Ühistranspordiseadus

Ühistranspordiseaduse § 54² lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest.

Kuni 10. jaanuarini 2009 kehtinud ÜTS § 54² lg 1 kohaselt sai selle süüteo toimepanijaks olla erilise isikutunnusega isik, s.o bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht. Ühistranspordiseaduse kohaselt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, millele on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart ja vaid selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ning sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht. Neid isikuid, kes kasutasid sõidukeid, millele olid küll kinnitatud taksotunnused, kuid millele ei olnud väljastatud kehtivat sõidukikaarti, ei saanud ÜTS § 54² lg 1 järgi karistada, kuna nad ei olnud ühistranspordiseaduse tähenduses taksojuhtidena vaadeldavad. Lähtuvalt 10. jaanuaril 2009 jõustunud ÜTS § 54² lg 1 sõnastusest pole varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohad enam kehtiva süüteokoosseisu sisustamiseks asjakohased. Kehtivas süüteokoosseisus on sõna ""taksojuht"" asendatud sõnaga ""autojuht"". Selline muudatus tulenes vajadusest kehtestada vastutus taksotunnuseid ja neid matkivaid tunnuseid kasutavatele autojuhtidele, kellel puudub taksoveo osutamise eelduseks olev tegevusluba ning sõidukikaart. Seega sooviti ühistranspordiseaduse muutmisega vaadeldava väärteokoosseisu toimeala laiendada ka nendele isikutele, kelle tegevus evib oma sisult küll ühistransporditeenuse osutamise tunnuseid, kuid kellel sellise teenuse osutamise õigus tegelikult puudub. Kõnealusel põhjusel ei eelda ÜTS § 54² lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseis, et toimepanija oleks käsitatav mõne ühistranspordiseaduses nimetatud subjekti näiteks ühissõidukijuhi või vedajana. Ühistranspordiseaduse § 54² lg 1 kujutab endast blanketset koosseisu, mille sisustamisel tuleb juhinduda sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo nõuetest. Nende nõuete kohaselt on tasuline sõitjatevedu õiguspärane, kui veoteenuse osutaja täidab seaduse või alamalseisvate õigusaktidega ettenähtud tingimusi. Muul viisil pole selline tegevus reeglina lubatav. Ühistranspordiseaduse ega ka Eeskirja reguleerimisala ei puuduta pelgalt õiguslikes raamides tegutsevaid subjekte, vaid oluliselt laiemat isikute ringi. Kummastki õigusaktist tulenevate piirangute rikkumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamise eesmärki teenib ka ÜTS §-s 54² kirjeldatud väärteokoosseis. Ka Eeskirja § 15 lg-s 7 sätestatud keeld kasutada sõidukil, mille kohta pole välja antud sõidukikaarti taksoveoks, taksotunnuseid matkivat tunnust, on ühemõtteliselt suunatud nendele isikutele, kellel taksoveoteenuse osutamiseks õiguslikku alust ei ole ja keda ei saa seetõttu käsitada ühistranspordiseaduses nimetatud subjektidena.

Olukorras, kus menetlejal puudub pädevus väärteoasja menetleda tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt RKÜKo nr 3-1-1-86-07, p 27).

Väärteomenetluse seadustiku §-s 29 loetletakse asjaolud, mille esinemisel on väärteomenetlus välistatud ja juba alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada. Selles õigusnormis ei nähta väärteomenetlust välistava asjaoluna ette menetlemist ebaseadusliku menetleja poolt. Sellises olukorras saab tugineda VTMS § 29 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tuleb alustatud väärteomenetlus lõpetada, kui isiku teos puuduvad väärteo tunnused. Tõendamiseseme asjaolusid saab väärteomenetluses tuvastatuks lugeda üksnes kohtuväline menetleja. Väärteomenetluse seadustiku §-s 9 nimetatakse kohtuvälise menetlejana 1) täidesaatva riigivõimu volitustega asutust; 2) valla- ja linnavalitsust; 3) eraõiguslikku juriidilist isikut halduslepingu alusel. Kuna üldkogu tunnistas ÜTS § 5411 lg 3 ning VTMS § 9 p 3 ja § 10 lg 5 põhiseaduse §-dega 3, 10, 13 ja 14 vastuolus olevaks, siis puudus eraõiguslikul juriidilisel isikul pädevus isiku käitumises väärteo tunnuseid tuvastada.

Nii kriminaalmenetlus kui ka väärteomenetlus kujutavad endast riigivõimu ühe alaliigi - karistusvõimu - teostamist ja et tulenevalt PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleb riigivõimu, sealhulgas karistusvõimu, teostada üksnes põhiseaduse ning sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna riigivõimu teostamine üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel on ka üks õigusriigi põhimõtte väljendusi, siis tuleb PS § 3 lõiget 1 lugeda koos §-s 10 väljendatud demokraatliku õigusriigi põhimõttega. Seadusereservatsiooni nõue ei välista absoluutselt riigivõimu teatud volituste delegeerimist. Kuid põhiseadus ei võimalda delegeerida kõiki riigivõimu volitusi, samuti peab delegeerimise viis olema kooskõlas põhiseadusega. Juba ainuüksi lepingu nimetusest tulenevalt on halduslepinguga põhimõtteliselt lubatav delegeerida eranditult vaid täitevvõimu sfääri kuuluvaid haldusülesandeid. Karistusvõimu ning sealhulgas süüteomenetlust oma terviklikkuses - koos võimaliku kohtumenetlusega - ei saa aga käsitada (tavalise) haldusülesannete täitmisena. Seetõttu ei saa VTMS § 9 p-s 3 ja § 10 lg-s 5 ning ÜTS § 54¹¹ lg-s 3 sätestatut osas, mis võimaldab halduslepingu alusel delegeerida riigi karistusvõimu eraõiguslikule juriidilisele isikule, lugeda seadusereservatsiooni nõudega täielikus kooskõlas olevaks.

Neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa riigivõim delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule. Riigi tuumikfunktsiooni hulka kuuluvaks tuleb lugeda ka karistusvõim ning sealhulgas ka süütegude menetlemine. Süüteomenetluse puhul on tegemist riikliku tegevuse valdkonnaga, milles võimaldatakse ulatuslikult riivata isikute põhiõigusi. Mida ulatuslikumad on mingis valdkonnas põhiõiguste piiramise legaalsed võimalused, seda vastutusrikkamalt peab riik toimima isikute kaitsmisel ja sellise olukorra kujundamisel, mis peab vältima põhiõiguste põhjendamatud riived. Isiku võimalus end kaitsta ja turvaliselt tunda süüteomenetluste kontekstis tähendab nii avaliku võimu poolt süüteomenetluse reeglite kehtestamist kui ka seda, et avalik võim vastutab süütegude menetlejate koolitamise ja kestva täiendkoolitamise eest ning tagab ametkondliku kontrolli nende tegevuse üle, sealhulgas ka selle üle, et iga konkreetse väärteomenetluse raames ei riivataks ülemääraselt põhiõigusi. Süüteomenetluste puhul riigivõimu poolt vahetult kõnealust vastutust kandmata ja menetleja üle kontrollifunktsiooni teostamata ei ole riigis tagatud põhiõigust menetlusele ja korraldusele.

Ühistranspordiseaduse kohaselt on taksovedu sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Taksovedu võib teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik on taksojuht. (Vt RKKKo nr 3-1-1-68-07 ja nr 3-1-1-74-07).

Ühistranspordiseaduse kohaselt on taksovedu sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Taksovedu võib teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik on taksojuht. (Vt RKKKo nr 3-1-1-68-07 ja nr 3-1-1-74-07).

Ühistranspordi seaduse § 54² lg-s 1 ettenähtud väärteokoosseisu subjektiks olla vaid KarS § 24 lg 1 mõttes erilise isikutunnusega isik, s.o taksojuht. Muud isikud, kellel puudub ÜTS § 54² lg-s 1 nõutav vastutuse aluseks olev eriline isikutunnus, ei saa selle sätte alusel vastutada.

RHS § 30 lg 3 alusel peab ostja kontrollima pakkuja kvalifikatsiooni enne pakkumise sisulist läbivaatamist. Pakkumiste sisuline läbivaatamine tähendab RHS § 45 lg-st 1 tulenevalt seda pakkumismenetluse staadiumi, kus ostja võrdleb ja hindab kõiki neid pakkumisi, mida ei ole tagasi lükatud. Kuna maavanema vaidlustatud korralduse sisuks on pakkujate kvalifitseerimine, mitte aga pakkumiste võrdlemine ja hindamine, ei ole see vastuolus RHS § 30 lg-ga 3.

Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 nähtub, et kohtukulud mõistetakse välja poolelt teise poole kasuks. Sama seadustiku § 14 lg-test 1, 2 ja 3 tuleneb, et kolmas isik ja pool on erinevad protsessiosalised. Seega ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et poolelt ei saa kolmanda isiku kasuks kohtukulusid välja mõista, on Riigikohtu halduskolleegium põhjendanud ka 16. juuni 2000. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-00 (RT III 2000, 17, 182).