Liiklusseadus (lühend - LS)

Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)

Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)

VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. (Vt nt RKKKo 4-18-616/54, p 47.) (p 31)

Menetlusalusel isikul on õigus eeldada, et tema väärteoasi lahendatakse kohtus õigesti esimesel korral (vt nt RKKKo 4-17-5471/47, p 36). (p 33)

Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKKo 3-1-1-35-16, p 17). (p 34)

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)

Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42 lisast 5 ja direktiivi nr 2007/46 lisast II ilmneb, et N–kategooriasse võivad kuuluda ka sellised sõidukid, mis pole mõeldud kaubaveoks, vaid millel on tehnilised eriomadused sellise funktsiooni täitmiseks, milleks on vaja spetsiaalseid kohandusi või seadmeid. Tegemist on nn eriotstarbeliste sõidukitega (nt liikurkraana). (p 20)

Seadusandja võttis teekasutustasu kehtestamisel aluseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. a direktiivi nr 1999/62/EÜ „Raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest“. Direktiivi sätetest tuleb ühest küljest see, et teekasutustasu kehtestamise puhul jäeti liikmesriigile otsustusõigus selle üle, missuguste raskeveokite suhtes ja missuguses määras makse kehtestada. Teisalt ilmneb, et liikmesriigi otsustusõigust teekasutustasu kehtestamisel ei piirata ainult kaubaveoks kasutatavate sõidukite maksustamisega. Tähelepanu tuleb pöörata sellelegi, et LS § 2 p-s 94 nimetatud veoauto ja direktiivi artikli 2 punktis d määratletud sõiduk pole sisult identsed mõisted. Seejuures ei saa sedastada Eesti õiguse normide vastuolu direktiivi sätetega. (p-d 21-22, 24)

Teekasutustasu eesmärgiks on transporditaristu kvaliteedi tagamiseks lisavahendite kogumine, millega soovitakse varasemast enam rakendada kasutaja rahalise vastutuse põhimõtet, aga ka soodustada keskkonda vähem saastavate veoautode kasutuselevõttu. Liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas põhjendati teekasutustasu objekti valikut muu hulgas sellega, et veoautod on teede kõige suuremad kulutajad, tee katendi eluiga sõltub aga põhiliselt just katendit ületavate veoautode normtelgede ülesõitude arvust. Seletuskirjast nähtuvalt kaaluti eelnõu koostamise käigus, kas teekasutustasu tuleks rakendada sihtotstarbeliste veoautode suhtes, mis pole ette nähtud veose vedamiseks (nt puurmasinad, kraanad, tõstukid jne), ja leiti, et sihtotstarbelistel veoautodel on teedele sarnane mõju kui veose veoks kasutatavatel veoautodel. Eeltoodud põhjusel otsustati teekasutustasu kohaldada ka sihtotstarbelistele veoautodele, mis pole ette nähtud veose vedamiseks. Kaaluka argumendina märgiti seletuskirjas, et sihtotstarbeliste veokite omanikel ega kasutajatel pole kohustust tasuda raskeveokimaksu. (Vt liiklusseaduse, autoveoseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, nr 419 SE, Riigikogu XIII koosseis.) Seega ilmneb ka seletuskirjast veenvalt, et LS § 1902 mõttes tuleb teekasutuskasu objektina muu hulgas käsitada selliseid N kategooriasse kuuluvaid sõidukeid, mis pole sihtotstarbe poolest kohandatud veose vedamiseks. (p 23)

LS § 1905 p 3 kohaldamise seisukohalt ei ole tähtis, kas üksikjuhul (väärteo toimepanemise ajal) oli tegemist päästetööga. (p 25)

Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. See arusaam väljendub karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud derivatiivse vastutuse põhimõttes. Tegemist on omistamisnormiga, mille kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mille on toime pannud tema organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja juriidilise isiku huvides. Kuna KarS § 2 lg 2 järgi saab isikut karistada vaid teo eest, mis vastab süüteokoosseisule ja on õigusvastane ning süüline, saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Viimati öeldu tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused. (Vt nt RKKKo 3-1-1-131-04, p 8, RKKKo 3-1-1-22-05, p 12 ja RKKKo 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2 ning RKKKo 3-1-1-66-14, p 6.) (p 27)

Juriidilise isiku väärteoasjas peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. Kuigi juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda see automaatselt, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvata teo ka toime pannud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-66-14, p 7.) (p 28)

Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli (ja kiirmenetluse otsuse) piiridega. Kui kiirmenetluse otsuses pole kirjeldatud juriidilise isiku vastutuse eeldusi, ei saa seda eksimust kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb väärteo tuvastamatuse tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt nt RKKKo 3-1-1-84-07, p-d 11 ja 12). (p 30)