Töölepingu seadus (lühend - TLS)

AÜS §-s 26² sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Tööandja on TLS § 1 lg-s 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik. Osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. Kui menetlusalune isik ei ole tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid esindab juhatuse liikmena tööandjat, siis ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Sellises olukorras ei ole menetlusalune isik AÜS §-s 26² sätestatud väärteokoosseisu subjekt ja ta ei saa erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte, mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel (KarS § 25¹). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. (p 16)

Ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 26²) on normitehniliselt ebaõnnestunud. KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 26² on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 26² järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. (p 17)

Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1-15-9051/62, p 38 ja 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). (p 20)

Süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest vastutab üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §-s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 40). Öeldu tähendab, et kui karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu. (p 14)

Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses. (p 13)

Kuna kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes on menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast varalise nõudega hagis, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot, siis ei ole TsMS § 637 lg 2¹ koos § 405 lg-ga 1 põhiseadusega vastuolus osas, milles see piirab edasikaebeõigust varalise nõudega hagi korral, mille hind ei ületa põhinõudelt arvestatuna 200 või 350 eurot. (p 11)

Vt määruse p 12 (vt ka RKTKm nr 3-2-1-2-12, p 9; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 11; RKTKm nr 3-2-1-30-12, p 10; RKTKm nr 3-2-1-49-11, p 7; RKTKm nr 3-2-1-170-13, p 11; RKTKm nr 3-2-1-35-13, p 12; RKTKm nr 3-2-1-56-07, p 10).

Töölepingu seadusest ega ühestki teisest õigusaktist, mh pühade ja tähtpäevade seadusest, ei tulene, et summeeritud tööaja arvestuse korral tuleb ületunnitöö kindlakstegemiseks vähendada töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühale langeva tööaja võrra. Muu hulgas ei anna kokkulepitud tööaja vähendamiseks alust TLS § 19, mis sätestab näitliku loetelu olukordadest, mil töötajal on õigus keelduda töö tegemisest. Asjaolu, et tööpäev langeb rahvus- ja riigipühale, ei ole töö tegemisest keeldumise muuks seaduses ettenähtud põhjuseks TLS § 19 p 6 tähenduses. (p 13)

Töötaja kokkulepitud tööaega rahvus- ja riigipühal töötamise aja võrra ei vähendata. Seega ka juhul, kui summeeritud tööaja arvestusperioodis on töötaja kokkulepitud tööajale langevaid rahvus- ja riigipühi, arvestatakse ületunnitööks üksnes tööaeg, mis ületab arvestusperioodi lõpuks kokkulepitud tööaega. Vastupidine tõlgendus võib viia tulemuseni, et rahvus- ja riigipühal töötamine on alati samal ajal ka ületunnitöö, st töötajale tuleb sel ajal töötamise korral maksta 2,5-kordset tasu TLS § 45 lg 2 järgi ja kokkuleppe korral ka 1,5-kordset tasu TLS § 44 lg-te 6 ja 7 järgi. Samuti võib vastupidine tõlgendus viia järelduseni, et töötajale tuleb ületunnitöö eest maksta tasu ka juhul, kui ta ei pidanud töögraafiku järgi rahvus- ja riigipühal töötama ega ole seda ka teinud. See ei oleks aga kooskõlas TLS § 1 teises lauses ja § 28 lg 2 p-s 2 sätestatuga, mille kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu töö eest (v.a TLS §-d 35, 36 ja 38) (RKTKo nr 3-2-1-143-15, p 13). (p 13)