Karistusseadustik (lühend - KarS)

Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)

NB! Seisukoha muutus!

Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)

Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)

Kohtu otsustus süüdistatav kohtu alla anda võib – ehkki ei pruugi – olla ülejäänud eelmenetluslike küsimuste lahendamisest ajaliselt lahutatud. Süüdistusakti saanud kohus on pädev andma süüdistatava KrMS § 257 lg 1 kohaselt kohtu alla niipea, kui ta on sedastanud, et kriminaalasja arutamine allub sellele kohtule, ja tal ei ole esmase kontrolli käigus tekkinud kahtlust, et süüdistusakt tuleks KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada või kriminaalmenetlus mõnel KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud alusel lõpetada. Kohtu alla andmise määruse põhiosast peab nähtuma, et kohus on eespool nimetatud kohtu alla andmise eelduste olemasolu kontrollinud. Ülejäänud kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimused, mis kriminaalasjas aktualiseeruvad, võib kohus lahendada kas koos süüdistatava kohtu alla andmisega või siis pärast seda – edasise eelmenetluse käigus tehtava eraldi määrus(t)ega. Eelistungi peab kohus süüdistatava kohtu alla andmiseks korraldama üksnes juhul, kui tal tekib KrMS § 257¹ lg-s 2 viidatud kahtlus kohtu alla andmise lubatavuse suhtes või kui ta soovib koos süüdistatava kohtu alla andmisega lahendada ka vähemalt ühe KrMS § 258 lg 1 p-s 1, 2¹ või 4 nimetatud korralduslikest küsimustest või küsimuse, mille õigeks otsustamiseks on kohtu enda hinnangul vaja korraldada eelistung (KrMS § 258 lg 1 p 5). Seadus ei keela süüdistatavat kohtu alla anda ka enne kaitseakti esitamist. See, kas lahendada muud eelmenetluslikud küsimused koos süüdistatava kohtu alla andmisega või pärast seda, on kohtu otsustada. Süüdistatava kohtu alla andmine muudest küsimustest eraldi on vajalik eeskätt siis, kui kohus peab enne seda, kui eelmenetluslikud küsimused on võimalik tervikuna lahendada, langetama mõne menetlusotsustuse, mille tegemise pädevus tekib tal alles süüdistatava kohtu alla andmisega. (p-d 51–54 ja 47)

Peaks kohus enne eelmenetluse lõppu poole taotluse alusel või omal algatusel leidma, et kriminaalasja kohtualluvus ei ole õige, süüdistusaktil on puudusi, mis takistavad kriminaalasja menetlemist, või et esineb mõni KrMS § 199 lg 2 p-des 2–6 sätestatud alustest, tuleb tal teha KrMS § 28 lg-s 1 või 3 või § 262 lg 1 p-s 2 või 3 nimetatud määrus, hoolimata sellest, et ta on süüdistatava juba kohtu alla andnud. (p 56)

KrMS § 263 p 3 eesmärk on tagada kohtumenetluse poolte tõhus ja õigeaegne teavitamine kohtuistungi ajast ja kohast. (p 62)

Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)

KrMS §-st 263, § 265 lg-st 2 ja § 279 lg-st 2 järeldub, et otsustus süüdistatava kohtu alla andmise kohta tuleb üldjuhul vormistada KrMS § 145 lg 1 p 1 nõuetele vastava kirjaliku määrusega. Kohtu alla andmine n-ö protokollilise määrusega on võimalik üksnes erandina, näiteks KrMS §-s 265¹ toodud menetlussituatsioonis (3-1-1-30-16, p-d 7–10). (p 65)

Olukorras, kus prokuratuur on süüdistatava õigeksmõistmise apelleerinud, kuid ringkonnakohus leiab, et kuriteo aegumise ning KrMS § 274 lg 2 p-s 1 nimetatud taotluse puudumise tõttu ei saa kriminaalmenetlust jätkata ega prokuratuuri apellatsiooni põhjendatust hinnata, peab teise astme kohus süüdistatava õigeksmõistmise tühistama ja kriminaalmenetluse aegumise tõttu lõpetama. (p 68)

Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)

Suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega ja kohus ei saa piirduda vaid konstateeringuga tasu mõistlikkuse kohta. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (3-1-1-63-13, p 22.) (p 70)

Valitud (lepingulisele) kaitsjale apellatsiooni koostamise ja esitamise eest makstav mõistliku suurusega tasu on käsitatav apellatsioonimenetluse kuluna, mille hüvitamine otsustatakse KrMS § 185 alusel. KrMS § 45 lg 7 ei reguleeri menetluskulu hüvitamist ja sellest sättest ei saa teha järeldust, et kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstav tasu on käsitatav süüdistataval maakohtu menetluses tekkinud menetluskuluna. (p 71)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt 3-1-1-23-15, p 76 koos seal viidatud kohtupraktikaga). (p 76)

Olukord, kus kohus vormistab ühe ja sama sisu ning kuupäevaga määruse (otsustuse) nii omakäeliselt kui ka digitaalselt allkirjastatud kujul, ei pruugi olla asjaajamise seisukohalt korrektne, kuid kohtu alla andmise otsustuse kehtivust see kahtluse alla ei sea. (p 64)

Lugemaks süüdistatava kohtu alla andmine KarS § 81 lg 5 p 2 mõttes toimunuks ja kuriteo aegumine osutatud sätte alusel katkenuks, on nõutav ja samas piisav, kui süüdistatav on kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kohtu alla antud. (p 43) Samas mitte igasugused vead süüdistatava kohtu alla andmisel ei välista kuriteo aegumise katkemist KarS § 81 lg 5 p 2 alusel. (p 46)

Riigikohtu üldkogu tunnistas 30. aprilli 2013. a otsusega kohtuasjas nr 3-1-1-5-13 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks KrMS § 385 p 26 osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse KarS § 69 lg 6 järgi täitmisele üldkasuliku tööga asendatud vangistus, kuna edasikaebeõiguse piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. (p 15)

Üldkogu tunnistab KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele.

Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.

Riigi õigusabi andmise viisi märkimata jätmine ei anna alust arvata, et riigi õigusabi saaja on riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest automaatselt vabastatud. Juhul, kui riigi õigusabi andmisel jääb riigi õigusabi andmise viis kindlaks määramata, tuleb menetlejal see küsimus lahendada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusega.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).

Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" reguleerib ekspertiisimääruse täitmist ja rakendub järelikult olukorras, kus menetleja on tõendamisvajadusest lähtudes ekspertiisi määranud.

Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.

Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).

Lähtuvalt KrMS § 156 lg-st 1 tuleb alates 1. septembrist 2011 üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestada ja KrMS § 155 lg 2² kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleb reeglina jätkuvalt lahendada KrMS §-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui aga taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda helisalvestisele. Kui pärast kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamist jääb kohtumenetluse pool ikkagi seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik taotleda helisalvestise kuulamist ka apellatsioonikohtus. Kui sellises olukorras ringkonnakohus tuvastab kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, siis tuleb kohtul lähtuda helisalvestisest. KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7) ja KrMS § 155 lg 2² omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel.

Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lõike 1 punktis 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, mis saab olla üksnes eraldiseisva väärteomenetluse esemeks, siis saab kolleegium võtta üksnes abstraktselt seisukoha, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused, jättes süüküsimuse ette otsustamata.

Erinevalt KarS §-dest 293-294 (pistise ja altkäemaksu võtmine) ja KarS §-st 299 (ametialane võltsimine) on mõjuvõimuga kauplemine käsitatav igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses, näiteks ametiisikut. Samas nõuab süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik. Ametiisikuks mõjuvõimuga kauplemise koosseisu mõttes ei saa reeglina olla ametiisik KarS § 288 lg 2 tähenduses ehk isik, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb selle nimel või tegutseb teise füüsilise isiku nimel, kuna ta ei täida avaliku halduse ülesandeid. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet, mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel. Mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve vastu mitte oma ametialase pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma. KarS § 298¹ lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimise seisukohalt pole oluline mitte hüve lubamisega nõustumise ja selle vastuvõtmise seaduslikkus või ebaseaduslikkus, vaid ametiisiku mõjutamise keelatus. Ametiisiku seaduslik mõjutamine välistab mõjuvõimuga kauplemise koosseisu. Seetõttu tuleb nii süüdistuses kui süüdimõistvas kohtuotsuses ära näidata, milliste õigusnormide alusel on ametiisiku mõjutamine konkreetsel juhtumil loetud ebaseaduslikuks. Kui ametiisiku mõjutamine seisneb talle või kolmandale isikule hüve lubamises või andmises, järgneb mõjutaja vastutus altkäemaksu või pistise andmise või vahendamise eest.

Karistusseadustiku § 2 lg 4 keelab otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Viimane kujutaks endast ühtlasi ka KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumist. Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka RKÜKo 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele.

KVS § 25 lg 1 preambula määratleb huvide konfliktina olukorda, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve. Toimingupiirangu rikkumisena on vaadeldav vaid osavõtt sellise otsuse tegemisest, mis mõjutab KVS § 25 lg 1 p-des 1–8 loetletud juriidiliste isikute majandushuve vahetult ja objektiivse hindaja jaoks tajutavalt.

Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 teise alternatiivi mõttes.

Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 on § 141 lg-s 1 sätestatud vägistamine tahtlik kuritegu, mille koosseis on täidetud vaid juhul, kui toimepanija tegutses kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega.

Kooskõlas välja kujunenud kohtupraktikaga tuleb kohtutel isikulisest allikast pärinevate tõendite puhul kujundada seisukoht tõendiallika kui terviku usaldusväärsuse kohta, mitte aga lahendada küsimust sellest, milliseid sama kannatanu või tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3; 3-1-1-87-11, p 7 ja 3-1-1-13-12, p 13).

Süüdistuse piiridest väljumine kohtu poolt on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Taoline järeldus tuleneb otseselt KarS § 17 lg-s 1 sätestatud koosseisueksimuse regulatsioonist, mille kohaselt puudub toimepanijal tahtlus, kui ta tegu toime pannes ei tea mõnda süüteokoosseisule vastavat asjaolu. Enne või pärast koosseisupärase teo toimepanemist esinenud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks.

Kannatanu eksitusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole siiski piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isiku kelmuses süüditunnistamiseks võib ta küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Seega võib eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, kuid sellest ei piisa veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks.

Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel reeglina olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada. Seega ei piisa mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.

KarS § 141 üheks objektiivseks tunnuseks on suguühendus. Karistusõiguse mõttes tuleb selle all eelkõige mõista seksuaalset ühendust, s.t oluline pole ühenduse reproduktiivne kvaliteet, vaid selle seksuaalne iseloom. Sõna teine pool, ühendus, tähendab aga kehadevahelise füüsilise sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse, kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. KarS §-s 141 kirjeldatud kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamiseks selle lõpuleviidud vormis on vaja tuvastada tungimine kannatanu kehaõõnsusse ehk penetratsioon. (RKKKo 3-1-1-95-04, p 12).

Vägistamise katse eeldab subjektiivse koosseisutunnusena toimepanija tahtlust koosseisu kõigi objektiivsete tunnuste suhtes (vt ka RKKKo 3-1-1-12-06, p 9).

KarS § 331¹ kohaldamise eelduseks on see, et süüdlast on varem tsiviilasjas tehtud kohtulahendi täitmata jätmise eest täitemenetluses trahvitud või tema suhtes kohaldatud aresti. Teisisõnu saab vaadeldava süüteokoosseisu subjektiks olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, kellele on tsiviilasjas tehtud kohtulahendiga pandud kohustus anda välja laps või asi või teha asendamatu toiming või hoiduda toimingu tegemisest. Alates 24. märtsist 2011 on täitemenetluse seadustiku regulatsiooni muudetud ja käesoleval ajal kehtiv TMS § 183 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha TMS §-s 261 sätestatud korras. Senini kohtu pädevuses olnud rahatrahvi või aresti määramine on seega asendatud kohtutäituri kompetentsi kuuluva sunniraha määramisega.

Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna faktilisi asjaolusid tuvastada, vaid saab lähtuda üksnes maa- ja ringkonnakohtu poolt kindlaks tehtud tehioludest, kontrollides, kas tõendite hindamine varasemas menetluses toimus kriminaalmenetlusõiguse norme järgivalt. Vaidlustades tõenditele senises menetluses antud hinnangut, taotleb kassaator sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole aga Riigikohtu pädevuses.

Kriminaalasja arutamise edasilükkamine teadmata ajaks pelgalt põhjendusel, et võib-olla ennistatakse tsiviilasjas tehtud otsuse peale apellatsiooni esitamise tähtaeg, poleks kooskõlas kriminaalasja mõistliku aja jooksul lahendamise nõudega. Samas võib see olla teistmise aluseks KrMS § 366 p 4 mõttes.

Ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühest küljest menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et talle ei esitata sama teo eest uuesti süüdistust. Mitmekordse karistamise keeld on seotud õiguskindluse põhimõttega ja kaitseb isikut riigi omavoli eest. 10. veebruari 2009. a otsuses asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest ja sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Selline tõlgendus vastab ka PS § 23 lg 3 sõnastusele. PS § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse esemeline kaitseala ei hõlma ainult kuritegusid, vaid ka väärtegusid ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi. Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud kriminaalsüüdistuse mõiste sisustamisel. Isegi siis, kui siseriiklik õigus ei käsita mingit õiguserikkumist kuriteona ja selle eest kohaldatavat karistust kriminaalkaristusena, võib tulenevalt õiguserikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest olla tegemist kriminaalkaristusega konventsiooni mõttes. Seejuures on nimetatud kriteeriumid alternatiivsed, mitte kumulatiivsed, s.t et õiguserikkumine klassifitseerub konventsiooni mõttes kriminaalseks juba siis, kui sellele viitab ainult üks kolmest kriteeriumist.

KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.

KarS § 157 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes, s.t isik, kellele on saanud tema kutse- või ametitegevuse raames teatavaks selline teave, mis puudutab teise isiku tervist, eraelu või äritegevust ja kellel lasub seadusest tulenev kohustus hoida kõnealust teavet saladuses. Tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega. Eelöeldu tähendab, et süüdistuses peavad olema näidatud need PS § 65 p 1 mõttes seadusest tulenevad kohustused, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb. Sidudes kutse- või ametitegevuse raames teatavaks saanud teabe avaldamise keelu isikule seadusega pandud saladuse hoidmise kohustusega, on seadusandja pidanud silmas, et kriminaalvastutuse kui kõige raskemate tagajärgedega vastutuse saab KarS § 157 järgi kaasa tuua vaid sedavõrd olulise konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine, mille hoidmise nõue on kehtestatud mitte mistahes õigusaktidega, vaid seaduse tasemel.

Infosüsteemi KAIRI pidamise ja kasutamise kord pole käsitatav seadusena KarS § 157 mõttes, kuna see on kehtestatud Politseiameti peadirektori käskkirjaga. Tulenevalt VVS §-dest 73 ja 74 võib Politseiameti peadirektori pädevusse kuuluda küll haldusorgani siseselt teabesüsteemide ja andmekogude pidamise korda puudutavate küsimuste lahendamine ning selleks käskkirjade andmine, kuid nende õigusaktide nõuete rikkumine ei saa olla aluseks isikute kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 157 järgi.

Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus kassatsioonikohtuna vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti. (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).

Süüdistatava õigeksmõistmine puuduliku süüdistuse korral on võimalik esmajoones siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatuse (vt RKKKo 3-1-1-96-06, p 16).

Süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuses tuleb lugeda kaitseõiguse eiramiseks ja kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatava õigusakti säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo 3-1-1-158-05, p 9). Olukorras, kus süüdistusaktis ega kohtuotsustes pole konkretiseeritud, missugust seadusest tulenevat kohustust isik KarS § 157 mõttes rikkus, on tema süüditunnistamisel eiratud süüdistatava kaitseõigust ja see minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

Tulenevalt KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatust peab kohus, kui süüdimõistetul on Eestis koos temaga seaduslikult koos ühises perekonnas elav abikaasa või alaealine laps, väljasaatmise kohaldamist oma otsuses põhistama. Nimetatud nõuet tuleb mõista selliselt, et taolisel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine talle kuriteo eest mõistetava lisakaristuse kaudu kõne alla tulla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid.

Riigikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise", saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo 3-1-2-3-09, RKÜKo 3-1-2-1-98 ja RKKKm 3-1-2-1-07, p 7).

Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-130-04, p 9; 3-1-1-83-07, p-d 14–15 ja 3-1-1-84-10, p 24).

KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt RKKKo 3-1-1-94-00, p-d 6.5–6.6).

Käesoleval ajal kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30–35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.

Isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1–12.3 ja 3-1-1-87-11, p 7). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

Olukorras, kus süüdistatava ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kui sellega kaasneb ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)

Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).

KarS §-s 203 ja § 218 lg-s 1 kirjeldatud süüteod on teineteist välistavad ning olukorras, kus kohus tuvastab, et asja rikkumisega ei tekitatud olulist kahju, ei tohi kohtuotsuses isiku süüdimõistmise alusena viidata KarS §-le 203.

KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt puudub õiguslik alus nõuda, et auto kahjustamist saaks tõendada ainult vaatlusprotokolliga. Asja rikkumist on võimalik lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile või asitõendi vaatlusprotokollile tõendada ka tunnistaja ütlustega.

Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).

Vara arestimise määrusest peab alati nähtuma üheselt ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo (vt RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.2). Põhjendatud kuriteokahtluse kui vara arestimise eeltingimuse tuvastamine ei ole tsiviilhagi, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse kohaldamine. Seetõttu ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades (vt ka RKKKm 3-1-1-150-11, p 12.1).

Vara arestimiseks tuleb tuvastada ka KrMS § 142 lg-s 1 toodud vara arestimise alus, s.o põhjendatud kahtlus, et isik on saanud kuriteo tulemusena varalist kasu ja et see võib olla tsiviilhagi lahendamise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse objektiks. Arestides vara konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) tagamiseks, tuleb määruses esitada asjaolud, mis viitavad sellele, et isik on saanud küll kahtlustuses või süüdistuses kirjeldatud kuriteo läbi tulu, kuid tema sissetulekuid ja vara hinnates on ilmne, et isik on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga saadud vara ära kulutanud või varjab seda ja isiku olemasolev vara on sobiv riigi nõude rahuldamiseks konfiskeerimise asendamise kaudu. Laiendatud konfiskeerimise (KarS § 83²) tagamisel peab arestimismäärusest olema nähtav esiteks karistusseadustiku eriosast tulenev konkreetne alus laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks, ning teiseks isiku legaalse sissetuleku ja tema varandusliku olukorra põhjendamatult suur erinevus, mis annab alust eeldada tema vara ebaseaduslikku päritolu. Arestimise seisukohast ei ole oluline mitte arestitava vara omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Määrusest peab seega nähtuma teave selle kohta, kuidas on isikute vara kriminaalmenetlusega seotud ja millise materiaalõigusliku mõjutusvahendi tagamiseks selle kasutust piiratakse (vt ka RKKKm 3-1-1-1-09, p 9.2). Juhul kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine. Ka arestimismääruse peale esitatud määruskaebust lahendades saab ringkonnakohus sellele lisada omapoolseid põhjendusi (vt ka RKKKm 3-1-1-105-11, p 17).

Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403⁶ järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks. Kinnisvara, sõiduki ja muu vara hinna kindlaksmääramisel tuleb lähtuda selle tavalisest turuväärtusest lahendi tegemise ajal. Muu info puudumisel võib menetleja arestitava vara väärtuse suurusjärgu hindamisel lähtuda ka arvutivõrgu enamlevinumates avalikes müügikeskkondades (nt kinnisvara või mootorsõidukite müügipakkumiste portaalis) olevate müügipakkumiste keskmistest turuhindadest. Kohtul tuleb vara arestimise objekti valikul arvestada eeskätt KrMS § 142 lg 10 nõuete ja kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga. Seejärel tuleb kaaluda isiku omandipõhiõiguse riive mõõdukust, arestides esmajärjekorras need asjad või õigused, mille riive on talle vähem koormav. Arestitava vara väärtuse selgitamata jätmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Tulenevalt KrMS § 142 lg-s 1 sätestatud vara arestimise alustest ei tohi selle kriminaalmenetluse tagamise vahendiga kaasnev põhiõiguse riive olla oluliselt suurem isiku võimalikul süüditunnistamisel rakendatavast mõjutusvahendist ehk siis konfiskeerimisest ja selle asendamisest, kuna vaid sellisel juhul saab vara arestimist kriminaalmenetluses pidada proportsionaalseks. Vara arestimine ilmselgelt ebamõõdukas ulatuses omandab karistusliku eesmärgi, viies süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1), nullum crimen nulla poena sine lege põhimõtte (PS § 23) ja omandipõhiõiguse (PS § 32) rikkumisele (vt ka RKÜKo 3-3-1-69-09, p 63). Kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive. Kolleegium loeb arestitava vara väärtuse selgitamata jätmise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Sarnaselt KarS §-dega 83¹ ja 83² on konfiskeerimise asendamise eesmärk takistada süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel. KarS §-s 84 märgitu hõlmab nii KarS §-s 83¹ kui ka §-s 83² toodud konfiskeerimisele kuuluva vara asendamist (RKKKo 3-1-1-4-11, p-d 8 jj). Konfiskeerimise asendamine ei ole kuriteo eest ettenähtud iseseisev õiguslik tagajärg, vaid konfiskeerimise täitmise erivorm, mis peab tagama, et isik ei saaks kuriteo läbi kasu ka siis, kui kuriteoga vahetult saadud vara on võõrandatud või muul viisil konfiskeerimiseks kättesaamatu. KarS § 84 järgi konfiskeerimise asendamine ei too isikule kaasa mahukamat omandiõiguse riivet kui KarS §-de 831 vastavalt süüteoga saadud vara konfiskeerimisel, sest ka konfiskeerimise asendamisel määratav summa peab vastama konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

Vara arestimine konfiskeerimise asendamiseks oli lubatud ka enne 1. septembrit 2011.

Ei ole välistatud, et kriminaalasjas arestitud vara koguväärtus ületab konfiskeerimisele kuuluva kriminaaltulu või selle asendamiseks sobiva vara mahu mitmekordselt, tingimusel, et igalt kahtlustatavalt või kolmandalt isikult arestitava vara väärtus jääb kuriteoga saadud kogutulu piiresse. Kriminaaltulu jaotus peab olema selgitatud hiljemalt kohtuotsuse tegemise või KrMS § 403⁶ järgi konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmise ajaks.

KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).

Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-94-06, p 10.2; 3-1-1-26-08, p 14; 3-1-1-10-09, p 61 ja 3-1-1-72-09, p 22).

KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.

TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kannatanu nõusolek kui karistusseadustikus sätestamata seadusülene õigustav asjaolu on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-60-09, p 17.2.)

Materiaalõiguslikult ei sõltu hinnang sellele, kas mingi teoga põhjustati isikule varaline kahju, sellest, kas kahjustatud isiku enda arvates on talle kahju tekitatud või kas ta soovib nõuda kahju tekitajalt selle hüvitamist. Kahjustatud isiku subjektiivne arvamus ei saa muuta olematuks tema varalises sfääris objektiivselt toimunud muudatust. Küll sõltub kahjustatud isiku tahtest üldjuhul see, kas tema tsiviilõigused, mis tulenevad kahju tekitamisest, saavad menetluslikult siduval kujul kindlaks määratud ja maksma pandud või mitte. Nimelt tuvastatakse tsiviilõiguste ja -kohustuste olemasolu või puudumine tulenevalt TsMS §-dest 3 ja 4 üldjuhul vaid õigustatud isiku initsiatiivil ja selle isiku soovitud ulatuses. Dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt sõltub ka tsiviilõigusliku kahju hüvitamise nõude eelduste, sh kahju olemasolu, tuvastamine kahjustatud isiku tahtest. Varalise kahju kui mingi kuriteo koosseisulisele tunnusele vastava asjaolu kindlakstegemisel pole aga kahjustatud isiku tahtel otsest rolli. Juhul, kui varaline kahju on käsitatav kahju tekitaja karistusõigusliku vastutuse eeldusena, peab selle tuvastamisel lähtuma KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, mitte kahjustatud isiku seisukohast.

Riigikohus asus 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 seisukohale, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga (või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga) tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga (õigusvastase teoga) nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud (vt viidatud määruse punkt 17). Seejuures väljendub kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vaheline õiguslik seos selles, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb (vt RKKKm 3-1-1-97-10, p 19).

Eesti kohtumenetlusõiguses ei loeta tsiviil- või haldusvaidluse lahendamist selleks mittepädeva kohtu poolt alati selliseks asjaoluks, mis peaks sõltumata asja arutamise staadiumist tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. Nii sätestab TsMS § 668 lg 3, et kassatsioonkaebuses ei või tugineda väitele, et asi tulnuks lahendada halduskohtus või et asi ei allunud otsuse teinud esimese astme kohtule või ringkonnakohtule või et asi tulnuks lahendada teises kohtumajas. Kassatsioonkaebuses võib tugineda asjaolule, et Eesti kohus ei olnud pädev asja lahendama rahvusvaheliselt või et asi tuli lahendada vahekohtus, kui sellele asjaolule tugineti õigeaegselt ka maakohtus ja ringkonnakohtus. Ka Riigikohtu praktikas on varem korduvalt leitud, et menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõte võib teatud juhtudel õigustada õigusvaidluse lahendamist teist liiki menetluses kui see, mille seadus selleks otseselt ette näeb (vt nt RKEKo nr 3-3-4-7-02, p 13; RKTKo 3-2-1-123-09, p 11 ja RKKKo 3-1-1-105-10, p 8.1). Ehkki TsMS § 668 lg 3 ei reguleeri otseselt olukorda, kus süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses olnud tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on nii maa- kui ka ringkonnakohus sisuliselt läbi vaadanud, on selle sätte üldise mõtte ja eesmärgiga kooskõlas see, kui Riigikohus ei jäta kirjeldatud olukorras tsiviilhagi läbi vaatamata vaid sel põhjusel, et isik, kelle nimel tsiviilhagi esitati, pole käsitatav kannatanuna KrMS § 37 lg 1 tähenduses ja seetõttu tulnuks tal hagi esitada tsiviilkohtumenetluse korras. Olukorras, kus kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks ei ole isegi halduskohtu pädevuses oleva asja arutamine maakohtu poolt, ei saa asjaolu, et maakohus vaatas tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse asemel läbi kriminaalmenetluses, tuua automaatselt kaasa tsiviilhagi kohta tehtud kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades küll kriminaalmenetluse erisusi (vt nt RKKKo 3-1-1-79-09, p 9). Kirjeldatud olukorras ei teeniks tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ka eesmärki vältida kriminaalmenetluse ülekoormamist üleliigse õigusvaidlusega, sest nii esimese kui ka teise astme kohus on kohtuasja juba ära arutanud. Ühtlasi on nii kohtumenetluse pooled kui ka kohtud teinud tsiviilhagi lahendamiseks olulisi jõupingutusi, mis tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral tühja jookseksid.

Kohtupraktika kohaselt ei ole küll täielikult välistatud, et kohus käsitab süüdistuses kaastäideviimisena kvalifitseeritud tegu vahendliku täideviimisena. Selleks peavad aga süüdistusaktis olema näidatud sellised faktilised asjaolud, mille alusel on võimalik süüdistatava käitumist õiguslikult hinnata kui vahendlikku täideviimist (vt ka RKKKo 3-1-1-108-06, p-d 12-13). KrMS § 268 lg 8 (enne 1. septembrit 2011 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud. (Vt RKKKo 3-1-1-46-08, p 30.)

KarS § 15 lg 1 kohaselt saab ÄS § 315 lg-st 1 tuleneva juhatuse liikme käitumisstandardi rikkumine olla KarS § 289 ja § 217² lg 1 järgi karistatav üksnes juhul, kui see rikkumine on tahtlik (vt ka RKKKo 3-1-1-61-09, p-d 11 ja 33). Pelgalt piisava hoolsuse ilmutamata jätmise korral - kui juhatuse liige ei riku oma kohustusi tahtlikult - ei ole teda võimalik KarS § 289 ega § 217² lg 1 järgi süüdi tunnistada. Küll võib selline hoolsusetus muude eelduste olemasolul kaasa tuua aktsiaseltsil kahju hüvitamise nõude (ÄS § 315 lg 2) tekkimise juhatuse liikme vastu.

KrMS § 401 lg 1 sätestab, et menetleja võib määrusega kriminaalmenetlusse kaasata kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Osutatud sätte mõtte kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS § 402 lg-s 2, § 142 lg-s 1, samuti § 366 p-s 5 sätestatu. Kui isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud, pole selles menetluses ka võimalik otsustada tema pangakontol oleva raha konfiskeerimist.

KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).

RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.

Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.

KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).

Vt otsuse p 39 ja nt RKKKo 3-1-1-76-11, p 9.

Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).

Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).

Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.

Vt p 34 ja 42. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)

Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.

Vt otsus p 31 ja RKKKo 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21.

Juhul, kui isiku tegu ammendub üksnes kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises, on KarS § 307 lg 1 sama seadustiku § 306 lg 1 suhtes erinorm (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2. Muudel juhtudel on aga kuriteost mitteteatamine kuriteo varjamisest hõlmatud - vt RKKKo 3-1-1-30-98). KarS § 307 lg 1 näeb ehtsa tegevusetusdeliktina ette karistuse teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest. KarS § 307 lg 1 kohaselt nõutav tegu seisneb tõepäraste andmete avaldamises teise isiku poolt toimepandud esimese astme kuriteo asetleidmise asjaolude kohta (vt ka RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2). Kuriteo asetleidmise asjaoludena, mille kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmine on vaadeldav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 mõttes, tuleb käsitada selliste faktiliste asjaolude kogumit, millest nähtuks konkreetselt määratletav kuriteosündmus. Kuriteo täpsete tehiolude - sh toimepanija isiku -, samuti kuritegu puudutava tõendi või tõendiallika kohta andmete avaldamata jätmine ei ole käsitatav kuriteost mitteteatamisena KarS § 307 lg 1 tähenduses. Selline tegu võib olla karistatav KarS § 318 järgi - seda juhul, kui isik kuulatakse kriminaalmenetluses üle tunnistajana ja talle esitatakse küsimus, millele vastamine eeldab kuriteo mingi tehiolu, kuritegu puudutava tõendi või selle allika kohta ütluste andmist. Teatud juhtudel võib kõne alla tulla ka isiku vastutus KarS § 306 lg 1 järgi. KarS §-st 307 tulenevat tegutsemiskohustust ei tohi tõlgendada ebaproportsionaalselt kaugeleulatuvana. Selle eesmärk on võimaldada menetlejal toimepandud esimese astme kuriteost teada saada ja luua seeläbi esmane eeldus kuriteo asjaolude selgitamisele suunatud kriminaalmenetluslike toimingute tegemiseks. KarS § 307 lg-s 1 ette nähtud karistusähvardus ei laiene aga olukorrale, kus isik ei anna omal algatusel menetlejale teavet kõigi talle teadaolevate kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Vastasel korral tuleks KarS § 307 lg 1 järgi karistada ka kuriteoteate (KrMS § 195) esitajat, kes jätab selles vähemalt kaudse tahtlusega kajastamata mõne talle teadaoleva kuriteo asjaolu või kuriteo kohta käiva tõendi. KarS § 307 lg 1 selline tõlgendus oleks õiguse adressaatidele ebaproportsionaalselt koormav. Ühtlasi võiks see suunata isikuid kuriteoteate esitamisest hoiduma. Tuleb ka silmas pidada, et menetlejal on üldjuhul võimalik kuriteoteate esitanud isik tunnistajana üle kuulata ja niiviisi kuriteoteates sisalduvad infolüngad kõrvaldada.

Kuna varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-57-10, p 15.2).

KarS § 13 lg 1 sätestab, et isik vastutab tegevusetuse eest, kui ta oli seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma õiguslikult kohustatud. Seega on KarS § 306 kui mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu kindlakstegemisel esmalt vaja tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära seaduses kirjeldatud tagajärg KarS § 13 lg 1 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-79-10, p 24). Seejuures tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist, s.t KarS § 13 rakendusala hõlmab tagajärjedeliktide kõrval ka teodelikte (vt RKKKo 3-1-1-104-09, p 11).