Kohtutäituri seadus (lühend - KTS)

Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)

TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus. (p 54)

Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtutäituri kohaldatavat sunniraha käsitanud karistusena. Kohustatud isikule ei tehta süüpõhimõttest lähtuvalt sotsiaaleetilist etteheidet. Sunniraha rakendamisel taotletakse kohustatud isiku mõjutamist kohtulahendit täita. Sunniraha on väärtusneutraalne sunnivahend (p -d 42, 45, 47, 48) Täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda. Sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. (p 68) Kohtutäitur võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks. (p 69) Lisaks saab kohtutäitur sunniraha määrates arvestada küll asjaolu, et vanem on varem täitemenetluse ajal korduvalt sundtäitmist takistanud, ning see annab alust hoiatada vanemat sunniraha määramise eest, kuid sunniraha saab määrata üksnes juhul, kui vanem takistab lapsel teise vanemaga suhelda ka sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Sunniraha määramise eesmärgiks on mõjutada lapsega suhtlemist takistavat vanemat ja veenda teda kohtulahendi täitmise vajalikkuses, mitte kohaldada sunnivahendit vanema varasemate tegude eest. (p 70) Vanem on kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29 ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13). (p 61)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

Sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul ei ole õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse peale. Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. (p 58)

Kui kohus on teinud vanema ja lapse suhtlemise kohta täitemenetluses täidetava kohtulahendi, saab kohtutäitur lähtuda eeldusest, et kohtulahendi täitmine on lapse parimates huvides. (p 75)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele. (p 76)

TMS § 48 lg 1 p 2 ja 3 ning KTS § 41 lg 2 peavad lubatavaks kohustuse täitmist otse sissenõudjale. (p 15) Kui võlgnik on maksnud raha sissenõudja kontole ja esitanud selle kohta tõendi kohtutäiturile, tuleb täitemenetlus lõpetada (vt ka Riigikohtu 28. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11, p 12). Kirjaliku dokumendi all TMS § 48 lg 1 p 2 tähenduses tuleb mõista igasugust dokumenti, mis ei tähenda küll automaatselt sissenõudja nõude rahuldamist (täitmist), kuid loob selle eelduse. Kohtutäituril on üldjuhul otstarbekas tasumise kohta kirjaliku dokumendi saamisel kontrollida sissenõudjalt üle, kas täitmine on väidetavas ulatuses toimunud, ja seda eriti siis, kui dokumendist ei järeldu selgelt kohustuse täitmist. Samuti ei tõenda maksekorraldus iseenesest veel sissenõudja konto krediteerimist. Kui sissenõudja täitmist ei kinnita või tekib tal seoses täitmisega muu materiaalõiguslik vaidlus, ei ole kohtutäituril menetluse lõpetamiseks alust. (p 16) Ka TMS § 24 lg 1 ei võta võlgnikult õigust täita kohustus otse sissenõudjale. (p 17)

Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.

Kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. KTS § 23 lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2). KTS § 23 lg-te 2 ja 3 koostoimes kohaldamine kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud kohtutäituri vahendusel. KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras. Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

KTS § 23 lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet "sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud sissenõutavuse mõistega. Arvestades KTS § 23 lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumist. Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades. See ei muuda kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Kohtutäituril on õigus tasule ja täitekulude hüvitamisele pärast esimese täitetoimingu tegemist. Küsimuses, millal muutub rahalise nõude korral kohtutäituri tasu sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses, tuleb arvestada erinevaid võimalusi täitemenetluse kulgemises. Kui võlgnik rahuldab nõude nt vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis muutub kohtutäituri tasu maksimaalselt 50% ulatuses seaduses ettenähtud täismäärast sissenõutavaks nõude rahuldamisest. Kui rahalisest nõudest õnnestub kohtutäituril sisse nõuda osaliselt, tekib sissenõudmise hetkest õigus saada osalist tasu KTS § 23 lg 3 järgi. Rahalise nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega.

Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19) Kohtutäituri tasumäärade põhiseadusevastaseks tunnistamisega ei kaasne kohustust tagastada juba tasutud kohtutäituri tasud. Õigus saada tagasi täitemenetluses makstud tasu on vaid neil võlgnikel, kes vaidlustasid tähtaegselt kohtutäituri tasu määramise otsuse õiguspärasuse. (p 21)

Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19)

Kohtutäituri tasu on avalik-õiguslik kohustus põhiseaduse § 113 mõttes. Kohtutäituri tasumäärad kehtestab riik ja neid ei ole võimalik muuta kohtutäituri menetluses osalejate taotlusel. Kohtutäituri tasu tuleb sätestada seadusega. (p 18) Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms. (p 19) Kui ministri määruse andmise aluseks olev delegatsiooninorm on põhiseadusega vastuolus, on põhiseadusevastane ka selle normi alusel antud määrus. (p 20)