Tsiviilkohtumenetluse seadustik (lühend - TsMS)

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimine on kohtu diskretsiooniotsus.

Kui ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellant.

Täiendava otsuse tegemise avalduse esitamise tähtaeg on ennistatav TsMS § 67 järgi.

Enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 174 lg 2 ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud (vt Riigikohtu 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09).

Kui asjas kohaldub hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-09), tuleb kooskõlas määruse §-s 2 sätestatuga asja keerukuse hindamisel arvestada mh asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem.

Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.

vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. jaanuari 2010. a määrus nr 3-2-1-154-09 ja 8. detsembri 2009. a määrus nr 3-2-1-142-09.

Praegusel juhul said pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad".

TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-87-09.

Kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista. TsMS § 174 lg 2 teise lause (enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 175 lg 1 õigeks kohaldamiseks tuleb nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. TsMS § 174 lg 5 (alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Nimetatud lõikes on pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust TsMS § 174 lg 5 alusel. Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust.

Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur.

Teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt võib kõne alla tulla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud.

Menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, ei kohaldata võlaõigusseadust.

Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-5-06.

Kostjate huvid on olnud kokkulangevad ning nende esindaja koostatud dokumendid seetõttu samasisulised. Mõnel juhul on ühes dokumendis kajastatud mõlema kostja seisukoht. See on menetlusökonoomiliselt õige, kuid ei anna alust nõuda õigusabikulude hüvitamist mitmekordselt.

Vt p 14.