Perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seadus (lühend - STS2014_2020)

STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 järgi võib rakendusüksus peatada menetluse, kui menetluses oleva maksetaotluse või sama projekti ükskõik millise varasema maksetaotluse kulu abikõlblikkus ei ole üheselt selge. Seda sätet tuleb aga kohaldada koos HMS §-des 5 ja 6 sätestatud tõhususe põhimõttega ja uurimispõhimõttega. Sellisena eeldab STS2014 2020 § 30 lg 1 p 3 rakendamine ilma taotleja nõusolekuta teise menetluse tõttu, et kulu abikõlblikkusega seotud ebaselguse kõrvaldamise võimalused on haldusmenetluses ammendatud. (p 19)

Olukord, kus rakendusüksusel on seoses kriminaalasja algatamisega kõrvaldamata kahtlus, et toetusesaaja on projekti omaosalusega seoses tuginenud näilikele tehingutele, ei takista rakendusüksust vaidlusaluse projekti kulude abikõlblikkust välja selgitamast. Seadus ei näe ette, et kriminaalmenetluse alustamine või hilisem süüdistusakti esitamine vabastaks rakendusüksuse talle seadusega pandud ülesannete täitmisest ning piiraks rakendusüksuse pädevust või volitusi. Kulude abikõlblikkuse hindamiseks ei ole rakendusüksusel vaja lahendada kriminaalasja, vaid anda hinnang neile tõenditele ja asjaoludele, millest sõltub õigusaktide kohaselt kulude abikõlblikkus. (p 14)

Rakendusüksuse ja kriminaalasja lahendava kohtu seisukohtade lahknevuse vältimine on eesmärgina legitiimne, kuid ebaproportsionaalne oleks selleks taotluse menetlus peatada pikaks ja määramata ajaks. Vastustaja väide, et kriminaalmenetluses on avaramad võimalused tõe väljaselgitamiseks, ei ole piisav, et õigustada abikõlblikkuse hindamata jätmist haldusmenetluses. Seadusandja pole sätestanud, et praeguse juhtumi asjaoludel tuleks haldusmenetlus kriminaalmenetluse ajaks peatada. Kolleegium meenutab, et kriminaalmenetlus on õigussuhete korraldamisel äärmuslik abinõu. Küll on aga nii haldusorganil kui ka kohtul haldusasja lahendades põhimõtteliselt võimalik tugineda süüteomenetluses juba kogutud tõenditele, mida aga tuleb hinnata kogumis muude tõenditega. (p 15)

Olukorras, kus kulude abikõlblikkuse hindamine ja selleks vajalike asjaolude kindlakstegemine on haldusmenetluses olnud puudulik, ei ole halduskohtul keeldu uusi tõendeid koguda, asjaolusid tuvastada ja neile õiguslikku hinnangut anda. HKMS § 4 lg 4 järgi tuvastab kohus haldusasjas iseseisvalt ja lõplikult kõik selle lahendamisel tähtsad asjaolud, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellega ei sekku kohus lubamatult haldusorgani otsustuspädevusse, sest asjaolude tuvastamine ja hindamine ei ole täidesaatva riigivõimu ainupädevusse antud kaalutlusõiguslikud otsustused. Vältida tuleb küll haldusmenetluse terviklikku ülekandmist kohtumenetlusse, kuid seda põhimõtet tuleb rakendada koos tõhusa õiguskaitse, õiguskindluse, mõistliku menetlusaja ja menetlusökonoomia nõuetega. Vältida tuleb ka haldusorgani vigade kordamist. (p 16)

Hüvitatava kahjuna ei saa alati käsitada kogu saamata jäänud toetust. Ka sellest tuleb üldjuhul maha arvata projekti nurjumise tagajärjel säästetud kulud sõltumata sellest, kas need oleks tulnud kanda omaosaluse või toetuse arvel. VÕS § 127 lg 5 sätestab, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Põllumajanduspoliitika raames maksmisele kuulunud, kuid saamata jäänud investeeringutoetustest arvatakse maha vaid need säästetud kulud, mis isiku ülejäänud vara väärtust ei oleks suurendanud. Investeeringutoetuse üldisem eesmärk on suurendada põllumajandusettevõtja tulemuslikkust. (p 32)

EL ühtekuuluvuspoliitika valdkonna struktuuritoetuse puhul aga ei välista toetuse eesmärgid kulude mahaarvamist hüvitatavalt toetuselt ainuüksi põhjusel, et kulude kandmine oleks ühtaegu suurendanud kaebaja kinnisvara väärtust. Projektis kavandatud ehitistele oli pikaks ajaks ette nähtud spetsiifiline kasutusala, mis oleks märkimisväärselt piiranud nende kasutamist ja käsutamist. Ühtekuuluvuspoliitika struktuuritoetuste eesmärk on selle poliitika erieesmärkidele vastavate tegevuste edendamine. Olukorras, kus need eesmärgid jäid saavutamata ja kaebaja kapital jäi projekti olulisel määral kaasamata, ei ole alust saamata jäänud tulu täielikuks hüvitamiseks. Ligikaudu 350 000 euro suuruselt omavahendite investeeringult saamata jäänud tulu hüvitamine ligi 3,5 miljoni euro ulatuses oleks ilmselgelt ülemäärane (RVastS § 13 lg 1 p 5). (p-d 33–35)

Rakendusüksusel tuleb selgitada kulu abikõlblikkus välja põhjendamatu viivituseta, et projekti elluviimine pelgalt kahtluse tõttu ei nurjuks. Kahtlus ei tohiks tuua kaasa toetusest lõplikku ilmajäämist. See on tagajärg, mille saabumiseks peab olema kindel teadmine, et kulu on abikõlbmatu. Pooleliolevast kriminaalasjast lõplike tagajärgede tekkimine olukorras, kus need on välditavad, ei oleks kooskõlas süütuse presumptsiooniga. (p 20)

Struktuuritoetuse määramisel tekib taotlejal subjektiivne õigus saada toetust vastavalt toetuse määramise tingimustele. Selline haldusaktiga kindlaksmääratud õigus toetusele kuulub tingimuslikule iseloomule vaatamata omandipõhiõiguse kaitsealasse ning põhjendamatu viivitus toetuse maksmisel rikub seda põhiõigust. (p 26)

Kui toetusesaajale oleks tulnud vaidlusalustes väljamaksetaotlustes kajastatud kulude eest toetus välja maksta, kuid see jäeti õigusvastaselt tegemata, tuleb kohtul hinnata, milline oleks kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebaja varaline seisund olukorras, kus kaebaja oleks saanud neid toetusi projekti tingimustele vastavalt ettevõtluses kasutada ja projekti nõuetekohaselt ellu viia. Seejuures on ootuspärane, et toetuse mittesaamisel projekti elluviimine katkeb planeeritud vahendite äralangemise tõttu. Ainult sellest ei saa järeldada, et ka toetuse saamisel oleks kaebaja sattunud raskustesse. (p 28)

Struktuuritoetuste saamata jäämisega tekitatud kahju hüvitamise korral on esmane saamata jäänud tulu hüvitamine ning toetuse saamiseks tehtud kulude hüvitamine on teisene. Kulusid katma pidanud, aga saamata jäänud tulu väljamõistmise korral toetuse saamiseks tehtud kulutused hüvitatavad ei ole, kui need oleks tulnud kanda ka toetuse saamisel. Sellisel juhul tooks kulude teistkordne hüvitamine kaasa kahjustatud isiku põhjendamatu rikastumise. Kantud kulude hüvitamiseks pole alust ka siis, kui kahjustatud isik poleks neid avaliku võimu kandja tegevusest sõltumata suutnud tagasi teenida. Kulude hüvitamine võib mõnel juhul siiski olla kohane hüvitis, kui avaliku võimu kandja tõttu saamata jäänud tulu hüvitamise eeldused ei ole täidetud, nt kui avaliku võimu kandja tõendab, et ta polnud tulu saamata jäämises süüdi. (p 29)

Kahju ei hüvitata ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (VÕS § 127 lg 2). Juhtumi asjaolude väljaselgitamise kohustus ja keeld tugineda toetuse väljamaksmise menetluses oletustele kaitsevad selle isiku õigusi, kellele struktuuritoetus on määratud. Muuhulgas kaitsevad need normid ettevõtja huvi teenida projekti elluviimiseks tehtud kulud tagasi klientidelt laekuvate maksetega ning selline huvi pidi vastustajale VÕS § 127 lg 3 kontekstis olema ettenähtav. Ilma kulude tagasiteenimiseta võib ettevõtja sattuda olukorda, mis on ebasoodsam isegi algusest peale toetuse määramata jätmisest. Heas usus kantud kulu (nt omaosaluse, laenuintresside, hoonestusõiguse tasu), aga ka selle väärtusele vastava mõistliku kasumi ulatuses tuleks ära langenud äritulud toetuse väljamaksmise ennatlikul peatamisel hüvitada. Kui aga kaebaja oleks pärast projekti nurjumisest teadasaamist saanud kulude tekkimist vältida, ei oleks nende kandmine põhjuslikus seoses vastustaja tegevusega. (p 30)

EL riigihanke reegleid rikkunud toetuse saajal tekkiv kohustus saadud toetus osaliselt tagasi maksta on eripärane avalik-õiguslik kohustus, millele laienevad seda eripära arvestavad nõuded. Tegemist on alusetult saadud soodustuse tagastamisega. Toetuste andmise ja kasutamise üksikasjad on suures ulatuses määratud kindlaks seadusandja volitusnormide alusel antud määrustega, mistõttu on asjakohane, et ka toetuste tagasinõudmise üksikasjad reguleeritakse määruse tasandil. Finantskorrektsiooni kohaldamise eesmärk ei ole õigusrikkuja karistamine, vaid alusetult saadu tagasinõudmine (vt nt EKo Elme Messer Metalurgs, punkt 64). Sellisena erineb see ebaseadusliku raiega tekitatud keskkonnakahju hüvitisest kui avalik-õiguslikust rahalisest kohustusest. Samuti ei ole tegemist maksuga. Ka kahju hüvitamiseks või rikkumise heastamiseks ette nähtud kohustus võib siiski olla PS § 113 kaitsealas (vt nt RKHKo nr 3-3-1-72-15, p 18). (p 64)

Proportsionaalsete finantskorrektsiooni määrade kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine ei ole riigisisese seadusandja universaalpädevuse teostamine avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise valdkonnas, vaid otseselt seotud EL õiguse rakendamisega. (p 65)

EL määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõigis liikmesriikides (ELTL art 288 lg 2). Liikmesriigi poolt EL määruse ülevõtmine selle sätete riigisisesesse õigusesse ümberkirjutamise abil ei ole lubatav (vt EKo C-39/72 komisjon vs. Itaalia, p 17; C-50/76 Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, p 7). Mõnel juhul võib siiski olla vaja võtta määruse rakendamiseks vastu riigisiseseid õigusakte selleks, et määrata kindlaks EL õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid EL määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Sellisel juhul ei tohi EL määrust rakendav liikmesriigi õigus olla EL õigusega vastuolus ja riigisisese õigusakti sisu peab vastama EL määruses sätestatud volitusnormi ulatusele (vt RKHKo nr 3-3-1-33-06, p 15). Määruse rakendamiseks võib liikmesriikidele teatud juhtudel ja ulatuses jääda otsustusõigus. Selle otsustusõiguse teostamisel on riik sel juhul seotud ka oma põhiseadusega, mistõttu on võimalik sellise normi põhiseaduslikkuse järelevalve (RKHKo nr 3-3-1-85-07, p 39; RKÜKo nr 5-19-29/38, p 38), tingimusel et viimane ei sea ohtu EL õiguse esimust, ühtsust ja tõhusust (RKÜKo nr 5-19-29/38, p 39). (p 67)

PS § 113 on PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud üldise seadusereservatsiooni põhimõtte väljenduseks avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise korral (RKÜKo nr 3-3-1-48-16, p 44). PS § 3 lõikest 1 tuleneb nõue, et kõik põhiõiguste seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja ning vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo nr 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). Samuti ei pea seadus ammendavalt sätestama kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi puudutavat regulatsiooni. Seadusandja peab ise otsustama kõik enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia piiramise seisukohalt olulised küsimused, kuid täitevvõimule võib delegeerida enesekorraldusõiguse ja finantsautonoomia seadusega kehtestatud piirangute täpsustamise (RKPJKo nr 3-4-1-14-08, p 34). (p 69)

Kolleegium ei nõustu lähenemisega, mille järgi ei olnud toetuse andmise protsess finantskorrektsiooni otsuse tegemise hetkel lõppenud. Toetuse andmise protsess lõppeb toetuse määramisega. (p 72)

Eesti Vabariigi põhiseadus ei sätesta ehtsa tagasiulatuva mõju absoluutset keeldu. Kuigi üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele (RKPJKo nr 3-4-1-27-13, p 61), ei suurendata praegusel juhul kaebaja kohustusi, vaid vähendatakse talle antud EL eelarvest finantseeritavat toetust põhjusel, et ta on rikkunud selle toetuse saamiseks vajalikke tingimusi. (p 73)

Sellegipoolest võis kaebaja mõistuspäraselt eeldada, et EL riigihanke reeglite võimaliku rikkumisega kaasnevad riskid ei ole suuremad ja tagajärjed koormavamad, kui toetuse määramise ajal kehtivate õigusnormidega sätestatud. Ehkki kohaliku omavalitsuse üksus ei ole põhiõiguste kandja, peaks ka tema kui PS § 154 lõike 1 alusel autonoomne üksus saama kujundada oma tegevust pärast toetuse määramist ootuses, et isegi juhul, kui toetuse kasutamise kontrollis peaks selguma, et sellest toetusest rahastatava projekti käigus toimunud riigihanke raames on rikutud EL riigihankereegleid, kaalutakse toetuse tagasinõuet toetuse määramise ajal kehtinud normide alusel. Selline ootus on PS § s 10 sätestatud õigusriigi ja selles sisalduvast õiguskindluse põhimõttest hõlmatud ning sellest sättest tulenev tagasiulatuva mõju keeld on objektiivne õigusprintsiip, mille järgimist saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida sõltumata sellest, kas põhikohtuasja kaebajaks on eraõiguslik juriidiline isik või kohaliku omavalitsuse üksus. (p 74)

Euroopa Komisjoni suunised selliste finantskorrektsioonide kindlaksmääramiseks, mida tuleb teha ühisjuhtimise raames rahastatavate liidu kulutuste suhtes, kui ei ole järgitud riigihanke-eeskirju, ei ole liikmesriikidele õiguslikus mõttes siduvad. Tegu on üksnes komisjoni abistava iseloomuga siseaktiga (vt RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Euroopa Kohus on samuti selgitanud, et kui EL õiguse säte kohustab finantskorrektsioonide kindlaksmääramisel võtma arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning asjaomase fondi rahalist kahju, siis eeldab see nõue mittesüstemaatilise rikkumise puhul kindlasti juhtumispõhist uurimist, mis võtab nendest kolmest kriteeriumist ühe puhul arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt EKo C-408/16 Compania Naţională de Autostrăzi şi Drumuri Naţionale din România, p-d 65–66). (p 88)

Kui rakendussätet kohaldatava finantskorrektsiooni reeglistiku kohta ei ole, kohalduvad finantskorrektsiooni tegemisel õiguse üldpõhimõtetest (õiguskindluse põhimõte, täpsemini tagasiulatuva mõju keeld) lähtudes toetustaotluse rahuldamise ajal kehtinud normid. (p 93)

Halduskohtu pädevuses on erinevate riigivõimuharude asutuste, nt Riigikogu ja valitsusasutuse vaheliste vaidluste lahendamine erandlikult juhul, kui puudub teistsugune menetluskord ning kohtusse pöördumine on vajalik enesekorraldusõiguse tagamiseks (RKHKo nr 3-3-1-90-14, p 15). Seadusandja võib riigiasutuste vahelise vaidluse lahendamise määrata halduskohtu pädevusse ka muudel juhtudel. RMK ei ole teise riigivõimuharu asutus ning tal ei ole Riigikoguga sarnast enesekorraldusõigust. Samuti pole praegusel juhul erinormi, mis määraks vaidluse lahendamise halduskohtu pädevusse. (p 22)

Euroopa Komisjoni 14. mai 2019. a otsusega C(2019) 3452 kehtestatud suunised ei ole liikmesriigile kohustuslikud. Viidatud suunised on antud kooskõlas sätetega, mis reguleerivad komisjoni poolt tehtavaid finantskorrektsioone. Suunised on adresseeritud Euroopa Komisjoni asjaomastele talitustele, mitte liikmesriikide rakendusüksustele (vrd RKHKo nr 3-3-1-96-16, p 19). Suuniste p-s 1.1 kõigest soovitatakse, mitte ei kohustata liikmesriike rakendama suunistes kajastatud korrektsioonimäärasid. Kui Eesti võimud peavad vajalikuks sätestada suunised toetuse saajate jaoks riigisiseselt siduvana, tuleb need üle võtta seadusega või seaduse alusel määrusega. (p 23)

Liikmesriigi rakendusüksusel pole keelatud teha finantskorrektsiooni otsuseid kooskõlas suunistega ja suuniseid kaalumisel arvestada, kuid määruse nr 1303/2013 art 143 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt peab otsusest nähtuma, et üksus on võtnud arvesse juhtumi kõiki iseärasusi. Muu hulgas tuleb viidatud sätte järgi arvestada fondidele tekitatud rahalist kahju. Juhul, kui sedalaadi haldusmeetmed on adresseeritud riigist eraldiseisvale isikule, peab kohus nende proportsionaalsust kontrollima rangelt, mitte piirduma ebamõistlikkuse testiga. Tulenevalt määruse nr 1303/2013 art 143 lg-st 1 ei saa Euroopa Komisjon liikmesriigi asutusele kuuluvat kaalutlusõigust liikmesriigi asutuse eest teostada. (p 24)

Euroopa Kohus on korduvalt selgitanud, et EL i õiguse esimusest peavad lähtuma kõik liikmesriigi haldusorganid, et üksikisikud saaks tugineda liidu õiguse sätetele (nt EKo-d nr C-103/88, Fratelli Costanzo, p 32; C-378/17, Minister for Justice and Equality, p 38). Lisaks sätestab ELTL art 288 lg 3 selgelt, et direktiiv on kohustuslik liikmesriikidele. See puudutab ka RMK-d kui riigitulundusasutust. (p 25)

Eraõiguslikele juriidilistele isikutele avaliku võimu volituste üleandmist reguleerib üldseadusena HKTS ning eriseadusena praegusel juhul STS. HKTS §-d 4 ja 8 ning § 10 p 5 nõuavad koosmõjus, et täidesaatva riigivõimu volitusi eeldava haldusülesande üleandmiseks tuleb sõlmida haldusleping, mille kohustusliku tingimusena tuleb kindlaks määrata haldusjärelevalvet teostav valitsusasutus. Samuti tuleneb halduslepingu sõlmimise kohustus STS § 8 lg-st 3. STS § 8 lg 4 järgi teeb rakendusüksuse poolt halduslepingu täitmise üle haldusjärelevalvet rakendusasutus (STS § 7). Rakendusüksuse ülesannete, sh finantskorrektsiooni (STS § 8 lg 2 p 6) tegemise pädevuse üleandmine ilma halduslepinguta ja selleks puhuks ettenähtud haldusjärelevalveta ei ole lubatav. (p 17)

Finantskorrektsioon kui riigivõimu funktsioon, mille üleandmisel tuleb sõlmida haldusleping, on hõlmatud STS § 8 lg-s 4 sätestatud haldusjärelevalvega. (p 18)

VVS § 75¹ lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. (p 20)

VVS § 75¹ lg 3 järgi on haldusjärelevalve tegijal õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. See hõlmab ka õigusvastaste otsuste kõrvaldamise ettekirjutused. Praeguse haldusorganite vahelise vaidluse tõhus lahendamine ei eelda, et rakendusasutusel peaks olema volitus rakendusüksuse otsuseid tühistada. Kuna riik ega tema asutused ei ole PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse ega muude põhiõiguste kandjad, ei kehti nende algatatud vaidluse lahendamisel sellised standardid nagu üksikisikule õiguskaitse tagamisel. Ka määruse nr 1303/2013 art 74 lg-st 3 ei tulene, et liikmesriik peaks iseendale tagama õiguse pöörduda kohtusse üksuse vastu, kellele ta on andnud oma ülesanded (vt ka RKHKm nr 3-22-1641/13, p-d 13–17). (p 20)

Olukord, kus riigiasutuse tõstatatud õiguslik küsimus seoses riigi ülesande täitmisega on riigil võimalik siduva ettekirjutusega lahendada haldusjärelevalve teel, on teistsuguseks menetluskorraks HKMS § 4 lg 1 mõttes. Ettekirjutuse kohustusliku iseloomu tõttu on haldusjärelevalve praegusel juhul sarnane teenistusliku järelevalve raames üleskerkivate õiguslike vaidluste lahendamise korraga (VVS § 101; vrd RKHKm nr 3-22-1641/13, p 13). Samas erineb haldusjärelevalve praegusel juhul haldusjärelevalvest kohalike omavalitsusüksuste tegevuse üle, kus riigil ettekirjutuse tegemise volitus puudub (VVS § 75³; vrd RKHKo nr 3-20-1717/67, p 14). (p 21)

Määruse nr 1303/2013 art 74 lg st 3 ja põhjendusest 67 nähtub liikmesriigi kohustus kehtestada tõhus kaebuste lahendamise kord, kuid selle täpsem korraldus (milline organ lahendab, milline on menetluskord jms) sõltub liikmesriigi „institutsioonilisest ja õigusraamistikust“. Seega, tegu on liikmesriigi menetlusautonoomia alla kuuluva küsimusega, mille sisustamisel tuleb liikmesriigil järgida võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. (p 12)

EL-i õigus ei välista antud juhul teenistusliku järelevalve normide kohaldamist ja ministri võimalust sekkuda RTK tegevusse finantskorrektsiooni tegemisel. Määruses nr 1303/2013 ei ole rakendusüksusele kehtestatud võrreldavaid sõltumatuse nõudeid EL i tasandil, nagu on mitmes teises valdkonnas, kus on EL i õigusaktis mingil mõjuval põhjusel sätestatud organile asjakohased sõltumatuse tagatised, vältimaks väline sekkumisvõimalus organi tegevusse. (p 16)

Eesti õiguses on see, kuidas lahendatakse erinevate ministeeriumite valitsemisaladesse kuuluvate täidesaatva riigivõimu asutuste õiguslikud vaidlused, reguleeritud VVS § 101 lg-s 3. Selle järgi lahendavad vaidluse asjaomased ministrid ning kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsus (vt ka VVS § 49 lg 2). Erinevalt kaebaja väidetust ei tähenda asjaolu, et minister on poliitiline ametiisik, ministri õigust teha omavolilisi õigusvastaseid otsuseid või ministrite võimalust sõlmida suvakokkuleppeid. Seaduslikkuse põhimõte seob kõiki avalikku võimu teostavaid ja avalikke ülesandeid täitvaid isikuid, sh ministreid ministeeriumite vaheliste vaidluste lahendamisel (vt ka VVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 31). Seaduslikkuse põhimõtte raames tuleb ministritel arvestada ka EL-i õigusega. Õigusküsimuste analüüsimisel on ministritel võimalik kasutada valdkondlike eriteadmistega spetsialistide abi. Seetõttu ei ole põhjust eeldada, et vaidluse lahendamine ministrite kokkuleppel või Vabariigi Valitsuse poolt tooks kaasa EL-i eelarvevahendite kuritarvitamise ohu või õiguslike argumentide ignoreerimise. Tegemist on tõhusa kaebuste läbivaatamise korraga määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 mõttes. (p 13)

VVS § 101 lg 3 kohaldamine Sotsiaalministeeriumi ja RTK vahelise vaidluse lahendamiseks eeldab, et rahandusministril on õigus ja võimalus sekkuda RTK kui rakendusüksuse tegevusse, sh kontrollida finantskorrektsiooni otsuseid. Selline pädevus on rahandusministril teenistusliku järelevalve raames vastavalt VVS 7. ptk-le. (p 14)

Kohtusse pöördumise võimalust Sotsiaalministeeriumi poolt Riigi Tugiteenuste Keskuse tehtud finantskorrektsiooni peale ei kasva välja PS §-st 15, Euroopa Liidu lepingu (ELL) art 19 lg-st 1 või EL i põhiõiguste harta art-st 47, sest Sotsiaalministeerium kui riigiasutus ei ole põhiõiguste kandja. ELL art 19 lg 1 sätestab, et liikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Euroopa Kohus on rõhutanud, et ELL art 19 lg 1 kohustab „liikmesriike nägema ette just harta artikli 47 mõttes tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“. (C‑685/15 Online Games jt, p 54; vt ka C‑824/18 A.B. jt, p 143: „eelkõige harta artikli 47 tähenduses“) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et liikmesriikidele ELL art 19 lg-ga 1 pandud kohustus „vastab õigusele, mida on tunnustatud harta artiklis 47“. (C‑73/16 Puškár, p 58; sama ka C‑682/15 Berlioz Investment Fund, p 44). (p 17)