Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR)

Veose täielikul kaotsiminekul hakkab CMR art 32 lg 1 p b järgi nõude aegumistähtaeg kulgema kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud veotähtaja möödumist või kui seda ei olnud kokku lepitud, siis kuuekümnendast päevast pärast seda, kui vedaja on veose veoks vastu võtnud. Veose osalise kaotsimineku või vigastamise (kahjustumise) korral hakkab CMR art 32 lg 1 p a järgi nõude aegumistähtaeg kulgema veose üleandmise päevast arvates. Kõigil muudel juhtudel algab nõude aegumistähtaja kulg kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates (CMR art 32 lg 1 p c). Kolleegiumi hinnangul saab veose täielikuks kaotsiminekuks aegumise tähenduses pidada olukorda, kus vedajal ei ole võimalik veost mingil põhjusel saajale üle anda (nt veos on varastatud, see on ära põlenud, lendunud, veokist välja voolanud või muul põhjusel hävinud). Kui veos on majanduslikus mõttes kaotanud oma väärtuse, kuid eksisteerib füüsiliselt, on see aegumise tähenduses kahjustunud (CMR art 32 lg 1 p a). Sellisel juhul on veos saajale üleantav. (p 10)

CMR jagab vedamisel esinevaid riske saatja ja vedaja vahel (vt nt CMR art 17 lg-d 1 ja 2 ja CMR art 17 lg 4, samuti CMR art 7, CMR art 11 lg 2, CMR art 22). Seega sätestab CMR süsteemselt saatja kohustuse tõrjuda riske, mis on tema mõjusfääris. Saatja mõjusfääris on vedamisel esinevad riskid, mida ta saaks enda tegevusega ära hoida.

Ka veose tavapärasest suurem veerevus on veosest lähtuv eriline risk. Kui veos on tavapärasest enam veerev, peab saatja veost selle vastu kaitsma. Seisupidur on üks veose veeremise takistamise abinõu, samuti on võimalik veose veerevust takistada muul viisil (nt pakendamine, alusele laadimine, tõkiskingade kasutamine jms). Kui saatja on veose vedamiseks nõuetekohaselt ette valmistanud ja kõrvaldanud veosest lähtuva erilise riski, peab vedaja temalt oodatava hoolsusega kaitsma veost muude ohtude eest, mis on seotud vedamisega. Seda, kuidas tuleb veost selle loomulike omaduste vastu kaitsta, saab kõige paremini teada saatja, kuna tema tunneb vedamisele antava veose omadusi. Seega ei või saatja vedajale anda erikokkuleppe puudumisel üle veost, mis võib saada kahjustada selle loomulike omaduste tõttu (CMR art 17 lg 4 p d), samuti veost, mis on piisavalt pakendamata (CMR art 17 lg 4 p b). Veereva veose ohutuks vedamiseks ette valmistamata jätmist ei saa sel põhjusel ette heita vedajale, kindlasti ei saa tegu olla aga asjaoluga, millega on võimalik sisustada vedaja rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 järgi. (p 14)

CMR art 17 lg 4 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest CMR art 18 p-de 2–5 järgimise korral, kui veose kahjustumine või kaotsiminek on lahutamatult seotud ühe või enama CMR art 17 lg 4 p-des a-f sätestatud asjaoluga. Vedaja vastutusest vabanemisel CMR art 17 lg 4 kohaselt on tõendamiskoormis CMR art 18 lg 2 alusel jagatud saatja ja vedaja vahel. Arvestades seda, et CMR art 17 lg-s 4 nimetatud asjaolud on suures ulatuses saatja mõjusfääris, jätab ka CMR art 18 lg 2 osa tõendamiskoormisest saatja kanda. CMR art 18 lg 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR art 17 lg-s 4 sätestatud erilise riski tagajärg, eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski tagajärg. Tegu on vedaja jaoks lihtsustatud tõendamiskoormisega. (p 15)

Kui kauba saatja soovib vedajalt sisse nõuda kogu talle väidetavalt tekitatud kahju, mitte piirduda hüvitisega piiratud vastutuse alusel CMR art 23 lg 3 tähenduses, tuleb arvestada CMR art-s 29 sätestatut. (p 21)

CMR art 29 tähenduses on Eesti õiguse kohaselt vedaja vastutuse piirangute osas raske hooletus võrdsustatud tahtlusega.

Eesti õiguses reguleerib rasket hooletust VÕS § 104, mille lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. (p 21.1)

CMR art 29 ei reguleeri art-ga 29 seonduvat tõendamiskoormist. Seetõttu tuleb lähtuda Eesti kohtumenetlusõiguse sätetest. CMR art-st 29 järelduva VÕS § 104 lg 4 järgse raske hooletuse tõendamise koormis on esmalt hagejal, seda TsMS § 230 lg 1 üldreegli alusel. (p 22.1)

Kauba saatja on täitnud talle CMR art-st 29 ja TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormise vähemalt üldjuhul juba siis, kui ta esitab (põhistab) hagiavalduses sellised asjaolud, mis piisava tõenäosusega viitavad vedaja tahtlusele või raskele hooletusele. Sellisel juhul ei saa vedaja esitada hagile vastuseks vaid väidet, et ta ei ole nt raskelt hooletult käitunud. Vedaja peab sel juhul täpsemalt kirjeldama ja tõendama asjaolusid, mis viitavad tema nõuetekohasele käitumisele, kahju tekkimist vältivate või piiravate abistavate meetmete kasutuselevõtule. Sel juhul peab vedaja asjaolusid detailselt kirjeldades tõendama, et viivitus ei olnud tingitud tahtlusest ega raskest hooletusest. (p-d 22.2 ja 24)

Juhtudel, kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev vedaja kasutab temperatuuritundliku kauba veoks külmutusseadmega veokit, on tema hoolsuskohustus sisustatav eelkõige selliselt, et vedajal peab olema koostatud kriisiplaan/tegevuskava veoteenuse osutamise käigus tüüpiliselt tekkida võivate riskidega arvestamiseks, nende vältimiseks või nende mõjude võimalikult tõhusaks kõrvaldamiseks. (p 23.1)

Vedaja peab juba enne kauba vastuvõtmist olema teadlik, millised võimalused on olemas kauba temperatuuri säilitamiseks, kui külmutusseadmega midagi juhtub. (p 23.3)

Kui vedaja ei tea, kuidas käituda külmutusseadme rikke korral, ning ei oska seetõttu teha vajalikke toiminguid kauba riknemise vältimiseks, tekitab see põhistatud kahtluse, et vedaja on käitunud raskelt hooletult. (p 23.1)

Vedaja ei saa kauba saatjalt nõuda juhiseid, kuidas külmutusseadme riket või selle tagajärgi kõrvaldada. Lisaks ei pea kutsetegevuses tegutsev vedaja järgima saatja juhist, mis kauba hävinemist ei takista või hävinemisele kaasa aitab, vaid lähtuma kohapealsest olukorrast ning eelnevalt planeeritud tegevusjuhistest, mida rakendada veolepingu täitmisel probleemide ilmnemise korral. Küll aga peab vedaja küsima kauba saatjalt juhiseid siis, kui veolepingu täitmisel on tekkinud probleemid ja vedajal on nende probleemide kõrvaldamiseks nt võimalikud mitmed alternatiivid. (p 25)

CMR art 11 lg 2 järgi vastutab saatja sõltumata süüst ning piisab sellest, et dokumentide või teabe puudused on vedajal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses.

CMR art 11 lg-s 2 peetakse saatja vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige olukordi, kus vedaja teeb vale toimingu või on hooletu, nt kaotab dokumendid või kasutab neid asjakohatult või muudab omavoliliselt teekonda, omamata selleks vajalikke dokumente ja teades, et tal ei ole vajalikke dokumente, või jätkab teekonda, kuigi teab, et tal ei ole selleks vajalikke dokumente. Samuti võib vedaja selle sätte järgi vastutada, kui ta täitis dokumendid ise vigaselt või avastas saatja dokumentides või andmetes puudused, kuid ei võtnud tarvitusele kahju piiravaid mõistlikke abinõusid jne.

Vedaja võib eeldada, et saatja annab vedaja autojuhile käsundi originaaldokumendi Kui vedaja ei palu saatjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia, ei vabane saatja CMR art 11 lg 2 teise lause alusel vedajale kahju hüvitamisest. (p 12)

Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude tõendamiseks tõendeid. Kui hageja esitab tõendid, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). (p 13)

Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.

CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu.

CMR art 17 ei reguleeri olukorda, kus vedaja jätab kauba vedamiseks üldse vastu võtmata. Vedaja vastutab sellise lepingu rikkumise eest siseriikliku õiguse järgi.

CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.

Juhul, kui vedaja kaupa vedamiseks vastu ei võta, ei saa lepingut rikkunud poole vastutus tuleneda VÕS § 792 lg-st 1. Selle sätte kohaldamine eeldab asjaolu, et kaup on vedamiseks vastu võetud.

CMR art-s 32 sätestatud aegumistähtajad kohalduvad üksnes CMR-is sätestatud nõuetele.

Kauba rahvusvahelise autoveo lepingu täitmata jätmisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele ei kohaldu VÕS § 802 sätestatud aegumistähtaeg. Kuna lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkiv kahju hüvitamise nõue ei tulene võlaõigusseaduse kaubaveolepingu jaos sisalduvatest normidest, vaid tuleneb võlaõigusseaduse üldistest lepingu rikkumise sätetest, tuleb sellele nõudele kohaldada lepingust tuleneva nõude üldist aegumistähtaega.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-56-06.