HALDUSÕIGUSSisejulgeolek ja avalik kord

HALDUSÕIGUSTervishoid ja ravi

KARISTUSÕIGUSVäärteod

Teksti suurus:

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (lühend - NPALS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-38-11 PDF Riigikohus 08.06.2011

KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.

Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.

Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.


KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.


Asjaolu, et ostja ja müüja lepivad omavahel kokku narkootilise aine müümise ning üleandmise tingimustes, ei anna alust vaadelda kõnealust käitumist ühise ja kooskõlastatud tegevusena KarS § 21 lg 2 esimese lause mõttes.

KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.


Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel NPALS § 3^1 lg 3 esimese lause mõttes tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogusest. Narkootilise aine segu korral saab suurest kogusest rääkida juhul, kui selles sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.

Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.


KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.

Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 2^1 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Selleks võib olla näiteks soov teenida rahalist tulu, kasutada ainet enda tarbeks vms. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt.

Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.

Kvalifitseerimaks süüdistatavate tegevust KarS § 184 lg 2^1 p 1 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isikute tegevuse tegelikud eesmärgid.


Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest.


Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.


Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 83^2 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.

Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 83^2 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.


Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 83^2 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.

3-1-1-68-09 PDF Riigikohus 22.10.2009

Narkootilise aine koguse määratlemisel on tähtsus vaid narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 esimesel lausel, mille kohaselt on suur selline kogus narkootilist ainet, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. (Vt RKKKO nr 3-1-1-121-06, p 11). Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus, mis tähendab seda, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-52-07, p 10, nr 3-1-1-101-07, p 8, 3-1-1-67-08, p 12).

Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).


Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).


Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12).

Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).


Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12).

3-1-1-49-09 PDF Riigikohus 22.06.2009
AS

NPALS §-s 15^1 sätestatud koosseisupärane tegu on narkootilise aine tarvitamine. Tarvitamise all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Seega tuleb eristada tarvitamist ja manustaja pärastist viibimist tarvitamise tagajärjel tekkinud narkojoobes.

Lähtuvalt KarS § 15 lg-st 3 saab NPALS §-s 15^1 sätestatud teo toime panna ka ettevaatamatusest. Seega on KarS § 18 lg 3 kohaselt narkootilise aine tarvitamine karistatav ka juhul, kui isik küll ei teadnud, et ta narkootikumi tarvitab, kuid oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud seda ette nägema.

NPALS § 151 järgi väärteoasja lahendav kohus peab tuvastama kõigepealt objektiivse koosseisu ehk narkootilise aine tarvitamise. Seejärel tuleb teha kindlaks, kas isik teadis, et ta narkootikumi tarvitab või kas ta vähemalt oleks sellest tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama. Kui sel moel on koosseisupärane tegu tuvastatud ja õigusvastasust ning süüd välistavad asjaolud - mille esinemist eeldatakse (vt RKKKo nr 3-1-1-9-08, p 15) - puuduvad, vastutab isik NPALS § 151 järgi. Joobeseisundi esinemine ei ole NPALS § 151 realiseerituse seisukohast oluline. Küll aga teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline.


Kolmeastmeline deliktistruktuur, millest karistusseadustik lähtub, seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt nt RKKKo nr 3-1-1-92-05, p 7). Iga süüteokoosseisu analüüsides tuleb esimese sammuna teha kindlaks tegu, mis on järgneva õigusliku arutluse ese.

3-1-1-101-07 PDF Riigikohus 01.04.2008

Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 3^1 lg 3 esimese lause mõttes.


KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).


Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.


Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).


Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

3-1-1-3-08 PDF Riigikohus 13.03.2008

Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra" § 9 lg-s 4 ja §-s 20 sisaldub nõue, et narkojoobe meditsiinilise tuvastamise korral peab arsti seisukoht tuginema nii kliinilisele pildile, kui ka bioloogiliste vedelike uuringule. Neist esimese alusel on võimalik tuvastada kehaliste või psüühiliste funktsioonide häirumine ja muutumine, teine on aga vajalik selgitamaks, et vastava tagajärje on tinginud narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-4-05, p 8).


Väärteoprotokolli koostamine üldmenetluses ei kujuta endast kohtuvälise menetleja lõplikku otsustust väärteo toimepanemise kohta. Lõplikuks kohtuvälise menetleja poolt üldmenetluses tehtavaks lahendiks on vastavalt VTMS § 73 lg 1 p-dele 1 ja 2 kohtuvälise menetleja otsus või väärteomenetluse lõpetamise määrus. Väärteomenetluse seadustiku § 74 lg 1 kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal otsuses muude andmete kõrval obligatoorselt näidata ka väärteo toimepanemise aeg ja koht, väärteo lühikirjeldus, viide otsuse tegemise aluseks olevale väärteoprotokollile, vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendus ning väärteo kvalifikatsioon. Seega alles otsuse tegemisel lahendab kohtuväline menetleja lõplikult küsimused sellest, kas isiku poolt väärteo toimepanemine on tõendatud ja kas tegemist on koosseisupärase, õigusvastase ning süülise teoga. Väärteoprotokolli koostamine enne kõigi asjas tähtsust omavate tõendite kogumist ei tähenda vältimatult väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist.


Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (RKKKo nr 3-1-1-6-06, p 6.3).


Hindamaks, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt RKKKo nr 3-1-1-99-04, p 10.4 ja nr 3-1-1-1-08, p 5).

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

/otsingu_soovitused.json