KOHTUMENETLUSÕIGUSTäitemenetlus

Teksti suurus:

Täitemenetluse seadustik (lühend - TMS)

Kuvatud on kõik kohtulahendid, mis on seostatud õigusakti või selle sätetega. Samuti on kuvatud kohtulahendid nende õigusakti sätetega, mida on muudetud või mis on kehtetuks tunnistatud.

Tähelepanelik tuleb kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti seose lingist avaneva akti tervikteksti kehtivusaegade jälgimisel. Kohtulahendite otsingutulemustes õigusakti sätte link viib vaid selle õigusakti juurde, millest alates kohus kohaldamisel sätet selgitas või tõlgendas st võib viia otsimise ajal mittekehtivale sättele.

Kui vajutada õigusakti vaates nupule „Seotud kohtulahendid“, siis vajutades sätte ees olevale kaalude märgile näed sättega seotud kohtulahendeid.

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-109-16 PDF Riigikohus 02.11.2016

TMS § 26 lg-st 2 ja § 59 lg-st 2 ei tulene kohtutäituri õigust nõuda võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. TMS § 26 lg-st 2 ja TMS § 59 lg-st 2 tuleneb kohtutäituri õigus nõuda võlgniku tasunõude kohta andmeid võlgniku suhtes kohustatud isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara. (p 16)


Elatisabi seaduse eelnõuga (1076 SE I) täpsustati TMS § 26 lg 2 sõnastust ennekõike selleks, et tagada kohtutäiturile õigus nõuda võlgniku töötasuga seotud teavet tööandjalt või isikutelt, kellele võlgnik osutab tasu eest teenust. (p 15)

TMS § 26 lg-st 2 ja § 59 lg-st 2 ei tulene kohtutäituri õigust nõuda võlgniku abikaasalt täitemenetluseks vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. TMS § 26 lg-st 2 ja TMS § 59 lg-st 2 tuleneb kohtutäituri õigus nõuda võlgniku tasunõude kohta andmeid võlgniku suhtes kohustatud isikutelt, sh tööandjalt; andmeid võlgniku vara kohta võlgniku suhtes kohustatud isikutelt ja isikutelt, kelle valduses on võlgniku vara. Lisaks peab TMS § 26 lg 2 järgi nõutav teave olema täitemenetluseks vajalik (p 16-17).


TsMS § 258 p-s 3 ei ole silmas peetud, nagu peaks abikaasa andma ütlusi iga asjaolu kohta, millel on mingi puutumus perekonnasuhtega seotud varalise suhtega (sh abikaasade varaga), vaid ütluste andmise kohustust vaidlustes, mille sisuks ongi perekonnasuhetest tingitud varaline vaidlus. Seejuures on TsMS § 257 lg 1 p-s 5 sätestatud privileegi eesmärgiks vältida lähedaste isikute vastu tunnistamisest tekkivat huvide konflikti vaidlustes, kus ei lahendata perekondlikest varalistest suhetest tekkinud vaidlusi, mille puhul sellise konflikti vältimine ei ole juba vaidluse olemusest tulenevalt võimalik (vt sarnased sätted ka KrMS § 71 lg 1 p 5 ja MKS § 64 lg 1 p 5). (p 18)

3-2-1-102-15 PDF Riigikohus 14.10.2015

Kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on iseseisev kokkulepe ning see ei ole käsitatav tagatiskokkuleppe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (AÕS § 346 lg 2), olemusliku osana. Kuigi hüpoteegi seadmine ei pruugi olla seotud kokkuleppega kohesele sundtäitmisele allutamise kohta, siis juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud, ei saa kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi eksisteerida hüpoteegist lahus. Kui pooled on hüpoteegi seadmisel kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele, kohustub kinnisasja omanik juba ette taluma täitemenetlust kinnisasja suhtes hüpoteegist tulenevalt ning kohesele sundtäitmisele on allutatud kõik hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 11)

Alates TsMS-i jõustumisest 1. jaanuaril 2006 ei muutunud hüpoteegi kohese sundtäitmise võimalused, küll aga piirati kohese sundtäitmise võimalusi väljaspool hüpoteegikäivet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 13). (p 12)


Hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 11). (p 10)

Kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on iseseisev kokkulepe ning see ei ole käsitatav tagatiskokkuleppe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (AÕS § 346 lg 2), olemusliku osana. Kuigi hüpoteegi seadmine ei pruugi olla seotud kokkuleppega kohesele sundtäitmisele allutamise kohta, siis juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud, ei saa kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe TMS § 2 lg 1 p 19 järgi eksisteerida hüpoteegist lahus. Kui pooled on hüpoteegi seadmisel kokku leppinud kinnisasja omaniku kohustuses alluda kohesele sundtäitmisele, kohustub kinnisasja omanik juba ette taluma täitemenetlust kinnisasja suhtes hüpoteegist tulenevalt ning kohesele sundtäitmisele on allutatud kõik hüpoteegiga tagatavad nõuded. (p 11)

3-2-1-185-12 PDF Riigikohus 20.02.2013

Kriminaalasja kokkuleppemenetluses võetud ja otsusega kinnitatud sõnaselge kohustus alluda enda kinnistutega teise isiku võla katteks kohesele sundtäitmisele on lubatav ning sellist kokkulepet sisaldav kohtulahend kriminaalasjas on samuti täitedokument TMS § 2 lg 1 p 3 ja/või p 1 tähenduses. Kriminaalasjas tehtud otsuse tsiviilhagi puudutava osa mitmeti mõistetavuse korral tuleb otsust tõlgendada isiku kasuks, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti. Selline järeldus kehtib ka kriminaalasjas kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tsiviilõiguslikke nõudeid puudutava osa kohta.


Kriminaalasjas tehtud otsuse tsiviilhagi puudutava osa mitmeti mõistetavuse korral tuleb otsust tõlgendada isiku kasuks, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti. Selline järeldus kehtib ka kriminaalasjas kokkuleppemenetluses tehtud otsuse tsiviilõiguslikke nõudeid puudutava osa kohta.

3-2-1-79-12 PDF Riigikohus 12.06.2012

Kohus peab lähtuma TMS § 45 järgse avalduse lahendamisel konkreetse võlgniku isikuga seotud asjaoludest. TMS § 45 alusel avalduse esitamise õigus on lahutamatult seotud avaldaja isikuga. TMS § 45 järgne taotluse esitamise õigus ei lähe üle pärijatele. TMS § 45 kohaldamiseks annavad alust vaid erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks ei ole üldjuhul ainuüksi elukoha kaotus, mis reeglina sellise täitemenetlusega kaasneb. Samas ei ole välistatud, et ka elukoha kaotuse korral võidakse täitemenetlus peatada, kui võlgnikul on nt väikesed lapsed, raske haigus, ta on väga kõrges vanuses või esinevad muud sarnased asjaolud ning võlgnik vajab aega uue elukoha leidmiseks. Samas ei saa täitemenetluse peatamine või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks.

3-2-1-85-12 PDF Riigikohus 04.06.2012

Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda. Lisaks võlgnikule (endisele omanikule) võivad ka teised isikud omada õigust enampakkumisel müüdud kinnisasja vallata ja kui see õigus ei ole sundtäitmise tõttu lõppenud, siis sellisel juhul peab tekkinud vaidluse lahendama kohus, TMS § 2 lg 3 teise lause kohaselt valdaja hagi alusel. Siiski ei välista nimetatud säte ka muude õiguskaitsevahendite kasutamist teiste isikute poolt, kuid ka siis lahendab ülesütlemisega kaasnevad võimalikud vaidlused kohus. Kuna sundenampakkumise akti alusel toimuvat kinnisasja valduse väljanõudmise menetlust ei ole täitemenetluse seadustikus eraldi reguleeritud (v.a TMS § 2 lg 3), tuleks see menetlus korraldada TMS § 180 reeglite järgi. TMS § 180 näeb ette sarnase, kinnisasja väljaandmise (väljatõstmise) menetluse. Muu hulgas tuleb TMS § 180 lg 1 järgi anda võlgnikule kuni kolmekuuline tähtaeg täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks.


Kui on olemas TMS § 2 lg 1 p-s 15 nimetatud täitedokument, siis ei ole vaja kohtu poole pöörduda, et saada TMS § 28 järgi luba ruumidesse siseneda.


Ka hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).


Hagita asjas on võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel (vt ka Riigikohtu 3.oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06 tehtud määruse p 13).

3-2-1-64-12 PDF Riigikohus 29.05.2012

Heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti küsitav on sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivus, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu. Globaalne tagatiskokkulepe võib lisaks olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Kuigi üldisest tõendamiskoormuse jaotusest (TsMS § 230 lg 1 esimene lause) lähtudes peaks hageja tõendama võlgnikuna, et tema suhtes ei ole võla sissenõudmine lubatav, saab hagejale sellise tõendamiskoormuse lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul panna üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks) (TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormust täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks.


Hüpoteegiga tagatud nõuete maksmapanek täitemenetluses on piiratud esmalt hüpoteegi enda ulatusega. Tulenevalt AÕS §-st 327 ja § 346 lg-st 1 on tagatud nõuete realiseerimise võimalus piiratud hüpoteegisummaga. Lähtudes AÕS § 327 enne 1. juulit 2003 kehtinud redaktsioonist, sai kinnistusraamatusse varem kanda ka hüpoteegi intressimäära ja kõrvalnõuete rahalise suuruse. Viidatud sätet muutnud asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 219 lg 1 järgi kohaldub AÕS § 327 varasem redaktsioon selle kehtivusajal seatud hüpoteekidest tulenevate nõuete rahuldamise suhtes (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 20). See tähendab kolleegiumi varasema seisukoha järgi, et hüpoteegiintress suurendab perioodiliselt vastavalt hüpoteegisummat ja kõrvalnõuete sissekandmine annab võimaluse rahuldada koormatud kinnisasja müügist saadud rahast menetluskulud ja muud kõrvalnõuded kinnistusraamatusse kantud ulatuses ka hüpoteegisummat ületavas osas (vt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18). Lisaks piiravad hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist koormatud kinnisasja arvel seadusest tulenevad piirangud eelkõige kõrvalnõuete osas.


Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p-d 17, 18). Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p-d 13, 14; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks tähendab hüpoteegipidaja asjaõigusliku nõude realiseerimist ka siis, kui koormatud kinnisasja omanik on ühtlasi tagatud nõude isiklik võlgnik. Sellest tulenevalt ei saa hüpoteegi realiseerimisel pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku varale, millele hüpoteek ei ulatu (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16). Selleks on vajalik ka n-ö isiklik täitedokument kinnisasja omaniku suhtes (eelkõige kohtulahend).


Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Globaalne tagatiskokkulepe võib olla keelatud tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Selle sätte järgi peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel ei olnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada (vt Riigikohtu 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17). Tulevaste nõuete tagamine on lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut tuleb üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingut üldjuhul hinnata enne 1. juulit 2002 kehtinud õiguse, st esmajoones tsiviilkoodeksi alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 15). Enne 1. juulit 2002 sõlmitud tagatislepingule tulevaste kohustuste osas saab kohaldada VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut, sest kuna tagatiskokkulepe hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on sarnaselt käendusega tegemist kestvuslepinguga.


Põhivõlgniku pankrot ei muuda sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes.


Kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamine tähendab asjaõiguslikku realiseerimisnõuet, millest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu, ei ole ka alust pöörata sissenõuet kinnisasja omaniku muule varale. See kehtib ka täituritasu osas, mis AÕS § 346 lg 1 järgi kaetakse hüpoteegisumma ulatuses. Seega ei saa ka täituri tasu nõuet rahuldada võlgniku muu vara kui üksnes hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes.

3-2-1-75-12 PDF Riigikohus 29.05.2012

Enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi esitamise tähtaeg on nõude aegumistähtaeg. Alates 5. aprillist 2011 kehtivas TMS § 221 lg-s 3 sätestatakse õigust lõpetav tähtaeg (mille järgimist peab kohus kontrollima omal algatusel). TMS § 221 lg 3 alates 5. aprillist 2011 kehtiv redaktsioon kohaldub ka neis tsiviilasjades, milles kohtulahend tehakse pärast 5. aprilli 2011, ning kostja on taotlenud enne 5. aprillil 2011 kehtinud redaktsiooni alusel aegumise kohaldamist.

3-2-1-26-12 PDF Riigikohus 23.04.2012

Elatist maksma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise korral tuleb tema vastu esitatud elatishagi jätta PanrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Pärast elatisehagi läbi vaatamata jätmist saab elatist saama õigustatud isik esitada elatisnõude kohustatud isiku pankrotimenetluses PankrS § 44 lg 1 alusel. Pankrotimenetluses saab esitada tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisnõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult. Võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus PankrS § 44 lg 1 järgi. Juhul, kui võlgnik ei maksa pankrotimenetluse ajal vabatahtlikult lapsele elatist ja kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni maksmata elatise saamiseks esitatakse nõue pankrotihaldurile või pankrotimenetluse ajal elatise saamiseks kohtule, väheneb PankrS § 108 lg 3 mõttes TMS § 132 lg 11 järgi ka võlgniku sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet, ja selle arvel suureneb pankrotivara, mille arvel elatisenõuet rahuldada. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja elatisenõuded tuleb rahuldada pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS § 146 lg 1 p 2 alusel tuleb maksta enne jaotist välja üksnes PankrS § 147 alusel pankrotivarast pankrotimenetluse ajaks väljamõistetud hädavajalik elatis.


PankrS § 43 lg 3 alusel pankroti väljakuulutamise tõttu läbivaatamata jäetud elatise nõudes saab kohtumenetluse taastada üksnes juhul, kui nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata ja/või rahuldamata ja selle kohta ei tehtud kohtulahendit kui täitedokumenti PankrS § 168 mõttes. Kui nõude kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, ei ole menetluse taastamine põhjendatud. Siiski saab kohus taastada menetluse ka juhul, kui nõude kohta on küll olemas täitedokument, kuid see ei ole tehtud kogu nõude kohta. Olukorras, kus pankrotimenetlust lõpetava määruse resolutsioonist ei nähtu selgelt, kas ja millise ajavahemiku kohta on kostja pankrotimenetluses hageja elatisenõue tunnustatud, on täitedokumendi toime ebaselge. Selline täitedokument ei takista enne pankrotimenetluse väljakuulutamist alustatud elatiseasjas menetluse taastamist. Menetluse taastamise korral saab selgitada, kas ja millises ulatuses on elatisenõude kohta olemas täitedokument. Lisaks võib elatist saama õigustatud isik esitada ka täitedokumendi selgitamise hagi.

3-2-1-5-12 PDF Riigikohus 20.03.2012

Hagist loobumise tõttu menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et hageja ei saa uuesti kohtusse pöörduda hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. See aga ei tähenda, et välistatud oleks tugineda samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.


Hagist loobumine ei välista tuginemist samadele asjaoludele muu hagieseme puhul.


Kohtukõnes saab viidata üksnes varem esiletoodud asjaoludele ega saa enam nõuet muuta (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65).


Istungiprotokoll ei pea vähemalt üldjuhul sisaldama avaldatud toimikumaterjale lehekülje täpsusega ega tegema eraldi viidet neist igaühe uurimisele istungil. Menetlusosalisel on võimalus istungil esitada vastuväited ja taotleda vajadusel protokolli parandamist.


Kui müügiesemeks on pooleliolev ehitis, saab puudusena käsitada nii juba tehtud tööde ümbertegemise vajadust kui ka projektijärgselt ettenähtud selles valmidusastmes tegemata töid, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Maja kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojakskütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks. Kui see võimalus täielikult või osaliselt puudub, on tegemist VÕS § 217 lg 2 p-s 2 nimetatud lepingueseme puudusega. Lisaks ei saa puudulikult soojustatud ja seetõttu vähese soojapidavusega maja olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes ja selle ehitamine vastata heale ehitustavale. Kvaliteeti piirav kokkulepe võib sisalduda müügilepingus.


Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud; • kostja vastutab lepingu rikkumise eest; • kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik; • hagejale on tekkinud või tekib kahju; • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 19).


VÕS § 111 lg 1 või 4 alusel saab keelduda üksnes vastastikuse kohustuse täitmisest (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p-d 33 ja 34).


Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused: • kostja on lepingut rikkunud; • kostja vastutab lepingu rikkumise eest; • kostjale on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks, v.a kui tegemist on olulise rikkumisega, on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik; • hagejale on tekkinud või tekib kahju; • kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga; • kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu; • rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad VÕS §-de 217-227 erireeglid.


Sundtäitmine on võimalik tunnistada lubamatuks ka põhjusel, et võlgnikul on sissenõudja vastu nõue, mis annab talle õiguse sissenõudja suhtes täitmisest keelduda VÕS § 110 või § 111 alusel. Sel juhul ei tunnistata sundtäitmist mitte tervikuna lubamatuks, vaid lähtuda tuleb VÕS § 110 lg-st 5 ja teha otsus, millega tunnistatakse sundtäimine lubamatuks ajutiselt, kuni võlausaldaja on võlgniku nõude rahuldanud või võlgnik on sattunud täitmise vastuvõtmisega viivitusse.

3-2-1-176-11 PDF Riigikohus 14.03.2012

Merivõla all peetakse silmas enne laeva arestimist tekkinud nõudeid tagavat merivõlga, mis lõpeb ühe aasta möödudes, kui selle aja jooksul laeva ei arestita. Merivõlg tagab mh sadamaomaniku võlaõiguslikke nõudeid laevaomaniku vastu, mis tulenevad sadama kasutamisest. Laeva arestimisega ja selle tõttu laeva sadamas viibimisest tekkinud sadama omaniku hüvitisnõuded ei ole merivõlaga tagatud nõuded. Sadamatasud ei ole hoiukulud TMS § 37 lg 1 esimese lause kolmanda punkti tähenduses. Täitekuludeks nimetatud sätte järgi võivad olla arestitud vara ilma lepinguta, sh ilma kohtus hoidjat määramata, hoidnud isiku hüvitisnõuded (sadama omanikule hüvitamata kulud ja tasu). Tegemist võib seejuures olla käsundita asjaajamisest tulenevate nõuetega VÕS § 1018 lg 1 p 3 ja lg 2 ning § 1023 lg-te 1 ja 2 järgi. Nimetatud käsundita asjaajamise võlasuhe saab tekkida laevaomaniku ja sadama omaniku vahel. Juhul, kui laev arestitakse ning võetakse sadamasse hoiule hoiulepingu alusel, on hoiulepingu poolteks üldjuhul laeva omanik ja sadama omanik. Kohtutäitur ei ole laeva hoidmisega tekkivate võlasuhete pooleks ja seda ka juhul, kui tema taotlusel on kohus määranud laeva hoidja. Kuna laeva sadamasse saabudes tekkinud võlaõiguslikud suhted erinevate sadamateenuste osutamise kohta lõppevad laeva arestimise hetkest, ei ole laeva hoidmisega tekkiv täitekulu suurus määratud laeva omaniku ja sadama omaniku sõlmitud varasema lepinguga. Kohtutäitur peab vaidluse korral põhjendama täitekulude vajalikkust. Sama kehtib ka juhul, kui tegemist on kolmanda isiku täitekuludega.

3-2-1-10-12 PDF Riigikohus 07.03.2012

Kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel jäävad püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid. Seadusest tulenev talumiskohustus peab nähtuma selgelt kinnistamise aluseks olevast dokumendist, s.o asjaõiguslepingust või seda asendavast kohtulahendist. Kui kinnistusraamatu kandest või selle aluseks olevast dokumendest nähtub, et tegemist on seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudiga, jääb servituut pärast kinnisasja enampakkumisel võõrandamist püsima ja selle kustutamiseks ei ole alust. Kui aga kinnistusraamatu kandest ja selle aluseks olevatest dokumentidest ei nähtu seadusest tulenevat talumiskohustust, ei saa kinnistama pädev isik kinnistamisavaldust lahendades asuda tuvastama, kas servituut seati seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel või mitte. Sellisel juhul tuleb kinnisasja pankrotimenetluses enampakkumisel võõrandamise järel lugeda servituut lõppenuks, kui see asub tagapool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusest, millest tulenevalt saab nõuda kinnisasja sundmüüki. Kinnistusraamatusse kantud õigused, mis asuvad samal järjekohal selle esimesena kinnistusraamatusse kantud õigusega, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, jäävad kehtima üksnes juhul, kui nendest tulenevalt ei saa nõuda kinnisasja sundmüüki.

3-1-1-104-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
TMS

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.

Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.

Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.

Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.

Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.


Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.


Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.


Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.

3-2-1-140-10 PDF Riigikohus 29.12.2010
TMS

Kohtumääruse saamiseks võlgniku eluruumi sisenemiseks tuleb esmalt tuvastada võlgniku nõusoleku puudumine TMS § 28 lg 2 tähenduses. Sissenõudja õiguste ning tõhusa täitemenetluse huvides on võimalik võlgniku vastuseisu järeldada ka tema käitumisest. Järgmisena tuleb kohtutäituri avaldust kontrollides selgitada, kas võlgniku ruumidesse sisenemine on vajalik täitedokumendi täitmiseks (TMS § 28 lg 1 esimene lause). TMS § 28 annab kohtutäiturile õiguse siseneda kas võlgniku nõusolekul või kohtumääruse alusel võlgniku ruumidesse selleks, et mh määrata kindlaks võlgnikule kuuluva kinnisasja hind. Kinnisasja (korteriomandi) hindamisel võivad müügihinda oluliselt mõjutada nt ruumide üldine seisukord, ruumide paigutus korteris (läbikäidavad või mitte), akende paigutus tänava või sisehoovi poole, päikesevalguse langemine ruumidesse jms asjaolud. TMS § 28 lg 6 alusel tehtavas määruses ei ole võlgniku ruumidesse sisenemise aja määramine tingimata vajalik kuupäeva ja kellaaja täpsusega. See võib põhjustada täitemenetluses viivituse, kui määratud aeg mingi objektiivse takistuse tõttu möödub. Sel juhul peaks kohtutäitur pöörduma uuesti kohtu poole. Samas ei oleks võlgniku õigustatud huve arvestades lubatav ka olukord, mil kohtumääruses jäetakse võlgniku ruumidesse sisenemise aeg täiesti lahtiseks. Seetõttu on otstarbekas määrata ruumidesse sisenemise aeg teatava ajavahemiku täpsusega. Võimalikud on ka juhtumid, mil aeg on vaja kindlaks määrata täpsemalt.

3-2-1-120-10 PDF Riigikohus 15.12.2010
TMS

Sissenõudja võib TMS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist (tunnistada kehtetuks tehingu, mis kahjustab tema huvisid) juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehingu tagasivõitmise üldised alused sätestab TMS § 188. Riigikohus on käsitlenud TMS §-de 187 ja TMS § 188 kohaldamist 18. novembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09 tehtud otsuse p-s 9. Kolleegium rõhutas, et TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (vt TMS § 187 lg 1), ning märkis, et võlausaldaja huve ei saa kahjustada see, kui kinnisasi müüakse turuhinnaga, samuti asjaolu, et müügist saadud raha ei kasutata võlausaldaja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Eeltooduga ei ole välistatud olukorrad, kus sissenõudja huvid võivad saada kahjustatud muude asjaolude tõttu. Seega ei saa viidatud lahendis osutatud asjaolu (kinnisasja müük alla turuhinna) olla ainukeseks asjaoluks, millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel.

3-2-1-113-10 PDF Riigikohus 08.12.2010
TMS

Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10. Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse. TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.


Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.


TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.


Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.

3-2-1-104-10 PDF Riigikohus 17.11.2010
TMS

Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19). Kui tuvastusnõue ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on esitatud sama eseme kohta samal alusel, tuleb tuvastushagi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-08 (p 13)).


Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg. See tähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).


TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi aegumistähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10).


TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist. Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg. Seda tähtaega ei saa ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)). Täitemenetluse ajatamine või peatamine ei ole hagi esitamisega võrdsustatud asjaoluks, mis oleks aegumise peatumise aluseks TsÜS § 160 järgi.

Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).

TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg kohaldub ka tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel. TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.

3-2-1-78-10 PDF Riigikohus 29.09.2010
TMS

SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada, kuid enne täitemenetluse alustamist ei ole välistatud TMS § 221 lg 1 järgse hagi (sundtäitmise lubamatuks tunnistamine) esitamine, kui seda võib lähitulevikus eeldada (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19). Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses.


SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada.

3-2-1-49-10 PDF Riigikohus 31.05.2010
TMS

TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9).


TsMS § 336 lg 2 järgi loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Saates määruskaebuse tähtaja viimasel päeval kell 23.59, ei saa määruskaebuse esitaja eeldada, et see jõutakse veel samal kuupäeval salvestada ettenähtud andmebaasi. Saates tähtaja viimasel minutil määruskaebuse, võtab määruskaebuse esitaja ise riski, et määruskaebus ei ole TsMS § 336 lg 2 mõttes esitatud tähtaegselt.


Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1) iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).

3-2-1-36-10 PDF Riigikohus 21.04.2010
TMS

Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 (TMS-i II osa 7. peatüki 2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.

Kuni võlgniku pangakonto ei ole arestitud, on võlgnikul õigus kasutada kontol olevat raha enda äranägemise kohaselt, sest puudub seda keelav käsutuskeeld. Ka neil juhtudel, mil konto arestitakse (käsutuskeeld seatakse) nt kalendrikuu lõpus, tuleb arvestada TMS §-s 132 sätestatud arestimispiirangutega, sh jätta § 132 lg 1 alusel arestimata summa, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäärale. Vastasel korral koormataks mh õiguskorda tarbetult vaidlustega selle üle, kas võlgnik on kasutanud arestimisele eelnenud ajal kontol olnud raha (sh nt ka ülalpeetavate ülevalpidamiseks) või mitte.

3-2-1-14-10 PDF Riigikohus 06.04.2010
TMS

Kinnisasjale arestimise käigus keelumärke seadmise üldnorm on TMS § 145 lg 1, mille kohaselt peab keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine. TMS § 145 lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu - täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega. TMS § 145 lg 4 kohaldamise eeldusena on vajalik sellise asjaolu olemasolu, mis annab alust arvata, et keelumärke sissekandmisega viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise. Üheks selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki, ning vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Samas võib TMS § 145 lg 4 kohaldamine olla võimalik ka hüpoteegi korral, kui muud asjaolud, nt võlgniku tegevus, mille eesmärgiks on võõrandada vara, annavad alust arvata, et sissenõudja nõude rahuldamine ei ole ilma olulise viivituseta võimalik. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2010.a määruse p 9 ja p 10. TMS § 145 lg 4 rakendamise otsustamine on kohtutäituri diskretsiooniotsus. Normi rakendamist ei ole vaja põhjendada kohtu kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, sest kohtunikuabi sundtäitmisele olulise ohu olemasolu kande tegemise eeldusena ei kontrolli. Soovituslik oleks, kui kohtutäitur märgiks TMS § 145 lg 4 rakendamise lühikese põhjenduse täitetoimikusse. Kindlasti peab aga kohtutäitur suutma TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse. Kohtutäitur peab TMS § 145 rakendamise otsustamiseks kaaluma ka võlgniku õigustatud huvisid. TMS § 53 lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine. Nimetatud säte ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. TMS § 53 lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda. Keelumärke seadumine kinnisasjale TMS § 145 lg 4 alusel ei tähenda, et kinnisasja ei ole vaja hinnata. Samas ei pea kinnisasja hindamine olema viivitamatu toiming, kui võlgnik on pärast TMS § 145 lg 4 alusel keelumärke seadmist täitmisteate kätte saanud ja asunud tegema koostööd võla tasumiseks. Kinnisasja täitemenetluse eesmärk ei ole kinnisasja müümine (milleks on vajalik hindamine), vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega võimaldab TMS kinnisasja hindamise erandjuhul edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa. Küll annab kinnisasja hindamine mh võimaluse teada saada, kas on järgitud TMS § 53 lg-s 1 sätestatut. Sissenõudja keeldumine vabastada vara osaliselt arestist ei ole kohtutäiturile siduv, kui keelu järgimine tooks kaasa TMS § 53 lg 1 rikkumise.


Kui võlgniku arvates on TMS § 145 lg-t 4 rakendatud valesti, tuleb esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Kui menetlusosaline ei esita kaebust, kaotab ta TMS § 217 lg 6 järgi õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.

Kokku: 37| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json