Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust.


Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.

3-1-1-68-11 PDF Riigikohus 03.10.2011

Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).


Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).

Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).

KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo katsest võiks rääkida ka alates hetkest, mil altkäemaksu vahendaja annab altkäemaksu andjale nõusoleku viimase ülesandel näiteks ametiisikuga läbirääkimisi pidada või saadud rahasumma ametiisikule edastada. Seejuures tuleb aga kindlaks teha, et altkäemaksu vahendanud isiku tahtlus oli ka tegelikult suunatud kokkuleppe täitmisele, mitte näiteks altkäemaksu eseme omastamisele. Võimalik on seegi, et vahendaja katkestab kuriteo lõpuleviimise, jättes altkäemaksu andjaga sõlmitud kokkuleppe täitmata ja ametiisikule altkäemaksu andmiseks ettepaneku tegemata. Sellises olukorras aktualiseerub vastavalt KarS §-le 41 küsimus vabatahtlikust loobumisest lõpetamata süüteokatsest, mille korral vabaneb isik süüst. Samaaegselt tuleb siiski kontrollida, kas süüdlase käitumine ei vasta mõne lõpuleviidud süüteo tunnustele (KarS § 40 lg-d 1 ja 2).


Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokoosseis eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu, s.t vähemalt sellist abstraktset pooltevahelist suhet, mille raames on ametiisik altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest.


Täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav.

Asjaolu, et kohus ei lugenud tõendatuks altkäemaksu vahendaja ja võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu ega ka seda, et makstud rahasummad olid mõeldud altkäemaksuna, ei välista altkäemaksu andjate karistusõiguslikku vastutust.

Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.


Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes (vt RKKKo 3-1-1-84-10, p 33).


Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.


Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14).


Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.


Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.

Keskmine mootorsõidukit kasutav isik peab tulenevalt liiklusseaduse nõuetest aru saama ja suutma hinnata mootorsõiduki üldist tehnilist seisukorda. Nii ei nõua põhjalikke mitteõiguslikke eriteadmisi näiteks see, kas sõidukil toimivad sõidu- ja seisupidur, töötab sidur, põlevad tuled jmt. Tegemist pole sedavõrd spetsiifiliste tehniliste küsimustega, millele keskmine mootorsõidukit kasutav isik iseseisvalt hinnangut anda ei oskaks.


Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.


Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.


Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.


Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 8).

3-1-1-41-10 PDF Riigikohus 27.05.2010

Liiklusjärelevalvet võidakse toimetatakse üksi, kuid sellisel juhul peaks väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetluse ametnik püüdma astuda täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Nii näiteks saab liiklusjärelevalve toiminguid salvestada, tagades seeläbi võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-82-09, p 17 ja nr 3-1-1-12-10).

3-1-1-8-10 PDF Riigikohus 09.03.2010

Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8 või nr 3-1-1-87-09 p 11).


Isiku süüditunnistamine on võimalik ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel.

Tõendi usaldusväärsus ei sõltu sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga.

Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8 või nr 3-1-1-87-09 p 11).


Otsese tõendi sisuks on vahetult kuriteo tehiolusid kajastav teave.

Kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta.

Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus (nn modus operandi) võib anda võimaluse järeldada, et need on toime pannud sama isik. Sellise järelduse tegemine on võimalik eeskätt juhtudel, kus kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi kasutamise viis, tekitatud tagajärg või muud teoga seotud asjaolud on spetsiifilised. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8 või nr 3-1-1-87-09 p 11).


Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.

3-1-2-3-09 PDF Riigikohus 02.10.2009

Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu (vt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 8). Faktiliseks asjaoluks ei saa pidada erinevust kohtuotsuse kuulutamisel kuulutatud resolutiivosa ja tervikliku kohtuotsuse resolutiivosa vahel.


Vastavalt KrMS §-le 431 lahendatakse kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtuniku määrusega (vt nt RKKKo nr 3-1-2-2-07, p 11, nr 3-1-2-3-08, p 9 ja nr 3-1-1-29-08).

Ühe kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade kokku langema pidava teksti mittekattumise näol on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmneva ebaselgusega, mille peab vastavalt KrMS §-le 431 lahendama täitmiskohtunik määrusega.


Kohus võib vastavalt KrMS § 315 lg-le 4 kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa, millele tuleb lähtuvalt KrMS § 315 lg-st 8 vajadusel lisada põhiosa. See aga ei tähenda, et ühes kriminaalasjas tehakse kaks kohtuotsust. Kuna üks ja seesama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt. Seda põhjusel, et kohtunik teeb sisulise otsustuse kõikide kriminaalasjas tähtsate faktiliste ja juriidiliste asjaolude kohta juba kohtuotsuse resolutiivosa vormistamisel, vastates KrMS §-des 313 või 314 sisalduvatele küsimustele.

In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.


In dubio pro reo põhimõttele ei saa aga tugineda, tõlgendamaks süüdimõistetu kasuks otsuses esinevaid vormistuslikke vigu.

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json