KOHTUMENETLUSÕIGUSHalduskohtumenetlus

Teksti suurus:

Halduskohtumenetluse seadustik

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-100-09 PDF Riigikohus 25.02.2010

Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.


Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.


Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VangS § 63 lg-le 3 võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.

3-3-1-83-09 PDF Riigikohus 10.12.2009

Kuna enne kahjunõude kohtusse esitamist tuleb läbida kohustuslik kohtuväline menetlus, peab halduskohus kontrollima, kas isik on esitanud kahjunõude vanglale või mitte. Ka kaebuse ettevalmistavas menetluses on kohtul uurimisprintsiibist lähtuv kohustus välja selgitada asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Kohus ei saa lähtuda üksnes esitatud materjalidest, vaid peab juhtima isiku tähelepanu vajadusele esitada tõendid, mis kinnitavad kohtueelse menetluse läbimist ning andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti võib kohus omal initsiatiivil uurida, kas enne halduskohtule kaebuse esitamist on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte.

HKMS § 34¹ tuleb tõlgendada laiendavalt, käsitades kõnealust normi üldnormina, millest tuleb lähtuda ka ettevalmistavas menetluses. Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta kollegiaalse kohtukoosseisu nõude osas erandeid ka ettevalmistavas menetluses esitatud taotluste lahendamisel tehtavate määruste puhul. Sellele viitab ka HKMS § 33 lg 5, mille kohaselt apellatsioonkaebuse tagastamise määrus peab olema tehtud asja lahendava kohtukoosseisu poolt ühehäälselt, mis tähendab kollegiaalse kohtukoosseisu nõuet. Seega on HKMS §-s 34¹ sätestatud tingimus rakendatav riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamise kõrval ka näiteks tähtaja ennistamise ning esialgse õiguskaitse määramise taotluse lahendamisel, mille kord ja alused on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud (vt ka Riigikohtu 20.11.200 määruse asjas nr 3-2-1-105-07 p-i 10).


Halduskohtumenetluse seadustikust lähtuvalt tuleb haldusasjade läbivaatamisel halduskohtutes eristada kolme menetlusetappi: ettevalmistavat menetlust, eelmenetlust ning asja sisulist läbivaatamist. Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamine toimub üldjuhul ettevalmistavas menetluses. HKMS § 34¹ sätestab abstraktselt, et apellatsioonkaebus vaadatakse läbi kollegiaalselt, täpsustamata, kas antud tingimus kohaldub üksnes asja sisulisele läbivaatamisele või ka ettevalmistavale menetlusele. HKMS § 34¹ tuleb tõlgendada laiendavalt, käsitades kõnealust normi üldnormina, millest tuleb lähtuda ka ettevalmistavas menetluses. Seega on HKMS §-s 34¹ sätestatud tingimus rakendatav riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel.

Kollegiaalsuse nõude vajalikkust riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel kinnitab ka asjaolu, et tegemist ei ole korraldava või ettevalmistava iseloomuga määrusega, mida võib lahendada kohtunik ainuisikuliselt (nt kohtuistungi määramine, kaebuse käiguta jätmine). Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul hinnata taotluse esitaja maksejõulisust ja maksejõuetuse korral kaebusega kaitstavat õiguse olulisust kaebaja jaoks ning kaebuse perspektiivikust (vt Riigikohtu 11.12. 2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07 p-i 11).


HKMS § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud nõue on rakendatav ka ringkonnakohtu kohtulahendite suhtes. HKMS § 45 lg 1 p-s 1 kirjeldatud rikkumine hõlmab ka juhtumit, kus puudub nõutav kollegiaalne kohtukoosseis.

3-3-1-78-09 PDF Riigikohus 02.12.2009

HKMS § 31 lg 4 sätestab, et apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. TsMS § 632 lg 1 sätestab apellatsioonitähtaja aga teisiti. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. HKMS § 53 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonitähtaja puhul sõltub tähtaja arvestamine sellest, kas asi vaadati läbi kohtuistungil või lahendati kirjalikus menetluses. Kui asi vaadati läbi kohtuistungil, siis hakkab tähtaeg kulgema otsuse avalikust teatavakstegemisest, kirjaliku menetluse korral aga otsuse kättesaamisest. Selline menetlustähtaegade regulatsioon nõuab süvenemist ja kõrgendatud tähelepanu ning eriteadmisteta kogenematul menetlusosalisel on suur võimalus eksida. Selguse huvides võiksid kohtud otsuses välja tuua apellatsioonitähtaja lõpu kindla kuupäeva (vt Riigikohtu 16.01.2009 määruse nr 3-3-1-75-08 p-i 15).


Kinnipeetavaid kui erilist isikute gruppi koheldakse apellatsioonitähtaja kulgema hakkamise osas samamoodi nagu teisi isikuid. Samas võib selline kohtlemine viia tulemuseni, kus tegelik tähtaeg apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks on kinnipeetaval lühem kui teistel isikutel, sest kinnipeetaval pole alati võimalik määratud ajal viibida kohtukantseleis. Käesoleval juhul on otstarbekas ennistada kinnipeetavale apellatsioonitähtaeg. Tähtaja ennistamise abil asetatakse kinnipeetav teda erandlikult koheldes olukorda, mis on faktiliselt võrdne nende apellantidega, kellel on võimalus kasutada apellatsioonkaebuse koostamiseks ja esitamiseks 30 päeva. Tähtaja erandlik ennistamine eelkirjeldatud asjaolude tõttu tagab lõppkokkuvõttes õiglase kohtumenetluse.

3-3-1-84-08 PDF Riigikohus 10.11.2009

Haldusorgan ei saa vabaneda haldusakti põhjendamise kohustusest üksnes seetõttu, et haldusakt antakse formaalselt määrusega. Kuigi HMS § 56 lg 1 lubab haldusakti põhjendused esitada ka eraldiseisvas dokumendis, peab sellele olema haldusaktis viidatud. Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-39-07 punktides 10 ja 12 leidnud, et haldusakti motiveeringuks ei saa pidada dokumenti, mida ei tehta teatavaks koos vaidlustatud haldusakti endaga, vaid mis pannakse üles haldusekandja kodulehele, ilma et sellele dokumendile oleks haldusaktis viidatud. Lisaks peavad haldusaktis olema esitatud vähemalt selle põhimotiivid. Kohtuasja nr 3-3-1-49-08 punktis 11 on kolleegium leidnud, et kui haldusakti adressaat ei näe haldusakti andmise põhjendusi selle andmise hetkel, siis ei ole tal efektiivselt ja argumenteeritult võimalik vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid. Kolleegium on endiselt samadel seisukohtadel.


PlanS § 26 lg 1 võimaldab kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka n-ö avalikes huvides (nn populaarkaebus), andes seega igaühele õiguse vaidlustada planeeringuotsust selle õigusevastasuse motiivil. Populaarkaebusele kohaldatakse halduskohtumenetluse põhimõtteid ja sätteid, arvestades seda liiki kaebuste iseärasustega. Kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive ning populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Ka populaarkaebuse korral peab kaebaja juhinduma HKMS § 10 lg 1 punkti 4 ning lg 3 punkti 3 nõuetest, st välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealhulgas õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile. Populaarkaebuse eesmärgiks ei saa olla kolmandate isikute erahuvide kaitse.

Kohtutel puudub õiguslik võimalus hakata kaebust menetlema populaarkaebusena, kui puudub kaebaja selge seisukoht. Seetõttu peab kaebaja kaebuses osutama selle alusele. Võimalik on kaebuse esitamine ka kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise alusel ja populaarkaebusena. Sellisel juhul peavad erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad.

Akti vaidlustamine populaarkaebuse vormis ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil eeldab eelkõige, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Kaalumise nõuded, sealhulgas kaalumise kriteeriumid, võivad tuleneda seadusest või olla täpselt piiritlemata. Sellest sõltumata peab populaarkaebuse esitaja kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud. Kohtumenetluse käigus ei saa kohus pädevuse piiridest väljumata omal algatusel asuda kujundama ja seejärel hindama akti andmise võimalikke kaalutlusi. Tuleb silmas pidada, et ka uurimisprintsiibi rakendamine populaarkaebuse korral ei välista kohtu seotust kaebuse aluse ja esemega tervikuna.


Akti motiveerimine on esmalt vajalik akti materiaalse õiguspärasuse kontrollimiseks. HMS §-dest 54 ja 56 tuleneb üldine akti motiveerimise kohustus. Isik, kelle õigusi ja vabadusi haldusakt ei riiva, ei saa üldjuhul omada ka legitiimset ja kaitstavat huvi akti motiivide vastu. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea põhjenduses näitama haldusakti andmise faktilist alust, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ja vabadusi ei piirata.

Teatud liiki aktide põhjendamiskohustus võib seadusega olla reguleeritud eelnevast erinevalt. Planeerimisseaduse 1. juulist 2009 kehtiva redaktsiooni §-st 2 tuleneb planeeringulahenduste põhistamise kohustus planeeringu tekstis. Seega on seadusest tulenevalt vältimatu, et planeering on põhistatud dokument. Põhjendamine planeeringudokumentides võib olla piisav ega eelda põhjenduste täiendavat esitamist planeeringu kehtestamise otsuses. Võimalus esitada akti põhjendused akti juurde kuuluvates dokumentides, milleks saab olla ka planeering, on kooskõlas HMS § 56 lg-s 1 sätestatuga. Planeeringute põhjendamine vahetult planeeringu kehtestamise otsuses võib olla vajalik siis, kui planeeringulahendusega riivatakse oluliselt kolmandate isikute õigusi.

HMS § 56 lg-e 1 tõlgendamisel on Riigikohtu halduskolleegium 14.10.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-03 ning 17,05.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-05 rõhutanud, et ulatuslikumate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist mitte üksnes otsusele lisanduvates dokumentides, vaid ka otsuses endas. Kolleegium ei pea vajalikuks eelnimetatud seisukohta muuta. Haldusasjas nr 3-3-1-16-05 leidis kolleegium, et detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub konkreetse juhtumi eripärast ega ole reeglina õiguslikult ette määratud.

3-3-1-50-09 PDF Riigikohus 12.10.2009

Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei muuda haldusakti kehtetuks - täitmiseks on kohustuslik ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu murdmiseks on vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2).


Haldusmenetluse uuendamisest keeldumise kohta tehtav otsustus on haldusakt. Kuivõrd haldusmenetluse uuendamise taotluse eesmärk on haldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine, on haldusmenetluse uuendamise taotluse näol tegemist haldusakti andmise taotlusega.


HKMS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustuse rikkumine kohtu poolt võib kujutada endast mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks.


Uurimisprintsiibist tulenev selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul. HKMS § 11 lg 1 p 3 näeb ette halduskohtu kohustuse kontrollida enne kaebuse menetlusse võtmist, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused ning teha vajaduse korral kaebuse esitajale ettepanek kaebust muuta. Riigikohus leidis 03.04.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-6-05 p-s 17, et halduskohtunik võib nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum, ning võimaldama kaebajal taotlust muuta.

3-3-1-24-09 PDF Riigikohus 10.09.2009

Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.


Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.


Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid õigusvaidlustes saab majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Hoone ehituslikust eripärast tuleneda võiv akende puudumine kambris, jalutushoovi või raamatukogu puudumine on küll objektiivsed asjaolud, kuid need ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane. Seejuures ei oma võimaliku kahjunõude perspektiivide seisukohast määravat tähtsust, kas ja millisel määral on mittenõuetekohased kinnipidamistingimused tingitud kinnipidamisasutuse personali käitumisest (ja süüst). Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada ka seda, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.


Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks isiku põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isikul saab olla huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks siis, kui tal on vahetu puutumus selle toiminguga, sellel on vahetu mõju isiku kaitstavatele õigustele ja vabadustele ning õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise või õigusliku kasu. Kohtupraktikas on põhjendatud huvi seondatud ka õigusvastasuse tuvastamise preventiivse toimega, s.o edasiste rikkumiste vältimisega. Põhjendatud huviks ei saa aga olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses.

Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.

3-3-1-39-09 PDF Riigikohus 25.06.2009

Kahju hüvitamise kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb esmalt selgitada milles seisneb kahju, mille hüvitamist taotletakse. Seejärel on võimalik selgitada, millise haldusakti või -toiminguga kahju tekitati, millal hakkas kulgema kaebuse esitamise tähtaeg ning otsustada, kas kaebus on tähtaegne või mitte.

Kahju hüvitamise kaebuse aluseks saab olla iga vastustaja enda tegevus võimalik kahju tekitamisel. Seega kulgeb ka kaebuse esitamise tähtaeg iga vastustaja suhtes eraldi.

Riigikohtu 25.10.2007. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-50-07 on selgitatud, et isikule tekkinud kahju sarnastes maa tagastamise asjades, seisneb selles, et isikule ei tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maad. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmine ja maa tagastamata jätmine selgub lõplikult haldusaktist, millega otsustatakse vara tagastamata jätta Viidatud seisukohad on kohaldatavad ka juhul, kui isiku taotlus on suunatud muu vara kui maa tagastamisele.

3-3-1-51-09 PDF Riigikohus 11.06.2009

Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

HKMS § 121 lg-st 2 tulenevalt on Riigikohtul õigus esialgset õiguskaitset kohaldada. HKMS § 122 lg 2 kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamisel arvestada ka avalikku huvi. Käesoleval juhul esineb ülekaalukas avalik huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks. Selliseks ülekaalukaks avalikuks huviks on vajadust kiiresti parandada kooli halba ehitustehnilist ja tuleohutusalast olukorda, mis seab ohtu laste, õpetajate ja teiste koolitöötajate elu ning tervise. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega võivad jääda planeeritud hanketööd tegemata ja ohtlik olukord kõrvaldamata.


Riigikohus hindas RHS § 129 lg 1 vastavust põhiseadusele ja 8. juuni 2009. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-08 tunnistas RHS § 129 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Viidatud otsusest tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul pädevust esialgse õiguskaitse taotlust menetleda ja esialgset õiguskaitset kohaldada.

3-3-1-25-09 PDF Riigikohus 10.06.2009
HMS

Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse.

Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.


Riigikohus on leidnud, et ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle olla muul viisil üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 29.04.2009 määrust asjas nr 3-3-1-19-09, 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07, 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Seejuures ei saa aga asjaolust, et isik esitab ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses vastuväite, üheselt järeldada, et ta peab olema teadlik menetlust lõpetavast haldusaktist, millega ehitis peremehetuks tunnistatakse.

Riigikohus on küll leidnud, et soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt 29. aprilli 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-19-09, p 19). Sama ei saa aga nõuda menetlusosaliselt ehitise peremehetuks tunnistamise menetluses. Ehitise peremehetuks tunnistamise menetlus ei alga isiku taotlusel, vaid haldusorgani algatusel. Isikul, kes leiab, et ehitis, mille peremehetuks tunnistamiseks on algatatud menetlus, kuulub temale, puudub huvi ehitise peremehetuks tunnistamise haldusakti andmiseks. Seega ei saa isikule ette heita seda, et ta ehitise peremehetuks tunnistamise menetlusest teadlik olles, kuid mõistliku aja jooksul ehitise peremehetuks tunnistamise akti mitte saades, ei pöördunud haldusorgani poole, uurimaks, kas selline haldusakt on välja antud.

3-3-1-28-09 PDF Riigikohus 18.05.2009

Menetluskulude väljamõistmine ei ole karistuslik meede. Kohustatud isikult või asutuselt mõistetakse välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud ning menetluskulude jagamisel ei oma sisulist tähtsust, kas ta teadis või pidi teadma, et ületab oma tegevusega oma pädevust. Samuti ei oma vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas. Vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb aga analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja ajamahukust.

Käesolevas asjas on kohaldatavad Riigikohtu 24.11.2005 otsuse asjas nr 3-3-1-55-05 punktis 8 väljendatud seisukohad, mille kohaselt teise isiku poolt ja teises asjas sama otsuse vaidlustamisel sama advokaadi abi kasutamine ei mõjuta üldjuhul menetluskulude väljamõistmist. Ei saa eeldada, et kaebajal oleks kliendilepingu sõlmimisel võimalik selliste asjaoludega arvestada või nende alusel kliendilepingut muuta.

Riigikohtu 01.11.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohti tuleb hinnata Riigikohtu praktika taustal, mille kohaselt haldusorgani kasuks haldusvälise õigusabiteenuse kulude väljamõistmine on piiratud (vt nt Riigikohtu 19.06. 2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07 ja 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07). Kaebaja kasuks haldusorganilt menetluskulude väljamõistmise puhul sarnaseid piiranguid ei esine. Samuti ei ole haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohad kohaldatavad olukorras, kus samad advokaadid esindavad erinevaid isikuid.


Riigikohtu 01.11.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohti tuleb hinnata Riigikohtu praktika taustal, mille kohaselt haldusorgani kasuks haldusvälise õigusabiteenuse kulude väljamõistmine on piiratud (vt nt Riigikohtu 19.06. 2007 otsust asjas nr 3-3-1-24-07 ja 06.11.2007 otsust asjas nr 3-3-1-52-07). Kaebaja kasuks haldusorganilt menetluskulude väljamõistmise puhul sarnaseid piiranguid ei esine. Samuti ei ole haldusasjas nr 3-3-1-49-05 väljendatud seisukohad kohaldatavad olukorras, kus samad advokaadid esindavad erinevaid isikuid.

3-3-1-21-09 PDF Riigikohus 06.05.2009

Et mitte lasta kohtumenetlusse tuvastamiskaebusi, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud ja mis seetõttu on lubamatud, näebki HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, milles selle esitaja pole kohtu määratud tähtajaks kõrvaldanud kohtu äranäidatud puudusi. Selleks, et vältida kaebuse põhjendamatut tagastamist kohtu poolt, on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtu kohustus teha kaebuse kohta käiguta jätmise määrus, andes kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule halduskohtu selle määruse peale, millega läbivaatamatult tagastati kaebus, milles kohtu määratud tähtajaks polnud puudused kõrvaldatud.

Kohtumäärus, millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel.

HKMS § 11 lg 31 p 5 ja § 23 lg 3 p 1 lubab halduskohtul kaebuse määrusega jätta läbi vaatamata ja tagastada, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetud asjaolud on tõendatud (vt Riigikohtu 15.05.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-9-08 p-i 15). Halduskohus võib ilma kohtuistungit korraldamata ja asja otsusega lahendamata määrusega tagastada ka kaebuse, milles põhjendatud huvi on küll ära näidatud, kui on ilmselge, et see huvi ei saa kuidagi edaspidi kaasa aidata tuvastamiskaebuse esitajat kaebuses nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel. Enesestmõistetavalt peab kohus sellist seisukohta põhjendama.


HKMS § 10 lg-st 3 peab menetlusosaline ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Asja kohtuliku arutamise ettevalmistamisel kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema.

Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul haldusakti õigusvastaseks tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui haldusaktil on vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab õigusvastasuse tuvastamine aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima. Tuvastamisnõude esitamine on lubatud üksnes sellisel juhul, kui sellega saavutatakse eelis oma õiguste edasisel kaitsel.

Kohtumäärus, millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel.

3-3-1-33-09 PDF Riigikohus 30.04.2009

HKMS § 93 lg-st 2 ja § 92 lg-st 7 tulenevalt saab kohus menetluskulud välja mõista vaid isikule, kes on menetlusosaliseks menetluskulude väljamõistmise hetkel. Seetõttu on ka kolmanda isiku kasuks menetluskulude väljamõistmise eelduseks see, et isikul on väljamõistmise hetkel kohtumenetluses kolmanda isiku staatus.

Halduskohtumenetluse seadustik ei reguleeri küll täpsemalt, kuidas lahendada kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise küsimust kui kaebuse eset muudetakse ning kolmandate isikute õigusi menetluse lõpptulemus enam mõjutada ei saa. Samas ei saa sellist olukorda ületada Halduskohtumenetluse seadustiku laiendava tõlgendamisega kaebaja kahjuks (vt ka Riigikohtu 19.04.2007 otsust asjas nr 3-3-1-12-07). Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ka ette võimalust võrdsustada kaebuse eseme muutmine kaebusest loobumisega, mille puhul peab kaebaja kandma kolmandate isikute menetluskulud. Seadustikku ei ole võimalik ka selliselt tõlgendada. Halduskohtumenetluse seadustik ei välista, et pärast kaebuse muutmist jätkavad senised kolmandad isikud menetlusosalistena menetluses osalemist üksnes menetluskulude väljamõistmise eesmärgil.

3-3-1-19-09 PDF Riigikohus 29.04.2009

Ka juhul, kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib talle muul viisil olla üheselt selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks (vt Riigikohtu 28.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-82-07; 09.05.2007 määrust asjas nr 3-3-1-23-07). Kaebuse esitamise tähtaega ei loeta möödunuks, kui isik on teatavaks tegemata haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudnud (HKMS § 9 lg 6).

Soodustava haldusakti taotleja ei saa ebamõistlikult kaua oodata taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise otsustust, vaid peab ka ise tundma huvi taotluse lahendamise vastu ning pöörduma haldusorgani poole mõistliku aja jooksul pärast seda, kui on ilmne, et tema taotlus jäeti rahuldamata (vt analoogia korras Riigikohtu 09.05.2008 määruse asjas nr 3-3-1-22-08 p-i 14).

Kuna isik on kohtumenetluse vältel jäänud seisukohale, et kaebus esitati tähtaegselt ning ta ei ole tähtaja ennistamise taotluses välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis takistasid kaebuse esitamist, siis ei pea kohus analüüsima seda, kas esineb mõjuv põhjus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.


Olukorras, kus halduskohus jätab kaebuse esitamise tähtaja ennistamata, kuid ringkonnakohus loeb kaebuse tähtaegselt esitatuks, on kohtumenetluses tekkinud eraldiseisev vaidlus kaebuse tähtaegsuse üle. Kui menetlusosalisel ei oleks võimalik vaidlustada ringkonnakohtu eelmainitud määrust, siis saaks ta sisuliselt alles kassatsioonimenetluses esitada vastuväited kaebuse tähtaegsuse osas. Ühtlasi peaks Riigikohus pöörduma tagasi tähtaja küsimuse juurde olukorras, kus juba on olemas haldus- ja ringkonnakohtu otsused kaebuse kohta. Kui kassatsioonimenetluses selgub, et halduskohtule esitatud kaebus ei olnud tähtaegne, siis peaks Riigikohus tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning lõpetama asja menetluse. Selline olukord ei tagaks kohtuasja kiiret ja efektiivset lahendamist. Samuti koormataks asjatult õigusemõistmist ja menetlusosalisi. HKMS § 741 lg-s 1 sätestatut "määrus takistab asja edasist menetlust" tuleb tõlgendada laiendavalt. See säte hõlmab nii juhtumeid, kus tegemist on kohtuasja menetluse edasise takistamisega kui ka juhtumeid, kus takistatud on kohtuasja menetluse mõistliku aja jooksul lõpetamine.

3-3-1-30-09 PDF Riigikohus 28.04.2009
HMS

Vaidemenetluses kui vaidlustamistähtaegadega piiratud õiguskaitsemenetluses kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisele teistsugused reeglid kui tavapärasele haldusakti kehtetuks tunnistamisele haldusorgani poolt. Sisuliselt toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. Vaidemenetluses ei pea haldusorgan HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.

Kuna vaideotsus on haldusakt, siis laienevad sellele üldised haldusakti vorminõuded, sh haldusakti motiveerimise nõue. Eeskätt peab vaideorgan vaideotsuses põhjendama, miks ta leiab, et haldusakt on õigusvastane ning kas tegemist on sellise õigusvastasusega, mis tingib haldusakti kehtetuks tunnistamise. Kuna haldusorgan ei pea kehtetuks tunnistamist tingiva õigusvastasuse tuvastamisel kaaluma haldusakti kehtimajätmist, siis ei pea haldusorgan sellekohaseid põhjendusi vaideotsuses esitama.


Juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane. HMS § 68 lg-st 2 tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine reeglina selle haldusorgani pädevuses, kes selle haldusakti andis. Tühine on haldusakt HMS § 63 lg 2 p 3 alusel üksnes siis, kui haldusorganil puudus pädevus sellise haldusakti andmiseks.


Kohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt selgitamiskohustus kaebaja suhtes, kuid uurimisprintsiibiga on kooskõlas kohtu selgitamiskohustus ka kolmanda isiku suhtes(vt ka Riigikohtu 03.04.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-14-02). Selgitamiskohustus on eriti juhul, kui esimese astme kohtuotsus oli kolmanda isiku jaoks negatiivne ning ta esitab apellatsioonkaebuse.


Riigikohus on HMS § 112 lg-t 2 tõlgendades asunud seisukohale, et sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada HMS § 112 lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm (vt Riigikohtu 04.04.2003 määrust haldusasjas nr 3-3-1-32-03). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi planeerimisseadus ei näe ette, et planeeringu vaidlustamine vaidemenetluses on võimalik, ei saa sellest teha järeldust, et vaidemenetlus on planeerimismenetluses keelatud. Tegemist on Planeerimisseaduses reguleerimata valdkonnaga ja seega on eelnimetatud seisukohast tulenevalt võimalik kohaldada Haldusmenetluse seadust. Järelikult on vaidemenetlus planeerimismenetluses võimalik.

Vaidemenetlust ei välista ka PlanS § 26 lg-st 1, sest selle sätte eesmärk on reguleerida eeskätt seda, kellel on õigus planeeringu vaidlustamiseks kohtusse pöörduda, st kaebeõigust. Vaidemenetlust detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on Riigikohtu halduskolleegium aktsepteerinud ka oma varasemas praktikas (vt nt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04).

3-3-1-17-09 PDF Riigikohus 07.04.2009
3-3-1-99-08 PDF Riigikohus 02.04.2009
3-3-1-100-08 PDF Riigikohus 02.04.2009

Kõrgema astme kohus ei saa ega pea kontrollima esimese astme kohtu määrust, millega kaebus tagastati läbivaatamatult, kui seda määrust ei ole seaduses sätestatud korras vaidlustatud ning seetõttu on määrus jõustunud.

Kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel pole iseenesest kaebuse esitajalt õigusemõistmisele juurdepääsu äravõtmine ja kohtusse pöördunud isiku õiguste rikkumine.


Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab isik kohtusse pöördudes ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, et välistada lubamatud tuvastamiskaebused, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud.

Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab olla isikul haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses, sest sellisel juhul jääb haldusakt kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb ära näidata, milleks on kaebuse esitajale kasulik tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel.

3-3-1-101-08 PDF Riigikohus 02.04.2009

Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab isik kohtusse pöördudes ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, et välistada lubamatud tuvastamiskaebused, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud.

Isikul saab olla haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses, sest sellisel juhul jääb haldusakt kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb ära näidata, milleks on kaebuse esitajale kasulik tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel.

Kadunu lähedastel on õigus surnud sugulase viimse puhkepaiga austusele, kuid Eesti õiguskorras puudub norm, mis annaks ümber maetud surnu sugulastele õiguse nõuda endise matmispaiga tähistamist hauatähisega. Asjaõigusseadus võimaldab teatud tingimustel nõuda üldkohtu kaudu võõrale kinnistule rajatise, kuid üksnes tehnorajatise püstitamist. Hauatähis ei ole tehnorajatis. Eesti õiguskorras puudub säte, mille alusel saaks riik võõrale kinnistule sellise rajatise püstitada.


Kaebuste põhjendamatu tagastamise vältimiseks on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtule kohustus anda kaebuse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 kaebuse esitajale edasikaebeõigus määruse peale, millega tagastati läbivaatamatult kaebus, mille puudusi tähtaegselt ei kõrvaldatud. Kaebuse läbivaatamatult tagastamine ei võta kaebuse esitajalt juurdepääsu õigusemõistmisele, sest HKMS § 11 lg 7 kohaselt ei võta kaebuse või protesti tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti kohtusse pöörduda.

Kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel peab silmas samu eesmärke kui kaebuse kohtumäärusega läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel. Ka HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tehtud kohtumäärus on edasikaevatav, samuti ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust pöörduda uuesti halduskohtusse (HKMS § 11 lg 7).

3-3-1-90-08 PDF Riigikohus 01.04.2009

Kui kassatsioonkaebuse esitajal ei ole enam omandiõigust vaidlusaluse ehitusloa alusel ehitatud ehitisele ega kinnistule, siis seetõttu ei otsustaks kohus enam tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Ka TsMS § 210 lg-st 2 ei saa järeldada, et menetlusosalisel oleks alati edasikaebeõigus hoolimata asja võõrandamisest. Samuti ei saa tuletada edasikaebeõigust asja esialgse omaniku jaoks TsMS § 460 lg-st 1. Nimetatud säte reguleerib kohtuotsuse siduvust menetlusosaliste õigusjärglaste suhtes.


HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 1 p 2 alusel kuulub kohtuotsus tühistamisele eeskätt juhul, kui kohtusse on kutsumata jäänud menetlusosaline. Kui asja lahendus isiku õigusi enam ei mõjuta, siis tema kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik tühistada kaebaja jaoks soodsat kohtuotsust ainuüksi põhjusel, et menetlusse ei olnud kolmanda isikuna kaasatud asja uut omanikku, kes ei olnud selleks ise soovi avaldanud.

3-3-1-12-09 PDF Riigikohus 25.03.2009

ÕVVTK linnakomisjoni näol on tegemist riigi poolt antud volituse alusel moodustatud organiga, kes täidab riiklikke ülesandeid. ÕVVTK linnakomisjon on iseseisev ja linnavõimust sõltumatu haldusorgan. Seetõttu ei saa tema seadusjärgseks esindajaks pidada linnasekretäri. Komisoni esindajaks saab olla komisjoni esimees või tema volitatud isik (vt ka Riigikohtu 05.05.2004 kohtuotsuse asjas nr 3-3-1-15-04 p-i 14).

HKMS § 5 lg 1 kohaselt juhindub halduskohus seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete kohaldamine. HKMS § 14 lg 5 teise lause alusel kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. Ka halduskohtumenetluses on võimalik kasutada TsMS § 227 lg-s 7 sätestatud erandlikku võimalust aktsepteerida isiku esindusõigust, hoolimata volikirja puudumisest. Käesolevas asjas puudub alus arvata, et linnakomisjoni ja linnavalitsust on esindatud omal algatusel. ÕVVTK linnakomisjon on hoolimata volikirja puudumisest esindaja tegevuse vaikivalt heaks kiitnud.

Kokku: 56| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json