Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Erinevalt kriminaalmenetlusest, mille puhul kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 3 kohustab menetlejat jätkama kriminaalmenetlust ka pärast kuriteo aegumistähtaja möödumist, kui seda taotleb süüdimõistetu rehabiliteerimise eesmärgil, on VTMS § 29 lg 3 järgi aegumine väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, mil tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07 ja nr 3-1-1-74-08).

Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada kriminaalmenetlusõigusest. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo nr 3-1-1-146-03, p 8).

KOKS § 66² lg 1 sisustamisel hoone fassaadi määrdumise ja vigastuste korral ei pea fassaadi korrasolek ehitise omaniku poolt olema tagatud igal ajahetkel, kuna selline kohustus oleks faktiliselt mittetäidetav ja õiguslikult ebaproportsionaalne. Ehitise omanik või temaga võrdsustatud isik peab mõistliku aja jooksul tegema kohaseid jõupingutusi kõrvalise isiku poolt rikutud fassaadi korrastamiseks. Mõistliku aja ja kohaste jõupingutuste kriteeriumide sisustamisel tuleb arvestada erinevaid asjaolusid. (RKKKo nr 3-1-1-22-05). Igal ajahetkel ei saa kohustatud isikult nõuda ka kõnnitee lumest puhtana hoidmist. Lume koristamise peab isik tagama mõistliku aja jooksul lume sadamisest arvates kohaseid jõupingutusi rakendades.

Nõue, et väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses tähendab seda, et väärteoprotokoll peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetlejal võimalik lugeda vastav süüteokoosseis täidetuks (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07, nr 3-1-1-2-08, nr 3-1-1-9-08).

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise (vt ka RKKKo nr 3-1-1-14-04, nr 3-1-1-152-05, nr 3-1-1-5-07).

VTMS § 55 lg 3 p-st 1 ja § 56 lg 2 p-st 8 järeldub, et menetlusaluse isiku nõusolek kiirmenetluses peab olema antud tema ülekuulamise protokollis (RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 6).

Väärteoasjas menetlustoimingute tegemisel peab menetlejal olema selge, kes on toimingule allutatud menetlusalune isik (juriidiline isik oma seadusliku esindaja kaudu või füüsiline isik), millest ta peab toimingus osalevat isikut ka teavitama. VTMS § 19 lg 1 p-de 1 ja 5 kaudu tagatakse isiku õigus teada, et teda süüdistatakse karistatava teo toimepanemises, võimaldades tal teha menetluslikke otsustusi, sh nõustuda enda suhtes kiirmenetluse kohaldamisega. Olukord, kus füüsiline isik osaleb väärteomenetluses üksnes menetlusaluse isiku seadusliku esindajana, ei ole võrdsustatav menetluse läbiviimisega tema enda suhtes (vt RKKKo nr 3-1-1-131-04, p 8).

Kiirmenetluse kohaldamine, kui ei ole täidetud selle tingimused, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine. VTMS ei võimalda maakohtul saata asja kohtuvälisele menetlejale uueks menetlemiseks, s.o üldmenetluse alustamiseks. Samuti ei saa kohus tulenevalt VTMS §-st 87 arutada väärteoasja üldmenetluses ilma väärteoprotokollita. Seetõttu tuleb maakohtul tühistanud kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsus ja lõpetada väärteomenetlus, kui kohtuväline menetleja ei ole täitnud kiirmenetluse kohaldamise tingimusi. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-109-03, p 7 ja nr 3-1-1-100-03, p 9.)

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kohtunik rakendab VTMS § 95 p 4 alusel tõlgi, eksperdi ja tunnistaja, järgides seejuures kriminaalmenetluse sätteid. Kohtu poolt KrMS § 280 alusel tehtud toimingud kantakse ka kohtuistungi protokolli. Kohtusse ilmunud tunnistajalt võetakse hoiatamise kohta allkiri kohtuistungi protokolli või eraldi hoiatamislehele (vt RKKKo nr 3-1-1-49-08, p-d 7 ja 8 ja nr 3-1-1-72-07). Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, veendumaks, et tunnistaja on mõistnud oma rolli süüteomenetluses ning on valmis andma vaid tõeseid ütlusi.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Olukorras, mil isik vaidlustab temale kohtuvälise menetleja otsusega väärteo toimepanemise eest määratud põhikaristuse raskust või lisakaristuse kohaldamise põhjendatust, pole kohtul võimalik märgitud küsimusi lahendada, kontrollimata eelnevalt väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seonduvaid asjaolusid. Teisisõnu tuleb kohtul kirjeldatud tingimustel kaebuse piiridest olenemata hinnata, kas kaebuses nimetatud teole kohtuvälise menetleja poolt antud õiguslik hinnang on tervikuna õiguspärane või mitte (vt RKKKo nr 3-1-1-20-09, p 12).

Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-73-08, p 11).

Pelgalt fakt, et menetlusalune isik möönab mingil menetlusetapil väärteo toimepanemist, ei võimalda kohtul jätta kohtuvälises menetluses tehtud otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kontrollimata. Tuginedes kohtueelses menetluses koostatud kirjalikele tõenditele ja jättes nende pinnalt tõusetunud kahtlused kohtulikul arutamisel kõrvaldamata, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt VTMS § 175 p-le 2 kaasa kohtuotsuse tühistamise.

VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on selle videosalvestise kui tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et salvestis oleks tõendina nõuetekohaselt vormistatud. Tõendi nõuetekohasest vormistatusest ei saa rääkida siis, kui seda tõendit väärteoasja materjalide juures ei ole.

KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse jälitusprotokollilegi vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (Vt RKKKo nr 3-1-1-21-09).

Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10 ja nr 3-1-1-16-06, p 14.2). Tuginemine tõenditele, mida ei ole kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud, on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa väärteoasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-30-09, p 6).

Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. VTMS §-s 87 sisalduva nõude tõttu ei ole väärteoasja arutamisel väärteokirjelduse piiridest väljumine võimalik (vt nt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7 ja nr 3-1-1-65-04, p 11).

Kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lg 3 kohustab menetlejat jätkama kriminaalmenetlust ka pärast kuriteo aegumistähtaja möödumist, kui süüdimõistetu taotleb seda rehabiliteerimise eesmärgil. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg-st 3 järeldub aga, et väärteomenetluses on aegumine absoluutne menetlustakistust, mis ei võimalda asja edasist menetlemist. Väärteomenetluse seadustiku §-s 2 lubatud kriminaalmenetluse analoogia käesolevas asjas ei kohaldu, sest väärteomenetluse seadustik näeb ette iseseisva regulatsiooni väärteomenetluse alustamise ja alustatud menetluse lõpetamise kohta väärteo aegumistähtaja möödumisel. Seega on seadusandja välistanud väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes, sh ka menetlusaluse isiku rehabiliteerimise eesmärgil.

KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Kui isikule omistatav väärtegu aegub ajal, mil kohus on väärteoasjas otsuse teinud, aga otsus ei ole veel jõustunud, siis tuleb VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi väärteomenetlus lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg kaks aastat on möödunud.

Olukorda, mil tõendite hindamise eelselt seatakse mõne tõendi kvaliteet kahtluse alla, tuleb käsitada VTMS § 31 lg-s 1 ja KrMS §-s 64 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõtte eiramisena ja selle kaudu ka väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

Turvavöö kinnitamata jätmist saab LE § 69 lg- le 3 tuginevalt õigustada vaid sõidukijuht, kes just nimelt tööülesannete tõttu on sunnitud vältimatult auto peatama vähem kui iga 100 meetri järel ja autost väljuma. LE § 69 lg 3 ei ole kohaldatav siis, kui puudub tööülesannetest tingitud autost väljumise ja seega ka LE mõttes auto peatamise vältimatu vajadus.

Tõendi kõrvalejätmine tähendab selle lubamatuks tunnistamist. Tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. (RKKKo nr 3-1-1-19-05).

KarS § 81 lg 3 sätestab, et väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. Kui isikule omistatav väärtegu aegub ajal, mil kohus on väärteoasjas otsuse teinud, aga otsus ei ole veel jõustunud, siis tuleb VTMS § 29 lg 1 p 5 järgi väärteomenetlus lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg kaks aastat on möödunud.

Tulenevalt VTMS §-st 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab eelkõige kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Seega peavad väärteoprotokollis olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt RKKKO nr 3-1-1-71-07, p 7).

Maakohus võib muuta väärteo kvalifikatsiooni, s.t anda teole kohtuvälisest menetlejast erineva õigusliku hinnangu, raskendamata seejuures menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks loetud viitamist väärteoprotokollis nimetamata blankettnormi sisustavatele sätetele (vt RKKKo nr 3-1-1-80-05, p 8), kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu. Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud isiku kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 34-35).

Kuriteo tunnuste sedastamine süüdlase käitumises kujutab endast VTMS § 29 lg 1 p 4 järgi väärteomenetlust välistavat asjaolu, mille ilmnemisel tuleb juhinduda VTMS §-s 61 sätestatud korrast. VTMS § 61 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamise otsustuse teha kuni väärteo eest karistamise otsuse tegemiseni. Siiski võib väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p-s 4 toodud alusel lõpetada ka kohus, kuid vaid neil juhtudel, mil maakohus arutab väärteoasja VTMS §-s 83 sätestatud tingimustel, tehes asjas esmase otsuse isiku karistamise kohta. Vastavalt VTMS § 107 lg-le 2 teeb maakohus kirjeldatud olukorras väärteomenetluse lõpetamise määruse, kusjuures seda võib teha enne kohtuotsuse tegemist ja menetlusaluse isiku süüküsimuse lõplikku lahendamist. Kui aga maakohus vaatab läbi kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust, ei ole väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 29 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel enam võimalik.

Vastavalt VTMS § 29 lg 1 p-le 5 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 3 kohaselt on aegumine väärteomenetluses absoluutseks menetlustakistuseks, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt RKKKo nr 3-1-1-77-08, p 9).

Vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 12; nr 3-1-1-18-05, p 6; nr 3-1-1-45-06, p 9; nr 3-1-1-8-08, p 8; nr 3-1-1-66-08, p 8 ja nr 3-1-1-74-08, p 7.

Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6; nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Maakohtu väärteoasja ab ovo korras arutamise kohustus ei laiene väärtegudele, mille eest karistamist ei ole vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8 ja nr 3-1-1-42-07, p 5.4). Samas ei saa mingi väärteo eest karistamise vaidlustamata jätmisest rääkida olukorras, kus isik, keda on ühe teo eest karistatud mitme väärteokoosseisu järgi, vaidlustab enda karistamise selle teo eest vähemalt ühe väärteokoosseisu järgi.

KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, ei ole karistatav KarS § 218 lg 1 järgi. Selline järeldus tuleneb otseselt KarS § 218 lg 2 sõnastusest, milles KarS §-de 203, 204 ja § 206 kõrval KarS § 205 ei nimetata. KarS § 205 sätestab karistuse KarS § 203 või § 204 objektiivse koosseisuga hõlmatud raskemate rikkumiste eest ka juhuks, kui tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Üks asjaoludest, mis toob KarS § 205 kohaselt kaasa kriminaalvastutuse ka ettevaatamatusest toime pandud võõra asja rikkumise või hävitamise eest, on suure kahju tekitamine. Samas ei ole KarS § 205 järgi karistatav võõra asja hävitamine või rikkumine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega ei saa olla karistatav ka võõra asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest, kui sellega põhjustatakse mitteoluline kahju.

KarS § 218 lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine, väljapressimine jt KarS § 218 lg 1 dispositsioonis nimetatud erandid) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-57-08, p 12; RKKKo nr 3-1-1-56-08, p 6 ja RKKKo nr 3-1-1-81-06,, p 9).

KarS §-s 205 kirjeldatud tegu - asja rikkumine või hävitamine ettevaatamatusest -, kui sellega ei põhjustata olulist kahju, KarS § 218 lg 1 järgi karistatav ei ole.

KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-13-07, p 12).

Isiku poolt enda joobeseisundisse viimine või joobeseisundis olek ei tähenda seda, et isik peab KarS § 16 lg 4 mõttes võimalikuks mis tahes asjaolusid, mille esinemise tõenäosust võib tema joobeseisund suurendada. Sõltumata joobeseisundist ei saa ei saa isikul olla tahtlust asjaolu suhtes, mille esinemise võimalikkust ta ei ole endale teadvustanud, sest sellisel juhul puudub juba tahtluse intellektuaalne element.

VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10).