Tulumaksuseadus (lühend - TuMS)

TuMS § 48 lg 4 p 7 tõlgendamisel tuleb muu hulgas lähtuda ka lõike 4 preambulis toodud määratlusest "rahaliselt hinnatav soodustus". Erisoodustus on tööandja poolt töötajale antav rahaliselt hinnatav hüve, millest viimane saab otseselt isiklikku kasu. Erisoodustusena tuleb vaadelda sellist hüve, mis antakse töötaja isiklikes huvides ja mida saaks põhimõtteliselt käsitleda ka loonuspalgana. Erisoodustus on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamisel tuleb arvestada iga juhtumi eripära (vt Riigikohtu 19.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-26-02). Erisoodustusega ei ole tegemist siis, kui töötaja hüvitab saadud soodustuse tööandjale. Tehingu puhul, millega äriühing võõrandab oma töötajale asja, mille äriühing on varem omandanud samalt isikult, tuleb võimaliku erisoodustuse tuvastamiseks vaadelda mitte ainult viimast tehingut eraldivõetuna, vaid mõlemat tehingut koos. Kui töötaja ostab varem tööandjale müüdud asja tööandjalt tagasi sama hinnaga, millega ta varem sama asja tööandjale müüs, ning lisaks hüvitab tööandjale kõik kulutused, mida tööandja tegi kahe tehingu vahepealsel ajal asja parendamiseks, siis ei ole töötaja saanud rahaliselt hinnatavat soodustust, sest ta ei ole tööandja arvel oma varalist olukorda parandanud.

HKMS § 83 lg 4 p 1 alusel on nõustajakulu menetluskulu. TsMS § 228 lg-s 2 sätestatakse nõustaja kohtumenetluses osalemise viis - nõustaja võib esineda kohtuistungil koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus toimunud kirjaliku menetluse tõttu polnud nõustaja osalemine kohtuistungil võimalik ja vastavad kulutused jäävad seepärast kaebuse esitaja kanda.

TuMS § 48 lg-te 7 ja 8 alusel rahandusministri 29. detsembri 1999. a määrusega nr 120 kinnitatud erisoodustuse hinna määramise korrast ei nähtu ega tulene, et sõiduki kasutamist üksnes ettevõtluseks tuleb tõendada sõidupäevikuga.TuMS § 48 lg 51 alusel ei loeta erisoodustuseks kulutusi töötaja transpordiks elukoha ja töökoha vahel, kui ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga. Sõiduki hoidmine töötaja elukohas ei kinnita iseenesest sõiduki ettevõtlusega mitteseotud kasutamist.

Kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõttes. Näiteks võib töötaja teekonda pikendamata peatada auto selleks, et ühendada ettevõtluseks toimuva sõiduga isiklik tegevus.

Maksuhaldur peab TuMS § 48 kohaldamiseks tuvastama maksuobjekti, milleks on erisoodustuse andmine. Tööandja sõiduki või muu vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmisel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tuleb tõendada vara selline tegelik kasutamine või tuvastada asjaolud, mis viitavad, et suure tõenäosusega kasutati vara ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Vastupidine seisukoht oleks põhjendatud, kui tulumaksuseadus sätestaks, et maksuobjektiks on ka töötaja võimalus kasutada tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, kusjuures sellise kasutamise puudumist peaks maksukohustuslane tõendama kindlaksmääratud korras. Niisugust regulatsiooni kehtestatud ei ole.

Optsioon sai olla erisoodustuse esemeks praegu kehtiva TuMS § 48 kui ka varem kehtinud TuMS § 33 tähenduses. Erisoodustuse maksustamine võib toimuda kahel viisil olenevalt sellest, kas optsioon kui väärtpaber on rahaliselt hinnatav. Optsiooni rahalise hinnatavuse puhul tekib tööandjal maksukohustus optsiooni andmise hetkel ning erisoodustuse väärtus on optsiooni väärtus. Kui optsioon ei ole rahaliselt hinnatav, maksustatakse optsiooni täitmise tulemusena toimuvat aktsia müüki töötajale ning tulumaksuga maksustatakse töötajale võimaldatud soodushinna ja aktsia turuhinna vahe optsiooni täitmise ajal.

Erisoodustust võib anda ka kolmanda isiku kaudu. Teise isiku arvel tegutsemine tähendab eelkõige seda, et isik, kelle arvel erisoodustust antakse, kannab tehingust tekkiva kulu või loobub potentsiaalsest kasust, mis oleks tekkinud, kui erisoodustuse andmise asemel oleks toimunud turutingimustel tehing (st optsioon oleks antud vastava tasu eest). Ka siis, kui asjas ei ole tuvastatud kokkulepe, mille alusel üks isik oleks otseselt kandnud kulusid või võtnud endale kohustusi seoses teise isiku tehingutega, võib sellegipoolest olla tegemist erisoodustusega. Selle kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Maksukorralduse seaduse §-s 84 sätestatust. Kui see säte erisoodustuse andmise ajal ei kehtinud, on selles sättes kirjeldatud põhimõte maksuõiguse üldise põhimõttena ikkagi rakendatav. Maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust (vt Riigikohtu 4.10.1999 määrust nr 3-3-1-31-99).

Tegevus, mis vastab praegu kehtiva MKS § 84 tunnustele - maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtud tehing või toiming - saab oma olemuselt olla ainult tahtlik. Sellest tulenevalt on õige kohaldada 6-aastast maksusumma määramise aegumistähtaega tavapärase 3-aastase tähtaja asemel.

1. jaanuaril 2000 aastal jõustunud Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 9 kohaldamine eeldab muuhulgas, et nõue on sissenõutav ja et sellisest nõudest loobutakse. Nõude sissenõutavus TuMS § 48 lg 4 p 9 mõttes tähendab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud nõude alus ja ulatus. Nõude alusena tuleb mõista selliseid faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, millest nähtub, et nõue on põhjendatud. Nõude ulatuse kindlaksmääramine tugineb nõude alusele ja seisneb otsuse langetamises, kas nõue hõlmab kogu äriühingule tekkinud kahju või osa sellest. Äriühingu juhatuse liikmetelt ei saa nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis loomuliku kao tõttu. Õiglane on arvesse võtta ka seda, kuidas toimub tavapärane äritegevus samas tegevusvaldkonnas ja milline juhatuse liikme käitumine oma kohustuste täitmisel oli või olnuks mõistlik.

ÄS § 168 lg 1 p 10 alusel on osanike pädevuses juhatuse või nõukogu liikme või osaniku vastu nõude esitamine, järelikult ka sellisest nõudest loobumine. Loobumine võib toimuda otseselt - vastava otsuse tegemisega või kaudselt - tegevusetusega. Nõudest loobumine tegevusetusega tuleb siduda nõude esitamise tähtajaga. Maksuõigussuhetes tuleb nõude aegumist reguleerivat tähtaega mõista nii, et äriühing peab oma maksukohustuse määramiseks olulised asjaolud selgitama mõistliku aja jooksul. Kui nõuet ei ole aegumistähtaja jooksul esitatud, siis maksuõigussuhetes tuleb lugeda, et äriühing on nõudest loobunud.