HALDUSÕIGUSEhitus ja planeerimine

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Ehitusseadus

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-11-15 PDF Riigikohus 07.10.2015

Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12)


Tegevusluba ei anna õigust kasutada elektri tootmiseks ehitusloata rajatud või rekonstrueeritud või kasutusloata ehitisi. Kohustus ehitus- ja kasutuslubade taotlemiseks tulenes vahetult EhS-st ning selle nõudeid ei olnud tarvis dubleerida elektritootmise tegevusloas. (p 17)


Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)


Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12)

Kui faktiliselt võib elektri tootmine ja sellest tulu saamine olla võimalik kohe pärast maakaabelliini valmimist, tuleb põhjusliku seose tuvastamiseks siiski selgitada, millal said majandustegevus ja sellelt tulu teenimine õiguslikult lubatavaks. Valla kui tulu teenija käitumisest sõltumatud õiguslikud takistused tulu teenimisel võivad välistada põhjusliku seose saamata jäänud tulu ja valla õigusvastase käitumise vahel. (p 15)


Menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse läbiviija üks põhikohustusi (HMS § 3 lg 2, § 5 lg 2). Haldusorgan peab võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3). (p 29)


Projekti osadeks jagamise teel ei tohiks arendajal olla võimalik vabaneda keskkonnamõju hindamise kohustusest. (p 29)


Kui kahjunõue hõlmab elektrituru spetsiifiliste mõistete ja regulatsiooni analüüsimist, mis väljub valla igapäevatöö raamest ja ehitusõiguslike lubade andmise käigus uuritavate asjaolude ringist, võib olla õigusabikulude väljamõistmine HKMS § 108 lg 1 esimese lause ja § 109 lg 6 alusel põhjendatud (vt RKHK 30. novembri 2010. otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 32)


EhS § 23 lg 8 eesmärgiks oli võimaldada ehitist mõistliku aja jooksul kasutama hakata, sh teenida ehitise kasutamisega tulu ning hoida ära olukorda, kus pikaleveniv ehitusloa menetlus takistab ehitise kasutamist kaupade või teenuste müügiks. Teisisõnu oli EhS § 23 lg 8 eesmärk kaitsta ehitisega seonduvaid vabadusõigusi – omandipõhiõigust (sh omandi vaba kasutamise õigust) ja ettevõtlusvabadust. (p 22)


Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)

3-2-1-177-11 PDF Riigikohus 28.02.2012

Garantii sisuks on ehitusettevõtja kohustus kõrvaldada omal kulul ehitise garantii kestuse ajal ilmsiks tulnud ehitusvead, tellijale antakse täiendavad õigused töö lepingutingimustele mittevastavuse korral. Garantiilepingu alusel tekib võlasuhe, mille sisuks on kohustus tagada kokkulepitud omadustega ja puudusteta töö. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust (vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34). Garantiilepingust tuleneva nõude puhul on tegemist lepingujärgse täitmise nõudega. Garantiiga ei ole hõlmatud need tellija nõuded, mis ei ole otseselt seotud lepingujärgse täitmise nõudega, nt ei saa garantii esemeks olla taganemine või hinna alandamine, samuti need kahju hüvitamise nõuded, kus nõude sisuks ei ole kahjunõue täitmise asemel. Töövõtja kohustuse rikkumise eest vastutusest vabanemise võimalused võivad olla kokku lepitud lepingus erinevalt seadusest. Garantiivastutuse puhul saab töövõtja tugineda VÕS § 641 lg-s 3 toodud vastutusest vabanemise alusele siis, kui selles on lepingus kokkulepitud. Töövõtja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda tellija juhistele siis, kui ta rikkus neid täites ehitamist käsitlevaid õigusakte. Töövõtja ei saa vabaneda vastutusest ega võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada võimaliku ebapiisava omanikujärelevalvega (EhS § 30 lg 1, vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Ehitusgarantiist tulenevaid nõudeid, mis ei ole seotud täitmise või kahju hüvitamise nõudega täitmise asemel, saab esitada täiendavalt VÕS § 641 jj alusel.


Töövõtja kohustuse rikkumise eest vastutusest vabanemise võimalused võivad olla kokku lepitud lepingus erinevalt seadusest. Töövõtja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda tellija juhistele siis, kui ta rikkus neid täites ehitamist käsitlevaid õigusakte. Töövõtja ei saa vabaneda vastutusest ega võimalikku ebakvaliteetset tööd õigustada võimaliku ebapiisava omanikujärelevalvega (EhS § 30 lg 1, vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 27). Garantiivastutuse puhul saab töövõtja tugineda VÕS § 641 lg-s 3 toodud vastutusest vabanemise alusele siis, kui selles on lepingus kokkulepitud. Ehitusgarantiist tulenevaid nõudeid, mis ei ole seotud täitmise või kahju hüvitamise nõudega täitmise asemel, saab esitada täiendavalt VÕS § 641 jj alusel.

3-2-1-73-10 PDF Riigikohus 06.10.2010

Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj).


Kolleegium rõhutab hagihinna otsuses märkimise olulisust, kuna selle järgi ei arvutata üksnes riigilõivu, vaid ka teiselt poolelt väljamõistetavat esindajatasu.


Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.


Kui hageja loobub pärast hagi menetlusse võtmist mõnest esitatud nõudest, tuleb loobumine TsMS § 429 lg 1 alusel lahendada määrusega ja loobumise vastuvõtmise korral nõudes menetlus lõpetada. Hagi saab muuta üksnes TsMS §-s 376 ettenähtud korras.


Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33, 34. Töövõtjal lasuv nn garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused. See kehtib siiski üksnes juhul ja osas, milles see puudutab n-ö ehtsat garantiikohustust, st EhS § 4 lg-tele 1-3 ja VÕS § 155 lg-le 1 ja § 650 lg-le 1 vastavat ehitusettevõtja lepinguga võetud kohustust. Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes. Siiski ei saa välistada töövõtja täitmisest keeldumise õigust VÕS § 110 lg 1 alusel. Samas ei välista ega piira nn ehitusgarantiist tulenev töövõtja vastutus EhS § 4 lg 4 järgi töövõtja vastutust lepingutingimustele mittevastavuse eest võlaõigusseaduse järgi (vt VÕS § 641 jj). Ehitustööde valmimist kui leppetrahvi arvestamisel olulist aega tuleb eristada ehitustööde vastuvõtmise või vastuvõetuks lugemise ajast. Töö valmimist (mida saab lugeda ka tööde lõpetamise ajaks) ja vastuvõtmist eristatakse ka VÕS § 637 lg-s 4.

3-1-1-7-10 PDF Riigikohus 17.03.2010

KarS § 408 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis on koosseisutüübilt blanketne ja konkreetne ohudelikt. Süüteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamine, mille tagajärjena põhjustati oht inimese elule või tervisele.

KarS § 408 lg-s 1 sätestatud ehitamisena tuleb käsitada reaalselt toimuvat tegevust ja tähtis ei ole see, kas ehitajal on selleks vastav luba.

Ehitisena EhS § 2 lg 1 järgi tuleb mõista aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklikku asja. Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Hoone on EhS § 2 lg 2 kohaselt väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis. Rajatisena käsitatakse EhS § 2 lg-st 3 lähtudes ehitist, mis ei ole hoone. Ehitusnõuded, millele mittevastava ehitise ehitamise eest saab isikut karistada, tulenevad eelkõige ehitusseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest.

Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 408 lg 1 vähemalt kaudset tahtlust kõigi selle objektiivse koosseisu tunnuste suhtes.

Ehitusseaduse § 3 lg-s 1 sätestatud kohustust järgida ehitamisel head ehitustava ja tagada ehitise ohutus täidab üksnes isik, kes järgib ehitamisel ohutusnõudeid, st nõudeid, mis on ehitamise valdkonna spetsiifika tõttu sätestatud lisaks õigusaktidele ka soovituslikku tähendust omavates aktides.

EhS § 3 lg-s 1 ja § 48 p-s 4 sätestatud nõuete rikkumist on võimalik sisustada Eesti standardi EVS 812-3:2002 sätete rikkumisele viitamisega.

Karistusseadustiku § 408 lg 1 näeb ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise ette konkreetse ohudeliktina, mistõttu tuleb selle sätte kohaldamiseks alati tuvastada ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise tagajärjena ohu põhjustamise inimese elule või tervisele. Ohu põhjustamise all inimese elule ja tervisele tuleb mõista sellise olukorra tekitamist, mis võib endaga kaasa tuua inimese surma või tema tervise kahjustamise. Seega ei ole süüteokoosseis täidetud, kui ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustati üksnes asja rikkumise või hävimise oht. Kui aga ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustatakse oht isiku elule või tervisele ja lisaks sellele ka varaline kahju, subsumeeritakse isiku tegu ideaalkogumina KarS § 408 lg 1 ja § 203 või KarS § 408 lg 1 ja § 205 järgi. Ka juhul kui realiseerub oht KarS § 408 kaitseala mõttes, st nõuetele mittevastava ehitamisega põhjustatakse isiku tervisekahjustus või surm, ei neeldu ohudelikt järgnevas kahjustusdeliktis, vaid süüdistatavale subsumeeritakse KarS § 408 lg 1 ja vastavat tagajärge ettenägev paragrahv ideaalkogumis. Selline lahendus tuleneb asjaolust, et KarS § 408 lg 1 ei hõlma konkreetse ohudeliktina õigushüvede tegelikku kahjustamist, mistõttu tuleb reaalse kahju tekitamine täiendavalt subsumeerida eriosa vastava muu sätte järgi.


Karistusseadustiku § 408 lg 1 näeb ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise ette konkreetse ohudeliktina, mistõttu tuleb selle sätte kohaldamiseks alati tuvastada ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamise tagajärjena ohu põhjustamise inimese elule või tervisele. Ohu põhjustamise all inimese elule ja tervisele tuleb mõista sellise olukorra tekitamist, mis võib endaga kaasa tuua inimese surma või tema tervise kahjustamise. Seega ei ole süüteokoosseis täidetud, kui ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustati üksnes asja rikkumise või hävimise oht. Kui aga ehitusnõuetele mittevastava ehitise ehitamisega põhjustatakse oht isiku elule või tervisele ja lisaks sellele ka varaline kahju, subsumeeritakse isiku tegu ideaalkogumina KarS § 408 lg 1 ja § 203 või KarS § 408 lg 1 ja § 205 järgi. Ka juhul kui realiseerub oht KarS § 408 kaitseala mõttes, st nõuetele mittevastava ehitamisega põhjustatakse isiku tervisekahjustus või surm, ei neeldu ohudelikt järgnevas kahjustusdeliktis, vaid süüdistatavale subsumeeritakse KarS § 408 lg 1 ja vastavat tagajärge ettenägev paragrahv ideaalkogumis. Selline lahendus tuleneb asjaolust, et KarS § 408 lg 1 ei hõlma konkreetse ohudeliktina õigushüvede tegelikku kahjustamist, mistõttu tuleb reaalse kahju tekitamine täiendavalt subsumeerida eriosa vastava muu sätte järgi.

3-3-1-66-08 PDF Riigikohus 08.01.2009

Kohalikul omavalitsusel rahaliste vahendite puudumine või mitteeraldamine detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaarendamiseks võib olla piisav alus detailplaneeringu kehtestamata jätmisel. Kohalik omavalitsus peab kaalutlusõiguse alusel hindama, missugune on otsustuse mõju isikute õigustele ja vabadustele (omandiõigusele, ettevõtlusvabadusele jne) ning kas detailplaneeringu mittekehtestamine on põhjendatav ülekaaluka avaliku huviga. Võimalik õiguste piirang peab olema proportsionaalne ja otsus peab vastama võrdse kohtlemise põhimõttele.


Vahendite olemasolu või puudumine detailplaneeringute täitmisega seonduvate kulude katmiseks on kohalikul omavalitsusorganil üldjoontes teada juba detailplaneeringu menetluse algatamisel. Seetõttu tuleks juba planeeringutaotluse läbivaatamisel kaaluda, millised kulutused võivad kaasneda selle planeeringu täitmisega ning vajadusel läbi rääkida planeeringu tellijaga nende kulutuste katmise tingimused. Sellisel juhul on taotleja juba eelnevalt informeeritud kohustustest, mis tekivad detailplaneeringu kehtestamisel ning tal on võimalik planeeringutaotlusest loobuda või seda muuta.


Detailplaneeringu kehtestamisel kohalikul omavalitsusel lasub kohustus detailplaneeringu kohase tee tolmuvabaks muutmiseks, kui ei saavutata teistsugust kokkulepet detailplaneeringu tellijaga.

Kohalikul omavalitsusel rahaliste vahendite puudumine või mitteeraldamine detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaarendamiseks võib olla piisav alus detailplaneeringu kehtestamata jätmisel. Kohalik omavalitsus peab kaalutlusõiguse alusel hindama, missugune on otsustuse mõju isikute õigustele ja vabadustele (omandiõigusele, ettevõtlusvabadusele jne) ning kas detailplaneeringu mittekehtestamine on põhjendatav ülekaaluka avaliku huviga. Võimalik õiguste piirang peab olema proportsionaalne ja otsus peab vastama võrdse kohtlemise põhimõttele.

Kui valla poolt planeeringu tellijale lepinguga üleantavate tööde maht ei vasta detailplaneeringule, ei saa kohalik omavalitsus detailplaneeringut kehtestamata jätta motiivil, et isik keeldub planeeringujärgsete kohustuste ülevõtmiseks lepingu sõlmimisest. Sellisel juhul ei ole selge ka otseselt planeeringuga seonduvate valla rahaliste kohustuste ulatus ning selliste vahendite puudumise argumendi kaalukus detailplaneeringu kehtestamata jätmise otsustamisel.

3-3-1-51-08 PDF Riigikohus 01.10.2008
PES

Halduskohtumenetluse seadustiku § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.


PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).

Ehitusluba on seotud kinnisasjaga, määrates kindlaks nõuded kinnistul ehitiste püstitamiseks. Kinnisasjale konkreetse ehitise püstitamiseks kehtestatud nõuded ei saa sõltuda ehitusloa taotluse esitaja isikust või püstitatavate ehitiste omanikust.

Käesolevas asjas ehitusloa andmise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 158 lg 1 ei tähendanud, et tehnorajatisi oleks saanud võõrale kinnisasjale ehitada vahetult seadusest tulenevalt. See säte kohustas kinnisasja omanikku nõusolekut andma ning andis huvitatud isikule võimaluse esitada vajadusel tsiviilkohtumenetluse korras nõude sellise nõusoleku saamiseks.

Detailplaneering ei loo iseseisvalt kohustust tehnorajatist taluda, kuid võib anda aluse vastavale nõudele.


PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).


PES § 53 lg 1 kohaselt sai ehitusloa anda üksnes kinnisasja omanikule või muud ehitamist võimaldavat asjaõigust omavale isikule. Seetõttu läks omandi- või muu asjaõiguse üleandmisega teisele isikule üle ka ehitusloast tulenev õigus vastavale kinnisasjale loas kindlaks määratud tingimustel ehitis püstitada. Tehnovõrkude- ja rajatiste osas planeerimis- ja ehitusseadus eriregulatsiooni ei sätestanud. Kui ehitusluba anti välja isikule, kellel ehitamist võimaldavat asjaõigust ei olnud, ei andnud see isikule õigust ehitada võõrale kinnisasjale. Sellisel juhul tuli isikul hankida ehitamist võimaldav asjaõigus pärast ehitusloa saamist. Ehitusseaduse kohaselt võib ehitusluba taotleda ka isik, kellel ei ole kinnisasjal ehitamist võimaldavat asjaõigust, seejuures ei anna ehitusluba aga õigust ehitada ehitusloale märgitud maaüksuse või ehitise omaniku loata (EhS § 12 lg 1).

Ehitusluba on seotud kinnisasjaga, määrates kindlaks nõuded kinnistul ehitiste püstitamiseks. Kinnisasjale konkreetse ehitise püstitamiseks kehtestatud nõuded ei saa sõltuda ehitusloa taotluse esitaja isikust või püstitatavate ehitiste omanikust.

3-3-2-1-08 PDF Riigikohus 29.09.2008

Vastavalt HKMS § 14 lg 3 p-le 1 on menetlusosaliseks kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Juhul kui kolmas isik jäeti menetlusnorme rikkudes kohtumenetlusse kaasamata, on TsMS § 702 lg 2 p 2 kohaselt olemas alus lahendi teistmiseks. Hoonele antud ehitusloa tühistamine puudutab selle kinnisasja omanike õigusi, mille oluliseks osaks on vastav hoone, kuivõrd ehitusloa tühistamine võib kaasa tuua hoone lammutamise vastavalt EhS § 40 lg-le 2. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikud HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel kolmandate isikutena menetlusse kaasata.


Hoonele antud ehitusloa tühistamine puudutab selle kinnisasja omanike õigusi, mille oluliseks osaks on vastav hoone, kuivõrd ehitusloa tühistamine võib kaasa tuua hoone lammutamise vastavalt EhS § 40 lg-le 2. Seetõttu tuleb kinnisasja omanikud HKMS § 14 lg 3 p 1 alusel kolmandate isikutena menetlusse kaasata.

3-1-1-90-07 PDF Riigikohus 14.01.2008
LKS

Ehitusseaduse §-s 2 eristatakse ehitamise liikidena ehitise püstitamist (lg 1) ja rekonstrueerimist (lg 6), seega on seadusandja eristanud nimetatud ehitamise liike juba formaalselt. Ehitise püstitamine ja rekonstrueerimine ei ole mitte üksnes formaalselt erinevad ehitamise liigid, vaid rekonstrueerimine saab erinevalt ehitise püstitamisest olemuslikult toimuda ainult juba olemasoleva hoone suhtes. Kuna ehitusseadus ei sätesta uusehitise mõistet, tuleb igal üksikjuhul hinnata, millise tulemuseni sooviti jõuda - kas püstitada uus ehitis või parendada olemasolevat. Ebaõige on seisukoht, et Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatud keeld hõlmab igasuguse Ehitusseaduse § 2 lg-s 6 nimetatud tegevuse. Looduskaitseseaduse § 38 lg-s 3 sätestatakse otsesõnu, et kalda ehituskeeluvööndis on keelatud uute hoonete ehitamine. Viidatud sätet ei ole aga võimalik tõlgendada selliselt, et see välistaks ehituskeeluvööndis igasuguse ehitamise.

3-3-1-94-06 PDF Riigikohus 06.03.2007
HMS

Otsust maa munitsipaalomandisse taotlemiseks tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses. Menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine halduskohtus ei ole reeglina võimalik (vt Riigikohtu 18.02.2002 otsuse nr 3-3-1-8-02 p-i 5). Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust peatavat maa munitsipaalomandisse taotlemise otsust on võimalik erandjuhtudel vaidlustada, kui on kahtlus, et maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsuse nr 3-3-1-44-05 p-i 14).


Otsusega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Tegemist ei ole ka eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, kuna sellega ei tehta siduvalt kindlaks maa munitsipaalomandisse andmise otsuse tingimusi ja asjaolusid. Otsus maa munitsipaalomandisse taotlemiseks ei ole ka iseseisev toiming, kuid seda tuleb käsitada menetlustoiminguna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses.

Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.

Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).


Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud. Tee kui erandliku rajatise omandiõiguse tõendamiseks võib esitada ka muid dokumente ja tõendeid, kui need, mis on nimetatud Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 269 kehtestatud "Maa munitsipaalomandisse andmise korra" p-s 15.2.

Tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi olla alati tuvastatav. Tee, mille rajajat ning seega ka omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa tagastamist takistavaks rajatiseks Maareformi seaduse tähenduses. Sellist teed ei ole võimalik ka peremehetu ehitisena hõivata, vaid see tuleb tagastada koos maaga, millel see asub (vt Riigikohtu otsust nr 3-3-1-42-05).

3-4-1-9-06 PDF Riigikohus 16.01.2007
PS

EhS §-st 13 tulenev kohustus tagada detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamine kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni kujutab endast olemuslikult kohaliku omavalitsuse omapädevusse kuuluvat ülesannet KOKS § 6 lõike 3 punkti 1 mõttes. Seega on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive võimalik ning vallavolikogu taotlus kontrollida EhS § 13 põhiseaduspärasust on esitatud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste kaitseks. (p 20)


Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu. Seadusandja võib kehtestada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piiranguid, kuid igasugused seadusega sätestatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirangud ei ole siiski põhiseadusele vastavad. Tagamaks kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhiolemuse säilimist, peavad selle piirangud olema eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad. (p 23) EhS §-ga 13 seatud kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piirang on sobiv, sest see on suunatud nii piirkonna tervikliku ruumilise arengu, keskkonnakaitse kui ka elanike ohutuse tagamisele. (p 28) Ka on piirang vajalik, muudel isikutel või muude vahenditega ei ole võimalik samaväärset kaitset sama hästi saavutada. (p 29) Samuti on piirang mõõdupärane, sest kohalikele omavalitsustele on EhS §-s 13 loetletud tagamiskohustuse elluviimisel jäetud kaalutlusruum. (p 30) Kohalik omavalitsus võib kohustust vältida detailplaneeringu kehtestamata jätmise ning ehitusloa väljastamata jätmise teel. (p 32) Ka on kohalikel omavalitsustel võimalik planeerida lühi- ja pikaajalise arengu vajaduste elluviimise võimalusi. Stabiilne ja eelnevalt teadaolev finantseerimissüsteem võimaldab kohaliku omavalitsuse üksustel koostada pikaajalisi arengukavasid ning neid tulemuslikult ellu viia. (p 35)

3-3-1-55-06 PDF Riigikohus 27.07.2006

Kohtu poolt kohaldatav esialgse õiguskaitse vahend ei tohi legaliseerida ilmselgelt õigusvastast olukorda. Kohus ei saa esialgse õiguskaitse korras nõustuda ehitise kasutamisega, kui sellel puudub kasutusluba. Ehitise kasutusloa puudumise tõttu keelava ettekirjutuse kehtivuse peatamine viiks aga sellele tulemusele. Seetõttu ei oma esialgse õiguskaitse kohaldamisel otsustavat tähendust, millistel põhjustel kasutusluba väljastatud ei ole.

3-3-1-84-04 PDF Riigikohus 22.02.2005
HMS

Projektimuudatuste kooskõlastamine ja kasutusloa andmine on kaks omavahel seotud taotlust ning need tuleb lahendada eraldi. EhS § 34 lõike 1 kohaselt ei saa kohalik omavalitsus anda kasutusluba ehitisele, mis ei vasta ehitusprojektile, mille alusel on antud ehitusluba.

Kui ehitamisel on kaldutud kõrvale ehitusprojektist, siis peaks kohalik omavalitsus enne, kui ta otsustab kasutusloa andmise, hindama kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust.


Ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek ehitusprojekti järgi ehitamiseks ehk luba ehitamiseks ehitusprojekti tingimustel. Ehitusprojekti muudatuste kooskõlastamine tähendab ehitusloa muutmist.

EhS sätestab erandi HMS § 68 lõikest 1 suhtes - isik võib piiranguteta esitada taotluse ehitusprojekti ja temale väljastatud ehitusloa tingimuste muutmiseks.


Kui ehitamisel on kaldutud kõrvale ehitusprojektist, siis peaks kohalik omavalitsus enne, kui ta otsustab kasutusloa andmise, hindama kõrvalekaldumiste olulisust ja ehitusloa muutmise vajalikkust.

Ehitusluba on kohaliku omavalitsuse nõusolek ehitusprojekti järgi ehitamiseks ehk luba ehitamiseks ehitusprojekti tingimustel. Ehitusprojekti muudatuste kooskõlastamine tähendab ehitusloa muutmist.

EhS sätestab erandi HMS § 68 lõikest 1 suhtes - isik võib piiranguteta esitada taotluse ehitusprojekti ja temale väljastatud ehitusloa tingimuste muutmiseks.


Linn peab planeeringute kehtestamise ja täitmise raames tagama, et kaugküttepiirkonnas oleks piisaval arvul tarbijaid ning kaugküttesüsteem majanduslikult ja sotsiaalselt ära tasuks. Isiku õiguste piirangu aluseks võib lisaks keskkonna kaitsele olla ka avalik huvi tagada kaugküttesüsteemi toimivus.

Kokku: 12| Näitan: 1 - 12

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json