Kohtutäituri seadus

Vaid erandlikult saab lahendada täitekulude vaidlustamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, seda eelkõige juhul, kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14). (p 23)

Võlausaldajal ei ole õigust keelduda täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult, kelle vara tagab võlgniku kohustuse täitmist ja kes võib täitemenetluse käigus varast ilma jääda (VÕS § 78 lg 3 p 1). Osalise täitmise vastuvõtmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 83 lg 1). (p 33)

Hüpoteegi asjaõiguslik sisu on määratud seaduse ja kinnistusraamatu kandega. Sama puudutab nende kohustuste täitmiseks tagamiseks sõlmitud leppetrahvikohustust (VÕS § 158). Võlaõiguslikud kohustused saavad teisele isikule üle minna üldjuhul vaid ülevõtja tahteavalduse ja võlausaldaja nõusoleku alusel kohustuse või lepingu ülevõtmisena (VÕS §-d 175, 179). (p 36)

Täitekutsest ei saa tuleneda võlgnikule kohustust maksta täituritasu, st täitekutse ei asenda täituritasu ega kulude väljamõistmise otsust. Täitedokumendiks täituritasu ja muude täitekulude osas saab TMS § 2 lg 1 p 16 järgi olla kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude ning sunniraha määramise kohta. Võlgnikule peab olema selge, milliseid täitekulusid temalt nõutakse, millal need tasuda tuleb ning vaidlustamise tähtaeg. (p 12) Täitekulude kohta tuleb teha selge vaidlustatav otsus. (p 14)

Võimalik täituritasu suurendamine seadusega pärast tasuotsuse tegemist ei õigusta muutma tasu juba tehtud toimingute eest. (p 16)

Vaid erandlikult saab lahendada täitekulude vaidlustamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, seda eelkõige juhul, kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14). (p 23)

Kinnisasja täitemenetluses müümisel on täiturile tagatud tasu ja täitekulude saamine sel viisil, et täitur saab need tulemist maha arvata enne raha sissenõudjale jaotamist. (p 28)

Kui sissenõudja nõue rahuldatakse täielikult või osaliselt väljaspool täitemenetlust ja täitemenetlus seetõttu lõpetatakse, on täituril õigus vaid osale tasust. Seejuures kohaldub KTS § 41 lg 2, mille järgi maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, mis on arvestatud sissenõudmata jäänud summalt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid. Seega on kohustatud isikuks sissenõudja, kelle suhtes võib täitur teha tasuotsuse, arvestades tasu poolelt väljaspool täitemenetlust tasutud summalt. (p 30)

Kuigi käesoleva vaidluse ajendanud täitemenetluse läbiviimise ajaks oli Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites sisustanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte, ei saa kohtutäiturile süüks panna selle põhimõtte tahtlikku või rasket eiramist olukorras, kus ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse. Kui kohtutäituri käitumisest ei nähtu akti resolutsioonis sätestatu ignoreerimist, vaid tahet leida lahendus vastuolule täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi resolutsiooni ja täitmisavalduse vahel, ei ole tegemist distsiplinaarvastutuse rakendamise aluseks oleva süülise teoga.

Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS § 671 lg 3 p-d 2 ja 3) ei tulene halduskohtumenetluse seadustikust, et kasseerida võib ainult juhul, kui normi vale kohaldamine tõi kaasa ebaõige otsuse. Halduskohtumenetluse seadustiku kasseerimist käsitlevatest normidest nähtuvalt ei pea kassatsioonkaebuses märkima, kuidas normi ebaõige kohaldamine viis vale otsuseni.

Halduskohtumenetluse sätted iseenesest ei välista, et vaidlustada saab ka üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa. Selle kasuks, et halduskohtumenetluses on lubatav vaid ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamine, räägib ka HKMS § 72 lg 1 p 4. Kuigi halduskohtmenetluses kohaldub HKMS § 96 kaudu TsMS § 457 lg 1, võib erandlikel asjaoludel ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses. Kohtutäitur on vaba elukutse pidaja, kes peab äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3). Isiku soov vabaneda süüdistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemises, soov vältida distsiplinaarkaristust käitumise eest, mille käsitamist distsiplinaarsüüteona ta peab alusetuks, ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenev püüdlus vältida uut samasisulist kohtuvaidlust on küllaldased ja piisavalt olulised selleks, et pidada lubatavaks ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist olukorras, kus otsuse resolutsiooni vaidlustamiseks ei ole vajadust.

Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.

Kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. KTS § 23 lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2). KTS § 23 lg-te 2 ja 3 koostoimes kohaldamine kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud kohtutäituri vahendusel. KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras. Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

KTS § 23 lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet "sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud sissenõutavuse mõistega. Arvestades KTS § 23 lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumist. Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades. See ei muuda kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Kohtutäituril on õigus tasule ja täitekulude hüvitamisele pärast esimese täitetoimingu tegemist. Küsimuses, millal muutub rahalise nõude korral kohtutäituri tasu sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses, tuleb arvestada erinevaid võimalusi täitemenetluse kulgemises. Kui võlgnik rahuldab nõude nt vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis muutub kohtutäituri tasu maksimaalselt 50% ulatuses seaduses ettenähtud täismäärast sissenõutavaks nõude rahuldamisest. Kui rahalisest nõudest õnnestub kohtutäituril sisse nõuda osaliselt, tekib sissenõudmise hetkest õigus saada osalist tasu KTS § 23 lg 3 järgi. Rahalise nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega.

KTS § 25²¹ alusel täitemenetluses võlgnikult sissenõutav kohtutäituri lisatasu kujutab endast põhiseaduse § 32 lõikega 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet. Kuna kohtutäituri lisatasu näol on tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, kuulub selline omandiõiguse riive samaaegselt ka PS § 113 kaitsealasse ning peab vastama sellest sättest tulenevatele nõuetele. (p 22) Nii PS §-st 32 kui ka §-st 113 tuleneb, et omandiõiguse piiranguks olevad avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb sätestada seadusega. Seega ei või seda laadi omandi kitsendusi ette näha seadusest alamalseisva aktiga, milline nõue on täidetud. (p 23)

Nii PS § 32 lõige 2 kui ka § 113 nõuavad, et omandiõiguse piirang oleks proportsionaalne, s.t sobiv, vajalik ja mõõdukas. ( p 25) Kuna kohtutäituri lisatasu on oma olemuselt sarnane riiklikule lõivule, peab selle määr olema kehtestatud kulupõhimõttest lähtudes. Seadusandja on kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest kehtestanud kindlas määras, s.o 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Järelikult ei võimalda kinnisasja arestimise eest ettenähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon mingil viisil kohtutäituri lisatasu määramisel arvestada konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulutatud aega. Sellise regulatsiooni puhul ei ole tagatud võlgniku omandiõiguse piirangu mõõdukus. (p 28)

PSJV § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus konkreetse normikontrolli vormis hindab, olema asjassepuutuv. Hindamaks KTS § 25²¹ põhiseaduspärasuse kontrollimise lubatavust, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas KTS § 25²¹ näol on tegemist käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja algatamise aluseks olnud vaidluse seisukohalt asjassepuutuva normiga. (p 15) Norm on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtutäiturile kohustuslik kohtutäituri lisatasu kinnisasja arestimistoimingu eest tuleneb üheselt KTS §-st 25²¹. KTS § 25²¹ põhiseadusele mittevastavuse korral tühistab kohus kohtutäituri lisatasu määramise otsuse, järelikult on KTS § 25²¹ asjassepuutuv. (p 16)

Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19) Kohtutäituri tasumäärade põhiseadusevastaseks tunnistamisega ei kaasne kohustust tagastada juba tasutud kohtutäituri tasud. Õigus saada tagasi täitemenetluses makstud tasu on vaid neil võlgnikel, kes vaidlustasid tähtaegselt kohtutäituri tasu määramise otsuse õiguspärasuse. (p 21)

Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19)

Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19) Kui ministri määruse andmise aluseks olev delegatsiooninorm on põhiseadusega vastuolus, on põhiseadusevastane ka selle normi alusel antud määrus. (p 20)