Tulumaksuseadus (lühend - TuMS)

Alates 15. märtsist 2007 ei ole enda maksuhalduri juures registreerimata jätmine karistatav kuriteona, vaid väärteona maksukorralduse seaduse § 154 järgi.

Laenulepingust tulenev (laenutähtaja lõpus tekkiv) nõudeõigus laenusaaja vastu ei ole käsitatav maksustatava tuluna TuMS § 36 lg 1 mõttes.

Laenuandjale tagastamata jäänud laenusummad võivad teatud tingimustel olla käsitatavad laenuandja ettevõtlusega seotud kuluna, mis tuleb üldjuhul ettevõtlustulust maha arvata (3-3-1-21-02 p-d 10-11).

Mahaarvamiste tegemine füüsilise isiku ettevõtlustulust võib vaatamata TuMS § 14 lg-s 5 sätestatule olla teatud juhtudel võimalik ka siis, kui isik ei ole end nõuetekohaselt füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud (3-3-1-70-08 p 12).

Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.

Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.

Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Eelnev raamatupidamiskohustuse rikkumine võib teatud juhtudel tähendada, et süüdistatav, kes tugineb teatud maksunduslikult olulistele faktidele, peab neid ise tõendama (3-1-1-47-07, p-d 19-23). Samasuguse tõendamiskoormise üleminek süüdistatavale ei saa aga kõne alla tulla n-ö negatiivse asjaolu puhul - isikule ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist, näiteks seda, et ta ei ole teatud rahasummat kätte saanud.

Süüdistatav, kes väidab, et ta on teinud ettevõtlustulu saamiseks vajalikke kulutusi, peab nende kulutuste tegemist tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse kulutuste tegemist usaldusväärselt kontrollida.

Tulenevalt KrMS § 61 lg-st 2 hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelöeldu tähendab muuhulgas sedagi, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks.

Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (RKKKo 3-1-1-100-06 p 18 ja 3-1-1-63-08 p 12.2). Kohtuotsus, mille põhiosas on tõendite analüüsi asemel piirdutud kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite loetlemise, nende sisu kirjeldamise ning kohtuistungi protokolli refereerimisega, ei vasta KrMS § 312 nõuetele.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.

Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.

Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ekslik tuvastamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Kriminaalasja lahendav kohus ei ole järelduste tegemisel seotud tsiviilkohtumenetluses tehtud järeldustega, küll aga ei või kriminaalasja lahendav kohus jätta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtu järeldusi põhjenduseta tähelepanuta.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

KrMS § 123 lg 1 tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme kohta. Koopia võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus kõnealuse tõendi usaldusväärsusest.

Kriminaalmenetluses võib tõendiks olla ka tsiviilkohtumenetluses tehtud kohtuotsus.

Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega. (RKKKo nr 3-1-1-22-10).

Tulenevalt KrMS § 66 lg-st 1 on kriminaalmenetluses tõendina lubatavad ka laenusaajast tunnistaja ütlused oma laenusuhte tekkimise, muutumise või lõppemise asjaolude kohta. Küll aga tuleb selliste ütluste usaldusväärsust eriti põhjalikult kaaluda.

Vara võõrandamisest saadud kasu arvutamisel tuleb laekunud müügitulu vähendada sellelt arvutatud käibemaksu võrra. Samuti tuleb vara soetamismaksumust ja võõrandamisega seotud kulusid vähendada sisendkäibemaksuna maha arvatava käibemaksu võrra.

Maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas (MKS § 56 lg 2 teine lause). Nimetatud nõue pole aga takistuseks maksuhaldurile, kes võib maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuvastada hindamise teel.

MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.

Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.

MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.

Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.

Kasutatud kauba käibemaksuga maksustamiseks on KMS §-s 41 sätestatud erikord, mille alusel saab maksukohustuslane, kes soetab kasutatud kauba edasimüügi tarbeks ning ei kasuta seda kaupa (lg 1), pidada maksustatavaks väärtuseks kauba müügi ja ostuhinna vahet, mida on vähendatud selles sisalduva käibemaksu võrra. Erikorra kohaldamiseks peavad olema dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist vastavalt KMS § 41 lg-s 1 nimetatud tingimustele. Ainuüksi asjaolu, et isik pole pidanud eriarvestust, aga ei välista tema jaoks soodsama erikorra kohaldamist. Nõutava arvestuse puudumine ei tähenda keeldu arvestust tagantjärele teha. Niisuguse võimaluse eitamine tähendaks koormavama maksustamismeetodi kohaldamist, millel võib olla lubamatu karistuslik iseloom, üksnes seetõttu, et pole täidetud kohustust pidada eriarvestust. Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.

Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.

Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.

Tulumaksuseaduse alusel maksab füüsiline isik ettevõtlustulult tulumaksu sõltumata sellest, kas ta on ennast ettevõtjana registreerinud ja kas ettevõtlustulu on püsiv või peamine sissetulekuallikas.

TuMS § 15 lg-st 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt ei ole vara võõrandamine alati ettevõtlus ja tulumaksuga võidakse maksustada kasu vallasasja võõrandamisest ka siis, kui pole tegemist ettevõtlusega. Üksnes isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisel ei kuulu tulu maksustamisele.

Tulumaksuseaduse § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kehtivad vara võõrandamisest saadud kasu suuruse arvutamise kohta ka siis, kui vara võõrandamine toimub ettevõtluse käigus. Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ettevõtlusega seotud mahaarvamistena Tulumaksuseaduse 6. peatüki (§-d 32-35) mõttes. Kui maksuhaldur tuvastab, et vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis sellisel juhul tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuvat sissetulekut, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud üksnes TuMS § 37 lõikes 2 nimetatud juhul, st kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud.

TuMS § 36 lg 1 alusel võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu (sh ettevõtlustulu) tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Tulu võib tekkida ka sellest, kui kolmas isik täidab maksumaksja eest maksumaksja kohustuse. Kolmanda isiku poolt makstud summat tuleb lugeda maksumaksja tuluks ja maksustamine toimub samadel alustel nagu oleks toimunud siis, kui komas isik oleks tasunud maksumaksjale ning viimane riigile.

TuMS § 36 lg 1 ei välista, et üks kuludokument saab tõendada korraga mitme isiku kulu. Kolmanda isiku kaudu toimuva tehingu täitmise ja maksete tasaarvestamise korral on oluline, et maksustamisel võetaks arvesse kõiki sooritusi.

Ettevõtlusega on tegemist siis, kui vara omandati või valmistati müügi eesmärgil ning vajalik on vaadelda, kuidas käituti vara soetamise hetkel, kuidas soetatud vara kasutati ning millistel asjaoludel toimus vara müük. Kui maksumaksja on vara omandamise või kasutamisega seotud kulusid ettevõtlustulust maha arvanud, siis ei saa vara võõrandamist kvalifitseerida väljaspool ettevõtlust toimunud tehinguks, sest see võimaldaks mitmekordset tulu vähendamist.

Vara müügi maksustamist ei saa seada sõltuvusse ainuüksi sellest asjaolust, kuidas maksumaksja on oma raamatupidamises kajastanud vara soetamist. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses.

Kuna füüsilisest isikust ettevõtja vara ei ole eraldatud sama füüsilise isiku muust varast, siis ei pea ettevõtja fikseerima algselt muuks otstarbeks soetatud vara kasutuselevõtmist ettevõtluses. Kinnistute ostu ja müügi tehingute vormistamine ja tehingute tsiviilõiguslik sisu ei sõltu sellest, kas tehingu pool tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana või mitte.

Kuna füüsilise isiku tulude ja kulude arvestus on vajalik tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis on maksumaksjal õigus lõplikud otsused tulude kvalifitseerimise osas teha alles tuludeklaratsiooni täitmisel. Maksumaksjal on õigus ka pärast maksudeklaratsiooni esitamist ja maksu määramist vigade avastamise korral parandada vastavat maksudeklaratsiooni ning taotleda maksuhaldurilt maksuteate või maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.