Vangla sisekorraeeskiri

Kuna enne kahjunõude kohtusse esitamist tuleb läbida kohustuslik kohtuväline menetlus, peab halduskohus kontrollima, kas isik on esitanud kahjunõude vanglale või mitte. Ka kaebuse ettevalmistavas menetluses on kohtul uurimisprintsiibist lähtuv kohustus välja selgitada asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud. Kohus ei saa lähtuda üksnes esitatud materjalidest, vaid peab juhtima isiku tähelepanu vajadusele esitada tõendid, mis kinnitavad kohtueelse menetluse läbimist ning andma võimaluse puuduste kõrvaldamiseks. Samuti võib kohus omal initsiatiivil uurida, kas enne halduskohtule kaebuse esitamist on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus või mitte.

HKMS § 34¹ tuleb tõlgendada laiendavalt, käsitades kõnealust normi üldnormina, millest tuleb lähtuda ka ettevalmistavas menetluses. Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta kollegiaalse kohtukoosseisu nõude osas erandeid ka ettevalmistavas menetluses esitatud taotluste lahendamisel tehtavate määruste puhul. Sellele viitab ka HKMS § 33 lg 5, mille kohaselt apellatsioonkaebuse tagastamise määrus peab olema tehtud asja lahendava kohtukoosseisu poolt ühehäälselt, mis tähendab kollegiaalse kohtukoosseisu nõuet. Seega on HKMS §-s 34¹ sätestatud tingimus rakendatav riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamise kõrval ka näiteks tähtaja ennistamise ning esialgse õiguskaitse määramise taotluse lahendamisel, mille kord ja alused on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud (vt ka Riigikohtu 20.11.200 määruse asjas nr 3-2-1-105-07 p-i 10).

Halduskohtumenetluse seadustikust lähtuvalt tuleb haldusasjade läbivaatamisel halduskohtutes eristada kolme menetlusetappi: ettevalmistavat menetlust, eelmenetlust ning asja sisulist läbivaatamist. Riigilõivust vabastamise taotluse lahendamine toimub üldjuhul ettevalmistavas menetluses. HKMS § 34¹ sätestab abstraktselt, et apellatsioonkaebus vaadatakse läbi kollegiaalselt, täpsustamata, kas antud tingimus kohaldub üksnes asja sisulisele läbivaatamisele või ka ettevalmistavale menetlusele. HKMS § 34¹ tuleb tõlgendada laiendavalt, käsitades kõnealust normi üldnormina, millest tuleb lähtuda ka ettevalmistavas menetluses. Seega on HKMS §-s 34¹ sätestatud tingimus rakendatav riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel.

Kollegiaalsuse nõude vajalikkust riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel kinnitab ka asjaolu, et tegemist ei ole korraldava või ettevalmistava iseloomuga määrusega, mida võib lahendada kohtunik ainuisikuliselt (nt kohtuistungi määramine, kaebuse käiguta jätmine). Riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul hinnata taotluse esitaja maksejõulisust ja maksejõuetuse korral kaebusega kaitstavat õiguse olulisust kaebaja jaoks ning kaebuse perspektiivikust (vt Riigikohtu 11.12. 2007 määruse haldusasjas nr 3-3-1-83-07 p-i 11).

HKMS § 45 lg 1 p-s 1 sätestatud nõue on rakendatav ka ringkonnakohtu kohtulahendite suhtes. HKMS § 45 lg 1 p-s 1 kirjeldatud rikkumine hõlmab ka juhtumit, kus puudub nõutav kollegiaalne kohtukoosseis.

Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.

Halduskohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.04.2009. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08 p-i 28).

Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.

Käesolevas asjas kaebuse esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.

Kirjavahetus on olemuslikult isikute kahepoolse suhtlemise vorm. Nii ei puuduta kirjavahetus kinnipeetavaga üksnes vanglas kinnipeetavat isikut, vaid ka isikut, kes kinnipeetavale kirja adresseeris. Postisaadetise saatjana on viimane õigustatud postiteenuse kasutamisel lähtuma postiseadusest, sh ka postisaadetise liikide osas. Justiitsministri tegevus kirja määratlemisel kehtivast seadusest erinevas tähenduses on vastuolus PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. (p 21)

PS § 26 esimene lause sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimene lause laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitseb PS § 26 kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega (sh nt PS § 43). PS § 26 kaitseala hõlmab ka kinnipeetava elukaaslase õigust saata kirja teel vanglasse dokumente või esemeid, mille omamine pole vanglas keelatud. (p 16)

VSE § 46¹ ja § 50 lõike 3 esimene lause koostoimes näevad ette, millistele tunnustele vastavaid saadetisi võib kinnipeetav VangS §-s 28 sätestatud kirjavahetuse õiguse raames saada. Esemeid, mis neile tunnustele ei vasta, kinnipeetavale edasi ei anta. (p 15) PS § 43 on igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitseb PS § 43 ükskõik millisel viisil kolmandate isikute edastatavaid ja vahendatavaid sõnumeid. Juhul, kui kirja adressaat viibib kirja avamise juures, siis ei ole tegemist PS § 43 kaitseala riivega. Keelatud asjade äravõtmine kirja adressaadi juuresolekul ei riiva selle õiguse kaitseala. Samas on kirja sisuga tutvumine isegi adressaadi juuresolekul võimalik PS §-i 43 järgides. (p 16)

Kirjavahetus on olemuslikult isikute kahepoolse suhtlemise vorm. Nii ei puuduta kirjavahetus kinnipeetavaga üksnes vanglas kinnipeetavat isikut, vaid ka isikut, kes kinnipeetavale kirja adresseeris. Postisaadetise saatjana on viimane õigustatud postiteenuse kasutamisel lähtuma postiseadusest, sh ka postisaadetise liikide osas. Justiitsministri tegevus kirja määratlemisel kehtivast seadusest erinevas tähenduses on vastuolus PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. (p 21)

Vangistusseadusest ei tulene justiitsministrile õigust kehtestada vangla sisekorraeeskirjades lisapiiranguid kinnipeetavate kirjavahetuse õigusele. Sellist pädevust ei anna ministrile VangS § 105 lõige 2, mis on üksnes pädevusnorm, mitte konkreetse sisuga volitusnorm. Samuti ei tulene VangS § 28 lõike 1 teisest lausest justiitsministrile õigust kehtestada lisapiiranguid kinnipeetavate kirjavahetusele. Volitusnorm kirjavahetuse korra kehtestamiseks tähendab üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad kirjavahetuse korraldamist ja seaduses sätestatud kohustus- ja keelunormide täitmist. Kord tähendab seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 25) ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid kinnipeetavate kirjavahetusele. (p 20)

Vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei saa järeldada, et kirja moodustab ainult ümbriku sisu. Ka ümbrikule võib olla märgitud ainult adressaadile suunatud erasõnum ning ümbrik võib omada adressaadi jaoks emotsionaalset väärtust. Kirjaümbriku äravõtmine ei ole välistatud, kui ümbrik kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. See aga eeldaks kinnipeetavatele saadetud erakirjade ümbrike selgesõnalist nimetamist keelatud esemeks justiitsministri või vangla direktori poolt või ad hoc otsust konkreetse kirjaümbriku äravõtmise kohta seoses julgeolekuohuga. Vanglasiseselt vastava keelu kehtestamine üldkorraldusega või üksikjuhtumil ümbriku äravõtmise otsuse tegemine VangS § 15 lg 4 alusel eeldab põhjalikku motiveerimist, kuna tegemist on kinnipeetava õigusi piirava haldusaktiga.

Kuigi VSkE § 63 lg 1 räägib vanglasse vastuvõetavalt kinnipeetavalt isiklike asjade äravõtmisest, tuleb analoogia korras VSkE § 63 lg-t 2 kohaldada ka muudel juhtudel, kui juba vanglas viibivalt kinnipeetavalt võetakse ära keelatud esemeid ning kui tegemist ei ole läbiotsimise käigus leitud esemega. Seetõttu tuleb kirjaümbriku keelatud esemena äravõtmisel akti koostamisel järgida VSkE § 63 lg 2 nõudeid. Äravõetud esemete tuvastamise võimaldamiseks peaks aktis sisalduma nende kirjeldus. Ümbriku võetuse akt peab kirjeldama äravõetud ümbrikku, kajastades kõiki ümbrikul olnud andmeid, eelkõige saatja nime ja aadressi ning postitemplitel sisalduvat teavet (koht ja kuupäev). Alternatiivina võiks vangla väljastada kinnipeetava taotlusel talle koos aktiga ümbriku koopia. Akti motiveerimiseks ei piisa vaid julgeolekuohule viitamisest, vaid vangla peab oma kahtlusi põhjendama.

Kinnipeetav ei pea VSkE § 63 lg 2 alusel koostatud akti saamiseks esitama taotlust, vaid akt väljastatakse seaduse alusel.

VangS § 93 lg 3 ja arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini 2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse informatsiooni kättesaadavus. Nõuet, et soovi päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult, ei tulene kehtivast õigusest ning see ei ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Kui arestimajas puudub raamatukogu, ei saa pidada õigusvastaseks arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise mittevõimaldamist.

VangS § 28 lg 2 ega ka § 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga kõnekaardiga (vt Riigikohtu 01.03.2007 otsust asjas nr 3-3-1-103-06). Helistamiseks vajalike tehniliste tingimustena tuleb eristada tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu. Arvestades tänapäevaseid võimalusi telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa kõnede mittevõimaldamisel pidada piisavaks põhjendada tehniliste tingimuste puudumist üksnes telefoniautomaadi puudumisega.

Kui vahistatule on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et vahistatu oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.

VangS § 25 lg 1 on imperatiivne säte ning vangla peab keelduma kinnipeetavale pikaajalisele kokkusaamisele lubamisest, kui isik, kellega kokkusaamist soovitakse, ei vasta VangS § 25 lg 1 tingimustele. VSE § 43 paneb kinnipeetava faktilisele abikaasale, kes tuleb esmakordselt pikaajalisele kokkusaamisele, tõendamiskoormise. Nimetatud sätte eesmärgiks on edaspidistel kokkusaamistel faktiline abikaasa tõendamiskoormisest vabastada. VSE ning VangS ei reguleeri, kas vangla tohib kahtluse korral asuda uuesti kontrollima kinnipeetava faktilise abikaasa vastavust VSE §-s 43 ja VangS § 25 lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Asjaolu, et kokkusaaja on riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrisse sisse kantud märkega "elukaaslane", ei ole vangla jaoks õiguslikult siduv. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määrusega nr 246 vastu võetud "Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse" § 4 lg-le 2 on kinnipeetavate registri andmed ette nähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust.

HKMS § 33 lg 3 p 5 tuleb sisustada lähtudes HKMS §-st 7, mis käsitleb kaebeõigust. Kohus võib HKMS § 33 lg 3 p-le 5 tuginedes kaebuse tagastada juhul, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Haldusakti või toimingu õiguspärasusele saab sisulise hinnangu anda üksnes kohtuotsuses, mitte kaebuse tagastamise määruses.

Vanglas kinnipeetav isik saadab oma kirjad vastavalt Vangistusseaduse § 28 lg-le 1 ja Vangla sisekorraeeskirja § 48 lg-le 1 vangla administratsiooni vahendusel. Vangla sisekorraeeskirja § 49 kohaselt postitatakse väljaminev kiri vanglatöötajale kirja edastamisest arvates kolme päeva jooksul. Eelnimetatud regulatsioon piirab olulisel määral kinnipeetava võimalusi kontrollida ja juhtida tema poolt vanglaametnikule üle antud kirjavahetuse kulgemist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud tähtaegade arvutamisel võrdsustada kinnipeetava poolt saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega (vt ka Riigikohtu 06.10.2006 määruse asjas nr 3-3-1-76-06 p-i 10).

Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.

HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.

Haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati. Ka nõuete eraldi esitamise korral ei saa nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.

HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne.

Kui vaidlevad faktiliselt ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajaduse korral abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel.

Vahistatute ja kinnipeetavate suhtes on Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Kinnipeetava pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes, on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetu omast rangem.

Halduskohtul on kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning juhtida tema tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu 03.04.2002. otsuse nr 3-3-1-14-02, p-i 25; 13.11.2002 otsuse nr 3-3-1-61-02, p-i 16; Riigikohtu 26.03.2004 määruse nr 3-3-4-1-04, p-i 14). Sama nõue on alates 1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.

TsMS § 62 lg-st 2 tulenev menetlusosalise kohustus toimetada menetlusdokument tähtaja viimaseks päevaks kohtusse ei ole HKMS § 5 lg 2 alusel halduskohtumenetluse erisusi arvestades kohaldatav halduskohtumenetluses ettenähtud tähtaegade arvutamisel. TsMS § 62 lg 2 tuleb halduskohtumenetluses sisustada selliselt, et menetlustoiming, mida ei ole vaja teha kohtus ja mis seisneb menetlusdokumendi halduskohtule esitamises, tuleb lugeda tähtaegselt sooritatuks, kui dokument on sideasutusele edastamiseks üle antud hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00 (vt Riigikohtu 27.09.2006 määruse nr 3-3-1-67-06 p-i 19).

Vanglas kinnipeetav isik saadab oma kirjad vastavalt Vangistusseaduse § 28 lg-le 1 ja Vangla sisekorraeeskirja § 48 lg-le 1 vangla administratsiooni vahendusel. Vangla sisekorraeeskirja § 49 kohaselt postitatakse väljaminev kiri vanglatöötajale kirja edastamisest arvates kolme päeva jooksul. Eelnimetatud regulatsioon piirab olulisel määral kinnipeetava võimalusi kontrollida ja juhtida tema poolt vanglaametnikule üle antud kirjavahetuse kulgemist. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud tähtaegade arvutamisel võrdsustada kinnipeetava poolt saadetise üleandmine vanglaametnikule saadetise postiasutusele üleandmisega.