KOHTUMENETLUSÕIGUSVäärteomenetlus

Teksti suurus:

Väärteomenetluse seadustik (lühend - VTMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-101-10 PDF Riigikohus 23.12.2010

KarS § 81 lg-st 3 tulenevalt on väärtegu aegunud, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat. VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja möödumisel lõpetada.

3-1-1-99-10 PDF Riigikohus 17.12.2010

VTMS § 114 lg 4 kohaselt tuleb üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise 15-päevast tähtaega hakata lugema päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kätte saadav. VTMS § 70 lg 4 kohaselt peab kohtuvälise menetleja lahend olema menetlusosalisele kättesaadav 30 päeva möödudes väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates. VTMS § 70 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Menetlusaluse isiku protokolli koopia vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja protokollile vastava märke. Sellisel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kätte saaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast (VTMS § 70 lg 2). Väärteoprotokolli kantakse ka kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev. Kui menetleja on eeltoodud regulatsioonist kinni pidanud ning isiku keeldumise väärteoprotokollis nõuetekohaselt fikseerinud, on kõik seadusest tulenevad nõuded menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks täidetud. Selle toiminguga loetaksegi väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks. Sellest tulenevalt on VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kätte saadav, mitte aga kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisel. Regulatsioon ei tee erandit menetlusalusele isikule, kes on väärteoprotokolliga tutvumisest, selle allkirjastamisest ja vastuvõtmisest keeldunud ning menetleja on keeldumise nõuetekohaselt fikseerinud. Kohtuväline menetleja peaks püüdma protokolli allkirjastamisest keeldumise fakti fikseerida täiendavalt ka tunnistaja allkirjaga. Juhul, kui menetlusalune isik väidab, et sai väärteoprotokolli sisust ja sellele järgnevast karistamisotsusest teada alles pärast otsuse kätte saamist ning sellest tingitult esitab ta kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud tähtajast hiljem, tuleb isikul alati taotleda kohtult kaebuse esitamise tähtaja ennistamist seaduses ettenähtud korras. Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus aga kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud.


Lähtudes VTMS § 38 lg-st 1 ja KrMS § 172 lg-st 1 peab kohus kaebetähtaja ennistamise vormistama määrusega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-10).

3-1-1-96-10 PDF Riigikohus 25.11.2010

Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine esmajoones võimalik mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-47-08, p 10).


Tõendite analüüsimata ja nende vahel tekkinud vastuolude kõrvaldamata jätmine ning väljakujunenud kohtupraktika eiramine maakohtu poolt on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.


Kriminaalkolleegium on aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Sellisel juhul peab aga väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestades liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli. (Vt RKKKo nr 3-1-1-82-10, p 6, nr 3-1-1-82-09, p 17, nr 3-1-1-12-10, p 6 ja nr 3-1-1-41-10, p 7).


Kriminaalkolleegium on aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Sellisel juhul peab aga väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestades liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli. (Vt RKKKo nr 3-1-1-82-10, p 6, nr 3-1-1-82-09, p 17, nr 3-1-1-12-10, p 6 ja nr 3-1-1-41-10, p 7).

Kui üksinda liiklusjärelevalvet teostav politseiametnik ei ürita täiendavate tõendite kogumise teel luua objektiivset võimalust, kontrollimaks kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli talletatud andmeid, puuduvad piisavad tõendid, mille alusel saaks maakohus väärteo toimepaneku tõsikindlalt tuvastada.

3-1-1-89-10 PDF Riigikohus 19.11.2010

KOKS § 66^2 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.

KOKS § 36 lg 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada koormise üksnes kinnistu või isiku kasutuses oleva muu territooriumiga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks.

PS § 157 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kuigi koormis kujutab endast mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise adressaadilt kulutuste tegemist või rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde tegemiseks vajalike vahendite muretsemine, teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise kehtestamine olemuslikult riivata koormise täitja PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt RKÜKo nr 3-2-1-143-03, p 18).

Omandipõhiõiguse kitsendamine eeldab seadusereservatsiooni olemasolu ja ka koormise kehtestamine saab vastavalt PS § 157 lg-le 2 toimuda vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Kuivõrd koormise kehtestamise suhtes kehtib seadusereservatsioon, peab koormise kehtestamise eesmärgil vastu võetud õigusakt vastama seadusele. Eelöeldu tähendab, et kohalik omavalitsus ei saa koormist kehtestades reguleerida mõnda küsimust seadusest erinevalt või sisustada seaduse nõudeid laiendavalt.


Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).

Tuvastamaks asjaolu, kas vaidlusalune ala on tee kaitsevöönd või kuulub selle koosseisu, ei piisa teeseaduses tee kaitsevööndit puudutava refereerimisest ja seaduse määratlustega nõustumisest. Kohtuotsus peab eeskätt rajanema tõenditel, millele tuginevalt asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastatakse.


Läbi ei saa vaadata kassaatori taotlust kohustada menetlusalust isikut tagastama ekslikult hüvitatud õigusabikulud, sest tegemist on VÕS § 1028 lg-s 1 ja § 1032 lg-s 1 nimetatud nõudega, mis ei saa olla väärteomenetluses lahendatava kohtuasja esemeks.


Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7, nr 3-1-1-71-09, p 12 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).


KOKS § 66^2 lg-s 1 kirjeldatud teoalternatiiv, s.t koormise täitmata jätmine, seisneb tegevusetuses.

3-1-1-94-10 PDF Riigikohus 09.11.2010

VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb maakohtul väärteoasja arutada täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (3-1-1-66-06, p 6). Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (3-1-1-63-10, p 7; 3-1-1-28-10, p 7; 3-1-1-74-08, p 7; 3-1-1-55-08, p 8). VTMS § 133 p 4 kohaselt selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muu hulgas, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eeltoodu tähendab muu hulgas seda, et VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Ka selle nõude rikkumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (3-1-1-71-09, p 12.)

3-1-1-93-10 PDF Riigikohus 09.11.2010

Menetlusalune isik, kes on käibemaksukohustuslane, saab VTMS § 23 alusel nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta ei saa kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata.


VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb maakohtul väärteoasja arutada täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena (3-1-1-66-06, p 6). Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Seega peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (3-1-1-63-10, p 7; 3-1-1-28-10, p 7; 3-1-1-74-08, p 7; 3-1-1-55-08, p 8). VTMS § 133 p 4 kohaselt selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muu hulgas, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eeltoodu tähendab muu hulgas seda, et VTMS § 134 lg-s 1 ja §-s 110 maakohtu otsuse põhiosale esitatavate nõuete täitmiseks ei piisa sellest, kui kohus väljendab üksnes üldsõnaliselt nõustumist kohtuvälise menetleja otsuses isiku teole antud õigusliku hinnanguga. Maakohtu otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Ka selle nõude rikkumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (3-1-1-71-09, p 12.)

3-1-1-74-10 PDF Riigikohus 15.10.2010

Kui kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses ja kohtuistungil antud üksikasjalikud ütlused väärteosündmuse kohta ning ei ole seda otsustust põhistanud, siis on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

Kvalifitseerides isiku käitumist KarS § 279 järgi ja jättes tema käitumise subjektiivse külje käsitlemata, rikutakse isiku käitumise karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid. Selline minetus on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.


Täitmaks VTMS § 123 lg-st 2 tulenevat kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses, peab maakohus hindama kõiki kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendeid. Sealhulgas peab kohus vajadusel omal algatusel kohtuistungile kutsuma kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistajad


Omistades isikule üheaegselt nii aktiivset käitumist (nt vastukäivate selgituste andmine) kui ka tegevusetust (nt dokumentide esitamata jätmine) tuleb isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu realiseerimine tuvastada erinevate talle etteheidetud tegude puhul vastavalt tegevus- või tegevusetusdelikti reeglitele vastavalt.


Riikliku järelevalve takistamise objektiivse koosseisu realiseerimine võib eeldada riiklikku järelevalvet tegeva asutuse poolt isikule selgesõnalise korralduse, täiendavate selgituste või muu teabe andmist.

Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.


Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.


Isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu tunnuste tuvastamine, jättes teo subjektiivse koosseisu käsitlemata, eirab teo karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid.

3-1-1-64-10 PDF Riigikohus 15.10.2010

Kui Tallinna Transpordiamet koostab isiku suhtes teisalduakti väärteomenetluse raames, siis on teisalduakti seaduslikkuse hindamise pädevus üldkohtul, mitte halduskohtul. Kui aga isik esitab kaebuse halduskohtusse, kes asja lahendamise peatab kuna isik on esitanud ühtlasi kaebuse kohtuvälisemenetleja otsuse peale üldkohtusse, siis olukorras kus sama küsimust hakkaksid lahendama kaks kohut ja lähtudes menetlusökonoomiast on menetlusalusele isikule tagatud kõik seaduslikud võimalused saada efektiivset õiguskaitset teisaldamisakti õiguspärasuse küsimuses halduskohtult.

3-1-1-65-10 PDF Riigikohus 22.09.2010

Riigikohtu poolt antud juhiste täitmata jätmist maakohtu poolt tuleb lugeda väärteomenetluse seadustiku oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses.


Riigikohtu poolt antud juhiste täitmata jätmist maakohtu poolt tuleb lugeda väärteomenetluse seadustiku oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 tähenduses.


Vastavalt VTMS § 178 lg 1 p-le 1 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad seaduse kohaldamise osas maakohtule sama väärteoasja arutades kohustuslikud.

3-1-1-75-10 PDF Riigikohus 09.09.2010

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt tuleb väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel esmalt kindlaks teha koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanek (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p-d 6.3-6.4). Kui isiku käitumises süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid ei tuvastata, tuleb väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1, mitte aga VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise küsimus sellises olukorras ei aktualiseeru.


Jahiseaduse § 58^1 (Jahipidamine jahiloata, jahikoerapassita ja suuruluki laskekatse tunnistuseta) objektiivsed tunnused seisnevad jahipidamises jahiloata, jahikoeraga jahikoerapassita või osalemises suurulukijahil kütina, kasutades uluki laskmiseks jahipüssikuuliga laetud padrunit ja omamata selleks suuruluki laskekatse tunnistust. Seega on menetlusaluse isiku karistamine viimati märgitud koosseisulise alternatiivi puhul võimalik siis, kui üheaegselt tuvastatakse järgmised asjaolud: suurulukijahil kütina osalemine, jahipüssikuuliga laetud padruni kasutamine ja suuruluki laskekatse tunnistuse puudumine.


Juhul, kui kohtuvälise menetleja lahendis sisalduvast teokirjeldusest ei tulene ja väärteomenetluse raames pole tuvastatud isiku teo vastavus süüteokoosseisule, siis tuleb KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest lähtuvalt kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03, p 6).


Tuvastades ebaõigesti, et menetlusaluse isiku tegu vastab väärteokoosseisule, jättes sellest veast tulenevalt väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetamata ning lõpetades väärteomenetluse hoopis otstarbekuse kaalutlusel, rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 mõttes.

3-1-1-62-10 PDF Riigikohus 31.08.2010

Teo aegumine kui absoluutne menetlustakistus tähendab eeskätt sisulise kohtuliku arutamise võimatust. Siiski ei takista see kohtuotsuse tegemise ja kuulutamise reeglite järgimist. VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 näevad selles osas, et kohtuotsus kuulutatakse (pärast kohtuvaidlust) teatavaks tehtud ajal. Väärteomenetluse seadustik ei näe kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel ette võimalust teha kohtuotsus sellest kohtumenetluse pooli eelnevalt teavitamata. Menetlusosaliste teavitamine kohtuotsuse tegemisest on oluline muu hulgas ka võimaldamaks neil esitada menetluskuludega seonduvaid taotlusi. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus saab otsustada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele isikule üksnes isiku taotluse alusel. Kui menetlusalusel isikul ei olnud võimalust enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa esitada taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, rikuti tema VTMS §-st 23 tulenevat õigust vastavat hüvitist taotleda. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

Kuna seadus ei näe valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ette eraldi menetlust, tuleb ka see küsimus lahendada põhimenetluse raames. VTMS § 38 lg 1 näeb ette, et menetluskulude arvestamisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid. Kooskõlas KrMS § 306 lg 1 p-ga 14 tuleb küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud, lahendada kohtuotsuse tegemisel. Samuti nähtub VTMS § 134 lg-st 1 koostoimes § 111 p-ga 8, et väärteoasjas tehtava kohtuotsuse lõpposas märgitakse menetluskulude otsustus. Seega saab kohus lahendada VTMS §-s 23 nimetatud taotluse üksnes samas menetluses kohtuotsuse või menetlust lõpetava määrusega. Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et menetlusalune isik peab VTMS §-s 23 nimetatud taotluse esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. (RKKKm nr 3-1-1-32-06, p 4). Seda põhimõtet ei muuda ka võimalus vormistada menetluskulude otsustus eraldi kohtumäärusega, mis tuleneb väärteomenetluses VTMS §-st 23 ja kriminaalmenetluses KrMS § 189 lg-st 2. Ka määrusena vormistatud menetluskulude hüvitamise otsustus kuulub olemuslikult kohtuotsuse juurde. (RKKKm nr 3-1-1-21-06, p 5.)

Kaitsjatasu väljamõistmisel VTMS § 23 alusel võib arvesse võtta ka seda, mil määral oli kohtumenetluse kestvus ja sellest tulenevalt kulude tekkimine tingitud menetlusaluse isiku ja tema kaitsja käitumisest.


Teo aegumine kui absoluutne menetlustakistus tähendab eeskätt sisulise kohtuliku arutamise võimatust. Siiski ei takista see kohtuotsuse tegemise ja kuulutamise reeglite järgimist. VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 näevad selles osas, et kohtuotsus kuulutatakse (pärast kohtuvaidlust) teatavaks tehtud ajal. Väärteomenetluse seadustik ei näe kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel ette võimalust teha kohtuotsus sellest kohtumenetluse pooli eelnevalt teavitamata. Menetlusosaliste teavitamine kohtuotsuse tegemisest on oluline muu hulgas ka võimaldamaks neil esitada menetluskuludega seonduvaid taotlusi. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamisel VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kohus saab otsustada valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele isikule üksnes isiku taotluse alusel. Kui menetlusalusel isikul ei olnud võimalust enne kohtu lahkumist nõupidamistuppa esitada taotlust valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks, rikuti tema VTMS §-st 23 tulenevat õigust vastavat hüvitist taotleda. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

3-1-1-55-10 PDF Riigikohus 06.08.2010

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).


Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.


Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.


Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)


Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).


Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).

3-1-1-52-10 PDF Riigikohus 11.06.2010

Tunnistajale kui tõendiallikale samaaegselt ka esindusõiguse omistamine kujutab endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 2 mõttes.


VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalusel isikul olla kaitsja, kes peab vastama selles sättes loetletud tingimustele, kuid tal ei saa olla lisaks kaitsjale või kaitsja asemel esindajat. VTMS § 20 lg-s 3 on tõepoolest juttu ka sellest, et põhimõtteliselt ja kõige laiemas mõttes on menetlusalused isikud käsitatavad enda kaitsja poolt esindatavate isikutena. Kuid väärteomenetluse seadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt võib üheselt väita, et menetlusaluse isiku esindusõigus saab väärteomenetluses realiseeruda vaid kaitsja instituudi vahendusel. Selline kaitsja ja esindaja menetluslike rollide selgepiiriline eristamine on väljaloetav muuhulgas ka näiteks VTMS § 17 lg-s 2 ja § 155 lg-s 2 sätestatust.

3-1-1-50-10 PDF Riigikohus 01.06.2010

Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega. AÕS § 90 lg-st 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb isikut lugeda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.


Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus, sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

3-1-1-40-10 PDF Riigikohus 26.05.2010

Vt otsuse p 5 ja lisaks RKKKo nr 3-1-1-14-10, p 6.

3-1-1-36-10 PDF Riigikohus 12.05.2010

Tulenevalt VTMS §-st 177 ja § 199 lg-st 2 tähendab kassatsiooni läbivaatamata jätmine või kassatsioonimenetluse lõpetamine, et asjas tehtud alama astme kohtu otsus jõustub ja isikul puudub võimalus sellest tulenevaid õiguslikke järelmeid vaidlustada muul viisil, kui teistmismenetluses. VTMS § 171 lg-s 4 on sätestatud üksnes kaks erandit, mil Riigikohtul on õigus vaatamata kassatsioonist loobumisele väärteoasja läbivaatamist jätkata: kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda või on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Kõnealune regulatsioon sisaldab seega kohtule suunatud kohustust igal juhul kõrvaldada menetlusaluse isiku olukorda raskendavad justiitsvead, sõltumata menetlusaluse isiku soovist kaebemenetlust jätkata. Vastasel juhul jääks jõusse ebaõige, menetlusaluse isiku seisundit halvendav kohtulahend, mis ei ole kooskõlas õiguskorraga. Seetõttu ongi seadusandja näinud kassatsioonimenetluses ette võimaluse tühistada sisult väär ja isiku õigusi rikkuv alama astme kohtu otsus ega ole sellist volitust seadnud sõltuvusse kassatsioonist loobumisest.

Väärteomenetluse seadustiku § 171 lg-s 4 räägitakse küll expressis verbis ringkonnakohtu lahendist, kuid kõnealuse normi sõna-sõnaline rakendamine satuks vastuollu nii väärteomenetluse seadustiku süstemaatilisest tõlgendamisest tulenevate argumentide kui ka seadusandja taotletava eesmärgiga. Analoogiliselt Riigikohtule antud pädevusega on seadusandja ka alama astme kohtute puhul soovinud välistada olukorda, mil kaebusest loobumise korral jääks jõusse õiguskorraga vastuolus olev karistusotsus. See peab omakorda tagama menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitse kohtumenetluses. Samas tuleb tähele panna, et VTMS § 127 lg-s 4 ei ole maa- ja ringkonnakohtu volitusi väärteoasja sisulise läbivaatamise jätkamisel piiratud sellega, millise menetleja lahendi pinnalt rikkumine ilmneb.

Tõlgendades VTMS § 171 lg-s 4 sätestatut grammatiliselt, ei oleks seadusandja taotletav eesmärk täielikult saavutatav, sest erinevalt alama astme kohtutele antud pädevusest puuduks Riigikohtul sellise tõlgenduse kohaselt võimalus kõrvaldada materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest või väärteomenetlusõiguse olulisest rikkumisest tingitud minetusi juhtudel, mil need ilmnevad maakohtu lahendist ja kassaator on kassatsioonist loobunud. Kõnealuse normi sisustamine eelpool kirjeldatud viisil ei aitaks tagada menetlusaluse isiku õiguste lünkadeta kaitset. Seetõttu tulebki VTMS § 171 lg-st 4 tulenevat Riigikohtu pädevust sisustada laiemalt, kui pelgalt ringkonnakohtu lahendi seaduslikkusele suunatud kontrolli. Selles sättes sisalduv pädevus hõlmab väärteoasja läbivaatamise jätkamise õigust ka maakohtu lahendite puhul, kui kassaator on Riigikohtus vaidlustanud VTMS § 132 sätestatud korras tehtud lahendi, olles kassatsioonist loobunud.


Seadusandja on sidunud vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud alkoholipiirmäära ületamise eest konkreetse numbrilise näitajaga. Seega saab isikut LS § 7419 lg-te 1 või 2 alusel karistada üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus vastab nendes lõigetes sätestatule. Indikaatorvahendi näidu alusel ei saa aga tõendada seda, kui suur oli alkoholi kontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus isegi siis, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul (vt RKKKo nr 3-1-1-15-06, p 8, nr 3-1-1-98-09, p 17.1, nr 3-1-1-112-09, p 8, nr 3-1-1-110-09, p 7 ja nr 3-1-1-113-09, p 7). Lähtuvalt joobeseisundi määratlusest tuleb juhtudel, mil joove ei ületa LS § 20 lg 31 p-s 2 sätestatud määrasid, isikul tuvastada nii alkoholi sisaldus veres või väljahingatavas õhus konkreetses määras, kui ka väliselt tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid või reaktsioonid, mille tõttu ei ole isik ilmselgelt mootorsõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Seega on seadusandja seadnud joobeseisundi olemasolu sõltuvusse mõlema tunnuse üheaegsest esinemisest.

3-1-1-38-10 PDF Riigikohus 10.05.2010

VTMS § 29 lg 1 p 5 kohaselt väärteomenetlust ei alustata ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui väärteo aegumistähtaeg on möödunud. VTMS § 29 lg-st 3 tuleneb, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-14-10, p 6).

3-1-1-20-10 PDF Riigikohus 27.04.2010

Väärteo aegumine on käsitatav absoluutse menetlustakistusena, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

Reformatio in peius keelu põhimõttest lähtuvalt on kohus pädev väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel lõpetama vaid siis, kui ta ise arutab väärteoasja VTMS § 83 lg-s 1 nimetatud korras (s.t kui eelnevalt ei ole selles asjas tehtud kohtuvälise menetleja karistusotsust). (RKKKo nr 3-1-1-51-09).

Väärteo aegumine toimib absoluutse menetlustakistusena ka kassatsioonimenetluses. See tähendab, et ka siis, kui alles kassatsioonimenetluses selgub, et menetletav väärtegu on aegunud, peab Riigikohus menetluse lõpetama ega ole enam pädev arutlema selle väärteo kvalifitseerimise õigsuse, tõendatuse või mistahes muude sisuliste õiguslike küsimuste üle.


Väärteo aegumine on käsitatav absoluutse menetlustakistusena, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkumise mistahes eesmärgil. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

Väärteo aegumine toimib absoluutse menetlustakistusena ka kassatsioonimenetluses. See tähendab, et ka siis, kui alles kassatsioonimenetluses selgub, et menetletav väärtegu on aegunud, peab Riigikohus menetluse lõpetama ega ole enam pädev arutlema selle väärteo kvalifitseerimise õigsuse, tõendatuse või mistahes muude sisuliste õiguslike küsimuste üle.

3-1-1-28-10 PDF Riigikohus 15.04.2010

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8). Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).


Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8).


Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 7.1). Muu hulgas lahendab kohus kohustuslikus korras VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-55-08, p 8). Asja arutamine täies ulatuses (ab ovo) eeldab VTMS § 85 p 3 kohaselt ka seda, et kohus teeks (asja kohtulikku arutamist ette valmistades) kindlaks, milliseid tõendeid tuleb kohtulikul arutamisel uurida ja võtaks tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil.

Juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Sarnaselt keelab uurimispõhimõte lugeda ebausaldusväärseteks kohtuvälises menetluses antud tunnistaja ütlusi, mille andja on jäänud kohtusse kutsumata või mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata.

3-1-1-14-10 PDF Riigikohus 05.04.2010

VTMS § 29 lg-st 3 järeldub, et aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei võimalda asja edasist menetlemist mistahes eesmärgil (vt RKKKo nr 3-1-1-64-09, p 7).

Kokku: 83| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json